31. juuli 2014

Ainult suures plaanis

Nagu ka kõik aiapidajad, leian ma oma arvuti pildikaustast ikka kõige rohkem õite pilte. Ja aastataguseid pilte vaadates olen kahetsenud kõige rohkem seda, et üldvaateid nii vähe pildistatud on. Mingi taimeliik või sort näeb ju aastast aastasse üsna sarnane välja, aed aga muutub ajas kogu aeg.
Täna on endiselt 30 soojakraadi varjus ja ma pole vist juba kümme päeva aias midagi teinud. Õigus, pühapäeval niitsin traktoriga. Väike niiduk võib ju ise vedada, aga isegi tema järel jalutamiseks on liiga palav. Rohimine ei tule kõne allagi selle kuuma ja kuivaga, kuigi mnjah, maltsal pole põuast sooja ega külma, tema kasvab endiselt lopsakalt.
Kuna suurest olesklemisest on mul taas selg valutama hakanud ja paremale jalale toetumine hakkab probleemiks muutuma, läksin vähemalt jalutama. Et teen vähemalt krundile ringi peale...pildid vastupäeva jalutuskäigust, mõnes kohas polnud ma vist tõepoolest kevadest saadik käinud.
Läänesuund ja tiigiaed






Läänest lõunasse, paremat kätt padrik, kus ei saa kivide tõttu peaaegu et isegi trimmeriga niita. Mõistate, miks ma suuri puid juurde ei soovi...vasakul ala, mida tinglikult saab niita, kuigi nii traktori teri kui terapukke läheb meil mõistetamatus koguses katki...




Kuu aega niitmata lõunanõlv saab ainult keskpäevapäikest ja seepärast põuaga ei niidagi, oleks pruun ja kõrbenud
 Hiiepaik
Lõunapiirilt põhjapiirile on kahesaja meetri kandis




 Tagasipööre vaatega lõuna poole. Paremat kätt jäävad vanavanaonu naise igivanad sõstrapõõsad, mis tuleks lõkkesse ajada, need marjad jäävad nagunii lindudele, samuti on siinkandis M istutatud noored viljapuud, mis sel aastal ei tundu midagi kandvat.
1963.aastal välgulöögist maha põlenud vana lauda vundamendi suhtes on ka teatud mõtteid, mis ootavad paremate aegade saabumist. Põlenud hoone kohale uut ehitada ei luba vanarahvatarkus, aga see ei saagi hoone olema. Aeg annab arutust. Seni on moodsad varemed maltsa- ja põdrakanepitihnikuga
Müügiplatsil oleks alati midagi teha, kärpida, ümber potistada. Aga ausalt selle kuumaga ei suuda, Hortensiatel on pidu, neile see soojus meeldib ja öine automaatkastmine annab ka piisavalt juua.

 Majaesise hostaheki väljavõtmiseni ja jagamiseni kahjuks ei jõudnudki, aega polnud.
 Peenardes on selline värvide pidu, et kaamera ei taha seda haarata,

Läänest on lähenemas vägagi oodatud vihm, tumedaid pilveservi on juba näha ja tuul pillutab juba mitu tundi asju mööda õue. Vihma on vägaväga vaja, muru kõrbeb, hostade leheservad on kõrbenud ja isegi floksid on longus. Hortensiaid olen jõudnud ikka ülepäeva ämbriga kasta, aga kogu aiast jõud ja veevaru üle ei käi.


28. juuli 2014

Türgi saun

Uskumatu lugu, meil täna sadas. Nii oma kakskümmend minutit tihedat vihma. Vähemalt kastis natukenegi. See ei päästa küll müügiplatsi õhtusest vihmutamisest, aga ehk aitas kõige janusemaid aias. See-eest tekitab niiske soojus peale sadu tõelise hamami tunde, kuigi temperatuur pole hullumeelselt kõrge, vaid 25 kraadi.
Eelmise nädala must meeleoluauk...kullakesed, kui mul on must masendus, ei tähenda see kohe, et ma äriasjadele mõtleksin. Isegi suured ärimehed ei mõtle 24/7 rahast, rääkimata väikeettevõtjatest. Musta masenduse põhjustas viirustõbi koos kuumusega. See-eest oli hästiajastatud viirus, temperatuuriga +27 kuni +30 varjus poleks nagunii midagi tarka teha suutnud. Tänaseks on nina veel tatine, aga pea töötab ja depressioon oma auku tagasi aetud.
Tööasjus teevad mind pahuraks kaks asja. Peamiselt see, et idee Eestis vähelevinud ja põnevaid taimi müüa kahjuks ei tööta üleüldse, klientuur on nii kaduvväike, et sellel pole lihtsalt mitte mingit mõtet. Ja mul puudub vähimgi soov ümberorienteeruda suvelillede või mingite tavapäraste tuustide ja kapsaste müügile, neid müüjaid on Eestis piisavalt, pealegi ei pakuks see töö mulle vähimatki moraalset rahuldust. Ja asju, mida mulle tegelikult teha ei meeldi, olen ma nõus tegema ainult otsese pankroti- või näljasurmaohu korral, õnneks ei ähvarda mind hetkel veel kumbki :). Pankrotti saab minna ainult võlgade olemasolul, aga ma ei võlgne mitte kellelegi sentigi. Näljasurm on tõenäolisem, sest eelmisel nädalal ei saanud ma jälle söömisega läbi, aga ma töötan selle kallal, täna on juba päris hästi välja tulnud.
Aga aega mõelda on, suve teine pool on alati nii mõnusalt rahulik, hein ei sirgu päevaga põlvini ja kui kuskilt mõni malts välja vahibki, siis jumal temaga, küll tuleb ka tema kord. Hingega aednikku minust ikka vist ei saagi, sellist, kes igal võimalikul hetkel peenardesse siblima sööstab. Suur plaan huvitab mind oluliselt rohkem kui iga eraldiseisva taimekese hingeelu ja tõsist botaanikahuvi ei paista ka kuskilt juurde tulevat.


Mõnesse põõsasse kohe ei tohigi nina pista, sest seal käib kibe töö ja tulemuseks võib olla endisest mitu korda suurem nina, kui töömehi vihastada...
Karusõra õisi näen esmakordselt, vaimustav
Tiikidega olen jännis, kaks põuast suve on neid oluliselt kuivatanud ja kõik on vetikat täis


Tänase ennelõuna veetsin autoremonditöökoja õuel raamatut lugedes, midagi pole teha, kui ümbruskonna parim töökoda asub kohas, mis on kodunt 18 ja lähimast linnakesest 3 kilomeetri kaugusel, nüüd peaks suksu jälle korras ja reibas olema. Koju jõudes toppisin usina Lepatriinu poolt eile õhtul korjatud mustsõstrad külmutuskottidesse ja panin sügavkülma, ülejäänud jäävad lindudele, mul kehva magusasööjana veel eelmisest aastast sügavkülmas marju alles. Natuke palgatööasju ja ongi õhtupoolik käes. Palav õhtupoolik, mis ajab taas varjulisele terrassile. Ja kui tervis enam ei nöögi, on siin päris mõnus lebotada ja ritsikate sirinat kuulata.

24. juuli 2014

Veel üks diivanipäev

Tõime Lepatriinuga Inglismaalt ilmselt mingi importviiruse. Kui eelmisel nädalal kulutas oma puhkusenädala köhimisele ja tatistamisele Lepatriinu, siis nüüd on minu kord. Mingit ollust tilgub kogu aeg, pea on nagu vatist, kõik hääled kostuvad nagu läbi kõrvatroppide, pea kaalub vähemalt tsentneri ja isegi paarikümnemeetrine jalutuskäik rooside juurde võttis naha läbimärjaks.
Eilse turismigrupi tegin ära tahtejõuga, peale seda sai enamus jaksust otsa. Nii palju jõudsin, et piparmünt, angervaks, salvei ja meliss ära lõigata ja vihad puukuuri kuivama riputada. Pimedamat õhurikast kohta mul kahjuks pole. Kuna roosid õitsevad sel aastal nagu hullumeelsed, raatsisin tee- ja lõhnasegudesse kuivatamiseks isegi õisi lõigata. Enne kuivama viimist sai neist ka pilti teha.

Aias pole mitte värvide koor, vaid lausa laulupidu ja läbi umbes nina on aeg-ajalt isegi mingit lõhna tunda, kui helgem hetk juhtub olema.




Taimi olen ma ilmselgelt liiga palju sisse ostnud ja nagu eelmine talv näitas, pottides talvitamisega on probleeme, olgu pealegi meil kümme kraadi soojemad talved kui sisemaal ja meil oli ka selle kandi jaoks piisavalt lund. Maasekaevamine on suht lootusetu ettevõtmine, meil lihtsalt ei saa auku maasse ja kogu peenravärk koosneb ju enamuses kividele koormate kaupa pealle veetud mullast. Sügisesi müügiüritusi pole ka eriti tulemas, aga ehk ärkavad augustis veebipoe kliendid taas ellu. Juulis olen väljastanud arveid peamiselt turismifirmadele ja kui aus olla, on see ainuke asi, mis ära tasub. Taimemüügiga on pigem sama lugu nagu tõukoerte kasvatamisega, välja läheb sama palju kui sisse tuleb ja endale jääb peaasjalikult tegemise rõõm. Nüüdki on paraku nii, et olgu mul olla nii kehv kui tahes, tuleb minna ja lahti pakkida neli taimekasti, mis Itella hetk tagasi õuele viskas. Õnneks enamuses tellitud kraam, aga lahtipakkimist, sorteerimist ja kastmist tahab sellegipoolest.
Lisatud: sakslased lahti pakitud, varju asetatud ja kastetud. Ise ka märg nagu kass, kuigi mitte veest, ja diivanil tagasi. Seekordne saksa puude-põõsaste kvaliteet, sehr gut! lumepuud pooleteisemeetrised ja ma mõtlesin, miks need kaste nii palju on, igaühes oligi vaid paar-kolm taime. Hunnik saksakeelset kirjandust saadeti kah, mul neid värvilisi katalooge, millega aru kaotada, on juba koledas koguses. Võib-olla sellepärast ma nii immuunne olengi, kui kõik on käeulatuses, siis ei tahagi enam midagi...

22. juuli 2014

Puhkama peab ka

Eilse päeva, õigemini juba pühapäeva õhtust alates veetsin peaasjalikult horisontaalses asendis. Kui ikka kõigest on kõrini ja mitte midagi ei taha, siis on täiesti tagumine aeg endale väike puhkus korraldada ja piisava meelekindluse olemasolul saab teha seda ka kodus, ei pea kuskile minema. Ei pea aiandusele ega aiaärile üleüldse mõtlema ja ühegi inimesega suhtlema. Lugesin ajakirju, lõpetasin ühe raamatu ja alustasin teisega. Mängisin terrassil arvutimänge. Aias käisin ainult jalutamas ja roose pildistamas. Ei unustanud süüa.
Kell kümme vajusin magama ja kella kaheksaks hommikul oli tavaline mina koju tagasi jõudnud, ei mingit musta masendust. Jõin kohvi, panin pesumasina tööle (+26 varjus on ju ideaalne pesukuivatamise ilm), läksin põõsaid hakkima. Pargirooside katseprojekt on nüüd potis, luudpõõsast hakkisin ka. Näis, mis saab. Rohtseid võrseid oli piisavalt, aga näiteks luudpõõsal ei ainsatki õieta rohtset haru, sama lugu roosidega. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada.
Natuke müstiliste nähtuste valdkonnast. Et aiad ravivad inimesi, on ammu teada. Aga et aed auto generaatori ära parandab, kuulub küll ulmevalda. Panin eile õhtul auto akule terveks ööks laadija taha, et isegi kui generaator ei lae, nagu pardaarvuti näitas, siis aku pealt jõuab lähimasse väikelinna autoremonti ikka, kui konditsioneer, raadio ja muud õgardid välja lülitada. Keskpäeval hakkasin liikuma, varem polnud mõtet, hommikusel ajal on meil bussiliiklusega kehvasti ja poleks tagasi saanud, kui oleks tulnud auto töökotta jätta...jõudsin auto just parkimisasendist välja tagurdada ja mõned meetrid sõita, kui hoiatustuled kustusid ja pardaarvuti teatas, et kõik on korras, generaator laeb ja ainult et võiks hoolduses käimisele mõelda...juba mõeldud, esmaspäevaks aeg kinni pandud.
Mõned roosid ikka ka, juulis nendeta ei saa. Mul on andmebaasis augud ja kui aus olla, siis eelmise aasta sündmused on mul eelmisesse suvesse ka korralikud mäluaugud põhjustanud, nüüd ma oma tagapeenra kaunitare ükshaaval tuvastamas käin. Kuna ma olen endale piiri ette pannud, 300 roosisorti on aias maksimum, millest ma jõuan sügisel muldamise ja kevadel lõikamisega üle käia ja ma olen sellele piirile ikka väga lähedal, siis peab see roos, mis minus ostusoovi äratab, oskama ikka erilist nägu teha või erilist lugu mulle rääkida. Kolm eelmise aasta kaunimat lihtõielist tulijat
Alissar, Princess of Phoinicia
kuulub Harknessi Persian Mystery seeriasse ja on üks kolmest sellesse seeriasse kuuluvast roosist, kelle üks esivanemaid on pärsia roos (rosa persica). Sordil pidavat olema erakordne vastupidavus nii külmale kui kuumale kui ka kuivusele. Kuigi registreeritud juba 1987,jõudis Chelseasse alles 2009 ja sai seal ka teenitud aplausi.
Kew Gardens, David Austini inglise rooside seeria. Nimetatud kuulsate aedade 250.aastapäeva auks. Kibuvits, arvab roosikauge inimene kindlasti. Ei mingit kibuvitsa. Korduvõitseja, täiesti okasteta, täiskasvanuks saadeks väidetavalt nagu väike lumemägi aias. Täiesti külmakindel ja haigusvaba, üks esivanematest muskusroos (rosa muscosa), mis teatavasti annab mõnusa lõhna ja vahvalt samblased pungad.
Morning Mist, Austini inglise roosid. Ma ei ole ise sellest kaunitarist ühtegi korralikku pilti saanud, sest keskpäeval tundub lõheroosa värv valena ja õhtul paneb see kaunitar oma ilusad silmad kinni, seepärast laenasin pildi Austini kodukalt, ehk nad ei pahanda...
Samuti rosa muscosa lapselapse...lapselaps.Värv täiesti ebaroosilik, ikka puhas lõhe.
No ja seda mul veel ei ole, aga ma kavatsen ta kevadel kindlasti endale hankida. Rose of the Year 2014, For You Eyes Only, Bill LeGrice aretis
Tundub, et ma olen tagasi alguse juures. Roosid ja muud põõsad, muu siin ülipõuasel poolsaarel suurt hakkama ei saa. Täna tassisin hortensiatele õhtul 300 liitrit vett, müügiplatsi automaatse kastmisega teeb nagunii elektriarve 20 meetri sügavuselt vett pumbates igal ööl jõnksatuse...probleem pole ainult arves, vaid ka selles, et peale kahte tundi kastmist haiseb me kaevuvesi merevee järele ja juua seda küll ei tahaks, kuigi on ainult lõhn, mitte maitse....hommikuks jõuab enam-vähem maha rahuneda ja tasakaalustuda, lõhna enam pole.
Hortensiatest ma samuti ei loobu, olgugi nad suured joodikud ja nemad täna suurema osa sellest 0,3 tonnist endale said...Suurelehised teevad esimesi õienuppe ja on madalamad kui eelmisel aastal, põud. Eriline anekdoot on aga liiliatega, see siin peaks olema 120 cm kõrgune asiaat Annemarie´s Dream, mis on põuaga meetri oma kasvust ära unustanud ja ca 20 cm kõrge, õitseb ikka nagu hull ja aiapäeva külalised arvasid, et kui ta selliseks kääbikuks jääkski, oleks ikka müügihitt... kahjuks arvan, et normaalsetes tingimustes saab ta õige kasvu tagasi
ja sama lugu on OT-dega, kui ikka oma aias annavad vaevalt meetri välja, siis seleta kliendile, et piisava niiskuse juures on ikka kõrgemad. Aga tõeline avastus liiliamaailmas on LA-hübriid Funny Girl, üks vähestest, mille jõudsin peenra asemel potti panna ja mis isegi potis õitseb pooleliitrise purgi suuruste õitega ja haiseb minu jaoks täiesti talutavalt, isegi meeldivalt
aga nüüd on aeg vist arvuti sulgeda ja magama minna, sest homme on taas toimekas päev. Täna kuulsin esimest korda rohutirtse. Suve teine pool on käes.

21. juuli 2014

Aiapäev ja puhkepäev

Kui jätta kõrvale materiaalne külg, ehk rahvast oli vähe ja kulud ületasid tulusid kolmekordselt, oli ikkagi üks äraütlemata tore päev. Ise korraldaja olles ei saanud paraku kõigil loengutel kogu aeg kohal olla, vahepeal tuli organisatoorse poolega tegeleda ja taimi müüa, aga sellegipoolest jäi positiivne mekk meelele. Mujal sadanud vihm jättis ilmselt koju enamuse potentsiaalsetest klientidest ja eks suveüritusi on niigi palju. Muidu oli kõik fantastiline. Katrin Pressi lihtne ja loogiline pildistamisõpetus tuletas vajalikke tõdesid meelde isegi minusgusele, kes on pildistama õppinud mustvalge filmiga peegelkaameraga ja mäletab veel tunnet, mis tekkis pimikus pilte ilmutades. Hiiumaa üllatuskülalised määrasid ära mu mustja luudpõõsa (cytisus nigricans) Cyni, mis oli mul andmebaasis küll olemas, aga sildi puudumisel tuvastamata. Ilmselgelt olen ma vahepealsetel stressirohketel aastatel olnud pigem ostusõltlane kui taimehuviline ja praegu jääb üle ainult taevast tänada, et ma elasin stressi välja ostes taimi ja raamtuid, aga mitte näiteks kõrge kontsaga kingi...
Harri Poomi viinamarjadeloengust jäin ise suurel määral ilma, kuna oli muud tegemist. Rändkohvikuga kohale tulnud Tiia koogid ja joogid olid fantastilised ja kahju, et ta neid nii palju koju pidi viima ja oma vürtsika šokolaadi-kirsikoogi retsepti ta ka ei avalda :). Kalju Paldis luges tõeks nii mõnegi mu enda alateadvuse teadaande, kinnitades muuhulgas ka iidse hiiekoha olemasolu ja asukohta täpselt seal, kus ma arvasin selle olevat. Kahjuks leidis kinnitust ka tõdemus, et maja on väga halva koha peal ja sellepärast ta niimoodi pidevalt lagunebki ja tuult läbi laseb, remondi palju tahad...oleksin siiski pidanud kümme aastat tagasi oma sisetunnet usaldama ja vana remontimise asemele uue ehitama, aga noh, nüüd on nagu on ja rohkem maju mina enam selles elus ei ehita, vanus ja raha....aga aed pidi olema väga hästi ja õieti tehtud ja maja tasakaalustama. Nendesse asjadesse võib uskuda või mitte, igaühe oma asi, aga vanusega ja kogemustega süveneb veendumus, et maailmas on palju pooltoone ja allhoovusi ja kõik ei pruugi olla teaduse ja teadvusega seletatav.
Ise ma üritustest pilti teha ei jõudnudki, õnneks tegi mõned üks mu hindamatutest naabrimeestest. Äratuntavate inimestega pilte blogisse muidugi ei pane.



Täna on etteplaneeritud puhkepäev raamatute, ajakirjade ja arvutiga varjulisel terrassil. Mõnus. Aias käisin ainult jalutamas ja roose pildistamas, nende lõhna on kogu mu väike maailm täis. Peaksin auto remonti viima, generaator jälle ei lae, kuus kuud tagasi oli täpselt sama jama, aga isegi nii asjalik ei suuda täna olla.
 Aed ravib kõik haavad, aga autot kahjuks remontida ei oska...