30. detsember 2013

Linnavurlede maaelu

Selle mõttekäigu torkas mulle pähe üks eriti totakate valikvastustega FB test, mille järgi nii mina kui mitu tuttavat aalujat osutusime hingelt hoopis linnavurledeks.Parandamatuks linnatüdrukuks noris mind ka kadunud M, kuigi ega ta ise ka õige maapoiss olnud, pigem alevipoiss. Miskipärast olen viimasel ajal sellele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et paraku jah, linnatüdruk minus on ikka tõesti domineeriv. Ma ei tea mitte midagi rasketest talutöödest nagu põllumajandus ja loomapidamine. Kui aus olla, olid isegi kanad ja küülikud minu jaoks liig mis liig, kuigi siis ma sellest rääkida ei tahtnud, sest M oli oma haisuelukatega nii õnnelik. Mina hoidsin lauta minnes hinge kinni ja paar korda käisin ka nurga taga öökimas. Kaks koera ja kass on minu jaoks täiesti paras mõõt koduloomi, sest päris üksinda oleks maamajas natuke liiga üksildane olla.
Lähiümbruses ringi vaadates näen sama. Üheksakümnendate algul elas siin külas seitse inimest, neist enamus pensionärid. Nüüdseks pole enam neist kedagi elavate kirjas. Uued tulijad on kas vanade taluperede järeltulijad või suisa uued. Kõik on tulnud linnast ja jäänud pealinna või lähimasse väikelinna tööl käima.
Lähim haritud põld, mida ma olen siinkandis näinud, on 18 kilomeetrit lõunas Padise kandis. Lähim loomalaut paarikümne kilomeetri kaugusel teisel pool Keilat.
Sellele kõigele mõtlesin siis, kui Muhedik millalgi küsis, et kas mõnda adraga meest poleks olnud...ega ei oleks küll. Kui siinkandis traktorit vaja on, siis saab selle tellida 15 kilomeetri kauguselt. See, et mul korraks üks sahaga tüüp suvel õuele sattus, oli kord kümne aasta jooksul ette tulev juhus.
Käisin jõululaupäeva hommikul kunagisel kogukonna karjamaal kuuseoksi toomas. Minu lapsepõlves lage kadakane karjamaa on muutunud läbitungimatuks padrikuks, mille eest keegi ei hoolitse.
Kunagiste kuivenduskraavide eest ei hoolitse samuti keegi ja need on täis vajunud ning võsastunud, seepärast läigib kevadel ja sügisel ükskõik kumbale poole sõites puude vahel vesi. Kilomeetrite kaupa. Täna bussiga Keilast koju sõites oli hea vaadata, mis toimub, autoroolis pole ju aega ringi vahtida. Võpsik, võsa, tormimurrud. Vahel harva mõni maja vilksatamas. Pole midagi imestada, et meil pidevalt mustav sääsepõrgu on, neile on ju paljunemiseks ideaalsed tingimused.
Bussi pealt koju jalutades tuli meelde ema jutt sellest, kuidas kunagi isegi pangapealne, kus midagi kasvatada ei saanud, vähemalt loomadele söögiks niideti. Nüüd ei niida seal keegi ja nii see võsa kasvabki.
Õiget aednikku minust vist ka ei saa. Kui teised väidavad, et kisub rohima ja aias tegutsema, siis mina pole paar nädalat isegi seal pool maja käinud, kus aed on. Viie soojakraadi ja pidevalt ulguva tuule käes niiskes poris sonkida, prr. Kodus kamina ees, kass ja raamat kaenlas on palju mõnusam.
Aga ju on siis praegu selline aeg.
Möödunud aastale tagasi vaadata ei taha: Oli üksikuid ilusaid hetki, mida mäletada. Suurele enamusele sellest aastast aga tahaks suure musta juti peale tõmmata, selle ära unustada ja eluga edasi minna. Õnneks pole ma kunagi eriline minevikus urgitseja olnud, olevik ja tulevik on tähtsamad.
Auto veedab aastavahetuse remonditöökoja hoovil. Niigi oli naabrimehe arvates jõuluime, et ma mittetöötava generaatoriga Märjamaalt Kersallu jõudsin, üle 70 kilomeetri. Täna siis remonti ja tagasi toidukotiga ühistranspordiga.
Uued köögikapid sain eile valmis ja kodumasinad installitud, põranda perimeetri ka soojustatud.
Nüüd lähen sauna vana aasta muresid, valu ja vaeva maha pesema. Tulgu uus parem.

27. detsember 2013

Aasta viimased asjatamised

Kaukaaslasega arsti juures käidud, olukord tunduvalt parem kui kaks nädalat tagasi, aga rohtudega siiski jätkame. Päris jagu sellest kõrvapõletikust saada ei pruugigi, aga tappev ka pole.
Oma seljaga kiropraktiku juures käidud. Vasaku käe tundlikkus tuli tagasi, pea läks selgemaks, ristluud natuke paremaks, aga nii mina kui arst arvasime, et üks kord uuel aastal tasuks veel töödelda.
M haual Märjamaal küünal süüdatud ja tema vanematega kohvitatud-kingitatud.
Pangast kaart ära toodud, hull järjekord oli, aga selle nimel, et mitte veelkord sõita, kannatasin ära.
Poodi ei läinud, sest päev läbi autos kaasas olnud koer oli seda nägu, et paluks juba koju. Eriti polnud väga vaja ka.
Kogu selle ringituuseldamise peale lõi tagasiteel Volvo armatuurlaual põlema terve ilutulestik ja koju jõudes tuli hakata Google Translate abiga flaamikeelset hooldusraamatut tõlkima. Kuigi teadasaamine, et generaator ei lae, ei anna mulle muud teadmist, et tuleb taas töökotta sõita. Ma alles eelmisel nädalal käisin ja jätsin sinna 120 raha. Kahju küll, aga tuleb tõdeda, et odavam oleks uut autot liisida, kui pidevalt seda vanakest remontida.
Kui nüüd homme ja ülehomme jätkuks entusiasmi köögi külmapraod ära soojustada, vana nõudepesumasina kapp maha lammutada ja uus valmis ehitada, oleksime aastavahetuseks valmis.

22. detsember 2013

Aasta pimedaim aeg

Üks sõber kommenteeris hommikul FB-s, et täna hakkab varem pimenema, kui valgeks jõuab minna. Väga tabav. Terve viimase nädala kohta.
Eile oli isegi vahepeal korraks taevas selge, kuigi päike end üle puudelatvade upitada ei jõudnudki. Kolasin natuke koertega ringi, täiesti rohelised jõulud tulevad. Rohi on roheline, kõikjal vohab sammal.



Küpsetasin kutsikate sünnipäevaks šokolaadikoogi, mille retsepti mingil päeval töötegemise kõrvale märkmikku kritseldasin. Hea tulemuse tõttu täheldan selle ka blogisse, sest igasugustel paberitükkidel on vastik kalduvus ära kaduda.
200 g tumedat šokolaadi sulatada ja segada
250 võiga, lisada
4 spl jahu
6 spl kakaod
Teises kausis vahustada 4 muna 200 g suhkruga ja segada vaht ettevaatlikult eelmise seguga. Tainas kallata võiga määritud vormi ja küpsetada 200 kraadi juures umbes pool tundi. Peale panin enne ahjupanekut mandlilaaste, hea sai.
Kuna määritav või on meie kaubandusvõrgust jäljetult kadunud ja margariini ma ei tunnista, tuli ka sellega tegeleda. Pakile võile juurde kolmandiku jagu rapsiõli, saumikseriga vahtu, võitoosi ja külmikusse. Poolele segule sai veel hakitud peterselli lisatud juhuks, kui maitsevõi isu tuleb. On ikka talv, kui 21.detsembril saab hommikumantlis ja paljasääri minna maitseainepeenrast peterselli korjama...
Siis sünnipäevalaps autosse ja Pääskülla pidu pidama. Neljajalgsed pidutsesid õues üksteisega maadeldes ja mürades, kahejalgsed kohvilaua ääres toas. Torti said mõlemad.
Pidu läks täkkesse, autosse toppisin väga räpase, mudase, koerailase ja väsinud, aga ülimalt rahuloleva Jasmiiniõiekese. Kes koju jõudes kohe selili kukkus ja hommikul kella üheteistkümneni magas. Püüdsin ringikihutavast karvasest kambast ka pilti teha, aga kuna nad hetkegi paigal ei püsinud, olid tulemuseks kahjuks ainult udupildid.
Täna olen hommikust saadik end püüdnud asjalikuks sundida, puid tassinud, prügi välja viinud, sauna koristanud, aga edeneb halvasti. No ei istu mulle see poolpimedas koristamine kohe põrmugi. Arvuti- ja kirjatöö puhul hämarus mind ei häiri, füüsilise liigutamise puhul miskipärast häirib väga.
Positiivne aga on, et pimeduse selgroog sai murtud ja edaspidi läheb ainult valgemaks.

15. detsember 2013

Kuni Su küla veel elab

Olen enese jaoks avastamas Eestit, mille olemasolust tippjuhi pikkade tööpäevade, töölähetuste, konverentside ja esindusürituste kõrval aimugi polnud. Jah, loomulikult olin ma käinud Luige laadal ja Türil ja ..., aga ma ei suutnud kunagi lõpuni mõista, miks M silmad laadale minnes alati särasid ja miks ta nii väga ka väiksematele laatadele minema kippus. Mis minu jaoks olid käivet vaadates üks mõttetu ajakulu ja diisliraiskamine.
Nüüd mõistan. Tema töö oli ju enamasti kodus. Päevade kaupa üksinda, tippjuhist kaasa mööda maailma ringi tuuseldamas. Nädalavahetuse väikelaat vaat ainuke võimalus inimestega suhelda. Erinevalt minust müügitöö meeldis talle.
Eneselegi ootamatult olen ennastki kahelt kodukandi väikelaadalt leidnud. Aiafirmat tutvustanud. Seebikorvi kõvasti ja ehetestendi ka niipalju tühjemaks saanud, et ruumi taas uute tegemiseks. Sest tegemine on kõige mõnusam.
Tänahommikune ilm oli küll selline, et poleks lubanud minna, poleks jalgagi uksest välja tõstnud. Tuiskas ja Madise teele keerates oli selge, et ühtki sahka siin käinud ei ole. Kiirus püsis 40 peal. Kaheksa kilomeetri pärast Padise poole keerates läks natuke paremaks ja kohale ma jõudsin.
Need kodukandilaadad ongi vist toodete poolest kõige lahedamad. Sest osalemine on tasuta ja see toob kohale inimesed, kellel on tõesti vaid mõned oma kätega tehtud asjad pakkuda. See-eest asjad, mida kusagil mujal ei näe. Ringi liiguvad lahedad jõulumemmed ja soovijatele tehakse vastavalt ilmale kaariku- või saanisõitu.


Lisaks kõik need lõhnad. Sink, mis paneb isegi mul, alaliselt isutul (kaalukaotus viimase viie kuuga 12 kilo) suu vett jooksma. Kodused verivorstid. Kahetsen, et kodusüldist ilma jäin, see osteti nii kiiresti ära. Väikesele perele pole mõtet ise keeta, viimane katsetus paar aastat tagasi lõppes sellega, et lõpuks keeldusid süldist isegi koerad.
Mõnus päev oli, lõppedes teleka ees, raamat kaenlas ja nurrukera kõhule kleebitud.
Korralik ravikass peaks ennast vist küll pigem seljale kleepima, sest juba nädal aega vaevab mind täiesti idiootlikut sorti seljavalu. Kõike saab teha - seista, istuda, puid tassida, lund lükata, Aga vaat pikali olla on valus, pikali olles keerata veel valusam. Mis teeb valuvaigistiteta magamise võimatuks. Peab ikka mõne kiropraktiku juurde aja kirja panema, kes mu arvuti ees taas lömmi istutud lülisamba paika paneks.

13. detsember 2013

Imelik päev

Hommikul kella viie paiku ärkasin tuule lõugamise peale. Tükil ajal pole sellist ulgumist olnud, teisel korrusel on seda eriti hästi tunda. Katuse pärast ei pabistanud - kui seda pole siin mere ääres 1936.aastast ükski torm kätte saanud, ei saa see ka. Magasin edasi. Järgmise silmadeavamise ajal oli elektrikell töötamise lõpetanud ja väljas kottpime ning ulus endiselt. Mässisin end teki sisse ja magasin edasi.
Kella üheksa paiku nägi juba liikuda, gaasipliidil kohvi keeta ja patareidega raadio mängima panna. EE oli kell 6:46 saatnud sõnumi, et on elektrikatkestusest teadlik, seega jäi ainult oodata. Naabrimees mainis FB-s, et esimest valgustatud maja oli näha alles kaheksa kilomeetri kaugusel Niitväljal.
Keerasin end järjekordse aiaajakirjaga akulambi valgele kerra. Kui nii jätkub, jõuan selle lugemata hunnikuga ikka enne kevadet lõpule. Käivad nii RHS ajakiri "Garden" kui BBC poolt väljaantav "Gardener´s World", aga alati ei jaksa inglise keeles lugeda. Ja suvel ei jaksanud isegi ajalehti lugeda.
Keskpäeva paiku lõi tuul taeva lagedaks. Tegin tiiru väljas, peale pikalilükatud prügikastihoidikute ja seinalt lennanud plekkpannoo ei midagi toodud ega viidud. Tuul endiselt vinge ja tegi nina punaseks.
Toas hakkasin puhvetkappe kraamima ja klaase läikima lööma. Isegi ei mäleta, millal seda viimati tehtud sai.
Vett olin unustanud varuda ja kõige rohkem muretsesin koerte pärast, kuigi need oleks saanud ka tiigi äärde kupatada, kui asi oleks väga hulluks läinud. Kaukaaslasel diagnoositi eile bakteriaalne kõrvapõletik, 45 euro eest tablette, ma pole sellist kogust antibiootikume korraga isegi näinud mitte. Tõeline hobuseannus, aga eks koeral ka kaalu piisavalt, 58 kilo. Vabatahtlikult ta muidugi neid ei söö, nii et kaks korda päevas tuleb mul poole küünarnukini hiigelkoera kurku ronida, siis vorstitükiga meelitades seni koonu kinni hoida, kuni tabletid lõpuks alla neelatakse ja lõpuks end koerailast kuidagi puhtaks saada. Mis ilma veeta on keeruline.
Kui elekter kella kahe paiku tagasi tuli, oli juba selline laiskus peal, et enam midagi erilist ei viitsinudki. Toad kähku tolmuimejaga üle ja taas diivanile.

9. detsember 2013

Kinkides endale aega

Sest teatavasti aeg, tervis ja headus on kolm peamist asja, mida raha eest osta ei saa. Nii et kui välja arvata paaritunnine hängimine laupäeval Laulasmaa jõululaadal, olen viimased kolm päeva sõna otseses mõttes looderdanud. Ahjah, eile üritasime Lepatriinudega Schenkeri poolt keset parklat püstitatud kooremultši palli veeretada, otse loomulikult läks see katki esimesel katsel ja plaanina B tuli enamus kooremultšist prügi- ja mullakottidesse pakkida. See oli aga lihtsalt tunnine madin värskes õhus, mis tegi naha soojaks ja põsed punaseks.
Looderdamine oli täiesti etteplaneeritud ja ma olen seda päris nautinud. Reede õhtul pistsin märkmiku tegemata tööde ja teostamata ideedega laua alla ja välja võtsin täna lõuna ajal. Vahtisin telekast filme, mängisin arvutiga. karvane nurrupall selga soojendamas, lugesin. Ei ütleks, et oleks täiesti välja puhanud, aga mõtted hakkavad juba liikuma. Ise veel mitte. Minu kaela- ja ristluude soojendamise padi:

Lepatriinu kinkis jõuludeks uue mikrolaineahju ja ise tegin lõpuks südame kõvaks ja tellisin Euronicsi e-poest ära uue nõudepesumasina. Vana mikro oli tosin aastat vana ja nõudepesumasin kümneseks saamas ja kui aus olla, ei töötanud kumbki enam nii nagu peaks. Nüüd aga tuleks ära teha ammuplaneeritud köögi miniremont, põranda- ja seinaprao tihendamine, vana kapi mahalammutamine ja uue ehitamine, sest uus pesumasin vanasse ei mahu. Selleks tuleks minna ehituspoodi, aga vaat sinna ma täna minna ei viitsi. Hommikust saadik on sadanud laia lund ja mul pole tahtmist minna lumistele teedele autoga liuglema. Seda enam, et süüa on kodus piisavalt. Seega looderdame täna veel edasi. Homme ilmselt tuleb hakata lund lükkama, esimest korda sel aastal. Mõlemad hiigelkoerad see-eest kaifivad lund mõnuga. Nende lõbutsemist vaadates tuli selline lauluke keelele

lumi tuli maha ja valgeks läks maa
kaks karvast hiigelpeni on selja peal maas
neil sära on silmis ja naerul on koon
ei meeldi neil olla porine loom

Pilt tehtud kella kahe paiku terrasiilt. Riidesse ei viitsinud panna. Nüüdseks on lund veelgi juurde tulnud.





3. detsember 2013

Advendiaeg

Ma mõtlesin kirjutada viimasel novembripäeval, kui oli imeline härmatis. Esimesel advendil, kui oli selline torm, et tõmbas plekist seinapannoo kuuri küljest ja virutas okaspuualasse. Eile enam ei mõelnudki, peale pool päeva kestnud automüügioperatsiooni lõpetasin teised tööasjad kell kümme õhtul ja tegemata asjade nimekiri pikenes taas hüppeliselt.
Plaanis oli koduleht üles saada 1.detsembriks, et ehk tuleb kellelegi pähe kinkekaarte osta. Saigi. Küll mõningate vigade ja näpukatega ja üks vidin andis liiga suure külastusvoo peale juba esimesel päeval otsad ja hakkas raha küsima. Nüüd töötab jälle, aga eks nokitsemist selle asjaga jagub terveks talveks. Vead tulevadki tavaliselt välja kasutamise käigus, mitte varem.
Teine hea uudis on see, et õuelt sõitis minema kaubik. Müük päris korraliku kahjumiga selle hinnaga võrreldes, millega ostetud sai. Paraku tuli ülevaatuse käigus välja mõningaid tõsiseid probleeme, mille parandamiseks oleks tulnud auto remonditöökotta transportida ja kuna ma ise selle autoga sõita ei tohtinud (mul on automaatkäigukasti load), oleks see tähendanud tervet portsu lisamuresid. Pealegi jõudsin ma juba ammu järeldusele, et mul pole kaubikut üldse vaja. Suve teise poole kogemus näitas, et kõike on võimalik organiseerida palju väiksema ja ökonoomsema autoga ja tõsiselt suurt autot oleks vaja kord aastas Türi laada jaoks. Kuna mu vennaraasul on parkla igas suuruses kaubaautosid täis, on mõistlikum see vedu temalt tellida.
Seni, kuni autoostjad mõtlesid, kukalt ja muid kehaosi kratsisid, jõudsin ma Conicale küünlad külge nikerdada (rohkem kui kahemeetrine kanadalane annab juba uhke jõulupuu mõõdu välja) ja teistele valguskettidele taimerid vahele panna. Kui õhtul pimedas poest ja pangast koju jõudsin (miks küll inimesed tahavad sularahaga arveldada, mina tarisin selle kohe panka?), säras kodu künkal tõelises jõuluootuses.
Siseruumides peale valgustuse muud teha pole jõudnud ja sel nädalal vist ei jõuagi, koduväliseid tegemisi on niigi palju. Aga küünlad põlevad ja sellest mulle esialgu piisab. Eks näis, kuidas ja millal on muu tiluliluga lood.

22. november 2013

Omaenda ürgmetsas

Pärast mitmepäevast katkematut vihmasadu, mis mulle tegelikult väga meeldis, oli tänane ilm vihmatu. Tiigid on viimaks ometi täis ja üheks saanud.
Ilm oli tuuletu ja mahedalt mõnus ja üle tüki aja jalutasin lihtsalt ringi, toas igavlemisest üle ääre ajav Jasmminiõieke ümber minu kiiremaid ringe kihutamas. Sellel kagunõlval ei ole ma vist aastaid käinud, kuigi majast on siia otsejoones vast ainult viiskümmend meetrit. Lihtsalt suvel on siin rinnuni naadi- ja putkepadrik, kuhu ma sisenema pole nõus. Kevadel krundil ringikolamiseks pole lihtsalt aega ja sügisel olin ma varasematel aegadel kodus ainult pimedas. Avastasin vaat et valmis samblaaia - kui vaid mõtleks välja, kuidas seda korras hoida, et võpsikusse ei kasvaks.







Sellest, et ma ise seda kohta hooldada jõuaksin, ma parem ei unistagi. Me ei jõudnud siia ka kahekesi mitte, Kunagi on M siin võsa võtnud, aga osa puidki koristamata jäänud ja samblaga kattunud, Rääkimata juba taas paarimeetriseks kasvanud võsast.
Aga olgu enese jaoks see koht lihtsalt jäädvustatud.
Lõbusama poole pealt sai jäädvustatud ka noorelukate eileõhtune madin.

Lõpuks sai ära tehtud ka üks suur töö. mida ma ise ei teinud,  vaatasin pealt. Tellisin vanametalli äraveo ja lasin minema viia M rallisõitmise aegadest (loe: aastaid) parkla servas vedelenud metallikolu, automootorid ja muu minu jaoks nimetu kola. Üks inetu soolatüügas krundi näol jälle vähem, kui homme ilma peab, üritan sealt ka muu sodi koristada, täna läks liiga hämaraks. Ja ongi üks koht jälle korras ja nauditav.

18. november 2013

Kui elektrit ei ole,

on alati võimalus seda võtta mitte kui hädaolukorda, vaid võimalust teha midagi muud, kui pühapäevasel päeval arvutis kõõlumine. Õnneks läks vool ära mitte pimedal ajal, vaid hommikul kell üksteist ja päikesevalgust oli piisavalt. Õues eriti olla ei tahtnud, tuul ähvardas kõrvad peast rebida. Seega võtsin kruvikarbi ja akutrelli ning parandasin kõigepealt ära kõik logisevad kummutisahtlid, see töö oli ripakil juba kuid. Oma aja perenaiseks olemine on tegemata kodutööde nimekirja juba üpris lühikeseks kulutanud ja nii võib juhtuda, et talve jooksul leiab aega lõpuks ka nende asjade jaoks, mida teha tahaks. Mitte ainult nende jaoks, mida peab tegema.
Kapid korras, võtsin käsile raamatud. Lugemiseks oli ka valgust piisavalt.
Merilen Mentaali "Aia kujundamine mõtetes ja praktikas" lugesin tegelikult läbi juba paar nädalat tagasi ja tegemist on raamatuga, mida mul oleks seitse aastat tagasi hädasti vaja läinud. Tõeliselt julgustav ja inspireeriv raamat igale algajale. Suur "Iluaianduse käsiraamat" on muidugi oluline iga aiapidaja raamatukogus, aga kui ma aus olen, on mul väga hea meel, et ma seda kohe aiandushuvi tekkides ei ostnud, sest algajale ajab see raamat hirmu peale. Ja kui see algaja veel kõigi loetletud tööde maksumuse ja ajamahukuse kokku arvutab, jääb aed tõenäoliselt rajamata. Merileni raamat aga kirjeldab aia rajamist just nii, nagu algaja mõtleb ja teeb ja nii need esimesed hingeaiad teoks saavadki.

Sakslaste Andreas Barlage ja Frank M.von Bergeri "Suur püsikuraamat" võiks ka iga aiapidaja koduses raamatukogus olemas olla. Korralikud taimekirjeldused, info iga taime kasvutingimuste, hoolduse ja paljundamise kohta - kuidas ja millal. Plussiks see, et Eha Kõrge on raamatu toimetanud ja kohandanud Eesti oludele vastavaks. Roosad märkmepaberid näitavad, et läbi sai töötatud korralikult ja märgistatud taimed äratasid erilist huvi, mis vajab interneedusest lisainfo otsimist.

Piet Oudolfi "Landscapes in Landscapes" nüüd igaühe raamatukokku kuuluma ei peaks. Kuid 23 aeda suurmeistri loomingust suurusega 350m2 kuni 25 000 m2 on tõeliselt inspireerivad ja väärivad vaatamist vähemalt korra. Nauditav on see, kuidas on mõeldud taimekoosluste väljanägemisele igal aastaajal, ka sügisel ja talvel. Tõsimeelsele aiakujundajale on boonuseks üksikasjalikud istutusplaanid. Mõtteid äratas kõvasti, kui ainult poleks kahte probleemi, kesse teeb ja mille eest teeb...

Viimasel ajal olen märganud, et vahin rohkem sillutatud alasid, kui taimi, sest kuigi rajades väga ilusad ja taimi veel rohkem esile tõstvad, on nende korrashoid minu jaoks muutunud tõsiseks peavaluks. Ohakad, võililled, põldrõigas ja veel üks tegelane, kelle nime ma pole leidnud, edenevad ühtviisi hästi ilma mullata nii kivide vahel, kergkruusas kui killustikus. Mis tähendab, et peenarde rohimisele lisaks tuleb rohida ka killustikualasid. Siiani pole ma eriti mürgitamise poolt olnud, aga vist muud üle ei jää, sest lihtsalt ei jõua.

Aga talv on veel ees ja päris paras pakk raamatuid ootab veel lugemist ja süvenemist. Täna hommikul olid katused valged ja maa ka.

Elekter tuli tagasi just parajal ajal, kella nelja paiku, kui hämarus maad võtma hakkas. Malati, kes parasjagu mu kaenla all minuga videvikku pidas, ehmatas end ootamatust tuledesüttimisest haukuma. Pärast oli mul arvuti juures kaks assistenti. Sel suuremal ei ole tegelikult lubatud diivanil olla, aga ta vahel ikka üritab.





16. november 2013

Lavalkäimise vahelugemised

Hommik algas actioniga. Olin just karvased õue ajanud ja kohvitassiga diivanile Kodusaadet vaatama lösutanud, kui telefon helises ja naabrimees teatas, et mu mõlenad koerad õlg-õla kõrval suundumas mere poole. Muidu poleks selle vastu ju midagi, kahjuks on meie ja mere vahel hullumeelse liiklusega Tallinn-Paldiski maantee. Riietusin vist 30 sekundiga ja sööstsin penisid koju tooma. Kätte sain tüübid kolmanda naabrimehe hoovist oma 500 meetri kauguselt. Homsest alates lähevad ühekaupa välja, siis püsivad õue peal, ei lähe kahekesi küla peale laiama.
Peale pealesunnitud kilomeetrist metsajooksu lõõtsutasin mina ja lõõtsutasid penid. Sulnis laisk hommik oli tuksis, seega jõin kohvi lõpuni ja läksin õue. Lõikasin mõningaid põõsaid ja tegin sedagi, mida ma eales varem teinud pole, lõikasin püsikuvarsi. No pole varasematel sügistel selliseks asjaks aega olnud. Ja tavaliselt on mul sügiseks ka aiasmässamisest nii kõrini olnud, et ma ei taha aeda minnagi. Sel sügisel oli ka, vist mingi nädalane periood, kui ma majast rohkem jalga välja ei tõstnud kui tööle ja poodi.
Täna viitsisin välja tõmmata isegi priskemad umbrohud, kuigi tuul oli vinge. Vihma on nüüd lõpuks piisavalt tulnud ja tiigid on tiikide moodi.

Mõningad tegelased aias punnitavad iga hinna eest õitseda



Õitsema on otsustanud hakata ka üks alles sellel sügisel Eurobulbi ühistellimusest maha pandud sügislill. Silt selle juures ütleb Harlequin, aga pigem on Alboplenum.
Natuke ka aalujakass Aalust. Arvasime ta leidmise ajal olevat kusagil kuu-pooleteise vanuse tillukese kiisupoja. See pilt on tehtud juba uues kodus 11.augustil
Kolm kuud hiljem on Aalust saanud endaga rahul olev ja läikiva karvaga noorkass
kelle üheks lemmiktegevuseks on perenaise kõhul lesimine ja kõrvulukustav nurrumine. Kui ta siis maha tõstetakse, on ahastav pilk silmis: saeiarmastamindenam!!! Uuesti maha istudes toimub kiire tagasiimbumine sülle, nurrmootori töölepanek, perenaise üksisilmi armunud näoga vahtimine ja aeg-ajalt miskipärast katsutakse käpaga õrnalt mu nina või nägu.
Hommikused rutiinid on ka muutunud. Magamistoast kolis Aalu ammu allakorrusele, minu ja tema nägemus hommikustest ärkamisaegadest ei klappinud. Pealegi, kui risti üle kaela magab poolekilone kassipoeg, on see mõnus. Kui risti üle kaela lamab kolmekilone kass, kaasneb sellega lämbumistunne. Seega magab Aalu nüüd koos koertega all. Kui aga hommikul oli enne esimene asi kohvimasin tööle panna, siis nüüd tuleb kõigepealt leida kassikonserv, sest seda haledat piiksumist nälgnälgnälg ei kannata küll keegi välja. Alles siis, kui kass oma portsu kätte saanud, saab endale kohvi tegema hakata. Söömisele järgnebki tavaliselt nurrumissessioon, kohvitass käes ja mörisev kõutsihakatis süles. Söögi suhtes õnneks noorsand eriti valiv ei ole, konservid on muidugi paremad kui krõbinad, aga suure hädaga käivad viimased kah.
Õhtuste lemmiktegevuste hulka kuulub ka Malatiga möllamine, õnneks saavad kaks hiidkoera ja kass omavahel kõik hästi läbi. Bella mängida ei viitsi, aga kahel noorloomal käib omavahel selline möll, et tihtilugu tuleb mööblit oma kohale tagasi lükata.
See ei tähenda, et ka Bellaga läbi ei saadaks, aga suhted pole siiski nii lähedased :)
ja kui muuga meelt lahutada pole ja kumbki koer ei viitsi, sobib ka tennisepalliga mööda tuba triblamine

Postituse pealkiri aga tuli sellest, et ma kütsin sauna. Igalaupäevane rituaal, mille käigus minu jaoks ei puhastu sügavalt mitte ainult keha, vaid ka hing ja vaim. Vahepeal oli küll tunne, et äkki ma ei viitsigi sauna minna,,,aga kuna leiliruum oli juba soe, oleks narr olnud seda kasutamata jätta. Ei kahetse.

9. november 2013

Otsekui inglise sügis

Kraadiklaas näitab sellise kangekaelsusega väljas +7,4 ktaadi, et ma arvasin peaaegu olevat ta rikki läinud. Toas siiski temperatuur vastavalt ahjukütmise tsüklile muutub, seega asi pole kraadiklaasis.
Pealelõunast lubati sadu, seega asutasin end varakult õue. Tubaste tegemata tööde nimekiri on küll pikem kui väliste, aga vahepeal tahaks värsket õhku ka saada.
Vedasin ja ladustasin ära teise lavatäie mulda. Osa kotte sai kasvuhoonesse pandud. Mäletan jubedusega, milline töö oli kevadel sauna eesruumi põrandaküttel kasvuturba ülessulatamine. Ja suur hunnik õues minu meelest sulas lõplikult pehmeks alles jaanipäevaks. Kasvuhoones ehk teeb kevadine päike osa tööst ära.
Aalu ja Malati olid vedamisel pidevalt abiks (loe: jalus). Tehtud siiski saime.
Vahepeal läks kõht tühjaks. Söögitegemine ja söömine on üksi elades üks suur nuhtlus ja ajaraiskamine. Seda enam, et isu pole nagunii mitte millegi järele. Kui saaks nii, et neelad mingi kapsli ja saad sellest kogu vajaliku kätte ja kõht ka enam ei korise...külmutatud pitsade ülessoojendamiseni ma õnneks veel jõudnud ei ole, katsun ikka tervislikumalt ja mahedamalt.
Jõudu ja sitkust on selle suvega meeletult juurde tulnud. Ükspäev keerasin ühe käega hajameelselt ümber 80-liitrilise veenõu. Hea, et mu arst seda blogi ei loe. Liiale siiski ei maksa minna. Olen enda jaoks välja töötanud terve liigutuste kompleksi, kuidas asju tõsta nii, et jõudu võimalikult vähe rakendama peaks.
Kasvuhoone lakke vahtides mõtlesin kevadeks välja kastmissüsteemi. Ikka sellised lahendused, kus oma vaeva ja aega vähem kuluks. Kasvuhoone töölaud tuleb madalamaks teha. Natuke on kahju, ülikorralikult tehtud nagu M tööd ikka. Aga kui tööpind on mul rinnakõrgusel ja lillepoti ülaserv ulatub lõua alla, siis ei ole see eriti ergonoomiline potistamisasend. Lihtsalt jalgade lühemakssaagimine ka ei toimi, sest laud on üks osa riiulitesüsteemist.
Sel ajal kui toit puupliidil podises, jalutasin Jasmiiniõiekese ja fotokaga aias ringi. Värvi ja lehti on veel küllaga.



Tiik hakkab lõpuks ometi meenutama veekogu, mitte kolmveerandkuivanud hiidauku.

Muru on kummalises konserveeritud seisundis. Kui oleks suvi, hakkaksin seda niitma. Praegu, novembris ei niidaks ka siis, kui murutraktor terve oleks. Paraku pole pea kuu aega tagasi remonti viidud traktorijubinast kippu ega kõppu. Saestuudio on muidu head tehnikat müüv koht, aga nende klienditeenindus longab mõlema vasaku jalaga ja on ahh ja möhh tasemel. Või näeb seal majas naisklienti nii harva, et nad ei oska sellega midagi pihta hakata.
Mahalangenud kõrgest rohust on välja ilmunud M vanarauahunnik, millele tuleb äravedaja leida. Ise ma neid vanu automootoreid liigutada ei jõua.
Okkalised on kevadisest rebaserüüst üllatavalt hästi välja tulnud, lõplikult on omadega läbi üksainuke looduslik kadakas eemal metsa ääres. Ma peaaegu kahetsen, et oma kolmemeetrise Blue Carpeti lõkkesse ajasin. Ka see tilluke oli kevadel täielik rebane, aga mul hakkas sellest kahju, nokkisin kõik rebasetükid ära, lasin fungitsiidiga üle ja nüüd tundub, et jääb ellu.
Eesõue aga on end õitsema asutanud isekülvanud tegelane, kelle õitsemist vahepealsed öökülmad ei seganud. Lehtede järgi otsustades võiks olla tegemist mingi karikakraga. Otsisin abi FB-st ja sain kohe ka vastuse, et tegemist on kollase karikakraga (anthemis tinctoria). Peab ära märgistama ja kevadel kuskile mujale panema, hilissügise õitsejad on teretulnud.
Õhtul hakkaski sadama. Vaatame, mida toob homne päev. Kui on ilus, tuleks noorendada ebaküdooniat ja lõigata tagasi vahepeal padrikus olnud ligustrid. Viimastele peab kevadel ka uue kasvukoha leidma, olid mõeldud kunagi kompostihunnikut varjama, aga nüüd on kompostihunnik juba mitu aastat hoopis teises kohas.
Ringi vaadates tekkis tunne, et kohati peaks ka rohima. Peaasi, et see pikk soe sügis endaga taas vastikult külma kevadet ei tooks.

8. november 2013

Käisin mardilaadal

Kuna sattusin eile parasjagu Õismäe kandis viibima, otsustasin ka Saku Suurhallis peetavat Mardilaata külastada. Ehk jääb mingi jõulukingitus näppu ja ma polnudki varem kõvasti reklaamitud Mardilaadal käinud.
Pilet maksis 5 eurot. Muljed olid vastuolulised. Oli tõepoolest imeilusat käsitööd ja oli täielikku kitši ja haltuurat.
Kingitused jäid ostmata, sest mul olid ilmselt liiga kõrged ootused. Et asi peaks lisaks ilus olemisele olema ka praktiline ja mind kingisaaja nimel ka kõnetama. Kui aus olla, siis nii mõnelgi suvisel laadal olen palju põnevamat käsitöövalikut näinud. Aga eks sellisel suurel laadal paneb arvatavasti müügikoha kaunis krõbe hind müüjate seltskonna paika.
Ostsin kaks kilo peipsi sibulat ja kaks pakki väidetavalt ökoloogiliselt puhast marmelaadi, ühe mustika- ja teise metsmaasikamaitselise. Kodus selgus pettumust, marjamaitset polnud kummalgi ja suhkru maitse käis üle kõige. Jäävad külmikusse mõnda maiasmokka ootama.
Tänasel päikeselisel novembripäeval paistis tolm nii hästi silma, et oli lausa rõõm koristada. Uskumatu, kui palju tolmu, karvu ja seemneid suudavad tuppa ajada kaks koera ja üks pisike kass. Aga ilma nendeta oleksid pikad pimedad sügisõhtud väga kurvad.

3. november 2013

Soe sumune pühapäev

Kõik on suhteline. Südasuvel oleks kaheksa soojakraadi kahtlemata häbitult vähe. Täna tundus see tänu tuulevaikusele täiesti soe. Kuna enamus möödunud nädalast sai veedetud arvuti taga, siis andsin endale kõva korralduse täna välja minna ja end natuke liigutada.
Painutasin ilma suurema verevalamiseta maha roniroosid ja imetlesin hiliseid õitsejaid.

Kui roosid teevad viimaseid pingutusi, siis nõiapuu alles alustab.
Nõiapuudega on sel aastal veider lugu. Pildilolev on ostetud Juhanist ja kannab originaalsilti Hamamelis virginiana ehk virgiinia nõiapuu. Ühe hamamelis virginiana aga sain Mati Laane käest, istutasin juba olemasoleva kõrvale, et suuremat efekti saavutada - möödunudaastane uustulnuk on aga täiesti lehes ega pole seda nägugi, et kavatseks õitsema hakata.
Aialehe artikkel tuletas meelde, et aeg on viinapuid lõigata, lõikasin enda kaks õnnetukest siis ära. Rõõmu on neist küll ainult lindudel, aga olgu siis neilgi.
Vedasin parklast ära 48 kotti ehk 2640 liitrit mulda ja ladustasin kohta, kust ma need varakevadel loodetavasti kätte saan. Käsikäruga mäest üles oli päris hea trenn. Oleks võinud ju traktori välja ajada, aga trakaga oleks olnud vaja ringi sõita ja kärutrenni mõte oligi natuke trenni teha, muidu jääb toas logeledes lonti.
Kell pool viis oli väljas täiesti pime. Toas õnneks valge, soe ja mõnus.

31. oktoober 2013

Oktoobri viimane päev

Sügis näitas end täna oma parimast küljest, vähemalt hommikupoolikul kuldas päike kogu õue üle ja väga raske oli ette kujutada, et aasta tagasi oli oktoobri lõpp selline:
Täna oli üheksa kraadi sooja, torm jättis meil isegi aiamööbli liigutamata ja pääsesime kerge elektrikatkestusega millalgi südaööl. Aed on endiselt sügisene ja kui Muhedik kuskil kurtis, et sügiseses aias pole sinist ja roosat värvi, siis mina pakun nii erinevaid roosasid


kui siniseid toone

Väike vapper saialill päikesele vastu naeratamas
Värvilisi lehti ja marju ja imelisi graafilsi puuvõrasid




Igatahes TV3 operaatorit oli poolteist tundi võimatu aiast välja saada ja mul hakkasid varbad külmetama.
Pärast võttegrupi äraminekut istusin arvuti taha ja lõpetasin kõigi puude-põõsaste sissekandmine kodulehele. Midagi läks välja, paar tuli juurde esialgsele valikule. Tunne oli peale lõpetamist selline, nagu oleks kiirkorras dendroloogia kursuse läbinud ja lõputöö kirjutanud, pea suitses otsas. Palju sellest meelde jäi, on iseküsimus, aga ehk midagi ikka. Nüüd on vähemalt koht, kust vaadata.
Kanarbikele lubati ka järgmisel nädalal hinnad saata lõpuks, aga pojengide arvet pole mul endiselt.
Nüüd pean kodulehe tegemisse pausi tegema ja tegelema muu kiirema paberimajandusega. Elu tahab elamist.