Tuulutamas

Vahetevahel on päris tore end kodunt välja vedada ja kliendile taimed kätte viia. Eriti siis, kui neid on piisavalt palju. Selles Läänemaa aias kasvab kindlalt Eesti pikim hekk kenasti talvitunud Forever&Ever Pinki, 16 eksemplari kahes kaunis reas. Vastikult külma juuni tõttu tekitasid enamus alles õienuppe, ainult üks pöörane õitseja olevat möllanud juba augusti algusest saadik. Lisasime pool autotäit Zorrosid ja Love´, ning ma olen nõus järgmisel aastal taas sinna sõitma, et kogu seda ilu õitsemas näha. Kliendil on hea maitse ja kogu aed on fantastiliselt kujundatud, aga ma kahjuks sellest pilte avaldada ei saa.

Läänemaa on koht, kus ma alati tunnen nõukogude okupatsiooni ja küüditamiste jälgi kõige sügavamalt. Kümnete kilomeetrite kaupa padrikuid, vahel harva mõni raiesmik. Ei ühtegi põldu ega karilooma. Mõni üksik auto. Eelmisel aastal sealtsamas tulles jäin pimeda peale ja siis oli küll tunne, et olen ihuüksinda maa peale jäänud, poole tunni udussõidu jooksul ei näinud ainsatki tulukest ega tulnud ka vastu mitte kedagi.
Tegelikult on see pilt muidugi petlik, nagu ma koju jõudes Google Mapsi maastikuvaadet lahti võttes veenduda võisin. Pealtnäha hüljatuna tunduv mets on maju täis, aga rappuda tuleb nendeni mööda metsasihte ja suure tõenäosusega on enamus neist suvekodud.
Käisin ära ka Spithamis, kuna koju kiiret ei olnud.

Maju väga lähedalt pildistada ei tahtnud, aga need olid ilusad, väga rannarootsilikud ja värske välimusega. Aga ei mingeid märke aedadest, ainult maja ümber niidetud muru. Kohad, kuhu tullakse puhkama ja merega silmitsi olema.
Rooslepa kabel ja vana kalmistu, nimed maassevajunud ristidelt enamuses kustunud. Mõni allesjäänu rootsikeelne.

Selline pilt avaneb kodule kaheksakümmend kilomeetrit lähemal, Paldiski lahe kaldal.

Neid hilissuviseid taevaid võiks pildistama jäädagi.
Lubab mõnusalt suvist nädalavahetust ja peaks endale väljas tegevust otsima. On õnnis aeg, kui millegagi pole kiire. Järgmisel nädalalõpul mõnus Võhma Juurikas ja siis võib ilmselt hakata selle aiandushooaja otsi vaikselt kokku tõmbama hakata. Mida teha talvel, on veel selgusetu. Sellest tundest, et maailm on külm, kõle ja tühi, olen õnneks üle saanud, aga erilisi valguskiiri ka silmapiiril paista ei ole.

Juuli, mu arm

Eluaeg on mulle juuli kõikidest kuudest kõige rohkem meeldinud ja meeldib ka nüüd, aiaomanikuna. Roosid õitsevad,  ebajasmiin õitseb ja kõik on seda pöörast lõhna täis. Muru ei kasva enam kiirusega kümme sentimeetrit päevas, umbrohi ja naadid on tempo maha võtnud või on need lämmatanud suureks sirgunud püsikud ja mis peamine, pool suve on alles ees. Kui lõunaosariiklased postitavad oma liiliate ja päevaliiliate pilte, siis meil õitsevad isegi alles mõned pojengid ja isegi osa roose pole täit õieilu veel näidanud.
Kuigi rohida oleks alati midagi, on õnnestunud saada isegi kaks puhaste küünealustega päeva järjest. Eilne sisaldas küll pikka kontoriskäimist ja juuksurit, aga täna käisime Lepatriinuga hoopis võõraid roose imetlemas.

Selliseid uhkeid roosiväravaid, -pinke ja -puid meie aias, kus ka õitseb praegu tuhandeid roosiõisi, pole, sest ma ausalt öeldes ei viitsi nende ronirooside talvitumisega jantida. Kõik see jupikaupa painutamine ja muu tsirkus, liiga palju jama. Ongi tore neid võõras aias imetlemas käia.
Napsasin perenaise loal paar oksa ja tegin õhtul mõned pistikud. Homme teen oma aia pargikatest ka. Kui ei proovi midagi uut ja põnevat, polegi enam huvitav.
Ainuke nuhtlus on sääsed, kes väljas õhtuti enam üldse elada ei lase. See põrgu, mis tavaliselt on juuni algul, on see aasta juuli teises pooles ja oma õrna nahaga olen ma nii sääsemuhke täis, et midagi koledat.
Muidu aga on kõik enam-vähem hästi ja ma ei saa üldse aru nendest oigajatest, kes kurdavad, et suve sel aastal pole olnud. Ma ei tunne sellest küpsetavast kuumusest vähimatki puudust ja et hommikul ja õhtul terrassil istudes tuleb pleed peale visata, on kõigiti meie suvele kohane. Homme katsun krundi läbi jalutada, enamustesse kohtadesse pole ma juba kuu aega jõudnud...

Õhtused plõksud

Istusin 11.juuli õhtul terrassil, terrassisoojendaja sees ja seljas sama jope, millega sai talvel puid tassitud. Karvane nurrloom ka veel soojenduseks teise käe peal.  Eestimaa suvi :), aga ega Inglismaal suurt soojem ei olnud.
T'õeline külmkapisuvi, ebajasmiin esmaspäeval ei näidanud veel ühtki õit, täna nagu lumemägi. Sordist ei tea midagi, vanavanaema istutatud. Mina ainult lasksin ta kunagi traktorikopa abiga teisele poole maja istutada, viiekümne- või rohkemagiealine põõsas kannatas kolimise välja küll. Sel hetkel oli küll meetrikõrguseks pügatud, nüüd nii 3x4 meetrit...Saabumisõhtul õues ei pannud ma seda lõhna nii väga tähelegi, sest roosiaed lõhnab nagunii, aga õhtul avatud aknaga magamistuppa astudes tekkis küll küsimus, kas ma olen mingi lõhnaõlipudeli puruks pillanud.

Rote Flamme ulatuks ka kolme meetrini, kui keegi viitsiks ülemise jupi veel üles toestada. Arutame strateegiat,sest sel elukal on habemenoasuurused ja sama teravad okkad.

Inglise roosid, sel soojal talvel praktiliselt külmakahjustusteta, käituvad nagu inglise roosid. Allameetrimehi ei ole. Mitte nii nagu tavaliselt, et inglise roosid oleksid kuskile põhjamaale küüditatud ja külmakartuses tagasihoidliku kasvuga. Maailma vanim nimega roos Rosa Mundi istus ühele noorimale sordile William and Catherine niimoodi pähe, et ma pidin viimase uude kohta istutama.

Teistest ma ei räägigi. Lootusetu anglofiil nagu ma olen, on mu lemmikud ikkagi Austini roosid. Austini väljapanek võitis ka Hampton Court Palace Show 2014 kuldmedali
Winchester Cathedral oli üks esimesi, kes kunagi majapidamisse kolis, nüüdseks vist kaheksaastane ja ulatub mulle lõuani.

Golden Celebration

Teasing Georgia

Arvestades seda, et möödunud aasta kevadest saadik ei ole ma aias mitte piiskagi keemiat kasutanud, on roosid üllatavalt terved ja suurepärases seisundis. Mõningad täpilised lehed ja üksikud lehetäid, aga ei midagi sellist, et peaks pritsi järele tormama. Asi polegi põhimõttes, muidu ma olen paar korda aastas ikka pritsinud, aga sel kevadel kas polnud aega, oli liiga tugev tuul, liiga külm (alla 10 kraadi pole mõtet) või sadas vihma, nii see keemia peale panemata jäi. Nüüd juba jälgin huviga, mis toimub, sest tavaliselt ilmnevad kevadise pritsimatajätmise tagajärjed suve teises pooles.
Chippendale

Alissair, Princess of Phoinicia, lihtõieline iludus

Pean häbiga tunnistama, et tundub, et tänu eelmise aasta peataolekule on ka rooside andmebaasiga mingi puder ja ma ausalt öeldes ei tea, palju mul neid sorte on. Kusagil 250 ja 300 vahel. Välja läks talvega kaks, Orange Muttertag, mida mul nimesegaduse tõttu oli nagunii kaks, ja pikka aega põdenud Morden Amourette. Juhani poogitud kanadalased ei kannata ausalt öeldes mingit kriitikat ja uued kanadalased püüan hankida Soomest.
Vahepealne püsikuhankimise hullus on vist ikka täiega üle läinud ja ma olen tagasi rooside juures, sest ma armastan neid nii väga. Pojenge ja hortensiaid muidugi ka, aga kõik muu võib olla ja võib mitte olla. Inglismaal Bill LeGrice stendi juures kippus ikka mingi nire suunurgast nõrguma, kuigi roose kohvris lennukiga vedada pole just kõige parem mõte. Õnneks on ajad muutunud ja suhtumist, et mingisse Strolbooniasse me midagi ei saada, ma praktiliselt Hamptonis ei kohanud. Leidsin kaks väga head tarnijat alpitaimedele, millega talvel tegeleda ja üht-teist veel.. Parimad ostud olid küll aiandusega seotud, aga täiesti mittetaimsed. Kui teil on mingi unistuste taim ja see on olemas selles 70-tuhandelises andmebaasis, siis nüüd ma teile suudan selle ka hankida (iseküsimus on muidugi hind)

Ja neid kokkupandavaid ostukärusid nägin tegelikult juba kaks aastat tagasi Hamptonis, tookord jätsin ostmata, sest valikus olid ainult sinised ja mustad. Nüüdseks oli asja kõvasti arendatud, oli neid mitmes suuruses ning värvis ja parimatele sai kaaned ka eraldi juurde valida. See oli tõesti reisi parim ost, sest nagu varsti selgus, sai neid asjandusi suurepäraselt ka toolidena tarvitada (vabad istumiskohad on suurüritustel raske defitsiit) , lisaks olid kaane all kogu kolu, taimed, käekotid, fotokad, ja tipuks käisime õhtul ka samade kärudega supermarketist läbi, midagi ei pidanud käe otsas tassima. Kokkupandult mahtusid kenasti ka kohvrisse ja mul on kavatsus need ka Aavikuemanda tootevalikusse leida. Ühe kavatsen aias kasutusse võtta kühvlite, kääride ja muu aiapudi kaasavedamiseks ja hoiustamiseks ja teine läheb autosse kaasassõitmiseks.

Abilised polnud ka maganud. Füüsiku abil sai üks savine ja vihmaga väga libe jalgrada uue näo ja mulle väga meeldib, kuidas see langusel istutusalasid eristab, enam ei märka isegi seda, et peenrad on rohimata :)

Eelmise aasta traagiliste juhtumiste tõttu pooleli jäänud maja lõunakülg on saanud kolmekordse uue pinoteksikatte ja näeb päris viisakas välja, aga seda eraldi pildistama ma ei hakanud.
Ja kuigi meile lubatakse järjekordset pikka põuda ja niigi pole nädal aega tilkagi sadamud, on suurim rõõm see, et enamus suvest on alles ees.

Lost in London ja Primarki kaksikud

Seekordne saabumine jääb kauaks meelde. Esiteks olin ma miskipärast enne väga närvis, olid ju eelmiselgi aastal piletid ostetud ja hotell broneeritud, aga juhtus mis juhtus...maha rahunesin siis, kui Airbus 320 Helsingist Londoni suunas õhku tõusis. Siis läks tuju kohe oluliselt paremaks. Enne maandumist tehti meile veel tutvumisringe Suur-Londoni kohal. Heathrow lennujaam on nii üle koormatud, et kuigi rajad võtavad minutis vastu kümme lennukit, on ikka maandumisjärjekorrad. Polegi vist nii madalalt ja selge ilmaga Londoni kohal tiirutanud, päris põnev oli tuttavaid kohti ülaltvaates üles leida.
Loobudes turismiinfo lahkest pakkumisest võtta takso (it is about 69 pounds, madam, sorry, mul on saja euroga muud plaanid kui natuke aega autos istuda), leidsime viitade järgi hõlpsasti üles bussijaama, aga siis alles tõeline seiklus algas, Olin endale Google Mapsist küll vajalikud instruktsioonid välja trükkinud, aga mida unustas meile ka bussijaama info esialgu öelda, et just päev varem, 6.juulil oli kogu  Londoni ühistranspordi süsteem muutunud sularahavabaks. Nii et kui ma saabunud ekspressbussi juhile naelu pakkusin, raputas too pead ja saatis mu kontaktivaba kaarti ostma. Kobisime infopunkti tagasi, ja ma lippasin korrus allapoole metroojaama Oyster kaarti lunastama. Pühas lihtsameelsuses arvasin,et ühest kaardist kahe peale on küll, saab ju kaks korda maksta...poole tunni pärast saabunud järgmises bussis selgus,et ega ikka ei saa küll, nüüd lippas kaarti ostma Lepatriinu ja me saime veel pool tundi järgmist bussi oodata. Kogu selle traalivaali tõttu saabusime Kingston upon Thamesi kottpimedas, kohaliku aja järgi kell üksteist ja koduse aja järgi kell üks öösel koos üsna ähmase ettekujutusega sellest, kus me hotell võiks olla...Küsisime paari kohaliku käest nõu, saime teada, et arvatud suund on õige ja hakkasime astuma. Oleks tee sirge olnud, poleks midagi, aga nüüdseks Londoniga ammu kokku kasvanud Kingstoni vanalinn on täis käänulisi kitsaid tänavaid ja kiviparkettidel põrisesid kohvrirattad kaunis lärmakalt. Minna oli üle kilomeetri ja korra jäime ikka päris nii jänni,et helistasin hotelli, õnneks olime üsna lähedal ja keskööl koeri jalutav kohalik paar oli ka abiks.
Nii et maandusime pärast südaööd kaunis kutudena, uni seiklustest muidugi läinud ja hommik oli päris vaevaline. Tulla aga nii kaugele ja lihtsalt hotellis pool päeva maha magada tundus mõttetu ja kuidagi ajasime end jalule. Veetsime Kingstoni ostutänavatel vajalikke ja veidi vähem vajalikke sisseoste tehes mõnusa päeva, uurisime välja vajalike busside väljumiskohti ja kellaaegu ja kui täna nüüd õnnestuks ka õigel kellaajal magama jääda, oleks homne vorm ehk juba parem.
Kaksikuteks aga muutusime Lepatriinuga seetõttu, et parasjagu Primarki poes olles kukkus väljas vihma kallama (kes ei tea, siis Primark on inglise valmisriietekett, kus riided maksavad ainult natuke rohkem kui eimidagi), ja ma torkasin parasjagu kassasabas olevale Lepatriinule kähku kaks kollaste ja punaste roosidega vihmajopet pihku. Nüüd oleme siis vihma ajal sunnitud ühesugused välja nägema,sest värvivalikut ei olnud, aga need keebid on päris kenad...
 Homme tuleb aga veel põnevam päev, eriti silmadega nautlemiseks, sest taimede hankimise isu puudub mul endiselt täielikult ja ma isegi ei oska arvata, mis selle uuesti äratada võiks.
Pilte kahjuks panna ei saa, sest tahvelarvutil puudub auk, kuhu saaks fotoka mälukaarti sisestada.

Selline nädalavahetus,

et isegi ei oska kusagilt alustada. Reede pärastlõunast ehk. Peale aiaskäinud Soome gruppi kohe autosse ja nina Pärnu suunda. Halingalt Viivi kaasa ja edasi Vändra poole Koidu Reinupi aeda kaema. Kohale jõudes ja autouksi avades lõi floksilõhn vaat et pikali. Kui oma  aias ma lõhnu peaaegu ei tunne, siis võõras aias õnneks ikka veel tunnen.

Floksid pole küll päris minu lilled, aga need sordid tahan küll endale kunagi soetada.
Pleasant Feelings, õitseb, ei ole ära õitsenud :)

 Kah üsna mittefloksilik, oli vist Purple Feelings, peab kontrollima

 Pure Feelings

Mõnus tunnike aiainimeste seltskonnas, natuke rohevahetust ka, jaapani kevadmagun ja kanada leedri paljasjuurne võsu, millega hakkamasaamises ma kindel pole, sest olude sunnil vedeleb juba neljandat päeva veevannis. Koju jõudsin kell üksteist öösel, kutsikas oli majapidamise totaalselt sassi keeranud, aga koristama ei hakanudki, nagunii pidi järgmine päev samasugune tulema.
Laupäeva hommikul siis kõigepealt Deia juurde, oma auto jätsin sinna, sest autojuhtimise raske töö võttis Deia, hea inimene seekord enda kanda. Kokkutulekust ei hakkagi kirjutama, see oli nii mõnus, kahju ainult, et me nii hilja kohale jõudsime. Aiasõbras olin ma juba eelnevalt alla andnud ja nimekirja teinud, õnnestus ka enam-vähem selle piiridesse jääda. Päevaliiliad said tänu heale hinnapakkumisele tõhusat täiendust ja paar puud-põõsast ka. Impulsiivne soetamine oli aga haledalt abi palunud hüljatud kiisupoeg, kelle Lepatriinu kinni püüdis ja kelle iseeneselegi ootamatult endale jätta otsustasin. Tsiili juures püüdsime leidlast algul kastis hoida, aga see talle suuremat ei meeldinud. Näljane oli lapsuke ka kohutaval kombel. Improviseeritud pesunöörijupist traksid hoidsid kassikese kenasti ohjes ja ei lasknud tal hirmust põõsasse putkata. Eelseisva pika sõidu suhtes oli küll natuke kõhe, sest senise kogemuse põhjal kassidele väga ei meeldi autoga sõita. Aga kõik kulges üllatavalt sujuvalt, soojas autos villase pleedi sees hakkas peatselt tööle nurrmootor ja vaheldumisi nurrudes, tukkudes ja vahel ka ühest sülest teise matkates kojusõit läkski. Minu punane kõuts läks peale M lahkumist salapäraselt kaotsi ja eks ta rohkem M kass oligi. Seetõttu oli hiirekuninga ametikoht meie majas täiesti vaba.
Põrgulikult valutav selg ei lasknud Tsiili kallakutel eriti kõndida, seetõttu ringi vaadata eriti ei saanudki. Aga peamine oli ju nagunii inimestega kokku saada ja küll tuleb ette ka paremas olekus Tartumaa külastusi. Pilte tegin ka vaid paar tükki.

Seljaga läks asi paraku ainult hullemaks, kahe päevaga kaheksasada kilomeetrit autos ei meeldinud juba eelnevalt valutanud kohale mitte põrmugi ja kui teised eile mõnuga juba istutasid, siis mina lamasin, oigasin ja mängisin kassipojaga. Kuidagimoodi longates sain siiski taimed autost välja hoiuplatsile ja käruga ka saunapuud toodud, sauna köetud. Soojendamine natuke aitas, aga paremale jalale toetumine ja vähegi järsemate liigutuste tegemine pole endiselt hea mõte.
Kogu see mitmest kohast kokkuhamsterdatud potsikulaviin ootab istutamist, aga enne ei lasknud istutada põud, nüüd selg ehk loll on see, kes põhjust ei leia. Hortensia on kasvukohas, aga ülejäänud on pottides. Kuna muud teha ei saanud, on kõik vähemalt korralikult sildistatud ja istutusnimekirja kantud :)

Aiakutsika leidsin vahepeal lillekastist, teda ei paista liilialõhn häirivat

Ja aiakiisu Aalu kohaneb kenasti, suurtele koertele öeldakse kähh ja kõhh, kui nad liiga uudishimulikuks muutuvad ja täna kasutati Bella selga juba vahepeatuseks toolilt maha. 55-kilone koer ei saanud vist arugi, et kassipoeg talle vahepeal selga maandus.

Ning nii suhtlejat kassi, kes sülle ja õlale kipub ning laupäeval viimase suitsupeatuse ajal lausa mööda jalga üles ronis, et taas sülle pääseda, pole mul küll varem olnud.
Nüüd aga on peamine asi oma selg nädalavahetusel toimuvateks Ellamaa aianduspäevadeks toimima saada. Potsikutega ei juhtu selle ajaga midagi.

Enne kui rong edasi kihutab

..peab ikka midagi mõnusast nädalavahetusest kirjasõnasse ka talletama. Sest just see tunne mul viimasel ajal on, et elu on justkui kiirelt kihutav rong ja ma püüan kuidagi selle ukse küljes rippudes sellega kaasa jõuda. Endiselt kasvab tegemata asjade nimekiri kosmilise kiirusega ja tegemata või edasi lükata neist paljusid ei saa, Päevad on liiga lühikesed.
Nädalavahetusel tegin siiski pausi ja peatuse. Kuigi ka see oli osaliselt töö, on vahel harva ise taimi müümas käies see minu jaoks muu üheksakümne üheksa ameti kõrval mõnus vaheldus. Eriti nii ilusas kohas ja nii mõnusas seltskonnas. Müügil polnud ka viga - kui minnes poleks autosse peaaegu et pastakatki mahtunud, siis tagasi sõites mahtus lisaks allesjäänud kaubale nii Järvseljalt, Riho Teraselt kui Sulev Savisaarelt hamsterdatud nänn. Lätlaste letist hoidsin end kaugemale, liiga ohtlik. Kui ma suutsin juba kohvi joomas käies nii enda kui tädi vaatama saabunud äsja bakalaureusekraadi kaitsnud tuumafüüsiku kompsukesi täis riputada, oli targem edasistest ahvatlustest hoiduda.
Üritus ise oli mõnus, osalejatele anti süüagi, seltskonna mõnusust ei väsi kordamast ja kõige tipuks tegi aednik Katrin meile ka ülipõneva ekskursiooni, mille käigus rändas kilekotti nii mõnigi lahkelt pakutud seemik.

Igatahes sain ma seda kõike nähes sellise energia- ja inspiratsioonilaksu, et nüüd kukuks kohe aias ehitama, kui ainult need kiiremad asjad eest ära saaks. Õnneks võeti mu palveid kõrgemal pool kuulda, nüüd on vist terveks suveks abiline olemas ja paar maastikuehituse praktikahuvilist helistas juba ka, aitäh Muhedikule, kes soovitas ka Luuale oma pakkumine saata.
Õhtuks smuugeldasingi end Muhedike õuele ja see oli üks ütlemata mõnus õhtu. Magasin üle  mitmekümne aasta autos, täielik romantika, enne tuttujäämist kuulasin pikalt kõrede õhtukontserti. Meil nad miskipärast niimoodi ei laula, aga meil ei lase sääsearmaadad ka eriti kaua õhtul väljas olla.
Kuigi mu taskufotokas (suurem ei mahtunud kotti) valetab värvidega, ei suutnud hommikul pildistamiskiusatusest siiski hoiduda. Kõik need iiriseseelikud ja pojengikrinoliinid, vahele üks eriti ägeda õiega moosesepõõsas.

Ja palun, niimoodi nemad siis Eestimaa suves õitsevad, Forever@Ever Red ja Endless Summer The Original. Tegelikult nii vara ei peakski, aga ju need kuumalained kiirendasid protsessi. Mul siin põhjas pole veel talvitunud hortensiatel õienuppegi. Ja Red-i värv on pildil täiesti vale, tegelikult on ta ikka täiesti punane, ma ütleksin, et korallpunane.

Pikk kodutee läks positiivse energialaksu all ludinal. Peale Keilat keerati taevakraanid lahti otsekui mu tegemisi heaks kiites - näed, müügiplatsi ei pea ka kastma. Vahepeal peeti niipalju vihmapausi, et jõudsin auto tühjaks laadida ja inventuuri ära teha, siis kastis veel tunnikese.
Oli tõesti imetore nädalavahetus.

Võõraste sulgedega, õitega ikka

Eile õhtul sai kiiruga naaberkülas Raudide juures käiidud. Munad neile, tühjad potid meile. Kohustuslik aiatiir ka tehtud. Kui ma kunagi suureks saan, tahan endale ka selliseid padjandeid.

Olen endiselt arvamusel, et rodod minu aeda ei koli. Õitsevad kaks nädalat ja ülejäänud aja on koledate nahkjate lehtedega kujutud nässakad, mille alt on paha rohida. Aga õitseajal võõras aias imetlemas käia võib küll.

Volvosse pakkisin ära sadakond taime, sealhulgas üle kahekümne hortensia viieliitristes pottides. Tagasivaatepeegel on täiesti kasutu ja loodetavasti ei pea ma neid nii palju tagasi tooma, seda enam, et omakorda sai Järvseljalt üht-teist tellitud, see peab ka veel kuhugi mahtuma.

Hääletada selle auto peale küll mõtet ei ole, kui enda ja pisikese käekoti sinna taimedele lisaks ära mahutan, on hästi.