30. jaanuar 2016

Valekevad

Vahepeal on tunne, et jaanuar on kestnud terve igaviku, sest sellesse on mahtunud ilma mõttes kõike - käredat külma, hiigaslikke hangi, torme ja tuiske ning viimased päevad täiesti kevadist ilma. Täna käisin üle mitme päeva majast väljas, no polnud asja. Täna tuli natuke puid juurde tuua, prügikott konteinerisse viia ja siis jalutasin ka natuke. Tihased laksutasid sitsikleiti ja tunne oli nagu märtsis, mitte jaanuari lõpus.
Õue on viimaste päevade tuul küll ära kuivatanud, aga aed on endiselt lume all. Kuigi kiht õhukeseks sulanud, ainult poole põlveni.

Puhtast uudishimust sumasin siiski hellikuid üle vaatama, kuidas nad vahepealse külmaraksaka üle elasid, Praegu igatahes tundub olevat kõik korras nii krüptomeeria, sooküpressi, ebaküpresside ja küüvitsatega. Isegi ronirooside varred pole mustaks tõmbunud, vaid kenasti rohelised.
Pruun laik krüptomeerial tekkis juba sügisel, see pole külmakahjustus.
Okkalised ja kaktused hakkavad välja paistma ja huvitaval kombel paksu hange alt välja sulav maapind on täiesti roheline ja üldse mitte hall ja mudane. Päevasel ajal anti natuke ka päikest, hiljem läks pilve.

Jaanuari meenutab veel vara saabuv pimedus, mille vastu aitab võidelda küdev saun ja külla saabuvad sõbrad.

28. jaanuar 2016

Soliseb, soliseb

Tahtsin alguses pealkirjaks Suur Sula panna, aga blogi avades selgus, et Futu on enne mind selle peale tulnud :) . Tuli uus pealkiri välja mõelda.
Enam väga ei solise ka, katused on ammu puhtad ja vanarahvas teadis, mis tegi, kui oma majad künka otsa ehitas. Õnneks vedas ka sellega, et enne sulamahakkamist sai suurem lumi ära koristatud ja öösel oli sissesõiduteed ka traktor külastanud, nii et juba eile linnas käies oli tee kruusani lahti sulanud ja mingit libedust ei olnud. Naabrite värava ees, kus madalam koht, oli vähe vesine, aga kindel põhi all sealgi. Me ei jõua saatust ära tänada selle õnneliku juhtumise eest, millega me eelmisel aastal tasuta korraliku tee saime.
Mina olen igatahes väga rahul. Toad on soojad ja üle tüki aja saab arvuti taga istuda kleidis, mitte karupükstes ja alpakavillast kampsunis. Saab aknaid avada ja tube tuulutada. Korraks hüppasin ka terrassile, et paar pilti teha, aga seal oli väga vinge tuul.



Okkalised hakkavad välja sulama, kivinukid ka ja teed on puhtad. Kui silmailu mõistes oleks võinud seda hangede aega veel edasi olla, siis praktilisel poolel on hea meel. Siinkandis lihtsalt ei tuldud enam lumekoristusega toime ja see pole mitte kellegi süü. Kui lund on nii palju ja inimesi ning tehnikat täpselt nii palju kui on, ega ei jõuagi. Keilas oli juba täiesti ohtlik liigelda, lumevallide tagant ei näinud ei jalakäijaid ega välja keerata ning kõrvaltänavatele oli targem nina mitte pista ei autoga ega jalgsi.
Miskipärast on tunne, et tõsist külma enam ei olegi. Mingit loogilist seletust sellele pole ja võib olla ka soovmõtlemine, aga õhus on kevade hõngu.
Sel ajal, kui mina arvuti taga töömeile klõbistasin, keetis multikeetja valmis imemaitsva kanasupi. Mina, kes ma tavaliselt iial ajalehtede-ajakirjade toidulehekülgi ei vaata, leidsin eilsest Ekspressist ülistusartikli kanasupile ja kirjutan sellele alla. On tõesti hea asi, ja kuivõrd mu organismil on ikka veel aegajalt tahke toidu seedimisega raskusi, on supid tihti mu toidulaual. Maitsev ja toitev.

25. jaanuar 2016

Aasta tagasi

oli hommikul paras paanika, mis pealelõunal rauges selliseks. Noore emme silmad küll juhtunust ikka veel pisut ähmi täis, aga kutsikad puhtaks pestud ja kõhud täis söödetud. Täna said need pontsikud üheaastaseks.
Kõige heledam emme vasaku esikäpa juures on Mihkel, kellest tänaseks on saanud minu kallis koer. Koos emme Malatiga moodustavad nad toreda tandemi, aga Mihkel on südamlikum ja käib mind ikka aeg-ajalt ka töölaua taga ninaga nügimas ja end meelde tuletamas. Rääkimata voodi ees magamisest.
Sõbrannad norivad siiamaani, kuidas ma kategooriliselt teatasin, et ühtki kutsikat koju ei jää... aga tollal oli mul ka Ally, kes mõned nädalad hiljem õnnetult surma sai ja koeri peab olema vähemalt kaks, siis pakuvad nad teineteisele seltsi, kui endal pole aega nendega nii palju tegeleda, kui vaja oleks.
Igatahes on praegu mul väga hea meel, et Mihkel meile sündis, sest tegemist on ülihea iseloomuga koeraga. Välimus on nagu on, aga ega ta kole ka ei ole. Lihtsalt sihuke silmale harjumatu :). Suurem kui ema, paneb aastane Mikk mulle vabalt käpad õlgadele. Ja kasvab veel, need suured elukad kasvavad kaua.
Sünnipäevalaps ja tema tubli emme, kes peale kutsikaid on oluliselt leebemaks ja rahulikumaks muutunud, said päeval Keila lihapoest toodud uhked veise sääreluud, millega madistamist on esikust siiamaani kuulda. Kõigepealt süüakse pealt viimnegi kui lihakild ja siis muutuvad need kondid mänguasjadeks, mida saab omavahel sikutada, üksteiselt üle lüüa jnejne. 

Ilm on leebe ja soe, räästad tilguvad ja toad on soojad. Keilas poes käis oli vahepeal paks udu, aga see pärastlõunal hajus. Eile oli küll vahepeal must masendus peal, kui taas oli ligi paarkümmend sentimeetrit lund juurde tulnud ja lumepuhur otsustas mitte puhuda...aga natuke hädakisa ja mu suurepärane naabrimees lükkas traktori ette kinnitatud lumepuhuriga kriitilised kohad lagedaks ja naaberküla sõbranna organiseeris tehnikamehe appi, nii et juba sama päeva õhtuks oli puhur korras ja mure murtud. Õu pole küll nii korras, kui mulle meeldiks, aga selle vettinud lumega ma maadlema ei hakka. Täna oli suhteliselt palju tööd ka, lisaks tuli poes käia ja raamatukogus. 
Mihkel ja tema ema Malati aga soovivad kõigile kutsikatele ilusat sünnipäeva ja meil on hea meel, et kõik need ootamatud koeralapsed endale väga head kodud said. 

21. jaanuar 2016

Karvane väljapressija

Leidkass Aalu pole toiduga eriti pirtsakas ja tegelikul ei lase ma ühelgi loomal toiduga pirtsutada. Süüakse seda, mis perenaine kaussidesse paneb ja kui ei sööda, tuleb tühja kõhtu kannatada, seni kuni maitsema hakkab, Põhiliselt saavad kõik loomad krõbinaid ja seda, mis perenaise külmkapist üle jääb. Konserve ei osta ma ei kassile ega koertele, nemad ehk ostaksid :), aga mina ei viitsi niipalju tassida ja konservikarpide näol tekkiv prügi käib mulle vastukarva.
Piima suhtes oli Aalu suhteliselt ükskõikne. Limpsis, kui kaussi pandi, aga erilist huvi ei ilmutanud. Mu eelmine kass Käpik muuseas ei puutunud üldse piima. Olukord muutus, kui sügisel hakkasin koju ostma Farmi täispiima rasvaprotsendiga 3,8-4,2%. Söögiisuga on endiselt nagu on, enamjaolt ei ole, ja vedelatest asjadest toitumine toimib lihtsamalt. Sattus seda piima paar korda ka kassi kaussi ja mu nurrloomast sai piimasõltlane, kes suurte igatsevate silmadega külmkapi poole kiikab ka siis, kui kauss on krõbinaid täis. Sellele kaasneb muidugi hõõrutamine, sabakeerutamine, nurr ja kui siis loll perenaine ikka aru ei saa, tuleb ka hale mjauuu. Mitte valjusti, aga sellise vaikse ahastava häälega, et kui ma ei saa, siis heidab vaene kiisu kohe siinsamas köögileti peal hinge...

Täna oli rahulik päev, pärast hommikuse meilinduse ja telefonikõnede tegemist läksin välja, panin lumepuhuri käima ja lõpetasin selle, mis esmaspäeval pooleli jäi. Likvideerisin ka suure auto jäetud hiigeljäljed garaaži eest. Külma oli seitse kraadi, aga täieliku tuulevaikuse tõttu tundus pehme. Tassisin kõik hoiukohad puid täis. Nädalavahetuseks lubab jahedamat, õnneks mitte nii külma nagu sisemaal. Vahepeal langes paar sentimeetrit laia lund ka, aga mitte nii palju, et uuesti lükkama oleks pidanud. Tegin maja ümber kõndides mõned lumepildid, sest majast kaugemale enam ei pääse, kui ei taha puusadeni hange sumada.




Pärast värskes õhus müttamist oli kõht tühi ja valminud lambahautis hea. Koerad said eile Keila lihapoest uhked veise sääreluud ja madistamist jätkus pikemaks.
Uueaastalubadust sai ka täitma asutud, käisin eile esimest korda üle pika aja hambaarsti juures. Kalliks läheb see lõbu, aga vanaviisi edasi ei saa ja loodetavasti on tulemus investeeringut väärt. Saab ehk normaalselt süüa.


18. jaanuar 2016

Liiga palju lund

Eile ma jalga õue ei tõstnudki, kui koertega sekeldamine välja arvata. Tahtsin vähemalt ühte päeva peale laupäevaõhtust sauna, kui ei peaks ennast räpaseks ja higiseks tegema. Pühapäev sobis selleks suurepäraselt.
Täna enam lumelükkamist edasi lükata ei saanud. Lisaks eelmisele lumekihile oli öö jooksul veel kümmekond sentimeetrit lisandunud, temperatuur näitas -2,1 ja räästad olid kahtlaselt seda nägu, et hakkavad tilkuma.
Kohe ikka välja ei saanud, meilidele tuli vastata, kolleeg helistas, ema helistas. Kella 11 paiku ajasin lumepuhuri kurjaks. Ropult raske oli see lumi seekord, esimese ringiga puhur isegi ei puhunud, ainult lükkas raja sisse. Hiljem poole kaupa minnes hakkas ikka juba võtma.
Kolm tundi ja poolteist paagitäit bensiini hiljem oli seis selline, et garaažiesine läbitav, maja ja garaaži vaheline ala puhas, tee puukuuri vabastatud ja ka maja ümber jalutusrada tekitatud. Tavaliselt ma lükkan rohkem radu sisse, aga seekord lihtsalt enam jaksanud. Üle saja kilo kaaluv lumepuhur jäi päris mitmel korral lihtsalt paksu sulalumme kinni ja ei liikunud edasi ega tagasi, tuli lihtsalt toore jõuga välja rebida. Näis, mis randmed ja õlad asjast arvavad,
Tegelikult oli peale seda rassimist täitsa mõnus olla, natuke on vaja ennast ka liigutada, vereringe läheb käima, põsed roosaks ja pea selgeks.
Sellegipoolest palvetan, et seda valget jama juurde ei toodetaks, sest homme ja ülehomme on vaja tööasju ajada, mitte kodus jõu- ja ilunumbreid korraldada.
Peale kuivade riiete selgasaamist ja juuste ärakuivamist tegin fotokaga paar pilti ka.
Juba üleeile oli magamistoa akendest võetud pildid sellised:

Täna peale lükkamist. Katuste pärast veel ei muretse, sealt on tuul suurema lume alla tuuseldanud.
Okkalised on naerukoht. Muudkui istutan neid juurde, et talvel ka midagi ilusat oleks, aga tegelikkuses pole neid üldse näha, ainult mõnda kõrgemat.

Fotokas ei taha selles valges hästi fokuseerida. Aga sisselükatud rajast on näha, kuipalju lund on ja see on siinkandis ikka täiesti ebanormaalselt palju. Viimati oli 2010.aastal.
Majast kaugemale eriti ei pääse. Las aed magab paksu teki all, sinna ma radasid sisse lükkama ei hakka.

17. jaanuar 2016

Lumine ja töine nädal

Kuigi kodunt pole peaaegu väljas käinud, on vägagi tegus nädal olnud. Palgatööasjad, aiapoe tellimused, veebipoe tegemine. Nüüd on kõik asjad üleval ja kui mul tahtmine veel midagi tellida tuleb, tuleb näpud sahtli vahele lüüa, sest mul on niigi tunne, et sai vist jälle pisut palju tellitud. Aga sügavast talvest hoolimata tuleb juba tellimusi ja kui inimesed talveunest üles ärkavad, on mul lausa mure, kuidas ma toime tulen. Kusagilt peab sel aastal abi saama ja küllap saab ka, sest kui midagi väga tõsiselt ja südamest soovida, siis varem või hiljem see ka tuleb.
Lund on sel nädalal minu maitse jaoks küll pisut palju tulnud ja täna tuleb jälle. Kolmapäeval kontorisse ei pääsenudki, traktorit polnud käinud ja ka garaaži eest oli väljapääsemiseks hang liiga paks. Õnneks olid tööülesanded sellised, et neid sai ka meili ja Skype teel ära teha. Ja vahepeal lumefreesiga möllatud ning ka naabrinaine seda riistapuud kasutama õpetatud. Õhtul tuli veel naabrimees oma murutraktori ette kinnitatud puhuriga ja tõmbas teed ka puhtaks.
Eilseks oli järjekordne viisteist sentimeetrit juurde sadanud. Sahaga paar tõmmet teinud, sain aru, et ikkagi tuleb puhur käima panna. Isegi sellega läks kaks tundi, enne kui julgesin autoga välja sõita. Ja enne sõitma hakkamist tuli end ära kuivatada, sest juuksed olid higist märjad nagu oleks ujumas käinud ja isegi pesu seljas oli läbimärg ja tuli ära vahetada. Muudest riietest rääkimata.
Siis tõin veel puid ja käisin poes. Pärast seda olin läbi mis läbi ning mõnulesin mitu korda saunalaval. Aitas,
Täna tuleb jälle laia lund juurde, aga täna ei lükka ma midagi. Välja pole vaja minna, toitu ja puid on kodus piisavalt ja mulle ausõna ei meeldi ennast higiseks ajada. Mõnele võib-olla tundub, et ma virisen liiga palju, inimesed, kes mind elusast peast näevad, seda õnneks ei arva. Sama naabrinaine, kellega üle kümne aasta kõrvalmajades elanud olen, küsis kolmapäeval, et kuidas ma ikka üksinda hakkama saan...et ma ei kurtvat mitte kunagi.
Ilmselt poleks mul lume vastu midagi, kui minu suhe lumega piirduks aknast välja vaatamise ja lumes koertega hullamisega. Paraku on seis selline,et lumekoristus põhjustab mulle füüsilist valu ja kannatusi ja kui keegi väidab, et talle valu ja kannatused meeldivad, siis ta kas valetab või on masohhist. Mina olen aru saanud, et asju ei pea alla neelama ja neid võib ja peab välja ütlema. Pidev allaneelamine teeb haigeks ja teadjate väitel on olnud ka üheks mu haiguste põhjusteks.
Kui füüsilise keha ravimisel usaldan ma täielikult meditsiini, siis tegelikkuses algavad kõik haigused vaimust. Kaks asja, mida ma olen viimasel ajal ära õppinud. Esiteks, endast ei tohi liiga palju ära anda. Sest kui Sa oled ise nõrk, haige ja hõre või Sind pole enam üldse pildil, pole ka maailmal sellest mingit kasu. Teiseks, ei pea elama nii, et meeldida teistele või käituma nii, et seda heaks kiidetaks. Kui miski ei meeldi, siis ei meeldi.
Paar äsjast lumeplõksu ka, üks terrassilt, teine aknast. Mitte pildid pole udused, vaid lumesadu on nii tihe, et midagi pole näha,


Mis ei tähenda, et ma ärkaksin hommikul mõttega, et hrr, ma vihkan talve...vastupidi, viimasel ajal ärkan tihti naeratusega, sest esimene, mida ma näen, on paar armastavaid koerasilmi ja kui ma oma silmad lahti teen, saan Mihkli käest põselimpsu ka. Siis läheme kahekesi trepist alla, tervitame alakorrust valvavat Malatit, laseme mõlemad koeraasju ajama. Mina teen värsket kohvi, kaminahju tule ja naudin pikka laiska pühapäevahommikut ja ei mõtle üldse halbadele asjadele. Küll selle lumega kuidagi hakkama saab ja talv läheb ükskord mööda. Alati on läinud.

13. jaanuar 2016

Tõeline talv

Selle talve üle nüüd küll keegi nuriseda ei tohiks. Minusugused iirilembesed said sooja ja rohelise novembri ja detsembri. Jaanuaris said külmaarmastajad külma ja lumearmastajad lund. Mul oli juba eile õhtul selge, et kui asi samas vaimus jätkub, siis kontorisse ma täna ei pääse. Hommikul oli see veel selgem, saatsin kontorisse meili ja istusin arvuti taha maha seniks muid asju tegema, kuni valgeks läheb. Pealegi sadu aina kestis ja kestis.
Kella kümne paiku riideid vahetama minnes tegin magamistoa aknast sellise klõpsu. See koht tuli käsitsi lahti kaevata, et kuuri pääseda. Lumelabidat hoiań valgel ajal alati eeskojas ja õnneks oli lumi kerge.
Lumekiht hakkab juba seda hirmsat 2009/2010 aasta talve meenutama, aga tollal oli see eriti hirmus veel seetõttu, et mul ei olnud seda riistapuud.
Ega sellegagi töötamine naisterahva jaoks just lust ja lillepidu pole, aga tõhusus ikka märgatavalt parem kui labidal ja suur pluss veel see, et lumefrees viskab lume laias kaares eemale, mitte ei tekita hunnikuid. Sel kohutaval labidatalvel oligi kõige suurem probleem mitte lume lükkamine, vaid see, et lund ei olnud enam kuhugi panna, hunnikud olid nii kõrged, et sinna otsa ei ulatunud viskama.
Lükata oleks veelgi, aga ei tahtnud end täiesti ära kurnata. Ehk homme jälle natukene. Vahepeal laenasin freesi naabrinaisele, sai temagi lihtsama vaevaga.
Pärast lumelükkamist sai paar telefonklõpsu ka tehtud.


Enese tarbeks panen kirja ka selle, et eile puhastasin tuhaimuriga pliidi lõõrid ja plaadialuse, oli ikka päris hirmus, mis sealt välja tuli. On küll korstnad pühitud ja vastav pabergi olemas, aga ju see pidevalt külmaga tule all hoidmine selle meeletu hulga nõge tekitas, nii et pliit korralikult ei tõmmanud. Nüüd töötab kõik jälle.
Pärast lumega madistamist oli kuum tee hea. Ja kõik vajalikud palgatööasjad said ka tehtud.


10. jaanuar 2016

Külm jätkub

Tänaseks lubati küll temperatuuri tõusu, aga esialgu ei paista seda kusagilt. Kui koerad hommikul kella seitsme paiku välja küsisid, näitas köögiakna taga -21,1. Toatemperatuuri ei vaadanud, aga see viis minutit, mis penidel kiireks asjaajamiseks läks, ei taha nemadki sellise külmaga väljas olla, ma kasukat seljast ära ei võtnud. Koerad toas tagasi, otsustasin teki alla tagasi pugeda. Magamistuba peab kõige paremini sooja ja pühapäev ongi puhkamiseks, uni tuli hea ja silmad tegin lõplikult lahti alles pool üksteist, sest kõht läks pööraselt tühjaks.
Köögis näitas sisetemperatuur +12,7, tuli pliidi alla, tuli ahju, lisaks paksule hommikumantlile suur pleed ümber. Pärast tund aega kütmist on kraadiklaas tõusnud +15 peale. Jaanuari küttearvetele mõelda ei taha, sest lisaks ahjukütmisele on sees köögi ja sauna eesruumi põrandakütted, pidevalt töötav soojuspump elutoas, magamistoa elektriradiaator ja boiler ka muidugi. Sellest hoolimata on mööbel nii maja jahtunud, et kirjutuslauda palja käega puudutada ei taha. Aga elame üle, on ennegi elatud. Seekord ma ei lase külmal enda tuju rikkuda, esiteks läheb ta millalgi üle ja teiseks annab korralik talv ehk lootust, et tuleb natuke ka korralikku suve. See aastaringne +10 on rahakotile küll soodne, aga loodusele ei tundu see väga meeldivat.
Reedel käisin linnas, rongiga. Kuna kokkusaamine oli ühes vanalinna hotellis, siis jätsin auto Keila rongijaama, pärast oli vaja ka poodi minna. Vanalinn oli ilus ja mul oli päris hea meel, et inglise külalised just sellisel ajal külla tulema sattusid. Mitte porise ja halli talveilmaga. Soovitasin neil vaatamiseks paari kohta ja loodan, et nad said ilusa elamuse. Mina ise imetlesin küll terve rongisõidu aja avanevaid talvevaateid ja olin oma otsusega päris rahul, autoga linna sõites oleks näinud ainult libedat teed ja teisi liiklejaid.
Mõned eile tehtud aiapildid ajaloo tarbeks ka, härmatist ja ilusaid pikki vaateid siin metsa sees ei ole, aga imelisi lumemoodustisi ikka.




Eelmise nädala väike mure, jonniv lumefrees, sai ka lahenduse. Õnneks on mul tehnikageeniusest naabrimees, enne nädalavahetust ma teda tülitada ei tahtnud, aga eile astus ta läbi ja probleem lahenduski vähem kui kümne minutiga, gaasitross oli kinni jäätunud. Nüüd tean ka ise, kuskohast sellise probleemiga tangidega kaasa aidata, Lumi on küll õhuline ja kerge, aga tervet krunti ma ikka käsisahaga lükata ei jõua ja lumefreesi pluss on veel see, et sellega ei teki hunnikuid. Ma ei saa ega tohi endiselt tõsta ja hunnikud oleksid probleem. Nüüd aga võib minu poolest veel lund tulla.
Täna aga ilmselt tulebki hommikumantli ja sooja pleedi päev. Toad said eile koristatud ja mitme päeva puudevaru tuppa toodud, seega koduseid kohustusi ei ole ja tööasju teen ma tööpäevadel. Mõnus. Ja viimaks ometi hakkab tekkima tunne, et ma olen korralikult välja puhanud ja ka tervis hakkab lõpuks ometi normaalsemaks muutuma. Nõrk ja võhmata olen endiselt, aga asi paraneb. Võtan eeskuju Malatist, isegi tema eelistab selliste temperatuuridega diivanit põrandale :)
Ahjahh. Postitust üles pannes selgus, et see on selle blogi seitsmesajas. Ilus ümmargune number.

8. jaanuar 2016

Kaunis ja kole

Nii külm kui täna, pole mitu aastat olnud. Päikesetõusu ajal -21,9. Hommikul tõustes oli magamistoas ja köögis +15,4 ja elutoas täistuuridel undava soojuspumba all +15,9. Aga pole viga, kõigega harjub ja külm on mööduv nähtus. Maani fliisist hommikumantel, suur pleed ja suur tass kuuma kohvi aitavad optimismi üleval hoida. Pean tunnistama, et mõnikord olen pool päeva hommikumantlis arvuti taga tööd teinud, sest see on lihtsalt kõige soojem ja mugavam riietusese ja nägemas ei ole peale koerte mind nagunii mitte keegi.
Lõunaosariiklased oma miinus kolmekümne ja plussiga muidugi itsitavad, aga ei kadesta ma neid ei talvel ega suvel. Mulle sobivad mereäärsed temperatuurid rohkem.
Tuli piidi alla, elutoa ahju ja magamistoa kaminasse ja juba lähebki paremaks. Külmaga tuleb toime, täna enne linnasõitu peab jõudma veel puid tassida, pärast on pime.
Lumega on lugu natuke keerulisem. Aed on praegu mõnusa koheva lumekatte all, aga ma väga loodan, et seda palju juurde ei tule. Miskipärast ei käivitunud eile lumefrees, loodan, et tehnikaspetsialistist naabrimehel on aega nädalavahetusel pilk peale visata. Õnneks oli lumi kerge ja sai käsisahaga olulisemad kohad puhtaks. Ilus on, meil suhteliselt haruldases tuulevaikuses püsib lumi ka puudel ja põõsastel, pilt tehtud küll eile telefoniga, sest muud tehnikat ei tahtnud selle temperatuuriga õue viia.
Kui täna kuhugi minema ei peaks, oleks väga mõnus. Kahjuks peab linna sõitma.
Ja siis peab nuputama, milliseid püsikuid lätlaste ligi tuhande nimetusega nimekirjast veebipoodi sisse tellida. Uusi pojenge kindlasti, aga muude asjade osas on ajus hetkel täielik lühis. Pole aega olnud eriti teiste lehtedel ka surfata, muud tööd on palju olnud. Ja jõulude ajal lihtsalt puhkasin, seda oli ka hädasti vaja.


4. jaanuar 2016

Esimene lumelükkamine

Selle talve esimene lumi tuli maha eile. Sadu lõppes alles pimedas ja erilist vajadust taskulambi valgel kuhugi vehkima minna ei olnud, seega jätsin tänaseks. Õige otsus oli, Ilm oli imeline ja isegi päikest näidati puulatvades. Sel aastal tahan tõsiselt jälgida, mis ajast päike meil uuest maapinnale jõudma hakkab. Praegu igatahes veel mitte.
Hommik ei alanud just paljutõotavalt, pea valutas ilmselt ahjuküttega kaasas käivast õhupuudusest ja Mihklit õuest sisse lastes jäi välisukse vahele parema käe keskmine sõrm, mis nüd on sinine ja paistes. Ma olen lapsest saadik tänu oma kehvale koordinatsioonile eriline traumamagnet olnud ja see ilmselt üle ei lähegi...aga õnneks nimetissõrm jäi terveks ja klaviatuuril saab klõbistada. Keskpäevaks sai tööasjadega enam-vähem järjele ja oligi paras aeg tunniajane trenn teha. Siinkohal sõbranna, nelja lapse ema käest kuuldud rahvatarkus ka, sinikale tuleb võid peale panna, mina polnud kuulnudki. Igatahes toimis, paari tunni pärast sai sõrme juba kasutada,
Õue minnes selgus, et seda kerget ja õhulist lund oli miskipärast oluliselt vähem, kui eile aknast vaadates tundus, ilmselt oli õhtune tuisk enamuse metsa alla keerutanud. Maja ees polnud sentimeetritki, mujal oli ehk paar-kolm sentimeetrit. Tehnikat polnud mõtet käivitada, nii õhukese lume puhul satuks killustik lumefreesi terade vahele ja see teeks rohkem halba kui head. Pealegi oli plaanis seda natukestki pigem koguda ja müügiplatsi pottidele peale visata, nende pärast muretsen ma kõige rohkem, kuigi tean küll, et muretsemisest pole mingit tolku ja see teeb ainult enesele halba.
Kusagil poole vuhkimise peal hakkasid koerad lõugama ja kostis mürinat, ilmus suur traktor teed puhtaks lükkama. Hiljem kahetsesin, et kohe vaatama ei läinud, nii räpakat tööd pole ammu näinud, sõna otseses mõttes oli lükatud puhtaks pool teed ja tee kõrvale üles aetud selline kole vall

Traktori ülesaetud valliga ma kohe tegelema ei hakanud, piisas lumelükkamisest. Umbes tunniga said vajalikud kohad puhtaks. Rohkem lihtsalt ei jaksanud. Kuigi tervis läheb aeglaselt, aga järjekindlalt paremaks, väsin ma endiselt väga kiiresti ära.
Jooksutasin veel natuke Mihklit, kes toasistumisest on igavusest lolliks minemas ja närib kõiki võimalikke ja võimatuid asju - ainult mitte puuklotse, mida ma talle närimiseks pakun. Miku jaoks on see maad kattev valge ollus endiselt pisut kahtlane, aga natuke tore ka.
Lumiseid tutte ja taimi ma pildistada ei viitsinud, sest minu meelest on lumi ja lumised puud-põõsad-püsikud igal aastal täpselt ühesugused ja mõttetuid pilte arvutisse ei taha.
Peale õuesaskeldamist oli värske kohv hea ja võis uuesti arvuti taha istuda.
Ja üks mõnusamaid asju külmal ajal on puupliit. Selles on lapsepõlvenostalgiat, kuigi tolleaegne pliit tuli maha lammutada, katkine ja tuleohtlik oli. Kütteklotside ostmine oli hea mõte, nendega on mõnus aeglast tuld all hoida ja maja püsib paremini soe. Ning miskipärast on isegi tavaline tatrapuder puupliidil valmistatuna maitsvam kui muidu. Kahjuks saab sellist luksust endale lubada ainult kodus töötades.
Tänane päikeseloojang läbi hiiepuude võrade aga vääris jäädvustamist küll.
Reede ööseks vastu laupäeva lubatakse isegi meile korraks -20, sellist temperatuuri pole meil mitmeid aastaid nähtud. Tuleb vist ikka krüptomeeriale mingi tekk peale hankida ja ohtralt puid varuda.

2. jaanuar 2016

Khülm

Esimene külmalaine tundub alati kohutavalt külmana. Kuigi tegelikult ju väga külm ei ole, täna hommikul oli -15,9 ja päev lävi on püsinud kusagil neljateistkümne miinuskraadi peal. Aga see esimene päev, kui tuleb kahed püksid ja kahed sokid jalga panna, tundub alati nii ebameeldiv. Hiljem harjub ära ja kevad pole õnneks enam väga kaugel. Olen tänulik sellegi eest, et november ja detsember soojad olid.
Termopildistamine sai juba eelmisel aastal ära tehtud ja tegelikult on ka lõpuks töömees kokku lepitud, aga kokkulepe oli selline, et seni, kuni ilm kannatab ka välitöid teha, me ühendust ei võta. Järgmisel nädalal helistan, sest pereinimesel peab olema võimalik pühi ka pidada.
Esimesel korrusel oli hommikul hoolimata eilsest ahjukütmisest ja öö läbi täistuuridel töötanud soojuspumbast +15,4, kuskil lõuna paiku ikka sai +19 sisse ja vahepeal puupliidi juures pastakastet segades võis isegi ühe kampsuni pealt ära võtta. Toad õnnestuks hoida soojemad, kui esiku uks kinni panna, aga siis külmuvad sellise välistemperatuuri juures ära esikut läbivad veetorud ja see on juba suurem jama. Esikul on olemas küll ka põrandaküte, aga seda ma pole mitu aastat raatsinud sisse lülitada, tulud ei ole enam endised.
Aga pole viga. Õhtuks on temperatuur päris õdusaks saanud ja ka saun köeb, nii et hullu pole midagi. Võrreldes siinelatud esimese aastaga, kui kül elutoas toalilled ära võttis ja välisseina ehitatud veetorusid tuli iga päev mitu korda fööniga soojendada, on praegu päris hea.
Pühad olen mõnuga maha looderdanud ja lubanud, et tööle hakkan esmaspäevast. Ainuke mõistlik asi on olnud blogi väljatrüki tellimine Blog2Prindist, sest seal on kuni kuuenda jaanuarini allahindlus.
Puid tassisin ka kuurist majja, päris mitu kärutäit. Polnudki nii kole seal õues, päike paistis ja vähene härmatis sillerdas. Põsed sai punaseks ja selja märjaks.
Taimede kohapealt annan kümme punkti Rahmeldaja ellusuhtumisele, et looduse vastu nagunii ei saa ja tuleb leppida sellega, mis on. Möödunud talvel oli ilma lumeta külmemgi ja midagi eriti hullu ei juhtunud. Jaapani krüptomeeria oleks võinud ju kinni katta, aga polnud, millega ja kangatüki pärast hakata linna sõitma tundus mõttetu kulutusena, Selliste küttearvete juures on iga sent ja bensiiniliiter arvel. Eks kui kevadel on müügiplatsil tühjad potid, tuleb sellega lihtsalt edasi elada. Sellest ajast, kui aru sain, et taimemüügiga nagunii elatist teenida ei saa, ei võta ma iga taime väljaminekut enam nii traagiliselt.