Jaanijärgseid mõtteid

Jaaniõhtu oli imetore. Kahel eelmisel aastal on jaanik meie õuel toimunud, sel aastal otsustas mitteametlik külanõukogu mereranna kasuks.

Tagantjärele otsustades see väga hea idee ei olnud, pankranniku alune kaldariba on kitsas ja libedaid kivilahmakaid täis, vesi oli suhteliselt kõrge ja rahvas hajus algul laiali piki rannariba ja hiljem mööda küla . Aga kus toimub hajumine, seal toimub lõpuks ka kogumine, ja peale keskööd jätkus vapramate ja vastupidavamate pidu hoopistükkis naabrite elutoas, lõket seal küll ei olnud, aga õnneks sääski ka mitte. Kokkuvõttes oli hullult lõbus ja hommikuks oli kõvasti ja valesti laulmisest hääl kapitaalselt ära. Õnneks oli see ainuke häda. Kui kella kolme paiku öösel koju jalutasin, imetlesin imekaunist ööd ja mõtlesin, et olgu need talved rasked ja koledad, selle eest on meile antud niivõrd imelised suveööd.
Jaanipäev kulus logelemisele, sest kõigepealt jätkus und kella üheteistkümneni hommikul, järgnes mitmetunnine kohvijoomine, ilusa ilma nautimine ja raamatulugemine terrassil, siis tuli uuesti uni peale, nii paariks tunniks, siis veel veidi lugemist ja oh imet, kell üksteist õhtul oli jälle uni kallal.
Üks mõte, mis järjekindlalt selle lebotamise käigus kallale kippus (sest mõtted liiguvad ikka omasoodu), ol I ikkagi see, et kuhu küll on kadunud eelmiste aastate tegemistuhin…löödagu või maha, aga sel aastal ei ole kohe mitte mingit aiasaskeldamise hoogu. Et teeks ja möllaks. Pigem vastupidi, enamik asju tundub kas tüütu kohustusena või lähevad hoopis meelest ära. Suvelillede ettekasvatamise suutsin ma tuksi keerata, kuna enamus Seemnemaailmast ostetud seemnetest ei idanenud ja sama hästi oleks seemnetele kulutatud raha võinud aknast välja visata, siis väheseid allesjäänuid olen ma järjekindlalt kasta unustanud. Suvelillede vaasid konutavad tühjalt või kasvatavad umbrohtu. Aiasõbrast ostetud taimedest läks osa välja, kui ma vahepeal ära olin, ilmselt kuivasid siiski liiga läbi ja teod tegid ka oma töö. Vähesed allesjäänud konutavad pottides, kuna ma ei tea, millega tegemist (teod sõid teatavasti sildid ära ja lehtede järgi mina küll ühtegi taime ära ei tunne), siis mul pole ka halli aimugi, kuhu neid istutada.
Mõtteid muidugi oleks, et seda, teist ja viiendat tahaks…Muhedik hullutab iiristega ja Hiline pojengidega, aga niipea kui ma neid mõtteid mõtlema kipun, tuleb kohe kusagilt kainestav teadmine, et mingist laiendamisest ei saa olla juttugi, kui olemasolevate kasimisegagi toime ei tulda. Tiigis laiutab endiselt lumesulamisvesi ja purskkaevud on talvekorteris. Hea seegi, et sadanud on ja aed kuivuse all ei kannata. Ükspäev avastasin, et liiliad õitsevad, aga mul polnud sellest halli aimugi, sest ma lihtsalt ei olnud sellesse aiaossa (mis asub otse elutoa idapoolsete akende all) pikemat aega sattunud.

 Niidetavat ala oleks mõistlik vähendada, pole mõtet kulutada bensiini ja niigi nappi aega kohtades, kus mitte keegi mitte iialgi ei käi – välja arvatud niitmas. Ja selleks, et võsa peale ei tungiks, piisab ehk sellest, et aastas kord mõned alad trimmeriga üle lasta – ehk õnnestub keegi palgata, sest nagu viimased kogemused näitavad, mu enda selg sellele koormusele vastu ei pea.
Aga võib-olla ongi vahele sellist stabiliseerumise aega vaja. Aed on ju õigupoolest õite nooruke, esimesed roosid ja hostad ostsin 2005.aastal. Ja esimesed muud püsikud tulid alles 2007. Nii et tegelikult päris titeeas teine. Äkki ongi vahepeal vaja aega oodata ja vaadata, mis edasi saab. Igatahes on mul hea meel, et 2004.aasta kapitaalremondi ajal (kui meil oli mitu kuud täielik nõiamaja, teine korrus seisis õhus ja toetus ajutistele tugipostidele, sest esimene oli alt ära mädanenud…) umber istutatud pojengid hakkavad sel aastal lõpuks ometi taas täies ilus õitsema, kuigi pojengipõõsastes möllab ka magun.Nii et paras tootsipeenar, eks peale moonide äraõitsemist tuleb harvendama hakata. Ja arumaeisaa, miks fotokas fokuseerimast keeldus...

Praegu aga sajab ladinal vihma ja ma olen sunnitud tunnistama, et mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Vihmavahel tegin hostade haldjaseelikutest paar pilti ka. 

 Ja roosidest on esimene õitseja Therese Bugnet, mis avas oma esimese õie täpselt jaanilaupäeval.  

Saigi suureks

Aianduseks sel nädalavahetusel aega ei olnud, sest üks inimtaim oli ootamatult suureks saanud (alles oli põlvepikkune ja siis natuke pikem ja veel natuke pikem...ja eile ma pidin tema kallistamiseks hoolimata kümnesentimeetristest kontstest ikka natuke hüppama..).Aktus oli nii ilus, et võttis minusugusel paadunud küünikulgi pisara silmanurka. Kasvõi siis, kui sadadest suudest kõlas reaalkooli deviis "Üks kõigi, kõik ühe eest". Või siis, kui abiturientide lahkudes mängiti Queeni "We Are the Champions"

Mis muud oskakski öelda...lenda, kotkapoeg. Maailm on avali ja lennata tuleb, kui tiivad kannavad. Kui tundub, et enam ei kanna, tuleb ikkagi edasi lennata.

Eksperimentaalpeenar

Niisiis, see terrassi neljas külg oli mul juba pikalt hinge peal olnud, kasvatas peamiselt võililli. Kaks nädalat tagasi sai Staranega üle lastud, tundus, et mõjus.
Täna õnnestus näpistada paarkümmend minutit Juhani Pääsküla poe külastamiseks. Jah, ma tean Juhani kõiki miinuseid, sellest hoolimata olen ma nende roosidega siiani rahul olnud. Ka see talv ei võtnud ühtegi.
Pealegi oli vaja detsembrikuus sünnipäevaks saadud kinkekaardid ometigi realiseerida.
Viie minuti peenrast oli asi muidugi kaugel, tegelikult läks mingi kolm tundi. Augud maasse, kompost, muld, roosid istutada. Ja siis ajalehed, mida õnneks oli palju. Ka Mustamäel elav ema sai juba sügisel korralduse, et kõik postkasti kogunev pahn tuleb püha ürituse tarbeks tallele panna. Nii et kattematerjali on. Vehepeal voolikust kasta, et ajalehed minema ei lendaks.
Üks suur traktorikärutäis turvast läks katteks. Vasakult paremale siis: Ulmer Munster (eelmisest aastast), Polka, Morden Ruby, Morden Fireglow, Rosa maximovicziana (eriti lahedate oranzide lihtõitega), Red Nelly, Pervsky Sneg, need kuus sorti kõik uued...paremal viimane Frühlingsgold eelmisest aastast.

Kanadast pärist Morden-perekonna roosidega on selle talve järel hea kogemus, ükski ei saanud talvekahjustusi. Sellepärast ka kaks uut sama pere liiget.
Teised on lihtsalt proovimiseks. Kui ei sobi, siis ei sobi.
Aga sedatüüpi peenar on proovimiseks huvitav. Hirme on kaks - esiteks, voolab esimese paduvihmaga kogu turvas nõlvast alla heinamaasse. Teiseks, kui vihma ei tule, puhuvad meiekandi rannatuuled kogu kuivanud turba metsa alla. Pagan, meil pole sel aastal ainsatki tuulevaikset päeva olnud, isegi kevadine aiapraht on põletamata, lihtsalt ei saa tugeva tuule tõttu lõket teha. See-eest oleme vähemalt elus, kui tuult ei oleks, oleks selle aasta verejanulised sääsed meist ainult luukered järele jätnud.

Jess!

Kui ma eile hommikul kodus Starmani tehnikuid ootasin (muidu nunnud ja asjalikud poisid, aga lubatud kella 9 asemel saabusid kell 10 ja siis suutsid ka lähimast ristmikust meieni kulgeva kolmesajameetrise teejupi peal kakskümmend minutit seigelda...), vahtisin niisama tühja pilguga üle arvutiekraani õue. Esimese asjana fikseerisin muidugi verivärske mutimullahunniku, hrrr...ma pean vist hakkama koos kaukaga õhtuti väljas käima, et talle tööülesanded nagu muttide püüdmine meelde tuleksid. Siis aga fikseeris pilk natuke kaugemal, basseini teisel serval, veel midagi huvitavat. Tuli jope selga panna ja vaatama minna. Seal nad siis olidki. Lausa mitu tükki. Sordist ei tea ma muidugi midagi, ostetud ajal, kui ma veel pabereid alles ei hoidnud. Tunduvad kõik samast sordist olevat. Ja õisi tuleb rohkesti, hirmutamine aitas :).

Tegelikult ma sain ikka tänu Muhediku loengus käimisele pihta kah, mida ma väga valesti olen teinud, ilmselt ma väetasin neid. Sest see mullake on ju meil nii vaene, et ajab nutma. Edaspidi enam ei väeta, vaatame, mis saab.

On see normaalne?

Kui 16.juunil traktoriga muru niites ei saa ilma kinnasteta niita, sest käed hakkavad külmetama? Ninaots kah, aga ninakinnast mul ei ole. Väljas 10,7 kraadi. Prr. Ainuke lohutus, et nii külm oli, et isegi sääsed läksid kuhugi soojemasse kohta.
Enne niitmahakkamist vähemalt jätkus seekord oidu mõned pildid teha.Üks varajane pojeng on õitsema hakanud, sortidest ei tea midagi, need meil veel vanaemast jäänud. 

Hea meel on selle üle, et mitu aastat tagasi valesti (liiga sügavale) istutatud vanade pojengide tütred on toibunud ja hakkavad sel aastal ka õitsema.
Eelmisel aastal istutatud Vanhoutteni enelas õitseb:

 Vanad lillad sirelid on juba roostekirjud, aga hilisem valge sirel laseb alles täie hooga. See valge on natuke müstiline tegelane, esiteks ei ole ma kunagi ühelgi teisel sirelil nii suuri õisi ja õisikuid näinud, ühe õie läbimõõt on 2-2,5 cm ja õiekobarad üle 15 cm pikad. Istutanud olevat selle kaunitari mu vanavanaema ja nii kaua kui mina mäletan, on ta sama koha peal olnud. Üks omapära on sel valgel sirelil veel - õnneõisi tal ei praktiliselt ei ole. Mina olen aastaid tagasi kaks kuuelist leidnud ja Lepatriinu väidab, et tema pole iialgi ühtegi leidnud. Kõik õied on rangelt nelja lehega ja väga korrapärased.

Veigelad on õitsema hakanud, õitsevad lodjapuu ja esimesed ungari iirised. Nii lodjapuud kui iiriseid on mingid tegelased kõvasti närinud, peab vist neidki pritsima.
Eelmisel aastal ise seemnest kasvatatud lupiinid on kõik roosad. Viimseni.

Peaks nüüd homme ka veel niitmiskõlbulikku ilma, saaks ehk selleks korraks jälle tehtud. Kuigi nii õhtul on varjud pikad ja niita tegelikult halb, meil ei saa igaks juhuks otse lasta, kindlasti jääb mõni kivi ette.
Nädalavahetused kipuvad aiavabad olema, eelmisel vihm ja puud katusel, järgmisel Lepatriinujõmpsika koolilõpetamine, mis sujuvalt firma suvepäevadeks üle läheb.
Õnneks tuleb jaanipäeva ajal viis vaba päeva järjest. Jõuab ehk lõpuks järjekordse rohimisringini ja siis ka turbamultshini.
Ning oma ühe lemmikhosta (ja Lepatriinu vastuvaidlematu lemmiku) nime ma ei tea. Ning üleüldse peaks ta lõuna poolt maja põhja poole kolima seni, kuni jõud veel peale hakkab. Sel aastal on jahe ja külm olnud, aga muidu kipuvad südasuvel need kaunid valged leheservad kõrbema hakkama.

Tavaline kangelastegu

Nagu tavaliselt, oli nädalavahetuseks igasuguseid plaane. Tegelikult sadas laupäeva hommikul paduvihma. Lausa keskpäevani. Olime just hilise keskpäevaeine lõpetanud, mina isegi kuuri jõudnud, kui käis põnts.
Nagu öeldud, mina olin kuuris, uks kinni. Midagi ma kuulsin, aga sellest, et midagi juhtunud, sain aru siis, kui ähmi täis Lepatriinu majauksest välja jooksis. Et midagi kukkus, aga mis.
Maas ei tundunud midagi olevat.
See-eest oli katusel. Ja palju. Maja kõrval kasvav ligi neljateistmeetrine kask oli keskelt pooleks murdunud ja suurem osa selles lesis katusel. See asi tundub pildil väike, aga selle ärklikorruse mõõt om tegelikult 5,5 meetrit laiust ja kaheksa meetri kanti kõrgust.

Äkki peaks siinkohal mainima, et me mõlemad Lepatriinuga kardame kõrgust ja sellel katusel ei ole kumbki meist varem käinud?
Aga häda ajab härja kaevu ja nii ronis võdisevate põlvedega Lepatriinu siiski katusele, kettsaag kaasas. Minust oma õmblustega paraku sellist ekstreemsportlast pole ka siis, kui hirmu alla suruda suudaksin. Ausalt öeldes ei julgenud ma end isegi õieti vaadata. Lepatriinu julgestas end kaukaaslase jalutusrihma ja Lumehelbekese puksiirkõie abiga korstna külge ja asus tegutsema. Lepatriinusõber ka julgestamas, et kui kukub, siis tõmbab tagasi.
Saagimise ja allaviskamise viimases staadiumis ilmus kusagilt veel nagu Deus ex machina mu ekskaasa ja aitas viimased tüvetükid üle katuseääre visata. Kuigi ka tema pelgab kõrgust. Siis võttis mootorsae ja saagis maha nii allesjäänud tüve kui samast kännust kasvavav kasepaarilise, mis ilmselt oleks samuti peatselt katusele lajatanud. 

Lõpp hea, kõik hea. Katus jäi terveks. Korsten jäi terveks. Keegi alla ei kukkunud. Terveks jäi televisiooniantenni mast ja selle küljes asuv Elioni Wimaxi antenn. Kiirus küll kukkus, nii et ilmselt midagi on paigast ära.  Televisiooni meil küll nüüd mõneks ajaks ei ole, sest pärisantennist sai kunstipärane alumiiniumikäkerdis. Natuke sai kannatada tanguutia rabarber, millel murdus õis.Kõik teised taimed on terved.

Ja Lepatriinule paluks kauakestvaid kiiduavaldusi...mina sellega hakkama ei oleks saanud.

Esmaspäevast kolmapäevani

Esmaspäeva õhtul sai kahe naisega kolm tundi järjest niidetud. Mina rappusin trakatsi otsas ja Lepatriinu nikerdas väikese niidukiga kitsaskohtades, millest meie krunt vähemalt pooles ulatuses koosnebki. Enne seda nägi krunt välja nagu lapitekk, kümnes eri kõrguses niidetud lappe, niidetud siis, kui kellelgi aega juhtus olema. Tavaliselt ei olnud. Lisaks veel kogu krunti läbivad loogelised rajad, mis tekivad siis, kui traktori ühest kohast teise liigutamisel niiduk tööle panna ja mille kohta mina väitsin, et see ongi "lawn art". Aga Lepatriinu väitel oli lihtsalt kole. Ei mõista osa inimesi kunsti ;D.

Siis veel natuke kastmist, millega õnnestus lõpuks ka vihm välja meelitada. Üldiselt katsun ajada seda kunagi Urmas Laansoo soovitatud rida, et püsikuid ei kasteta, kui siis, ainult eriti suure põuaga. Sellepärast olen püüdnud siiamaani ka turbast aias hoiduda, sest see sinder kipub läbi kuivama. Ning kui kuivab, siis on mul kuri kahtlus, et meie pidevalt puhuvate meretuultega lendab kuiv turbakiht meie aiast lihtsalt minema.

Teisipäeva hommikul sadas ladinal vihma ja oli kahtlus, et saab ühe tubase õhtupooliku. Aga lõunast läks ilusamaks ja koju jõudes ajasin bensiinitrimmeri kurjaks. Üle poole puudealusest sellegipoolest ei jõudnud, võhm sai otsa. Bensiinitrimmer ei ole mu lemmikriistapuu, esiteks lõugab ta kohutavalt ja mahlakaid naate niites on ka kogu ilm sodi täis, silmnägu kaasa arvatud.
Huvitav, kas igal aastal tundub, et just nimelt sel aastal on sääski üleloomulikult palju ja nad on erakordselt õelad? Võsa peaks ju olema vähemaks jäänud, sääski aga tundub üha juurde tekkivat. Lisaks on täielikuks defitsiidiks muutunud toimiv sääsetõrje, Ehitusmarketis oli Offi, aga seda tarbivad meie sääskelajad kastme asemel, et koos sellega on inimveri eriti hõrk. Selveris oli Plixi, mis on samasugune raharaiskamine. Ainuke toimiv asi, Diffusil, on täielikult müügilt kadunud ja kodunt ka otsas. Eelmise aasta sääseplaastrid selle aasta sääskedele eriti ei mõju. Istu või toas.
Kolmapäeva hommikul kell kaheksa saabus siis seiklushimuline turvas. Peale paari meili teel esitatud sapist küsimust hakkasid asjad liikuma nagu õlitatult ja koorem saabus viieminutilise täpsusega. Nädalavahetusel saab siis ehk katma hakata.
Õhtul mürgitasin veel Staranega tulevase roosiistutuskoha, roosid ise on juba maikuust pottides ootel ja ähvardavad õitsema hakata. Kiskusin arooniahekist vereurmarohtu ja naate välja. Katsin kahe uue pojengi ümbruse ajalehtedega ja panin multshi peale. Vaatame, kuidas püsib.

Sel kevadel tunnen küll, et mul on tänu töö ja kodu vahelise marsruudi lühenemisele aega rohkem. Nädalas võidab vähema sõitmise arvelt 5-7 tundi, peaaegu terve tööpäeva. Kui varasematel aastatel olin koju jõudes täitsa läbi ja nädala keskel vahel ei jõudnudki kordagi aiapoolele, siis sel nädalal on isegi õhtuti suudetud midagi ära teha. Teisipäeval olin bossi peale kuri, bensiinitrimmer aitas päris hästi. Kolmapäeval sai roosid ära pritsitud (Decis+Score), uus prits on väga hea. Neljapäeval olin hilise ajani linnas, ei teinud midagi. Reedel nipet-näpet.

Laupäeva hommik algas esimese korruse kardinate mahavõtmise ja pesemisega. Edasi natuke taas peenardekorrastust ja lõpuks istutamist. Maha said neli roosi: Crystal Fairy, Fairy Queen, Red Fairy ja Sea Foam. Täpiline metsvits ja dollarilill. Kaks Hansaplandist mai algul soetatud pojengi, "Pink Hawaiian Coral" ja "Primevere".

 Alles nüüd võib öelda, et sirelid õitsevad. Vanad lillad sirelid. 

Valgetel läheb veel aega.

Eelmisel aastal istutatud sordisirelitest näitab õiepungi ainult Maiden Blush.

Esimene kevadine rabarberikook sai tehtud maheda täisterajahuga. Tulemus oli...enam ei tee. Süüa kõlbas küll, aga tavalise jahuga on ikka oluliselt parem.

Laupäeva õhtul kella poole kaheksa paiku näitas kraadiklaas ainult kümmet soojakraadi.Saunas sai sooja.
Pühapäevahommik oli pilvealune ja hea võimalus lõunapoolsed aknad puhtaks pesta.
Pärastpoole sai peenrasse mitu kastitäit peiulilli, rohkem suvelilli pea polegi. Dekoratiivkapsast tärkas viis taime neljast pakitäiest ja ka astreid on näputäis. 
Kasvavad puuriidad tekitavad turvatunnet. Ega nad päris ise ei kasva ka, usinad putukad laovad...

Täielik turvas

Mõttega siiski katsetada seda turbaga multshimist tellisin esmaspäeval Eesti Turbatoodetest koorma turvast. Tellisin, maksin ära ja jäin teadet ootama, et mis ja kuidas.
Teade tuli täna kella poole kolme paiku väga omapärasel kujul. Lippan parasjagu ühelt tööülesandelt teisele, üldse nädal on olnud selline, et kannad kuklas ja toitlustab Statoil, kui telefon heliseb. Tähtis meesolend teatab, et kohe saabub teie tellitud turvas. Mina vastu, et ää-ää, mind pole keegi hoiatanud, et ma peaksin kodus olema.Vastuseks sain käratuse, et kas teid oleks pidanud siis hoiatama vää....
Ütlesin, et jah, minu meelest on loomulik, et inimesed on tööajal tööl. Ja lisasin mõttes, et seda küll tellimistingimustes polnud kirjas, et ma peale tellimuse esitamist peaksin võtma palgata puhkuse ja igaks juhuks paariks nädalaks koju ootele jääma...
Nüüd saate trahvi, õelutses meesolend.
Mina oma blondiinimõistusega küll aru ei saanud, mille eest ma nüüd trahvi saama peaksin.
Rohkem ei kippu ega kõppu, turvas tont-teab-kus.

Päeva leiud Hortesest

Kuna mul oli hädasti vaja mõningaid mittetaimseid oste teha (üks lisavoolik katkise asemele, Starane, Previcur...), ühendasin kaks vajalikku asja ja läksin Hortesesse lõunale. Kõht täis, ei suutnud muidugi ka taimede poolel väikest jalutuskäiku tegemata jätta...parim leid oli kortsleheampel hinnaga 320 krooni. Krt. Ma viskasin nädalavahetusel seda väärt kraami ikka mitu kärutäit traktorirööbastesse...oleks teadnud, kui hinnalise asjaga tegemist, oleks amplitesse toppinud :D.
Hosta nimega Hosta, aediiris nimega Aediiris ja pojeng nimega Pojeng Mix olid ka endiselt müügil, nii et ärge naerge midagi tädikeste üle...
Kuna olen sel aastal taimede ostmisel harukordselt mõistlik olnud, premeerisin end allahindluses olnud aiapritsiga. Mul ausalt öeldes polnudki senini pritsi, sussitasin spreipudeliga.
Taimi ostsin ka, neli kurgitaime (peaks piisama ja ülegi jääma) ja neli petersellitaime (punastab, aga mis teha, kui seeme ei idane...).

Taimede motiveerimisest vallandamishirmuga

Vallandamishirm on inimühiskonnas kõva motivaator, eeldusel muidugi, et teda ei kuritarvitata. Aga et ta taimedele ka mõjub, kogesin ma küll esmakordselt. Kui keegi mäletab, siis pidasin mõned nädalad oma aediiristele pika loengu maha. Et kui nad nüüd, viiendal kasvuaastal, ka õitseda ei suvatse, siis kaevan nad välja. Ning kui ma täna võilillelahinguringiga iirisepeenrasse jõudsin, siis ennäe, peale umbrohudzungli eemaldamist vaatas mulle vastu ei rohkem ega vähem kui seitse õienuppu. Sortidest ei tea ma muidugi mukitki, nii vanu arveid pole ka vist alles. Aga kui õied lahti saavad, ehk saan targemaks.
Rohimisring sai igatahes peale, suuremad naadi-võilillemered võidetud. Pisemat pudi muidugi jääb kogu aeg teha. Katsetasin rooside multshimisega, eks näis, milliste tulemustega. Multshi oleks küll hullusti juurde vaja,  aga koormaga ostmisest pole vist eriti tolku, vedu on niivõrd kallis, et lõpphind tuleb kotimultshi hinnaga sama. Kotte on lihtsam käsitleda.
Kõrgpeenar on sel aastal täielik õnnetus. Esiteks pole seal mitte midagi peale tippsibulate, tilli ja mõnede salatitaimede idanema läinud. Teiseks oli seal paksult umbrohtu. Kolmandaks olid mustad sipelgad sinna pesa teinud. Kaevasin enamiku uuesti läbi ja panin sibulat-tilli juurde,sest esimene sibulasats on söömisvalmis. Peterselli aga pean vist lausa taimedena ostma, nali küll... Kartulitest pole kah mingit märki.
Üldse annab tunda, et enne ärasõitu rabistasin liialt ega olnud hingega asja juures. Mõned enne sõitu istutatud taimed on ära kuivanud. Pole midagi teha. Õnneks Sarastro asjad on kõik hinges.
Lõpuks jõudsin traktoriga mõned niitmistiirud teha, aga lõpuks läksid varjud nii pikaks, et enam ei näinud.
Homsest tööle.

Roosid korda

Täna sai siis vihmahoogudest hoolimata ring peale, kõik üle vaadatud, ära lõigatud, mis vaja. Mismoodi mu näpuotsad end nüüd tunnevad...vasaku käega trükkida ei saa, kuigi kindad olid käes. Kadunukeste-kahtlaste hulka lisandus veel Mõrsjaroos, kõik teised on elus ja kikitavad lehti. David Austini rooside hulgas pole ühtegi väljaläinut.
Basseinitaguse võsapeenra rohisin ka puhtaks, no sellise suurusega võililli ja osje ma pole vist varem näinudki. Niiskest mullast tulid õnneks hästi välja, seal on muld kergem ja liivasem kui mujal. Rohkem rohida ei riskinud, maa oli märg ja põlvili olla ei saanud, kükitamine-küürutamine aga õmbluste tõttu kaunis valuline, ootame kuivemat ilma. Ei jookse see umbrohi kuhugi. Kahjuks.
Tuppa tulin ka koera pärast, mu vana kolli ei jää must viimastel päevadel sammugi maha, kui olen mina väljas, peab tema ka ilmtingimata olema ja päev läbi märjas külmas rohus oli eaka koera käppadele natuke liig, hakkas juba lonkama. Tuli ka mul diivanile pikutama visata, et koer diivani ees puhata saaks. Noh, endale kulus ka ära.
Katmise suhtes pole suutnud midagi asjalikku välja mõelda. Okaskerade ala ja hostaala on kergkruusa all ja tänu sellele tõesti suhteliselt murevabad. Aga kogu aeda nagu kergkruusaga katta ei tahaks. Need ilukillustikud on kole kallid ja kogemus näitab, et selleks, et nad ka tõeliselt ilusad püsiksid, tuleb nendega tegeleda, vaadata, et jumala pärast muruniitmisel midagi sinna ei lendaks jne.jne.jne. Multsh kõduneb hirmkiiresti, eelmisel suvel istutatud okaspuude ümber olid kevadeks paljad ajalehed alles. Siiani pole ühtki head ideed. Lisaks jäävad endiselt mureks taimede südamikud, täna ongi näpud nii puruks seetõttu, et kiskusin roosipõõsaste südamikest igasuguseid end sinna istutanud jälkusi välja. Ja roosidepeenrasse ma katet panna ei saa, sest neid tuleb sügisel nagunii mullata. Ühes roosipeenras proovisin nii, et ajalehed ja liiv - aga see neetud naat ja võilill kasvavad liivas pea sama hästi kui mullas, nii tegin suhteliselt tühja tööd.
Homseks lubab natuke ilusamat ilma.

Täna oli siis see päev, kui ma üksteist päeva kodunt äraolnuna tegin hommikul ühe ringi ümber maja ja siunasin mõttes, et kes kurat küll käskis endale seda aeda rajada...naadid olid kõvasti rohkem kui põlvekõrgused, peenras loomulikult. Kultuurheinamaad oli Lepatriinu natuke niita jõudnud, seegi oli vaid nädala jooksul poolde põlve visanud. Peenrad nägid ikka tõsiselt jubedad välja, mitte naadid ei olnud püsikupeenras, vaid püsikud (mida eriti nähagi polnud), olid naadipeenras. Eriti hirmus oli majaesine, maja taga jõudsin mõnes kohas enne ärasõitu natuke rohida. Isegi ekskaasa, kellega päeval suhtlesin, ütles, et oli käinud mingeid autojuppe ja aed nägi pehmelt väljendudes mahajäetud välja.
Entusiasmi see-eest polnud sendi eestki ja pea kaks nädalat Türgimaa päikese all olnule oli ausalt öeldes üpris külm kah, ainult mingi hädine kaksteist kraadi. Veel eile hommikul päikesekleidis kohvi joonule ilmselgelt ebainimlik temperatuur.

Kusagil keskpäevaks suutsin end ikka välja lohistada. Majaesised istutusalad said enam-vähem korda, roosid, floksid, pojengid valguse kätte aidatud. Kevadfloks Blue Parfume õitseb. Lõhnab kah, aga seda kahjuks ei saa blogisse panna.
Natuke jõudsin ka maja taga kasida, aga siis sai aur lõplikult otsa. Õnneks on ka homme ja ülehomme veel vaba. Mitu suurt korvitäit umbrohtu ma minema tassisin...pole halli aimugi, mitukümmend kindlasti. Ja see on alles algus.
Kõige tüütum on see, et aiapidaja minus ei taha sel aastal kohe mitte kuidagi talveunest ärgata. No lihtsalt ei ole sellist tuhinat, nagu möödunud kevadetel. Isegi aiapoodidest lähen külma näoga mööda ja kõrgpeenra taga olevad tutsakad ei tõmba üldse. Hea, et mul meelde tuli neid kasta.
Kasvuhoones on kah nii ja naa, taimed küll elus, aga tsinniataimed on teod nahka pannud. Peiulilledega selline lugu, et Seemnemaailmast mina enam seemneid ei telli. Esiteks oli nendes vene pakkides häbitult vähe seemneid sees ja needki üle ühe tärganud. Õnneks ostsin ka teiste firmade seemneid, nendega on lugu parem ja peiulilledeta ma ei jää. Küll pole tärganud ükski lavendliseeme, ja seda kolmest pakist :(.
Selg, mis viimase üheteistkümne päeva jooksul end kordagi tunda ei andnud, valutab jälle. Ilmselt tuleb organismi häält kuulata ja haritava ala suurendamise asemel seda hoopis vähendama hakata.

Tulbid lõõskavad õhtupäikeses. Sirelid siinkandis veel ei õitse. Toomingad õitsevad. Kadakad on kahjustada saanud, Ma ei ole oma okkalisi mitte iialgi katnud ega varjutanud ja varem pole midagi juhtunud, aga nüüd on üks selline. Sorti ei tea, pärineb aegadest kui kadakas oli lihtsalt kadakas. Peab need kahjustatud osad vist välja lõikama?

Roosidest ei anna elumärke veel Veilchenblau, Lilli Marleen, Sweet Pretty, Lichtkönigin Lucia, Maigold, Pimprenelle. Kõik teised on elus. Kuus sorti kaheksakümnest katmata roosipõõsast, pole sellise talve kohta üldse halb tulemus.  Lucia on külm mul varemgi maani maha võtnud, eks näis. Praegu on igatahes veel vara midagi otsustada. Tagumise peenra rooside hulgas võib veel kadunukesi olla, ma pole sinna veel väga sügavale uudistama jõudnud. Kui aus olla, kasvavad seal praegu poolemeetrised võililled ja roosid ei paista lihtsalt välja.
Kui ainult see aiastegutsemise tahe kusagilt tagasi tuleks...

Uups!

Lepatriinusõbra abiga sai täna muld kõrgpeenrasse, aitäähhhh R...ja hakkab siis minukene kenasti istutama,,,Sarastro asjadega kõik kenasti korras, esiteks oli neil juba saabudes ladinakeelsete nimedega plastlipikud kaasas ja ise panin veel eestikeelsed nimed kah plastlipikutel...aga!!! Aiasõbrast aprilli lõpul saabunud paki kontrollisin tähe ja täpiga üle ja KÕIGIL POTTIDEL oli peal korralik etikett. Täna hakkasin siis taimi järjest välja võtma ja ei ühelgi potil ühtegi etiketti!!! Siis ikka leidsin ühelt potilt etiketijäänused ja lavendlipottidest peotäie täissöönud tigusid. Pagana narkarid, liimi- ja etiketisööjad sellised... nüüd mul pole enam halli aimugi, mis potis miski asi on :(
Aga sellegipoolest oli imeilus päev, suurem osa muru sai esimest korda niidetud, ja juba see annab ümbrusele korras ja puhta ilme. Siis veel natuke rohitud, istutatud, pesu pestud, pesu ära korjatud, saunas käidud...korjasin mõned tunnid tagasi nöörilt tuules kuivanud pesu, nuusutasin õhku: värskeltniidetud muru, mingite õite lõhn, päikeses ja tuules kuvanud pesu lõhn, natuke saunakorstnast tulevat suitsulõhna...ja mõtlesin, et niimoodi lõhnabki õnn.

Eestimaa ilm

Päeval, kui pidi tööl olema, oli väljas +28 kraadi ja isegi tööstushoonete alaliselt vahel lõõtsuv tuul oli vahemereliselt soe.
Olin just koju jõudnud ja õueminekuks riided vahetanud, kui äike registrid valla tõmbas.
Nüüd +12,2. :( ja väga märg.
Võililledele meeldib väga. Naatidele ka. Vereurmarohust parem ei räägigi.

Rahaaugu kivi ja tema sõsarad

Esimene foto pärineb Eesti Rahva Muuseumi fotokogust ja kannab seal pealkirja "Rahaaugu kivi" Keila valla K.küla A.talu heinamaal. Fk 927:1 - 173 Eerik Põld´i pildistused 1940. a. suvel. E. Selleke arve 30.X 40 kr 68.05. ERMi k/r 633:140

Tänaõhtuse seisuga näeb seesama kivi välja selline (kasutasin pea kõigil piltidel taskust leitud väga ebaesteetilist suitsupakki, mille küljepikkus on umbes 10cm, kui see piltidelt üles leida, saab aimu, kui suured need kivid tegelikkuses on).

Huvitaval kombel ei ole pereliini edasi kandunud ühtegi vanarahvajuttu, mis selle kiviga seonduks ja sellest, et tegemist Rahaaugu kiviga, sain teadlikuks alles eelmisel aastal, kui ERM-s tuustimas käisin. Küll oli see üks mu lapsepõlve lemmikkohti mängimiseks, pealt mõnusalt tasane ja kindlalt paariruutmeetrine mänguplats künka kõrgeimas osas.
Järgmine kivi, mis pisut ka ERM fotolt paista, on praegu selline. Pooleks on ta olnud nii kaua kui ma mäletan.

 

Selle ümbrusse olen nüüd sättinud mõned pargiroosid, sest kuigi muld pole seal künkaotsas just suurem asi, on vastupidavad asjad seal hästi kohanenud. 

Järgmine tegelane laiutab samuti keset õue ja on tänaseks saanud endale ühele poole naabriteks päevaliiliad ja teisele poole liiliad ja lupiinid. 

Nende kivide kanti tekib ka vaikselt istutusala, praegu on seal mõned Franseni hostad. Ajapikku saab need istutuskohad ehk ühendatud ka. 

Selline tegelane laiutab maja lääneküljel, kaaslaseks nooruke tanguutia rabarber. Sinna eriti midagi kujundada ei saa, sest sellesse piirkonda ulatub kauka kett (kui ta vahel juhtub ketis olema).

Tulevase varjuaia valitseja:

Juhuvõte meie "viljakandvast mullast":

Ja basseini ots, kus on lihtsalt kivid mullast välja puhastatud, alumised kivid sellisena, nagu nad maapinnas olid,  teise kohta liigutamata:

Kahjuks peab tõdema, et see basseiniots ei pea vett, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et maapinna külmudes ja sulades kivid liiguvad ja vahelepandud segu lihtsalt praguneb. Võib-olla oleks lahendus mingi silikoon, aga pole jõudnud veel selleni.
Mis aga nende kivide hooldamisse puutub, siis on see tegelikult paras nuhtlus. Ostsin minagi eile Selverist Viktoria Parmase raamatu, millest mitmeski blogis juttu olnud. Lugesin õhtul läbi ja muhelesin põske. Sesr nii ilusad, nagu selle raamatu piltidel, näevad kiviservad välja ainult umbes ühe ööpäeva jooksul viimasest lõikamisest-trimmerdamisest. Minu piltidel on näha, kuidas nad näevad välja aias, kus keegi trimmeriga kaadri taga valvel ei seisa. Naadid, võililled, vereurmarohi ja orashein lausa jumaldavad kive, ajavad oma juuri nende pragudesse ja alla ja nagu selja pöörad, ajavad taas ninad uljalt püsti.
Lisaks veel sammal. Terve nett kubiseb õpetustest, kuidas kividele sammalt kasvatada. Mina sooviksin õpetust, kuidas seda sammalt mitte kasvatada. Sest kogemus ütleb, et esimesel aastal on kivi peal sammal, teisel aastal saab sellest mätas ja kolmandal õitsevad seal mätta otsas juba võililled. Nii et mina käin vahel hoopis oma kivide pealt sammalt maha kiskumas ja peab kurvastusega tõdema, et ega ta väga kergelt maha ei tule. 
Ja nagu reklaam ütleb, pole see veel kõik. Selle postituse piltidel on väike murdosa meie kivikestest. Ma lihtsalt ei viitsinud rohkem pildistada ja valgus oli ka vilets. Ja kui keegi tahab mulle nüüd soovitada, et ma peaksin kõikide nende kivide servi hakkama iganädalaselt trimmerdama-kääritama-rohima...ja siis veel sadakond kivi välja kaevama ja nende servi kah hooldama hakkama...mina eelistan varianti, kus ülejäänud  kivid on kenasti mätta sees peidus ja neist saab murutraktoriga üle sõita. Nädalas on ju ainult kaks vaba päeva ja neid tahaks vahel ka muuks kasutada, kui aia orjamiseks.

Müüriladumise päev

Ausalt, aru ma ei saa, millisest öötunnist Trumm oma hiina müüre laob, minul kulus täna sihukese jupikese peale igatahes seitse tundi.

Selle aja sisse läks küll ka mätta eemaldamine, vana müüri lammutamine (mille käigus suurem osa paest lagunes algosadeks ja hea taaskasutuse idee läks vastu taevast) ja uue jaoks kivide vedamine saja meetri kauguselt, ülesmäge ja käsikäruga, sest traktori käru ratas oli salapärasel kombel talve jooksul kuuris katki läinud.Natuke sai segu ka vahele pandud. Nüüd nädal aega kuivamist ja ehk saab järgmiseks nädalaks käruratta korda ja mulla sisse veetud.

Projekt oli siis istutusala laiendamine vähem kui meetri võrra, maast välja turritavate kivinukkideni. Lolli peaga ei taibanud alguses pilti teha, nii et nüüd tuleb lihtsalt uskuda, et sellest "kivikesest" oli algselt näha vaid kahe rusika suurune nukike, mida plaanisin müüriga lihtsalt üle minna. Pärast umbes viiesentimeetrise mätta eemaldamisest selgus, et ega see nukike nii väga pisike polegi - kohvitass ja labidas just suuruse võrdlemiseks jäetud. Maa sees läheb see tegelane veel kõvasti sügavusse ka.

Selline siis ongi see meie viljakandev muld, tähendas mööduv Lepatriinu.

Nii ongi. Paberil plaanimisest pole mingit tolku. Isegi selle koha peal istumisest ja plaanimisest pole tavaliselt tolku, sest maa sisse ei näe ja paraku koosneb terve see küngas, mille otsas meie maja ja aed pesitsevad, hiiglaslikest kivimürakatest. Enamik, millega ma istutusala rahada püüdes olen kokku põrganud, on pildilolevatest veel suuremad ja nii mõnigi kord on tulnud ohates mätas lihtsalt tagasi panna.
Mõnes kohas siiski on nende mürakate vahel  natuke mulda ja kui veab, siis istutamiseks piisavalt. Ainult et tavaliselt ei tea, kuskohas.

Õnneks oli palgatööjõud tunduvalt produktiivsem ja Lumehelbekese kastis said puud metsa alt kuuri taha. Lepatriinu ladus usinalt juba lõhutud puid kuuri ja mehed tõid muudkui lõhkumata puid juurde, mis sügisel kokku vedamata jäid. Nüüd taas suurem lõhkumistöö tulemas, õnneks on selleks olemas nii masin kui mehed.

Nüüd üritan arvuti juures ja kuuma tee abiga sooja saada, aga esialgu veel ei saa. Hoolimata kahest paarist sokkidest ja paksust jopest oli ikka väga külm ja isegi kivide vedamine ei andnud sooja. Ei julge niimoodi rabeleda ka, et võhmale võtaks.

Mai teine nädalavahetus

Kui lõunaeestlased kuuldavasti nautisid nädalavahetusel sooja ja päikest, siis meil siin põhjamaal oli hall ja külm. Isegi  nii külm, et laupäeval aias askeldades tuli vahepeal käia toas külmetavat nina soojendamas. Näis, kuidas see ikka veel piinavale köhale mõjus.
Seljale on see talvine lumeuputus ka ikka päris katastroofiliselt mõjunud. Juba paar aastat tagasi öeldi mulle, et ristluude piirkonnas on üks disk katki ja närv kipub sinna vahele jääma (välja tuli see hoopis muu diagnostika käigus). No ja kui enne seda talve valutas aeg-ajalt, siis viimasel ajal valutab pidevalt. Üritan küll seda lihtsalt ignoreerida, aga eks mingil ajal tuleb sellega hakata tohtrite poole pöörduma. Hetkeseisuga on mul küll totaalne allergia skalpellide ja operatsioonisaalide vastu.
Nii et ei tee lihtsalt välja. Laupäeva alustasin kahe vana sireli ja kolme kreegi mahavõtmisega. Nüüd läheb elektrikettsaag igatahes hooldusse, sest kett on nüri, see pagana kreek on ikka nii kõva asi, et samahästi võiks pehmemat kivi saagida.
Siis mõned kärutäied mulda ja maha, vabandust tünni, said kartulid. Olin tõsises hädas varajase seemnekartuli leidmisega, sest kõik kotid olid vähemalt kümnekilosed. Lõpuks ikka leidsin Hortesest ühe 2,5 kilose koti. Sellestki üle poole järel, ja endal tunne, et kuus kartulit ühe 90l vana betoonivanni kohta on vist natuke palju. No eks näis, ma ei tea kartulikasvatusest mitte mukitki, viimati, kui siin talus vagudes kartulit kasvatati, olin liiga väike, et midagi tähele panna.
Vahepeal tuli tund aega paduvihma ja õu muutus veel märjemaks. Ega ta ennegi eriti kuiv ei olnud. Muldagi vedasin käsikäruga sellepärast, et pelgasin trakatsit lörtslibeda savimaa peal lihtsalt kinni jäävat.
Kui vihm järgi jäi, ajasin sirgeks roosipeenra  serva, mis eelmise aasta terrassilaienduse käigus valesse kohta oli sattunud. Nagu tavaliselt, aasta hoovõtmist ja tund aega tööd.
Edasi said kõrgpeenrasse viimased maitsetaimede ja salatiseemned ja aiavaasidesse-peenraservadesse suvelilled.
Ja oligi õhtu käes ning ilm läks natuke ilusamaks. Võsa mahavõtmise tagajärjel on hakanud majatagusele terrassile õhtupäike paistma, see pidu kestab muidugi seni, kuni pärnad lehte lähevad. Ikkagi oli mõnus, tuulgi vaibus õhtuks. Lausa ei raatsinud terrassilt saunagi kolida.
Täna endiselt külm ja hall, temperatuur kell 9 hommikul +7,4 kraadi.

Minust hakkab vist aiapidaja saama :)

Vähemalt teoreetiliselt.
Firma, kelle käest tööl ruume rendime, otsustas hakata meie 2,5 hektarit suure hoone ümber ka haljastust tellima. Saadeti siis haljastusarhitekt koos müügimehega ka rentnike soove kuulama. Suhtlen ma siis selle haljastusspetsialistiga siis minutikest kümme, arutame, mis seal paepealsel üldse kasvada võiks ja mida meie akendest siis näha tahaksime...müügimees kuulab ja teatab lõpuks, et teate, daamid, ärge minu otsa vaadake,ma ei saa absoluutselt mitte millesti aru, millest te räägite...

Praktikaga on lood endiselt väga kehvad, tervis paraneb aeglaselt, ilm küll mitte. Akna taga on neli kraadi sooja, eile õhtust saadik vahetpidamata sadanud, tuul pidi auto ukse käest rebima ja pillutas linnumaja mööda õue.
Algselt oli plaanis ka Luige laadalt korra läbi astuda, aga selle ilmaga küll ei suutnud. Suudan vaid kaasa tunda vaestele inimestele, kes raske raha eest müügikoha rentisid ja nüüd seal külmetama pidid.
Raadio ilmateade lubab endiselt nädalavahetuseks soojemat, ainult et pole teada, kuskohas...meiekanti lubavad kõik netiportaalid homseks maksimaalselt kuus soojakraadi ja kui see veel tuuletugevusega läbi korrutada, läheb alla nulli. Ei kõla just ahvatlevalt.
Ka järgmiseks nädalaks ei lubata midagi ilusat, kuni pluss kaheksa. Prr.

Mai esimene nädalavahetus

Tegelikult on väljas endiselt räigelt külm, praegu, kell kuus õhtul näitab kraadiklaas akna taga ainult kuut soojakraadi ja jäine tuul teeb asja veel hullemaks. Tulbid on täna kategooriliselt keeldunud oma õisi avamast, aga õitsema on hakanud esimesed nartsissid - tükk tegu oli nende pildile saamisega, sest tuule käes õitsevad õied ei püsinud hetkekski paigal.

Eilsest Hansaplandis käimisest tuli siiski aiapisik sisse. Kuigi sealgi oli jääkülm ja vihmane ja ma südamest loodan, et loengupidaja külma ei saanud. Üht-teist jäi näppu ka, kaks pojengi, kaks roosi, veel nipet-näpet, igatahes sünnipäevaks saadud kinkekaardid said realiseeritud ja pealegi tuli maksta. Kõige põnevam soetatud taim aga on hoopis tubane ja selline tegelane, kes sööb kärbseid, Dionaea muscipula. 
Kuna aias olemiseks oli liiga külm ja tuuline, askeldasin kasvuhoones, kastidesse said kõik suvelilled ja mõned püsikuseemnedki. Igatahes on nüüd kasvuhoone puupüsti täis ja eriti midagi juurde ei mahu.
Täna sai esimene rohimisringki tehtud ja peenardes laiutavaid võililli-naate nuheldud. Ning istutamise otski lahti tehtud, Sarastro sinililled ja maikellukesed. Hullu külma enam tulla ei tohiks, sest majaesised laanesõnajalad ajavad krimbleid püsti ja nemad on olnud seni parimad ilmaennustajad. 
Külmast hoolimata kasvavad taimed aias, nii et kohin taga. Lupiinid, delfiiniumid ja laugud on lausa üllatavalt suured ja hostade ninadki väljas. 
Tervis on endiselt selline...pooletoobine, päriselt kadunud pole ei köha ega nohu, aga võrreldes eelmiste päevadega on oluliselt parem ja horisontaali enam ei kisu.

Kuulates, kuidas rohi kasvab

Kasvab tõepoolest. Eilne sadu ja tänane 19 soojakraadi on kõik vohama pannud ja mõni asi end hommikust saadik lausa silmnähtavalt sirutanud, tanguutia rabarber näiteks, millest ma küll pilti teha ei viitsinud, nii pisikesena näeb ta välja täpselt nagu iga teine rabarber.
Nii ilusa ilmaga tahaks aias lausa midagi teha, aga selleks olen ma ikka veel liiga tõbine. Ja kui ei oleks tõbine, oleks tööl ja ikka ei teeks mitte midagi. Nii et selles mõttes võib rahumeeli terrassil istuda ja linnulaulu kuulata. Mõned tulbid on lahti läinud (sortidest ei tea midagi), viimased võrkiirised ja krookused õitsevad ja see üks tegelane peaks vist pushkiinia olema, arvasin, et nad ei läinud kasvama, aga nüüd, kaks aastat peale istutamist äkki õitsevad.

Maja ümber on sel aastaajal tegelikult imeilus, sellest ei saa tegelikult pilti teha, kõike on liiga palju. Aasad on täis lõosilmi, kuldtähti ja sillasid, varjulisemates kohtades õitsevad veel sinililled ja ülased, isegi lumikellukesi on veel. Tõeline looduse enese rajatud hiiglaslik lillepeenar.

Pärispeenardesse ei taha ausalt öeldes üldse vaadata, sest seal laiutavad juba naadid, võililled ja vereurmarohi. Nii et kui aus olla, siis peaks juba rohima hakkama, aga selleks olen veel liiga sültjas olekus. Las kasvavad veel natuke.
Sarastro taimed on külma aja kasvuhoones uhkelt üle elanud ja kasvavad reipalt suuremaks. Eile saabus ka Aiasõbra põõsapakk, mis peale lahtipakkimist kah esialgu kasvukasse läks. Sellega seoses ka küsimus targematele, tellisin endale kolm mändi, millest tulevikus peaksid saama suured puud, näiteks pisarmänd võib kasvada väidetavalt kuni 50-meetriseks (siin poolsaarel küll kindlasti mitte, aga ilmselt ei ela ma piisavalt vanaks, et selles veenduda...), aga praegu on sellised imepisikestes P9 pottides armsad tutsakad. Ilmselt peaksin ma nad esialgu suurematesse pottidesse istutama, sest tulevases kasvukohas lämmataks neid hein ja teised taimed. Äkki oskab keegi nõu anda.
Roosidest ei saa ka veel täit sotti, üha rohkem on neid, mis siiski pungi näitavad. Kõige rohkem kahju tunduvat olevat saanud vanad põõsasroosid, aga nende varred on jälle nii puitunud,et raske on midagi arvata. Ehk nagu targad aednikud on öelnud, et enne jaanipäeva ei tasu midagi välja kaevama hakata.
Ja tegelikult on nii  karmi talve kohta kahjustusi niigi vähe, isegi veigelad ja tulbipuu on täie tervise juures. Jukkad ja tamarisk samuti.
Oehh...ehk tuleb vähemalt pühapäevaks kaks grammi jõudu tagasi.

Tänaseid tegemisi

Niisiis, puhkusereis läks aia taha. Askeldasin õues. Kasvuhoone on tänu küünaldele seest tahmane nagu korsten, vedasin sinna pisikese elektriradika, kui asi peaks hulluks minema. Täna hommikul igatahes akna taga tuiskas.
Tegin lõpuks Sarastrost saadud taimede inventuuri. Kuna arvet ega saatelehte välja ei ilmunudki, sai võrrelda ainult tellimusega. Mõned asjad olid puudu ja üks üle, indigolupiine oli kaks tükki. Ühest taimest saan arvatavasti siis teada, mis ta on, kui ta suureks kasvab, sest silti ei olnud. Ja pakkija oli eelmises elus ilmselt arst olnud, sest ladinakeelseid taimenimetusi andis deshifreerida...hullemad kui mõni retsept.
Tegin mõned kastikülvid, tsinniad, lavendel, riitsinus, sidrunväändik, seahernes, ängislill. Tänapäeva taimepakid on ikka haledaks läinud, ühest riitsinuseseemne pakist leidsin kaks seemet...tea, kas oli mõtet nii palju paberit raisata.
Lõikasin roose, maapealsed osad on kõvasti pihta saanud ja naljakal kombel kõige rohkem just vanad olijad - Astrid Lindgren, John Clare. Eelmisel aastal ostetud roosidel pole häda midagi. Siiski tundub, et kahjustused on maa peal ja maa-alused osad terved. Küll nad uued võsud kasvatavad.
Kuigi päike paistis, oli tuul tugev ja jäine, paigal istuda eriti ei tahtnud. See-eest kuivas pesu kiiresti.
Aiataimedest on õitsele puhkenud danfordi iirised. Ja metsaalune on sinililli tihkelt täis. Sillad veel päris lahti pole. 

"Rehvid" Austriast

Üleeile lõuna paiku helistas kena naishääl. Teile on rahvusvaheline kullerpakk. Igaks juhuks kontrollisin, kas Austriast (muud mu teadaolevalt saabumas ei ole). Jah, Austriast, kas võime homme ära tuua, autojuht helistab ette. No ikka võib.
Eile siis juba autojuht helistabki, juhendan teda, kuis kohale sõita, kõõlun aknal, kui taas telefon helisemas ja sama jutt, tere, siin Itella transport, teile on rahvusvaheline kullerpakk. Mina vastu, et jah, tean, autojuht juba helistas. Ei, ütleb kena seekord kena noormees, see on teine pakk.

Mina siis täielikus hämmingus küsima, et mis seal pakis siis on, meesterahvas krõbistab paberitega ja ütleb, et rehvid. Mina...ääää... ma rehve küll tellinud pole. Lubatakse asja uurida. Tunnikese pärast, kui esimene pakk juba käes, helistatakse uuesti, et ikka on teine pakk veel, mis tuleb järgmisel päeval.
Mõlemad pakid siis siiski Sarastro püsikud, miks nad kahe eri pakiga ja eri aegadel saabusid, teab ainult tuul.
Nüüdseks mõlemad pakid lahti pakitud, üllataval kombel kõik taimed pottides, mitte paljasjuursed. Üks töö vähem teha. Kahenädalasest teelolekust muidugi vähe räsitud, aga juba peale vannis jootmist hakkasid lehti kikitama. Kaktusi ma lahti ei pakkinudki, lähevad homme postiga edasi. Ainult üks oli pakendist lahti pudenenud ja ühe kõrva kaotanud, mille tulevase omaniku loal endale jätsin. Tänutäheks lõi ta mulle hambad, vabandust, okkad muidugi kätte kah. Ja tunni ajaga läks mädanema, mürgine elukas sihuke.

Nüüdseks saabunud tegelased kasvuhoone ülemistel riiulitel ja kasvuhoone ise näeb välja nagu eriliselt uhke aiakaunistus, sest sees põlevad suured õueküünlad. Ööseks lubab külmakraade, katteloori ma oma majapidamisest ei leidnud (pole ime, ma pole iialgi ühtki taime katnud), sõbra soovitus maasse kaevata ka ei sobinud, sest ma ei saanud kasvuhoone põhjas olevat kolmekordset kangast lihtsalt kätte ja mulda mul kasvukas tegelikult polegi. Palvetame aiajumala poole ja loodame kõige paremat. Praegu on kraadiklaas veel plussis ja kolmest suurest küünlast oli kasvuhoones juba siis soojem, kui ma sealt ära tulin. Mingil moel see putka ikka sooja peab. Ja loodetavasti ei kustuta kusagil ringi hulkuv Lepatriinu küünlaid ära, kui koju jõuab.

Kukupaile ka aitäh, metsiku tulbi sibulad jõudsid ka täna minuni.

Arve aga mul siiamaani maksmata, sest ettemaksu ei tahetud, ja pakiga kaasas oli vaid koopia minu enda meilist, millele oli pastakaga peale kirjutatud makstav summa ja see, et IBAN-koodi leiab koduleheküljelt. Kahjuks sellest ülekande tegemiseks ei piisanud ja õhtune panga klienditugi mind ka aidata ei osanud. Paluti homme uuesti helistada. Eks siis homme uuesti.
Õhtupoolik on kulunud katsetele omaenda ladinakeelsete taimenimedega meili uuesti eesti keelde tõlkida ja arusaamisele, mida ma nüüd siis õieti sain. Lisaks põnevatele sinililledele (marmormustrilistele, roosadele, oranzidele) ja mitut sorti maikellukestele ja koguni kahte sorti upsujuurele (või on need liigid, pardon my French...)!!! olen suutnud veel üht-teist põnevat kokku hamsterdada. Millele ma kõigepealt pean pihta saama, mida ma selle tellimise juures üldse mõtlesin.
A homme kulleriga edasi saadetavate kaktuste peale olen kergelt kade. Nii palju kui ma pakendi serva vahelt piilusin, ikka kenad pontsakad mitme kõrvaga poisid, mitte mingi haledad viilukad. Kui ma kunagi välja mõtlen, kuhu oma aias veel kaktusi istutada (see pagana compressa on kogu sobiva ruumi enda alla matnud), tellin endale ka.

Kuidas ma Bauhausis käisin

Küllap topiti see hiiglaslik reklaamitapeet iga kilulinlase ja linnataguse postkasti, isegi meile koju tuli. Muidu püsib meie postkast eriti viimasel ajal kenasti reklaamivaba.
Mõni asi oli päris isuäratava hinnaga. Mõni selline, mida meie kaubanduses varem nagu liikvelgi pole olnud.
Avamiseks sellegipoolest kohale ei läinud, isegi avamispäevaks mitte, ma lausa vihkan sellist masside kogunemist. Nädalavahetusel kah vabatahtlikult linna ei tule. Esmaspäeviti tavaliselt palju kirjatööd. Täna siis, pakkumiste viimasel päeval oli nagunii Lasnamäe kanti asja ja sai väike haak tehtud.
Oleks võinud ka tegemata jätta, sest rahval on raha nagu raba, enamjagu asju, mille vaatamise endale reklaamilehest kirja olin pannud, olid lihtlabasel kombel otsa saanud.
Kuna parasjagu midagi ei ehita ega kavatse ehitama hakata, sai ehitusepoolest väga pealiskaudne pilk üle lastud. Vibroplaat, mille endale soetanud oleksin, oli otsas. Treppredel kah. Silma jäid suures valikus põnevad iseehitajate pulgad ja profiilid, millest igasuguseid eripäraseid asju kokku oli pandud, aiapiiretest linnumajadeni. Sepisrauast suht odavad trepipiirded. Aga kuna ma olen suurema osa oma elust nagunii pidanud s***st saia tegema, seejuures saia kvaliteediga üldse mitte rahul olles, siis ma väga ei süvenenud. Ma ei ole kohe mitte üks nõks ise hammaste parandamise lainel ja midagi pole teha.
Valgustid olid kallimad kui mujal, aga suures valikus ja suht odava hinnaga olid seni meie kaubanduses pea olematud pistikupesad aeda (sellised, mida saab piigiga maasse torgata). Enda omad ma vist tellisin nüüdseks pankrotti läinud Quelle kataloogist, kui õieti mäletan.
Kellel suures koguses kotimulda vaja, soovitan minna, sest muld oli tõesti odavam kui mujal. Väetiseriiulit ma see-eest ei leidnudki ja aiatööriistade valik oli ka kurvakene.
A võib-olla oli pood suures avamistuhinas lihtsalt tühjaks ostetud.
Suurelt reklaamitud võõrasemaamplid olid igatahes nii tillukesed ja haledad, et ostuhimu ei tekkinud. Parem ostan taimed ja istutan ise, amplipotte vedeleb eelmistest aastatest veel hulganisti kuuri all.
Mõni hea ost sai ikka ka, ammuotsitud elektritarbimise mõõdik pistikupessa (ma tahan ikka juba ammu teada, kui palju meie soojaveeboiler igakuisest elektriarvest hammustab)  ja selline lulla, mis näitab kuskohas juhtmed seina sees on. Meie projektita majas äärmiselt tarvilik jupstük.

Aprilli teine pühapäev

Mõtlesin küll, et ei kirjuta täna mitte kui midagi. Seda enam, et isegi istumine on liiga raske, taguots valutab. . Püstiseismisest on targem isegi mitte mõelda. Lepatriinu oigab praegu köögis, et oli see talv, mis oli, aga nüüd peab vist küll linna kolima. Ise teab, mina teda õue ei ajanud, ise läks.
Ma´p saa üldse aru, sellise lumelükkamismaratoni järel peaks ju füüsiline vorm hea olema. Aga ega ikka ei ole küll. Pigem on tunne, et võhm on täielikult otsas, mitte midagi ei jaksa.
Aga ega sellise päikesepaistega toas ikka istuda ei raatsinud ja igasugused aiatööriistad kleepusid lausa iseenesest näppude külge. Lubasin endale küll iga tunni aja tagant, et ma ei tee rohkem mitte midagi...aga ikkagi avastasin end natukese aja tagant rehavarre küljest, Isiksuse kahestumine ilmselt.
Hommikul esimese asjana koristasin ära oma sinise suksu. Esimesena sellepärast, et muidu oleksin kindlasti leidnud umbes kuussada ettekäänet seda edasi lükata, sest auto koristamine ei kuulu mu lemmikstegevuste hulka. . Lumise talve ja vähese linnasviibimise tõttu polnudki eriti must ja kole. On hullem olnud.
Siis pesin puhtaks viis põhjapoolset akent. Päris külm hakkas, varjus oli ainult viis soojakraadi.
Rookisin puhtaks kaks eile tegemata jäänud peenart, pojengid ja iirised. Lugesin aediiristele sõnad peale, et kui nad ka sel aastal õitseda ei suvatse ja jälle ainult lehti ja käsivarrejämedusi risoome kasvatavad, siis kaevan nad sügisel välja ja kingin ära. Kuigi ma nende sortidest ja värvidest ei tea midagi, ostetud ajal, millal ma siltide alleshoidmist veel vajalikuks ei pidanud. Ning nagu öeldud, õitsemas ma neid viie aiasoldud aasta jooksul pole näinud.
Roosid tunduvad olevat talve edukalt üle elanud, veigelatest on raske midagi arvata. Eriti hea meel on selle üle, et täiesti tervelt on sellest karmist talvest välja tulnud külmaõrnad tamarisk ja tulbipuu, viimase ostmisel pidin peaaegu allkirja andma, et olen teadlik, et ei pruugi Eesti talvele vastu pidada.Nüüd on kaks talve vastu pidanud ja kasvatab suuri pungi.
Uhkelt on vastu pidanud ka pottidesse jäänud jukkad. Mul jooksis sügisel mõistus täiesti kokku ja ma ei suutnudki välja mõelda, kuhu need Nurga hooaja lõpumüügist hamsterdatud tegelased istutada. Nii nad pottidega peenraserva ununesidki ja nagu näha, on täiesti tervise juures.

Tegelikult saab alles nüüd aru, kui palju seda lund oli. Kui väljasulanud asjade kõrgust vaadata. Sellel roosipeenras seisval tibil paistis ainult peanupp lumest välja (sellest, et väidetavalt ilmastikukindlalt kujult koorub latakatena värvi, ei taha ma üldse rääkida).

Lõpuks rookisin veel pärnade alt lehti ja oksasodi. Kuni lõpuks ei saanud enam aru, kas ma rehitsen või kasutan reha toetumiseks. Kui selle puudealuse kunagi korda saab, tuleb sellest imeilus koht. Praegu tunnevad end seal hästi Deialt saadud metspipar ja Muhediku karulauk. Ning selline isetekkinud lumikellukesepeenar.

Tolku oli ka Lepatriinu kraavihallitööst, tee pealt on vesi enamuses minema voolanud ja üle nädala aja pääseb meile isegi jalgsi :).
Ning hoolimata valutavatest lihastest on väga mõnus tunne.

Hakkab looma...

Tänane päikeseline päev oli imeline. Suurem sodi sai peenardelt ära koristatud. Igasugused ninad (pojengid, iirised, tulbid jne.) päikese poole aidatud. Nüüd valutavad muidugi ristluud ja tagumik pehme maa peal käru lükkamisest ja kummardamisest. Loodetavasti saun aitab.
Esimesed sinililled tegid silmad lahti, esimesed kollased ülased ka.
Aiataimedest õitseb esimesena täies ilus võrkjas iiris (Iris reticulata) Katharina Hodkin.

Mutid pole kahjuks ära uppunud, vaid üles künkale meie aeda kolinud. Ega loom loll ole. Loodetavasti aitab selline mutilõks, ta sai eelmisel aastal kaks tükki kätte.  Pildil näeb väga nunnu välja ja ega ta ongi loomult kaisukoer. Omade jaoks, võõrastele ei soovitaks.

Ja nüüd sauna lihaseid tohterdama.

Veeuputuse kuues päev

Vesi on hakanud mõnevõrra alanema. Tee peal on üksikuid kuivi kohti. Kõige sügavam on endiselt otse meie künka juures. Kuna naabrinaine käib hommikuti samasuguse jeebiga küngaste otsast põnglasi kokku noppimas ja koolibussi peale viimas, riskisin ka mina lõpuks Hondaga sellest järvest läbi sõita. Lisaks oli meil täna kohe hädasti vaja eri aegadel ja eri suundades liigelda, ühe autoga ei saanud kohe kuidagi.
Tulpidel ja nartsissidel on ninad päris korralikult mullast väljas. Sinililli ei ole veel (eelmisel aastal olid 1.aprillil), millestki muust rääkimata. Rooside ja muude asjanduste külmakahjustustest ei saa veel aru. Oksad tunduvad olevat painduvad, ei ole kuivanud ega murdu. Pungad aga alles nii imetillukesed, et pole õieti nähagi.
Aga see on suhteliselt tavaline, et poolsaarel jääme me kevadega kaks nädalat maha isegi kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvast Tallinnast. Sel aastal tänu jääs olnud merele ilmselt veelgi rohkem.

Elu saarel. Neljas päev.

Loen siin teiste blogisid ja hakkab tunduma, et see paganama Klooga polügoon on meid kuskile teisele laiuskraadile põrutanud. Teistel on sinililled ja sillad ja muud taimeninad mullast välja uppimas, meil vaid omaenese külmetavad ninad ja hetketemperatuur õues täpselt 0,0 kraadi. Künka otsas veel laiutav lumekiht vaid üksikute paljakssulanud laigukestega. Ainuke käidav koht majaesine sillutis, mis väga õigel ajal maha pandud sai.
Ümber künka laiuvas järve veetase oli õhtuks hommikuga võrreldes vist? kröömikese alanenud, see-eest oli järv kõvasti laiemaks muutunud ja ulatub nüüd meie künkaalusest maanteeni, kõik 300 meetrit teed on veega kaetud, mis kohati isegi suure auto astmelaudadeni ulatumas. Täna polnud tahtmist enam isegi sügavust mõõta, ilm oli nii vastikult külm. Ja seda va lumesulamismaterjali on siin künka otsas alles küll ja veel.
Njah,kuigi mu pangaarve iga kuu lõpus luksatab, kui Lumehelbekese liising maha läheb (ja veel aastajagu ja veel 3,6 tuhat krooni aastakindlustust, mis just täna ära maksta tuli), on esimene aasta tõestanud, et hiidrehvidega maasturi soetamine oli õige tegu, mingi teise autoga me üldse koju ja kodunt välja ei pääseks. Nii minu kui Lepatriinu tavapärased töölkäimise autod on garaazipuhkusel juba mitmendat päeva. Natuke muidugi häirib, kesklinna eriti Helbekesega ei kipu, kuna see sinder vajab parkimiseks ikka päris palju ruumi, vähemalt poolteist järjestikust parkimiskohta ja piisavalt väljakeeramisruumi pealekauba.
Jalgsi bussi peale minemisest pole kah mõtet unistada, nii kõrge säärega kummikuid meie kaubandusvõrgus pole, me lausa otsisime. Kalamehesaabaste eest küsiti Laagri Maksimarketi juures olevas kummikupoes ligi 500 krooni ja seda sai kalliks peetud - senise kogemuse põhjal läheb neid vaja kord viie aasta jooksul, viimane selline uputus oli 2005.a. jaanuaritormi ajal ja enne seda vist 1998, kui ma õieti mäletan.
Meil siin künka otsas pole vähemalt majas sees viga, aga naabrite keldrites töötavad pumbad ööpäevaringselt. Naabrinaine oli lihtsalt keldritrepil istunud ja südamest nutnud, sest midagi muud enam pihta hakata ei olnud.
Nüüd on vähemalt selge, miks vanaaja inimesed meie talu südame sellisesse kohta ehitasid (ja mitte alla maanteele lähemale).
Selline see loodus paraku on.
On, mida järgmistel aastatel mäletada.

Vesiroosid vannitoas ja lõuna lumes

Enne, kui rääkida vesiroosidest, peaks tegelikult rääkima basseinist. Mis, nagu enamik meie õuel olevaid aiakujunduslikke elemente, tekkis planeerimatult ja sattus sinna kohta, kuhu sattus. Veesilmad aias meeldivad mulle tegelikult väga ja kunagi tahaksin veel mõnda, enne aga peab olemasolevaga kuidagi hakkama saama. Konkreetsele asukohale sai bassein seetõttu, et enne oli sel kohal jurakas saarekänd. Kui traktor selle lõpuks kõigi juurte ja juurte vahel olnud kivimürakatega välja sikutas, jäi maa sisse meetrise diameetriga ja ligi pooleteise meetri sügavune auk. Kuna keegi ei suutnud välja mõelda, millega seda auku täita, jäigi üle auk hoopis suuremaks kaevata. Edasise suhtes läksin tollase elukaaslasega raginal vastuollu. Tema tahtis sellist basseini, kuhu ka sisse hüpata saab, mina sellist, kuhu purskkaev panna ja taimi istutada. Esialgne võit jäi temale ja nii saigi õuele betoonist vannilaadne jubedus, ligi neli meetrit pikk, üle meetri lai ja üle meetri sügav. Kohe esimesel aastal selgus, et selles savimaasse rajatud betoonaugus ei lähe vesi soojaks ka mitte kõige palavamatel suvepäevadel, seega oli ujumisbasseini mõte juba algusest lootusetu. Purskkaevu ma siiski sain.
Veel paar aastat sai otsekui inertsist püütud kõikvõimalike kemikaalide abil vett puhtana hoida, aga paraku oli nii, et kui mina seda ei teinud, ei teinud ka keegi teine. Lepatriinu rassis veel eelmisel kevadel seda basseinijurakat pesta, aga kuna äravoolu ja tühjakslaskmise võimalust ei ole, on praeguseks tulemus jälle päris õudne. Lisaks selgus juba eelmisel aastal, et kusagil on betooni sees ilmselt külmast põhjustatud praod ja veepind jääb ligi pool meetrit servast allapoole. Ühesõnaga, ei midagi ilusat.

Juba eelmisel aastal mõtlesin, et basseinist peaks siiski tegema tiigi ja lõpetama selle keemiaga mängimise. No ja kui mul eile Horteses sellised iludused ette jäid...

Praeguseks on vastavalt saadud soovitusele vesiroosid pakenditest välja võetud ja vannitoas ämbris, kus nad siis peavad seni hakkama saama, kuni ilmad lubavad basseiniga tegelema hakata.

Hommikul paistis siinkandis päike ja suutsime isegi esimese õuelõuna terrassil süüa, kuigi toit jahtus kiiresti ja joped olid loomulikult seljas. Õuel liikuda veel eriti ei saa, sest lumi ulatub endiselt üle saapaserva,ainult maja lõunaküljel on paarimeetrine paljakssulanud ala. Need roosid, millele mul õnnestus ligi pääseda, tunduvad hinges olevat, ei suuri külmakahjustusi ega hallitust. Roosid jätsin teatavasti täiesti katmata, ainult muldasin korralikult. Murdunud oksi on palju, aga nendega ei hakanud täna jändama, sest pole kuhugi panna, lõkkeplatsi juurde veel ei pääse. Kaktus on kõvasti kannatada saanud, aga mitte külma, vaid selle otsas trampinud ehitusmeeste tõttu. Torkasin äramurtud liistakad otsapidi mulda, kui ellu jäävad, saab ära jagada.
Hommikul parandasin ära ka kasvuhoone, sellel polnud küll talvekahjustustega pistmist, aga need klambrinikatsid ei hoidnud juba sügistuultes katuseplaate kinni ja minemalennanud plaadid sai lihtsalt sisse tõstetud. Nüüd panin lisaks klambritele veel hoolega silikooni, eks näis, kas jäävad paigale.
Leidsin kolm pisikest lumikellukest ja ühe täiesti ärkvel ja elusa vihmaussi.
Istutasin pottidesse kaks Hortesest näppu jäänud pinnakatteroosi istikut, Red Fairy ja Sea Foam. Kasvuhoonesse siiski neid jätta ei julgenud, praegu on väljas vaid kolm plusskraadi.