Aprilli teine pühapäev

Mõtlesin küll, et ei kirjuta täna mitte kui midagi. Seda enam, et isegi istumine on liiga raske, taguots valutab. . Püstiseismisest on targem isegi mitte mõelda. Lepatriinu oigab praegu köögis, et oli see talv, mis oli, aga nüüd peab vist küll linna kolima. Ise teab, mina teda õue ei ajanud, ise läks.
Ma´p saa üldse aru, sellise lumelükkamismaratoni järel peaks ju füüsiline vorm hea olema. Aga ega ikka ei ole küll. Pigem on tunne, et võhm on täielikult otsas, mitte midagi ei jaksa.
Aga ega sellise päikesepaistega toas ikka istuda ei raatsinud ja igasugused aiatööriistad kleepusid lausa iseenesest näppude külge. Lubasin endale küll iga tunni aja tagant, et ma ei tee rohkem mitte midagi...aga ikkagi avastasin end natukese aja tagant rehavarre küljest, Isiksuse kahestumine ilmselt.
Hommikul esimese asjana koristasin ära oma sinise suksu. Esimesena sellepärast, et muidu oleksin kindlasti leidnud umbes kuussada ettekäänet seda edasi lükata, sest auto koristamine ei kuulu mu lemmikstegevuste hulka. . Lumise talve ja vähese linnasviibimise tõttu polnudki eriti must ja kole. On hullem olnud.
Siis pesin puhtaks viis põhjapoolset akent. Päris külm hakkas, varjus oli ainult viis soojakraadi.
Rookisin puhtaks kaks eile tegemata jäänud peenart, pojengid ja iirised. Lugesin aediiristele sõnad peale, et kui nad ka sel aastal õitseda ei suvatse ja jälle ainult lehti ja käsivarrejämedusi risoome kasvatavad, siis kaevan nad sügisel välja ja kingin ära. Kuigi ma nende sortidest ja värvidest ei tea midagi, ostetud ajal, millal ma siltide alleshoidmist veel vajalikuks ei pidanud. Ning nagu öeldud, õitsemas ma neid viie aiasoldud aasta jooksul pole näinud.
Roosid tunduvad olevat talve edukalt üle elanud, veigelatest on raske midagi arvata. Eriti hea meel on selle üle, et täiesti tervelt on sellest karmist talvest välja tulnud külmaõrnad tamarisk ja tulbipuu, viimase ostmisel pidin peaaegu allkirja andma, et olen teadlik, et ei pruugi Eesti talvele vastu pidada.Nüüd on kaks talve vastu pidanud ja kasvatab suuri pungi.
Uhkelt on vastu pidanud ka pottidesse jäänud jukkad. Mul jooksis sügisel mõistus täiesti kokku ja ma ei suutnudki välja mõelda, kuhu need Nurga hooaja lõpumüügist hamsterdatud tegelased istutada. Nii nad pottidega peenraserva ununesidki ja nagu näha, on täiesti tervise juures.

Tegelikult saab alles nüüd aru, kui palju seda lund oli. Kui väljasulanud asjade kõrgust vaadata. Sellel roosipeenras seisval tibil paistis ainult peanupp lumest välja (sellest, et väidetavalt ilmastikukindlalt kujult koorub latakatena värvi, ei taha ma üldse rääkida).

Lõpuks rookisin veel pärnade alt lehti ja oksasodi. Kuni lõpuks ei saanud enam aru, kas ma rehitsen või kasutan reha toetumiseks. Kui selle puudealuse kunagi korda saab, tuleb sellest imeilus koht. Praegu tunnevad end seal hästi Deialt saadud metspipar ja Muhediku karulauk. Ning selline isetekkinud lumikellukesepeenar.

Tolku oli ka Lepatriinu kraavihallitööst, tee pealt on vesi enamuses minema voolanud ja üle nädala aja pääseb meile isegi jalgsi :).
Ning hoolimata valutavatest lihastest on väga mõnus tunne.