6. aprill 2010

Elu saarel. Neljas päev.

Loen siin teiste blogisid ja hakkab tunduma, et see paganama Klooga polügoon on meid kuskile teisele laiuskraadile põrutanud. Teistel on sinililled ja sillad ja muud taimeninad mullast välja uppimas, meil vaid omaenese külmetavad ninad ja hetketemperatuur õues täpselt 0,0 kraadi. Künka otsas veel laiutav lumekiht vaid üksikute paljakssulanud laigukestega. Ainuke käidav koht majaesine sillutis, mis väga õigel ajal maha pandud sai.
Ümber künka laiuvas järve veetase oli õhtuks hommikuga võrreldes vist? kröömikese alanenud, see-eest oli järv kõvasti laiemaks muutunud ja ulatub nüüd meie künkaalusest maanteeni, kõik 300 meetrit teed on veega kaetud, mis kohati isegi suure auto astmelaudadeni ulatumas. Täna polnud tahtmist enam isegi sügavust mõõta, ilm oli nii vastikult külm. Ja seda va lumesulamismaterjali on siin künka otsas alles küll ja veel.
Njah,kuigi mu pangaarve iga kuu lõpus luksatab, kui Lumehelbekese liising maha läheb (ja veel aastajagu ja veel 3,6 tuhat krooni aastakindlustust, mis just täna ära maksta tuli), on esimene aasta tõestanud, et hiidrehvidega maasturi soetamine oli õige tegu, mingi teise autoga me üldse koju ja kodunt välja ei pääseks. Nii minu kui Lepatriinu tavapärased töölkäimise autod on garaazipuhkusel juba mitmendat päeva. Natuke muidugi häirib, kesklinna eriti Helbekesega ei kipu, kuna see sinder vajab parkimiseks ikka päris palju ruumi, vähemalt poolteist järjestikust parkimiskohta ja piisavalt väljakeeramisruumi pealekauba.
Jalgsi bussi peale minemisest pole kah mõtet unistada, nii kõrge säärega kummikuid meie kaubandusvõrgus pole, me lausa otsisime. Kalamehesaabaste eest küsiti Laagri Maksimarketi juures olevas kummikupoes ligi 500 krooni ja seda sai kalliks peetud - senise kogemuse põhjal läheb neid vaja kord viie aasta jooksul, viimane selline uputus oli 2005.a. jaanuaritormi ajal ja enne seda vist 1998, kui ma õieti mäletan.
Meil siin künka otsas pole vähemalt majas sees viga, aga naabrite keldrites töötavad pumbad ööpäevaringselt. Naabrinaine oli lihtsalt keldritrepil istunud ja südamest nutnud, sest midagi muud enam pihta hakata ei olnud.
Nüüd on vähemalt selge, miks vanaaja inimesed meie talu südame sellisesse kohta ehitasid (ja mitte alla maanteele lähemale).
Selline see loodus paraku on.
On, mida järgmistel aastatel mäletada.

10 kommentaari:

  1. Tunnen kohe südamest kaasa, ise pääsesin seekord kergelt (hea kui mees ei viitsi pensionil istuda ja ajaviiteks teeb lepingulist pumpade parandust).
    Aga ausõna, Su jutt kummikutest võttis muigama, meelde tulid Severini kallastel elavad tuttavad, kelle elamist jõgi ikka aegajalt täitsa tublisti uputab ja majapidamist ning hooneid räsib, vandumist, et kui siit uputusest pääseb, kolib kohe mujale, aga kui vesi läinud ja kõik jälle korda tehtud, ei tule sealt ärakolimisest juttugi, et ega sellist uputust pole veel olnud ega tule. Kui naine vahele poetas, et paar aastat tagasi oli ju hullem, vastas mees uhkelt, et kõik ta esivanemad on siin elades surnud loomulikku surma ja alati ilusa ilmaga, nende külas pole kunagi tulnud kedagi matta vett täis hauda, arvad, et mujal ka nii veab? :)

    VastaKustuta
  2. Oh õnnetust! Ma tunnen ka täiega kaasa. Ja hoian pöialt, et see kõik ruttu-ruttu kaob.
    Aga kummikutest - 500kr kalamehekummikute eest on ju väga soodus. Pealegi, kui mu vanim tütar ostis hiljuti omale tavalised 600ga. Noh, kontoripreilidele ei kõlba ju sihukesed rohelised aiatrööbad, nagu mul on. :oD

    VastaKustuta
  3. Näed siis, vesiroositiik on laienenud. Hurraaa!

    VastaKustuta
  4. Arvan, me elame ikka päris ühesugusel maal:) Meid endid on küll säästetud suurest uputusest, see-eest nägime esmakordselt kuidas vesi mäest alla jookseb, isegi naabrite mutiaukudest purskas vesi kui geisritest ja meie kelder oli samuti vett täis. Pumbata tuli mitu päeva, sest see vesi tekkis ju uuesti ja uuesti.

    Külm - 2,1C ja märg ja udu ja vinge tuul on meilgi ja neid sulamata kohtigi veel üksjagu, maa on veel pehme ja aed ei näe sugugi kevadine välja.

    Ise arvan, et see kohev lumi sulas ka seepärast nii rutttu, et lõpuks ei kaevanud me enam ühtki teed, et kruntipidi liigelda, seega ei tekitanud jalgradu ega lisahangesid. Aga me teadsime, millised objektid meil lume all olid ja vist kõige sügavamas kohas ulatus lumi mehel üle vöökoha.

    Siinkandi kõik madalamad kohad, taluhoovid ja teed on samuti üle ujutatud, inimesed ei pääse majauksestki välja ja nende autod seisavad ka enamasti kaugemal teedel kõrgematel kohtadel.

    VastaKustuta
  5. Meil on naljakal kombel kõige rohkem lund künka otsas, kus pole ka mingeid radasid ja kus keegi talv läbi ei käinud ega kühveldanud.
    Aga neid kalamehesaapaid pidasin kalliks eelkõige seetõttu, et tegelikult pole mul ka praegu mingit vajadust sinna künkaalusesse vette sumada. Ega ta sellepärast kiiremini ära voolama ikka ei hakka.
    Muttide suhtes tekkis mul ka küsimus, et ei tea, kas uppusid ära või kolisid majale ja aiale lähemale...kahtlustan viimast.

    VastaKustuta
  6. See on hull värk jah. Aga hea selle asja juures on see, et maja on kuiv. Tunduvalt hullem oleks, kui vesi majja tungiks. Küll see metsaalune ka varsti ära taheneb. Meil on metsaalune juba kuiv.
    Aga ma tunnen südamest kaasa neile inimestele, kes majasisese veega võitlema peavad. Vaatasin ükspäev uudistest - see olukord on ikka katastroof. Ja meelde jäi ühe elaniku kommentaar, et kindlustus ei pidavat veekahju korvama, sest kindlustatud on loodusõnnetuse vastu, aga mitte üleujutuse vastu.

    VastaKustuta
  7. Eks see kevad ole paljudele raske katsumus jah, meil ajab ka jõgi üle kallaste, ümbruskaudsed põllud-heinamaad on üleujutatud, vanas jõesängis ('70-ndate kuivendamise käigus tehtud põlluks) saab vabalt sõita kanuuga ning vesi pressib juba õuele... Loodame, et niipea taolist kevadet ei kordu ning veel aastate pärastki meenutame seda, kui ainulaadset juhtumit. Vähemasti on, mida talukroonikas kajastada :).
    Kummikutest: eelmisel aastal ostsin Prismast ilusad, kobedad, punased botikud, madalamat sorti, lihtsalt aias ja metsas käimiseks, maksid miskit 300-400 ringis. Vastu pidasid täpselt kaks nädalat. Nüüd ma vähemalt tean, kust ja milliseid kummikuid ma enam ei osta. Eelmine nädal oli aga jälle kummikuid vaja ja igapäevakaubandusest täiesti võimatu saada, no ei eksisteeri minu numbrit. Ja siis meenus, et kunagi sai ehituspoest täitsa asjalikud - ja üllatus-üllatus, Ehituse ABC-st sain põlvini rohelised kummikud 99.- eegu eest. Ja mis peamine, jalas istuvad väga mugavalt ning pikad kilomeetridki nendega maha käidud, ei hakka kuskilt jala peale ka. Tibi kombel linna peale nendega jah ei lähe, kuid selle raha eest aeda ja metsa küll, mine tea, millisesse mulku see jalg võib sattuda :).

    VastaKustuta
  8. Sellest kindlustuse värgist räägiti kaua ja pikalt siis kui Pärnu uppus. Et üleujutus ei käi loodusõnnetuse alla, vaid see on eraldi kindlustusjuhtum. Vaid üks kindlustusfirma lubas tookord osaliselt kahjusid hüvitada, sest inimesed tookord sellest ei teadnud.
    Meie orgudes on ju sama olukord.

    VastaKustuta
  9. Noh, kui kevadel lumi sulab, siis see ei ole ju õnnetus, see on puhas rõõm :oP
    Viha teevad need riukalikud kindlustused, alati leitakse, miks just sinu juhtum nende tingimuste alla ei sobi.

    VastaKustuta
  10. ohissand. aga jah, hea asi, et teil majas vett ei ole. naabrinaist võib tegelikult lohutada, selle niiskuse saab pärast keldrist välja kuivatada, ei pruugi üldse mingit hallitust ega värki tekkida.

    VastaKustuta