Rahaaugu kivi ja tema sõsarad

Esimene foto pärineb Eesti Rahva Muuseumi fotokogust ja kannab seal pealkirja "Rahaaugu kivi" Keila valla K.küla A.talu heinamaal. Fk 927:1 - 173 Eerik Põld´i pildistused 1940. a. suvel. E. Selleke arve 30.X 40 kr 68.05. ERMi k/r 633:140

Tänaõhtuse seisuga näeb seesama kivi välja selline (kasutasin pea kõigil piltidel taskust leitud väga ebaesteetilist suitsupakki, mille küljepikkus on umbes 10cm, kui see piltidelt üles leida, saab aimu, kui suured need kivid tegelikkuses on).

Huvitaval kombel ei ole pereliini edasi kandunud ühtegi vanarahvajuttu, mis selle kiviga seonduks ja sellest, et tegemist Rahaaugu kiviga, sain teadlikuks alles eelmisel aastal, kui ERM-s tuustimas käisin. Küll oli see üks mu lapsepõlve lemmikkohti mängimiseks, pealt mõnusalt tasane ja kindlalt paariruutmeetrine mänguplats künka kõrgeimas osas.
Järgmine kivi, mis pisut ka ERM fotolt paista, on praegu selline. Pooleks on ta olnud nii kaua kui ma mäletan.

 

Selle ümbrusse olen nüüd sättinud mõned pargiroosid, sest kuigi muld pole seal künkaotsas just suurem asi, on vastupidavad asjad seal hästi kohanenud. 

Järgmine tegelane laiutab samuti keset õue ja on tänaseks saanud endale ühele poole naabriteks päevaliiliad ja teisele poole liiliad ja lupiinid. 

Nende kivide kanti tekib ka vaikselt istutusala, praegu on seal mõned Franseni hostad. Ajapikku saab need istutuskohad ehk ühendatud ka. 

Selline tegelane laiutab maja lääneküljel, kaaslaseks nooruke tanguutia rabarber. Sinna eriti midagi kujundada ei saa, sest sellesse piirkonda ulatub kauka kett (kui ta vahel juhtub ketis olema).

Tulevase varjuaia valitseja:

Juhuvõte meie "viljakandvast mullast":

Ja basseini ots, kus on lihtsalt kivid mullast välja puhastatud, alumised kivid sellisena, nagu nad maapinnas olid,  teise kohta liigutamata:

Kahjuks peab tõdema, et see basseiniots ei pea vett, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et maapinna külmudes ja sulades kivid liiguvad ja vahelepandud segu lihtsalt praguneb. Võib-olla oleks lahendus mingi silikoon, aga pole jõudnud veel selleni.
Mis aga nende kivide hooldamisse puutub, siis on see tegelikult paras nuhtlus. Ostsin minagi eile Selverist Viktoria Parmase raamatu, millest mitmeski blogis juttu olnud. Lugesin õhtul läbi ja muhelesin põske. Sesr nii ilusad, nagu selle raamatu piltidel, näevad kiviservad välja ainult umbes ühe ööpäeva jooksul viimasest lõikamisest-trimmerdamisest. Minu piltidel on näha, kuidas nad näevad välja aias, kus keegi trimmeriga kaadri taga valvel ei seisa. Naadid, võililled, vereurmarohi ja orashein lausa jumaldavad kive, ajavad oma juuri nende pragudesse ja alla ja nagu selja pöörad, ajavad taas ninad uljalt püsti.
Lisaks veel sammal. Terve nett kubiseb õpetustest, kuidas kividele sammalt kasvatada. Mina sooviksin õpetust, kuidas seda sammalt mitte kasvatada. Sest kogemus ütleb, et esimesel aastal on kivi peal sammal, teisel aastal saab sellest mätas ja kolmandal õitsevad seal mätta otsas juba võililled. Nii et mina käin vahel hoopis oma kivide pealt sammalt maha kiskumas ja peab kurvastusega tõdema, et ega ta väga kergelt maha ei tule. 
Ja nagu reklaam ütleb, pole see veel kõik. Selle postituse piltidel on väike murdosa meie kivikestest. Ma lihtsalt ei viitsinud rohkem pildistada ja valgus oli ka vilets. Ja kui keegi tahab mulle nüüd soovitada, et ma peaksin kõikide nende kivide servi hakkama iganädalaselt trimmerdama-kääritama-rohima...ja siis veel sadakond kivi välja kaevama ja nende servi kah hooldama hakkama...mina eelistan varianti, kus ülejäänud  kivid on kenasti mätta sees peidus ja neist saab murutraktoriga üle sõita. Nädalas on ju ainult kaks vaba päeva ja neid tahaks vahel ka muuks kasutada, kui aia orjamiseks.