"Rehvid" Austriast

Üleeile lõuna paiku helistas kena naishääl. Teile on rahvusvaheline kullerpakk. Igaks juhuks kontrollisin, kas Austriast (muud mu teadaolevalt saabumas ei ole). Jah, Austriast, kas võime homme ära tuua, autojuht helistab ette. No ikka võib.
Eile siis juba autojuht helistabki, juhendan teda, kuis kohale sõita, kõõlun aknal, kui taas telefon helisemas ja sama jutt, tere, siin Itella transport, teile on rahvusvaheline kullerpakk. Mina vastu, et jah, tean, autojuht juba helistas. Ei, ütleb kena seekord kena noormees, see on teine pakk.

Mina siis täielikus hämmingus küsima, et mis seal pakis siis on, meesterahvas krõbistab paberitega ja ütleb, et rehvid. Mina...ääää... ma rehve küll tellinud pole. Lubatakse asja uurida. Tunnikese pärast, kui esimene pakk juba käes, helistatakse uuesti, et ikka on teine pakk veel, mis tuleb järgmisel päeval.
Mõlemad pakid siis siiski Sarastro püsikud, miks nad kahe eri pakiga ja eri aegadel saabusid, teab ainult tuul.
Nüüdseks mõlemad pakid lahti pakitud, üllataval kombel kõik taimed pottides, mitte paljasjuursed. Üks töö vähem teha. Kahenädalasest teelolekust muidugi vähe räsitud, aga juba peale vannis jootmist hakkasid lehti kikitama. Kaktusi ma lahti ei pakkinudki, lähevad homme postiga edasi. Ainult üks oli pakendist lahti pudenenud ja ühe kõrva kaotanud, mille tulevase omaniku loal endale jätsin. Tänutäheks lõi ta mulle hambad, vabandust, okkad muidugi kätte kah. Ja tunni ajaga läks mädanema, mürgine elukas sihuke.

Nüüdseks saabunud tegelased kasvuhoone ülemistel riiulitel ja kasvuhoone ise näeb välja nagu eriliselt uhke aiakaunistus, sest sees põlevad suured õueküünlad. Ööseks lubab külmakraade, katteloori ma oma majapidamisest ei leidnud (pole ime, ma pole iialgi ühtki taime katnud), sõbra soovitus maasse kaevata ka ei sobinud, sest ma ei saanud kasvuhoone põhjas olevat kolmekordset kangast lihtsalt kätte ja mulda mul kasvukas tegelikult polegi. Palvetame aiajumala poole ja loodame kõige paremat. Praegu on kraadiklaas veel plussis ja kolmest suurest küünlast oli kasvuhoones juba siis soojem, kui ma sealt ära tulin. Mingil moel see putka ikka sooja peab. Ja loodetavasti ei kustuta kusagil ringi hulkuv Lepatriinu küünlaid ära, kui koju jõuab.

Kukupaile ka aitäh, metsiku tulbi sibulad jõudsid ka täna minuni.

Arve aga mul siiamaani maksmata, sest ettemaksu ei tahetud, ja pakiga kaasas oli vaid koopia minu enda meilist, millele oli pastakaga peale kirjutatud makstav summa ja see, et IBAN-koodi leiab koduleheküljelt. Kahjuks sellest ülekande tegemiseks ei piisanud ja õhtune panga klienditugi mind ka aidata ei osanud. Paluti homme uuesti helistada. Eks siis homme uuesti.
Õhtupoolik on kulunud katsetele omaenda ladinakeelsete taimenimedega meili uuesti eesti keelde tõlkida ja arusaamisele, mida ma nüüd siis õieti sain. Lisaks põnevatele sinililledele (marmormustrilistele, roosadele, oranzidele) ja mitut sorti maikellukestele ja koguni kahte sorti upsujuurele (või on need liigid, pardon my French...)!!! olen suutnud veel üht-teist põnevat kokku hamsterdada. Millele ma kõigepealt pean pihta saama, mida ma selle tellimise juures üldse mõtlesin.
A homme kulleriga edasi saadetavate kaktuste peale olen kergelt kade. Nii palju kui ma pakendi serva vahelt piilusin, ikka kenad pontsakad mitme kõrvaga poisid, mitte mingi haledad viilukad. Kui ma kunagi välja mõtlen, kuhu oma aias veel kaktusi istutada (see pagana compressa on kogu sobiva ruumi enda alla matnud), tellin endale ka.