Jaanijärgseid mõtteid

Jaaniõhtu oli imetore. Kahel eelmisel aastal on jaanik meie õuel toimunud, sel aastal otsustas mitteametlik külanõukogu mereranna kasuks.

Tagantjärele otsustades see väga hea idee ei olnud, pankranniku alune kaldariba on kitsas ja libedaid kivilahmakaid täis, vesi oli suhteliselt kõrge ja rahvas hajus algul laiali piki rannariba ja hiljem mööda küla . Aga kus toimub hajumine, seal toimub lõpuks ka kogumine, ja peale keskööd jätkus vapramate ja vastupidavamate pidu hoopistükkis naabrite elutoas, lõket seal küll ei olnud, aga õnneks sääski ka mitte. Kokkuvõttes oli hullult lõbus ja hommikuks oli kõvasti ja valesti laulmisest hääl kapitaalselt ära. Õnneks oli see ainuke häda. Kui kella kolme paiku öösel koju jalutasin, imetlesin imekaunist ööd ja mõtlesin, et olgu need talved rasked ja koledad, selle eest on meile antud niivõrd imelised suveööd.
Jaanipäev kulus logelemisele, sest kõigepealt jätkus und kella üheteistkümneni hommikul, järgnes mitmetunnine kohvijoomine, ilusa ilma nautimine ja raamatulugemine terrassil, siis tuli uuesti uni peale, nii paariks tunniks, siis veel veidi lugemist ja oh imet, kell üksteist õhtul oli jälle uni kallal.
Üks mõte, mis järjekindlalt selle lebotamise käigus kallale kippus (sest mõtted liiguvad ikka omasoodu), ol I ikkagi see, et kuhu küll on kadunud eelmiste aastate tegemistuhin…löödagu või maha, aga sel aastal ei ole kohe mitte mingit aiasaskeldamise hoogu. Et teeks ja möllaks. Pigem vastupidi, enamik asju tundub kas tüütu kohustusena või lähevad hoopis meelest ära. Suvelillede ettekasvatamise suutsin ma tuksi keerata, kuna enamus Seemnemaailmast ostetud seemnetest ei idanenud ja sama hästi oleks seemnetele kulutatud raha võinud aknast välja visata, siis väheseid allesjäänuid olen ma järjekindlalt kasta unustanud. Suvelillede vaasid konutavad tühjalt või kasvatavad umbrohtu. Aiasõbrast ostetud taimedest läks osa välja, kui ma vahepeal ära olin, ilmselt kuivasid siiski liiga läbi ja teod tegid ka oma töö. Vähesed allesjäänud konutavad pottides, kuna ma ei tea, millega tegemist (teod sõid teatavasti sildid ära ja lehtede järgi mina küll ühtegi taime ära ei tunne), siis mul pole ka halli aimugi, kuhu neid istutada.
Mõtteid muidugi oleks, et seda, teist ja viiendat tahaks…Muhedik hullutab iiristega ja Hiline pojengidega, aga niipea kui ma neid mõtteid mõtlema kipun, tuleb kohe kusagilt kainestav teadmine, et mingist laiendamisest ei saa olla juttugi, kui olemasolevate kasimisegagi toime ei tulda. Tiigis laiutab endiselt lumesulamisvesi ja purskkaevud on talvekorteris. Hea seegi, et sadanud on ja aed kuivuse all ei kannata. Ükspäev avastasin, et liiliad õitsevad, aga mul polnud sellest halli aimugi, sest ma lihtsalt ei olnud sellesse aiaossa (mis asub otse elutoa idapoolsete akende all) pikemat aega sattunud.

 Niidetavat ala oleks mõistlik vähendada, pole mõtet kulutada bensiini ja niigi nappi aega kohtades, kus mitte keegi mitte iialgi ei käi – välja arvatud niitmas. Ja selleks, et võsa peale ei tungiks, piisab ehk sellest, et aastas kord mõned alad trimmeriga üle lasta – ehk õnnestub keegi palgata, sest nagu viimased kogemused näitavad, mu enda selg sellele koormusele vastu ei pea.
Aga võib-olla ongi vahele sellist stabiliseerumise aega vaja. Aed on ju õigupoolest õite nooruke, esimesed roosid ja hostad ostsin 2005.aastal. Ja esimesed muud püsikud tulid alles 2007. Nii et tegelikult päris titeeas teine. Äkki ongi vahepeal vaja aega oodata ja vaadata, mis edasi saab. Igatahes on mul hea meel, et 2004.aasta kapitaalremondi ajal (kui meil oli mitu kuud täielik nõiamaja, teine korrus seisis õhus ja toetus ajutistele tugipostidele, sest esimene oli alt ära mädanenud…) umber istutatud pojengid hakkavad sel aastal lõpuks ometi taas täies ilus õitsema, kuigi pojengipõõsastes möllab ka magun.Nii et paras tootsipeenar, eks peale moonide äraõitsemist tuleb harvendama hakata. Ja arumaeisaa, miks fotokas fokuseerimast keeldus...

Praegu aga sajab ladinal vihma ja ma olen sunnitud tunnistama, et mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Vihmavahel tegin hostade haldjaseelikutest paar pilti ka. 

 Ja roosidest on esimene õitseja Therese Bugnet, mis avas oma esimese õie täpselt jaanilaupäeval.