Täna oli siis see päev, kui ma üksteist päeva kodunt äraolnuna tegin hommikul ühe ringi ümber maja ja siunasin mõttes, et kes kurat küll käskis endale seda aeda rajada...naadid olid kõvasti rohkem kui põlvekõrgused, peenras loomulikult. Kultuurheinamaad oli Lepatriinu natuke niita jõudnud, seegi oli vaid nädala jooksul poolde põlve visanud. Peenrad nägid ikka tõsiselt jubedad välja, mitte naadid ei olnud püsikupeenras, vaid püsikud (mida eriti nähagi polnud), olid naadipeenras. Eriti hirmus oli majaesine, maja taga jõudsin mõnes kohas enne ärasõitu natuke rohida. Isegi ekskaasa, kellega päeval suhtlesin, ütles, et oli käinud mingeid autojuppe ja aed nägi pehmelt väljendudes mahajäetud välja.
Entusiasmi see-eest polnud sendi eestki ja pea kaks nädalat Türgimaa päikese all olnule oli ausalt öeldes üpris külm kah, ainult mingi hädine kaksteist kraadi. Veel eile hommikul päikesekleidis kohvi joonule ilmselgelt ebainimlik temperatuur.

Kusagil keskpäevaks suutsin end ikka välja lohistada. Majaesised istutusalad said enam-vähem korda, roosid, floksid, pojengid valguse kätte aidatud. Kevadfloks Blue Parfume õitseb. Lõhnab kah, aga seda kahjuks ei saa blogisse panna.
Natuke jõudsin ka maja taga kasida, aga siis sai aur lõplikult otsa. Õnneks on ka homme ja ülehomme veel vaba. Mitu suurt korvitäit umbrohtu ma minema tassisin...pole halli aimugi, mitukümmend kindlasti. Ja see on alles algus.
Kõige tüütum on see, et aiapidaja minus ei taha sel aastal kohe mitte kuidagi talveunest ärgata. No lihtsalt ei ole sellist tuhinat, nagu möödunud kevadetel. Isegi aiapoodidest lähen külma näoga mööda ja kõrgpeenra taga olevad tutsakad ei tõmba üldse. Hea, et mul meelde tuli neid kasta.
Kasvuhoones on kah nii ja naa, taimed küll elus, aga tsinniataimed on teod nahka pannud. Peiulilledega selline lugu, et Seemnemaailmast mina enam seemneid ei telli. Esiteks oli nendes vene pakkides häbitult vähe seemneid sees ja needki üle ühe tärganud. Õnneks ostsin ka teiste firmade seemneid, nendega on lugu parem ja peiulilledeta ma ei jää. Küll pole tärganud ükski lavendliseeme, ja seda kolmest pakist :(.
Selg, mis viimase üheteistkümne päeva jooksul end kordagi tunda ei andnud, valutab jälle. Ilmselt tuleb organismi häält kuulata ja haritava ala suurendamise asemel seda hoopis vähendama hakata.

Tulbid lõõskavad õhtupäikeses. Sirelid siinkandis veel ei õitse. Toomingad õitsevad. Kadakad on kahjustada saanud, Ma ei ole oma okkalisi mitte iialgi katnud ega varjutanud ja varem pole midagi juhtunud, aga nüüd on üks selline. Sorti ei tea, pärineb aegadest kui kadakas oli lihtsalt kadakas. Peab need kahjustatud osad vist välja lõikama?

Roosidest ei anna elumärke veel Veilchenblau, Lilli Marleen, Sweet Pretty, Lichtkönigin Lucia, Maigold, Pimprenelle. Kõik teised on elus. Kuus sorti kaheksakümnest katmata roosipõõsast, pole sellise talve kohta üldse halb tulemus.  Lucia on külm mul varemgi maani maha võtnud, eks näis. Praegu on igatahes veel vara midagi otsustada. Tagumise peenra rooside hulgas võib veel kadunukesi olla, ma pole sinna veel väga sügavale uudistama jõudnud. Kui aus olla, kasvavad seal praegu poolemeetrised võililled ja roosid ei paista lihtsalt välja.
Kui ainult see aiastegutsemise tahe kusagilt tagasi tuleks...