Nagu tavaliselt, oli nädalavahetuseks igasuguseid plaane. Tegelikult sadas laupäeva hommikul paduvihma. Lausa keskpäevani. Olime just hilise keskpäevaeine lõpetanud, mina isegi kuuri jõudnud, kui käis põnts.
Nagu öeldud, mina olin kuuris, uks kinni. Midagi ma kuulsin, aga sellest, et midagi juhtunud, sain aru siis, kui ähmi täis Lepatriinu majauksest välja jooksis. Et midagi kukkus, aga mis.
Maas ei tundunud midagi olevat.
See-eest oli katusel. Ja palju. Maja kõrval kasvav ligi neljateistmeetrine kask oli keskelt pooleks murdunud ja suurem osa selles lesis katusel. See asi tundub pildil väike, aga selle ärklikorruse mõõt om tegelikult 5,5 meetrit laiust ja kaheksa meetri kanti kõrgust.
Äkki peaks siinkohal mainima, et me mõlemad Lepatriinuga kardame kõrgust ja sellel katusel ei ole kumbki meist varem käinud?
Aga häda ajab härja kaevu ja nii ronis võdisevate põlvedega Lepatriinu siiski katusele, kettsaag kaasas. Minust oma õmblustega paraku sellist ekstreemsportlast pole ka siis, kui hirmu alla suruda suudaksin. Ausalt öeldes ei julgenud ma end isegi õieti vaadata. Lepatriinu julgestas end kaukaaslase jalutusrihma ja Lumehelbekese puksiirkõie abiga korstna külge ja asus tegutsema. Lepatriinusõber ka julgestamas, et kui kukub, siis tõmbab tagasi.
Saagimise ja allaviskamise viimases staadiumis ilmus kusagilt veel nagu Deus ex machina mu ekskaasa ja aitas viimased tüvetükid üle katuseääre visata. Kuigi ka tema pelgab kõrgust. Siis võttis mootorsae ja saagis maha nii allesjäänud tüve kui samast kännust kasvavav kasepaarilise, mis ilmselt oleks samuti peatselt katusele lajatanud.
Lõpp hea, kõik hea. Katus jäi terveks. Korsten jäi terveks. Keegi alla ei kukkunud. Terveks jäi televisiooniantenni mast ja selle küljes asuv Elioni Wimaxi antenn. Kiirus küll kukkus, nii et ilmselt midagi on paigast ära. Televisiooni meil küll nüüd mõneks ajaks ei ole, sest pärisantennist sai kunstipärane alumiiniumikäkerdis. Natuke sai kannatada tanguutia rabarber, millel murdus õis.Kõik teised taimed on terved.
Ja Lepatriinule paluks kauakestvaid kiiduavaldusi...mina sellega hakkama ei oleks saanud.
Hea, et katus terve ja ise terved. Õnnelik õnnetus ilma suuremate kahjustusteta. Nii nagu paljudes kohtades oli ka meil täna megatuul, maja kõrval kasvavad pikad-pikad kuused kõikusid tuules ja kask oli selles tuules lausa lääpas. Õnneks kõik puud püsti ja tuulgi tsipa vaibunud.
VastaKustutaTublile kõrguses roninud kõrgusekartjale kiitus! Ehk aitab hirmust ülegi saada selline sunduslik minek kardetud kohta.
Megatubli ikka :)
VastaKustutaHea, et kõik hästi läks lõpuks...
Tanguutia rabarber... :))
VastaKustutaMeenub mu vanema venna mälestus lapsepõlvest. Ema saatis venna ülakorrusele minu lutipudeli järgi. Vend hakkas trepist alla tulema ja libastus. Pikk lend trepist alla, käsi kõrgel hoidmas lutipudelit. Alla jõudes verd kõik kohad täis, sest pea katki, kuid lutipudel jäi terveks...
oi ma ka kardan kõrgust, aga kettsaagi kardan veel rohkem :DD. Selles suhtes on Lepatriinu ikka mega tubli. Ägedad moorid olete seal ikka!!!
VastaKustutaAga kasest on kahju - peris ilus kask oli
Sellises situatsioonis ütlevad tagasihoidlikud kangelased tavaliselt: "Te kõik oleksite minu olukorras samamoodi käitunud." :D
VastaKustutaÄgedad naised, pole midagi öelda.
Oh milline õnnetus.
VastaKustutaLepatriinule vaibumatud, kauakestvad ovatsioonid!
Mul läheb paljast vaatamisest süda pahaks kui keegi katusel ukerdab ja veel mingi raske jube riistapuu käes!
Ja see puu saagimine neis kõrgustes ebakindlalt kõõludes on omaette kunsttükk, nii, et ordenid ja muud kõiksugusemad aumärgid, mis suurtele kangelastele ettenähtud, paluks ka selle pisikesele putukale üle anda.
Hea, et niigi läks. Aga maja külje all kasvavad suured puud tuleks igaks juhuks kõik üle vaadata
Lepatriinule tõesti kestvad kiiduavaldused!!! Ma ei saa isegi tühjast tiigiaugust mööda minna, pea hakkab ringi käima.
VastaKustutaAga tuul ja vihm on ka meil pahandust teinud - kogu aed on oksarisu ja lehti täis ja tiigiauk oleks vist olematuks uhutud (sadu oli nii tugev, et vesi voolas katustelt üle vihmaveerennide nagu vesikardin)kui poleks seda kaitsvat kummipresenti jõutud panna, selles praegu meetrijaguvihmasaju vett sees. Ja ikka tibab
Saega katusel! Ma ilmselt ei julgeks vaadatagi.
VastaKustutaTuul marutab meil ka. Üks õõnes pihlakas püsib veel. Kui see kukub, siis vajavad mõned autod õues ilmselt plekksepa kätt. Perenaine ei raatsi teist veel maha võtta.
Mina küll hoopis riidlen Lepatriinuga! Hull peast on ve?! Kas mehi ilmas pole ve? Kas mobiilid olid katki!?!
VastaKustutaKesse niimoodi ronib raske asjaga?! Ma saan aru küll, et asjalik naisterahvas ja igati hakkaja ja tubli aga niimoodi ei tohi ikka! Issand jumal on selle tarvis spetsiaalselt vaeva näinud, et naine ei peaks puu otsas ronima: leiutas mehe!
Ok, ma ei vahuta enam. ;) Jama jahh nende vanade puudega.
ossajeerum! aga hea, et ise terved ja maja terve!
VastaKustutavinged mutid olete! :)
ja lepatriinule selle eest veel ekstra erilised kiiduavaldused, et ta ennast korstna külge köitega kinnitas! ausalt!
Väga tubli! Braavo!
VastaKustutakestvad kiiduavaldused ka siitmaalt, ning Vapraima Katustel Puulõikaja Auhind samuti!
VastaKustutaEi taha pessimist olla, aga vaadates neid puid, tundub vbl varsti tekkivat vajadus yritust korrata...