Vesiroosid vannitoas ja lõuna lumes

Enne, kui rääkida vesiroosidest, peaks tegelikult rääkima basseinist. Mis, nagu enamik meie õuel olevaid aiakujunduslikke elemente, tekkis planeerimatult ja sattus sinna kohta, kuhu sattus. Veesilmad aias meeldivad mulle tegelikult väga ja kunagi tahaksin veel mõnda, enne aga peab olemasolevaga kuidagi hakkama saama. Konkreetsele asukohale sai bassein seetõttu, et enne oli sel kohal jurakas saarekänd. Kui traktor selle lõpuks kõigi juurte ja juurte vahel olnud kivimürakatega välja sikutas, jäi maa sisse meetrise diameetriga ja ligi pooleteise meetri sügavune auk. Kuna keegi ei suutnud välja mõelda, millega seda auku täita, jäigi üle auk hoopis suuremaks kaevata. Edasise suhtes läksin tollase elukaaslasega raginal vastuollu. Tema tahtis sellist basseini, kuhu ka sisse hüpata saab, mina sellist, kuhu purskkaev panna ja taimi istutada. Esialgne võit jäi temale ja nii saigi õuele betoonist vannilaadne jubedus, ligi neli meetrit pikk, üle meetri lai ja üle meetri sügav. Kohe esimesel aastal selgus, et selles savimaasse rajatud betoonaugus ei lähe vesi soojaks ka mitte kõige palavamatel suvepäevadel, seega oli ujumisbasseini mõte juba algusest lootusetu. Purskkaevu ma siiski sain.
Veel paar aastat sai otsekui inertsist püütud kõikvõimalike kemikaalide abil vett puhtana hoida, aga paraku oli nii, et kui mina seda ei teinud, ei teinud ka keegi teine. Lepatriinu rassis veel eelmisel kevadel seda basseinijurakat pesta, aga kuna äravoolu ja tühjakslaskmise võimalust ei ole, on praeguseks tulemus jälle päris õudne. Lisaks selgus juba eelmisel aastal, et kusagil on betooni sees ilmselt külmast põhjustatud praod ja veepind jääb ligi pool meetrit servast allapoole. Ühesõnaga, ei midagi ilusat.

Juba eelmisel aastal mõtlesin, et basseinist peaks siiski tegema tiigi ja lõpetama selle keemiaga mängimise. No ja kui mul eile Horteses sellised iludused ette jäid...

Praeguseks on vastavalt saadud soovitusele vesiroosid pakenditest välja võetud ja vannitoas ämbris, kus nad siis peavad seni hakkama saama, kuni ilmad lubavad basseiniga tegelema hakata.

Hommikul paistis siinkandis päike ja suutsime isegi esimese õuelõuna terrassil süüa, kuigi toit jahtus kiiresti ja joped olid loomulikult seljas. Õuel liikuda veel eriti ei saa, sest lumi ulatub endiselt üle saapaserva,ainult maja lõunaküljel on paarimeetrine paljakssulanud ala. Need roosid, millele mul õnnestus ligi pääseda, tunduvad hinges olevat, ei suuri külmakahjustusi ega hallitust. Roosid jätsin teatavasti täiesti katmata, ainult muldasin korralikult. Murdunud oksi on palju, aga nendega ei hakanud täna jändama, sest pole kuhugi panna, lõkkeplatsi juurde veel ei pääse. Kaktus on kõvasti kannatada saanud, aga mitte külma, vaid selle otsas trampinud ehitusmeeste tõttu. Torkasin äramurtud liistakad otsapidi mulda, kui ellu jäävad, saab ära jagada.
Hommikul parandasin ära ka kasvuhoone, sellel polnud küll talvekahjustustega pistmist, aga need klambrinikatsid ei hoidnud juba sügistuultes katuseplaate kinni ja minemalennanud plaadid sai lihtsalt sisse tõstetud. Nüüd panin lisaks klambritele veel hoolega silikooni, eks näis, kas jäävad paigale.
Leidsin kolm pisikest lumikellukest ja ühe täiesti ärkvel ja elusa vihmaussi.
Istutasin pottidesse kaks Hortesest näppu jäänud pinnakatteroosi istikut, Red Fairy ja Sea Foam. Kasvuhoonesse siiski neid jätta ei julgenud, praegu on väljas vaid kolm plusskraadi.