Mai esimene nädalavahetus

Tegelikult on väljas endiselt räigelt külm, praegu, kell kuus õhtul näitab kraadiklaas akna taga ainult kuut soojakraadi ja jäine tuul teeb asja veel hullemaks. Tulbid on täna kategooriliselt keeldunud oma õisi avamast, aga õitsema on hakanud esimesed nartsissid - tükk tegu oli nende pildile saamisega, sest tuule käes õitsevad õied ei püsinud hetkekski paigal.

Eilsest Hansaplandis käimisest tuli siiski aiapisik sisse. Kuigi sealgi oli jääkülm ja vihmane ja ma südamest loodan, et loengupidaja külma ei saanud. Üht-teist jäi näppu ka, kaks pojengi, kaks roosi, veel nipet-näpet, igatahes sünnipäevaks saadud kinkekaardid said realiseeritud ja pealegi tuli maksta. Kõige põnevam soetatud taim aga on hoopis tubane ja selline tegelane, kes sööb kärbseid, Dionaea muscipula. 
Kuna aias olemiseks oli liiga külm ja tuuline, askeldasin kasvuhoones, kastidesse said kõik suvelilled ja mõned püsikuseemnedki. Igatahes on nüüd kasvuhoone puupüsti täis ja eriti midagi juurde ei mahu.
Täna sai esimene rohimisringki tehtud ja peenardes laiutavaid võililli-naate nuheldud. Ning istutamise otski lahti tehtud, Sarastro sinililled ja maikellukesed. Hullu külma enam tulla ei tohiks, sest majaesised laanesõnajalad ajavad krimbleid püsti ja nemad on olnud seni parimad ilmaennustajad. 
Külmast hoolimata kasvavad taimed aias, nii et kohin taga. Lupiinid, delfiiniumid ja laugud on lausa üllatavalt suured ja hostade ninadki väljas. 
Tervis on endiselt selline...pooletoobine, päriselt kadunud pole ei köha ega nohu, aga võrreldes eelmiste päevadega on oluliselt parem ja horisontaali enam ei kisu.

Kuulates, kuidas rohi kasvab

Kasvab tõepoolest. Eilne sadu ja tänane 19 soojakraadi on kõik vohama pannud ja mõni asi end hommikust saadik lausa silmnähtavalt sirutanud, tanguutia rabarber näiteks, millest ma küll pilti teha ei viitsinud, nii pisikesena näeb ta välja täpselt nagu iga teine rabarber.
Nii ilusa ilmaga tahaks aias lausa midagi teha, aga selleks olen ma ikka veel liiga tõbine. Ja kui ei oleks tõbine, oleks tööl ja ikka ei teeks mitte midagi. Nii et selles mõttes võib rahumeeli terrassil istuda ja linnulaulu kuulata. Mõned tulbid on lahti läinud (sortidest ei tea midagi), viimased võrkiirised ja krookused õitsevad ja see üks tegelane peaks vist pushkiinia olema, arvasin, et nad ei läinud kasvama, aga nüüd, kaks aastat peale istutamist äkki õitsevad.

Maja ümber on sel aastaajal tegelikult imeilus, sellest ei saa tegelikult pilti teha, kõike on liiga palju. Aasad on täis lõosilmi, kuldtähti ja sillasid, varjulisemates kohtades õitsevad veel sinililled ja ülased, isegi lumikellukesi on veel. Tõeline looduse enese rajatud hiiglaslik lillepeenar.

Pärispeenardesse ei taha ausalt öeldes üldse vaadata, sest seal laiutavad juba naadid, võililled ja vereurmarohi. Nii et kui aus olla, siis peaks juba rohima hakkama, aga selleks olen veel liiga sültjas olekus. Las kasvavad veel natuke.
Sarastro taimed on külma aja kasvuhoones uhkelt üle elanud ja kasvavad reipalt suuremaks. Eile saabus ka Aiasõbra põõsapakk, mis peale lahtipakkimist kah esialgu kasvukasse läks. Sellega seoses ka küsimus targematele, tellisin endale kolm mändi, millest tulevikus peaksid saama suured puud, näiteks pisarmänd võib kasvada väidetavalt kuni 50-meetriseks (siin poolsaarel küll kindlasti mitte, aga ilmselt ei ela ma piisavalt vanaks, et selles veenduda...), aga praegu on sellised imepisikestes P9 pottides armsad tutsakad. Ilmselt peaksin ma nad esialgu suurematesse pottidesse istutama, sest tulevases kasvukohas lämmataks neid hein ja teised taimed. Äkki oskab keegi nõu anda.
Roosidest ei saa ka veel täit sotti, üha rohkem on neid, mis siiski pungi näitavad. Kõige rohkem kahju tunduvat olevat saanud vanad põõsasroosid, aga nende varred on jälle nii puitunud,et raske on midagi arvata. Ehk nagu targad aednikud on öelnud, et enne jaanipäeva ei tasu midagi välja kaevama hakata.
Ja tegelikult on nii  karmi talve kohta kahjustusi niigi vähe, isegi veigelad ja tulbipuu on täie tervise juures. Jukkad ja tamarisk samuti.
Oehh...ehk tuleb vähemalt pühapäevaks kaks grammi jõudu tagasi.

Tänaseid tegemisi

Niisiis, puhkusereis läks aia taha. Askeldasin õues. Kasvuhoone on tänu küünaldele seest tahmane nagu korsten, vedasin sinna pisikese elektriradika, kui asi peaks hulluks minema. Täna hommikul igatahes akna taga tuiskas.
Tegin lõpuks Sarastrost saadud taimede inventuuri. Kuna arvet ega saatelehte välja ei ilmunudki, sai võrrelda ainult tellimusega. Mõned asjad olid puudu ja üks üle, indigolupiine oli kaks tükki. Ühest taimest saan arvatavasti siis teada, mis ta on, kui ta suureks kasvab, sest silti ei olnud. Ja pakkija oli eelmises elus ilmselt arst olnud, sest ladinakeelseid taimenimetusi andis deshifreerida...hullemad kui mõni retsept.
Tegin mõned kastikülvid, tsinniad, lavendel, riitsinus, sidrunväändik, seahernes, ängislill. Tänapäeva taimepakid on ikka haledaks läinud, ühest riitsinuseseemne pakist leidsin kaks seemet...tea, kas oli mõtet nii palju paberit raisata.
Lõikasin roose, maapealsed osad on kõvasti pihta saanud ja naljakal kombel kõige rohkem just vanad olijad - Astrid Lindgren, John Clare. Eelmisel aastal ostetud roosidel pole häda midagi. Siiski tundub, et kahjustused on maa peal ja maa-alused osad terved. Küll nad uued võsud kasvatavad.
Kuigi päike paistis, oli tuul tugev ja jäine, paigal istuda eriti ei tahtnud. See-eest kuivas pesu kiiresti.
Aiataimedest on õitsele puhkenud danfordi iirised. Ja metsaalune on sinililli tihkelt täis. Sillad veel päris lahti pole. 

"Rehvid" Austriast

Üleeile lõuna paiku helistas kena naishääl. Teile on rahvusvaheline kullerpakk. Igaks juhuks kontrollisin, kas Austriast (muud mu teadaolevalt saabumas ei ole). Jah, Austriast, kas võime homme ära tuua, autojuht helistab ette. No ikka võib.
Eile siis juba autojuht helistabki, juhendan teda, kuis kohale sõita, kõõlun aknal, kui taas telefon helisemas ja sama jutt, tere, siin Itella transport, teile on rahvusvaheline kullerpakk. Mina vastu, et jah, tean, autojuht juba helistas. Ei, ütleb kena seekord kena noormees, see on teine pakk.

Mina siis täielikus hämmingus küsima, et mis seal pakis siis on, meesterahvas krõbistab paberitega ja ütleb, et rehvid. Mina...ääää... ma rehve küll tellinud pole. Lubatakse asja uurida. Tunnikese pärast, kui esimene pakk juba käes, helistatakse uuesti, et ikka on teine pakk veel, mis tuleb järgmisel päeval.
Mõlemad pakid siis siiski Sarastro püsikud, miks nad kahe eri pakiga ja eri aegadel saabusid, teab ainult tuul.
Nüüdseks mõlemad pakid lahti pakitud, üllataval kombel kõik taimed pottides, mitte paljasjuursed. Üks töö vähem teha. Kahenädalasest teelolekust muidugi vähe räsitud, aga juba peale vannis jootmist hakkasid lehti kikitama. Kaktusi ma lahti ei pakkinudki, lähevad homme postiga edasi. Ainult üks oli pakendist lahti pudenenud ja ühe kõrva kaotanud, mille tulevase omaniku loal endale jätsin. Tänutäheks lõi ta mulle hambad, vabandust, okkad muidugi kätte kah. Ja tunni ajaga läks mädanema, mürgine elukas sihuke.

Nüüdseks saabunud tegelased kasvuhoone ülemistel riiulitel ja kasvuhoone ise näeb välja nagu eriliselt uhke aiakaunistus, sest sees põlevad suured õueküünlad. Ööseks lubab külmakraade, katteloori ma oma majapidamisest ei leidnud (pole ime, ma pole iialgi ühtki taime katnud), sõbra soovitus maasse kaevata ka ei sobinud, sest ma ei saanud kasvuhoone põhjas olevat kolmekordset kangast lihtsalt kätte ja mulda mul kasvukas tegelikult polegi. Palvetame aiajumala poole ja loodame kõige paremat. Praegu on kraadiklaas veel plussis ja kolmest suurest küünlast oli kasvuhoones juba siis soojem, kui ma sealt ära tulin. Mingil moel see putka ikka sooja peab. Ja loodetavasti ei kustuta kusagil ringi hulkuv Lepatriinu küünlaid ära, kui koju jõuab.

Kukupaile ka aitäh, metsiku tulbi sibulad jõudsid ka täna minuni.

Arve aga mul siiamaani maksmata, sest ettemaksu ei tahetud, ja pakiga kaasas oli vaid koopia minu enda meilist, millele oli pastakaga peale kirjutatud makstav summa ja see, et IBAN-koodi leiab koduleheküljelt. Kahjuks sellest ülekande tegemiseks ei piisanud ja õhtune panga klienditugi mind ka aidata ei osanud. Paluti homme uuesti helistada. Eks siis homme uuesti.
Õhtupoolik on kulunud katsetele omaenda ladinakeelsete taimenimedega meili uuesti eesti keelde tõlkida ja arusaamisele, mida ma nüüd siis õieti sain. Lisaks põnevatele sinililledele (marmormustrilistele, roosadele, oranzidele) ja mitut sorti maikellukestele ja koguni kahte sorti upsujuurele (või on need liigid, pardon my French...)!!! olen suutnud veel üht-teist põnevat kokku hamsterdada. Millele ma kõigepealt pean pihta saama, mida ma selle tellimise juures üldse mõtlesin.
A homme kulleriga edasi saadetavate kaktuste peale olen kergelt kade. Nii palju kui ma pakendi serva vahelt piilusin, ikka kenad pontsakad mitme kõrvaga poisid, mitte mingi haledad viilukad. Kui ma kunagi välja mõtlen, kuhu oma aias veel kaktusi istutada (see pagana compressa on kogu sobiva ruumi enda alla matnud), tellin endale ka.

Kuidas ma Bauhausis käisin

Küllap topiti see hiiglaslik reklaamitapeet iga kilulinlase ja linnataguse postkasti, isegi meile koju tuli. Muidu püsib meie postkast eriti viimasel ajal kenasti reklaamivaba.
Mõni asi oli päris isuäratava hinnaga. Mõni selline, mida meie kaubanduses varem nagu liikvelgi pole olnud.
Avamiseks sellegipoolest kohale ei läinud, isegi avamispäevaks mitte, ma lausa vihkan sellist masside kogunemist. Nädalavahetusel kah vabatahtlikult linna ei tule. Esmaspäeviti tavaliselt palju kirjatööd. Täna siis, pakkumiste viimasel päeval oli nagunii Lasnamäe kanti asja ja sai väike haak tehtud.
Oleks võinud ka tegemata jätta, sest rahval on raha nagu raba, enamjagu asju, mille vaatamise endale reklaamilehest kirja olin pannud, olid lihtlabasel kombel otsa saanud.
Kuna parasjagu midagi ei ehita ega kavatse ehitama hakata, sai ehitusepoolest väga pealiskaudne pilk üle lastud. Vibroplaat, mille endale soetanud oleksin, oli otsas. Treppredel kah. Silma jäid suures valikus põnevad iseehitajate pulgad ja profiilid, millest igasuguseid eripäraseid asju kokku oli pandud, aiapiiretest linnumajadeni. Sepisrauast suht odavad trepipiirded. Aga kuna ma olen suurema osa oma elust nagunii pidanud s***st saia tegema, seejuures saia kvaliteediga üldse mitte rahul olles, siis ma väga ei süvenenud. Ma ei ole kohe mitte üks nõks ise hammaste parandamise lainel ja midagi pole teha.
Valgustid olid kallimad kui mujal, aga suures valikus ja suht odava hinnaga olid seni meie kaubanduses pea olematud pistikupesad aeda (sellised, mida saab piigiga maasse torgata). Enda omad ma vist tellisin nüüdseks pankrotti läinud Quelle kataloogist, kui õieti mäletan.
Kellel suures koguses kotimulda vaja, soovitan minna, sest muld oli tõesti odavam kui mujal. Väetiseriiulit ma see-eest ei leidnudki ja aiatööriistade valik oli ka kurvakene.
A võib-olla oli pood suures avamistuhinas lihtsalt tühjaks ostetud.
Suurelt reklaamitud võõrasemaamplid olid igatahes nii tillukesed ja haledad, et ostuhimu ei tekkinud. Parem ostan taimed ja istutan ise, amplipotte vedeleb eelmistest aastatest veel hulganisti kuuri all.
Mõni hea ost sai ikka ka, ammuotsitud elektritarbimise mõõdik pistikupessa (ma tahan ikka juba ammu teada, kui palju meie soojaveeboiler igakuisest elektriarvest hammustab)  ja selline lulla, mis näitab kuskohas juhtmed seina sees on. Meie projektita majas äärmiselt tarvilik jupstük.

Aprilli teine pühapäev

Mõtlesin küll, et ei kirjuta täna mitte kui midagi. Seda enam, et isegi istumine on liiga raske, taguots valutab. . Püstiseismisest on targem isegi mitte mõelda. Lepatriinu oigab praegu köögis, et oli see talv, mis oli, aga nüüd peab vist küll linna kolima. Ise teab, mina teda õue ei ajanud, ise läks.
Ma´p saa üldse aru, sellise lumelükkamismaratoni järel peaks ju füüsiline vorm hea olema. Aga ega ikka ei ole küll. Pigem on tunne, et võhm on täielikult otsas, mitte midagi ei jaksa.
Aga ega sellise päikesepaistega toas ikka istuda ei raatsinud ja igasugused aiatööriistad kleepusid lausa iseenesest näppude külge. Lubasin endale küll iga tunni aja tagant, et ma ei tee rohkem mitte midagi...aga ikkagi avastasin end natukese aja tagant rehavarre küljest, Isiksuse kahestumine ilmselt.
Hommikul esimese asjana koristasin ära oma sinise suksu. Esimesena sellepärast, et muidu oleksin kindlasti leidnud umbes kuussada ettekäänet seda edasi lükata, sest auto koristamine ei kuulu mu lemmikstegevuste hulka. . Lumise talve ja vähese linnasviibimise tõttu polnudki eriti must ja kole. On hullem olnud.
Siis pesin puhtaks viis põhjapoolset akent. Päris külm hakkas, varjus oli ainult viis soojakraadi.
Rookisin puhtaks kaks eile tegemata jäänud peenart, pojengid ja iirised. Lugesin aediiristele sõnad peale, et kui nad ka sel aastal õitseda ei suvatse ja jälle ainult lehti ja käsivarrejämedusi risoome kasvatavad, siis kaevan nad sügisel välja ja kingin ära. Kuigi ma nende sortidest ja värvidest ei tea midagi, ostetud ajal, millal ma siltide alleshoidmist veel vajalikuks ei pidanud. Ning nagu öeldud, õitsemas ma neid viie aiasoldud aasta jooksul pole näinud.
Roosid tunduvad olevat talve edukalt üle elanud, veigelatest on raske midagi arvata. Eriti hea meel on selle üle, et täiesti tervelt on sellest karmist talvest välja tulnud külmaõrnad tamarisk ja tulbipuu, viimase ostmisel pidin peaaegu allkirja andma, et olen teadlik, et ei pruugi Eesti talvele vastu pidada.Nüüd on kaks talve vastu pidanud ja kasvatab suuri pungi.
Uhkelt on vastu pidanud ka pottidesse jäänud jukkad. Mul jooksis sügisel mõistus täiesti kokku ja ma ei suutnudki välja mõelda, kuhu need Nurga hooaja lõpumüügist hamsterdatud tegelased istutada. Nii nad pottidega peenraserva ununesidki ja nagu näha, on täiesti tervise juures.

Tegelikult saab alles nüüd aru, kui palju seda lund oli. Kui väljasulanud asjade kõrgust vaadata. Sellel roosipeenras seisval tibil paistis ainult peanupp lumest välja (sellest, et väidetavalt ilmastikukindlalt kujult koorub latakatena värvi, ei taha ma üldse rääkida).

Lõpuks rookisin veel pärnade alt lehti ja oksasodi. Kuni lõpuks ei saanud enam aru, kas ma rehitsen või kasutan reha toetumiseks. Kui selle puudealuse kunagi korda saab, tuleb sellest imeilus koht. Praegu tunnevad end seal hästi Deialt saadud metspipar ja Muhediku karulauk. Ning selline isetekkinud lumikellukesepeenar.

Tolku oli ka Lepatriinu kraavihallitööst, tee pealt on vesi enamuses minema voolanud ja üle nädala aja pääseb meile isegi jalgsi :).
Ning hoolimata valutavatest lihastest on väga mõnus tunne.

Hakkab looma...

Tänane päikeseline päev oli imeline. Suurem sodi sai peenardelt ära koristatud. Igasugused ninad (pojengid, iirised, tulbid jne.) päikese poole aidatud. Nüüd valutavad muidugi ristluud ja tagumik pehme maa peal käru lükkamisest ja kummardamisest. Loodetavasti saun aitab.
Esimesed sinililled tegid silmad lahti, esimesed kollased ülased ka.
Aiataimedest õitseb esimesena täies ilus võrkjas iiris (Iris reticulata) Katharina Hodkin.

Mutid pole kahjuks ära uppunud, vaid üles künkale meie aeda kolinud. Ega loom loll ole. Loodetavasti aitab selline mutilõks, ta sai eelmisel aastal kaks tükki kätte.  Pildil näeb väga nunnu välja ja ega ta ongi loomult kaisukoer. Omade jaoks, võõrastele ei soovitaks.

Ja nüüd sauna lihaseid tohterdama.

Veeuputuse kuues päev

Vesi on hakanud mõnevõrra alanema. Tee peal on üksikuid kuivi kohti. Kõige sügavam on endiselt otse meie künka juures. Kuna naabrinaine käib hommikuti samasuguse jeebiga küngaste otsast põnglasi kokku noppimas ja koolibussi peale viimas, riskisin ka mina lõpuks Hondaga sellest järvest läbi sõita. Lisaks oli meil täna kohe hädasti vaja eri aegadel ja eri suundades liigelda, ühe autoga ei saanud kohe kuidagi.
Tulpidel ja nartsissidel on ninad päris korralikult mullast väljas. Sinililli ei ole veel (eelmisel aastal olid 1.aprillil), millestki muust rääkimata. Rooside ja muude asjanduste külmakahjustustest ei saa veel aru. Oksad tunduvad olevat painduvad, ei ole kuivanud ega murdu. Pungad aga alles nii imetillukesed, et pole õieti nähagi.
Aga see on suhteliselt tavaline, et poolsaarel jääme me kevadega kaks nädalat maha isegi kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvast Tallinnast. Sel aastal tänu jääs olnud merele ilmselt veelgi rohkem.

Elu saarel. Neljas päev.

Loen siin teiste blogisid ja hakkab tunduma, et see paganama Klooga polügoon on meid kuskile teisele laiuskraadile põrutanud. Teistel on sinililled ja sillad ja muud taimeninad mullast välja uppimas, meil vaid omaenese külmetavad ninad ja hetketemperatuur õues täpselt 0,0 kraadi. Künka otsas veel laiutav lumekiht vaid üksikute paljakssulanud laigukestega. Ainuke käidav koht majaesine sillutis, mis väga õigel ajal maha pandud sai.
Ümber künka laiuvas järve veetase oli õhtuks hommikuga võrreldes vist? kröömikese alanenud, see-eest oli järv kõvasti laiemaks muutunud ja ulatub nüüd meie künkaalusest maanteeni, kõik 300 meetrit teed on veega kaetud, mis kohati isegi suure auto astmelaudadeni ulatumas. Täna polnud tahtmist enam isegi sügavust mõõta, ilm oli nii vastikult külm. Ja seda va lumesulamismaterjali on siin künka otsas alles küll ja veel.
Njah,kuigi mu pangaarve iga kuu lõpus luksatab, kui Lumehelbekese liising maha läheb (ja veel aastajagu ja veel 3,6 tuhat krooni aastakindlustust, mis just täna ära maksta tuli), on esimene aasta tõestanud, et hiidrehvidega maasturi soetamine oli õige tegu, mingi teise autoga me üldse koju ja kodunt välja ei pääseks. Nii minu kui Lepatriinu tavapärased töölkäimise autod on garaazipuhkusel juba mitmendat päeva. Natuke muidugi häirib, kesklinna eriti Helbekesega ei kipu, kuna see sinder vajab parkimiseks ikka päris palju ruumi, vähemalt poolteist järjestikust parkimiskohta ja piisavalt väljakeeramisruumi pealekauba.
Jalgsi bussi peale minemisest pole kah mõtet unistada, nii kõrge säärega kummikuid meie kaubandusvõrgus pole, me lausa otsisime. Kalamehesaabaste eest küsiti Laagri Maksimarketi juures olevas kummikupoes ligi 500 krooni ja seda sai kalliks peetud - senise kogemuse põhjal läheb neid vaja kord viie aasta jooksul, viimane selline uputus oli 2005.a. jaanuaritormi ajal ja enne seda vist 1998, kui ma õieti mäletan.
Meil siin künka otsas pole vähemalt majas sees viga, aga naabrite keldrites töötavad pumbad ööpäevaringselt. Naabrinaine oli lihtsalt keldritrepil istunud ja südamest nutnud, sest midagi muud enam pihta hakata ei olnud.
Nüüd on vähemalt selge, miks vanaaja inimesed meie talu südame sellisesse kohta ehitasid (ja mitte alla maanteele lähemale).
Selline see loodus paraku on.
On, mida järgmistel aastatel mäletada.

Vesiroosid vannitoas ja lõuna lumes

Enne, kui rääkida vesiroosidest, peaks tegelikult rääkima basseinist. Mis, nagu enamik meie õuel olevaid aiakujunduslikke elemente, tekkis planeerimatult ja sattus sinna kohta, kuhu sattus. Veesilmad aias meeldivad mulle tegelikult väga ja kunagi tahaksin veel mõnda, enne aga peab olemasolevaga kuidagi hakkama saama. Konkreetsele asukohale sai bassein seetõttu, et enne oli sel kohal jurakas saarekänd. Kui traktor selle lõpuks kõigi juurte ja juurte vahel olnud kivimürakatega välja sikutas, jäi maa sisse meetrise diameetriga ja ligi pooleteise meetri sügavune auk. Kuna keegi ei suutnud välja mõelda, millega seda auku täita, jäigi üle auk hoopis suuremaks kaevata. Edasise suhtes läksin tollase elukaaslasega raginal vastuollu. Tema tahtis sellist basseini, kuhu ka sisse hüpata saab, mina sellist, kuhu purskkaev panna ja taimi istutada. Esialgne võit jäi temale ja nii saigi õuele betoonist vannilaadne jubedus, ligi neli meetrit pikk, üle meetri lai ja üle meetri sügav. Kohe esimesel aastal selgus, et selles savimaasse rajatud betoonaugus ei lähe vesi soojaks ka mitte kõige palavamatel suvepäevadel, seega oli ujumisbasseini mõte juba algusest lootusetu. Purskkaevu ma siiski sain.
Veel paar aastat sai otsekui inertsist püütud kõikvõimalike kemikaalide abil vett puhtana hoida, aga paraku oli nii, et kui mina seda ei teinud, ei teinud ka keegi teine. Lepatriinu rassis veel eelmisel kevadel seda basseinijurakat pesta, aga kuna äravoolu ja tühjakslaskmise võimalust ei ole, on praeguseks tulemus jälle päris õudne. Lisaks selgus juba eelmisel aastal, et kusagil on betooni sees ilmselt külmast põhjustatud praod ja veepind jääb ligi pool meetrit servast allapoole. Ühesõnaga, ei midagi ilusat.

Juba eelmisel aastal mõtlesin, et basseinist peaks siiski tegema tiigi ja lõpetama selle keemiaga mängimise. No ja kui mul eile Horteses sellised iludused ette jäid...

Praeguseks on vastavalt saadud soovitusele vesiroosid pakenditest välja võetud ja vannitoas ämbris, kus nad siis peavad seni hakkama saama, kuni ilmad lubavad basseiniga tegelema hakata.

Hommikul paistis siinkandis päike ja suutsime isegi esimese õuelõuna terrassil süüa, kuigi toit jahtus kiiresti ja joped olid loomulikult seljas. Õuel liikuda veel eriti ei saa, sest lumi ulatub endiselt üle saapaserva,ainult maja lõunaküljel on paarimeetrine paljakssulanud ala. Need roosid, millele mul õnnestus ligi pääseda, tunduvad hinges olevat, ei suuri külmakahjustusi ega hallitust. Roosid jätsin teatavasti täiesti katmata, ainult muldasin korralikult. Murdunud oksi on palju, aga nendega ei hakanud täna jändama, sest pole kuhugi panna, lõkkeplatsi juurde veel ei pääse. Kaktus on kõvasti kannatada saanud, aga mitte külma, vaid selle otsas trampinud ehitusmeeste tõttu. Torkasin äramurtud liistakad otsapidi mulda, kui ellu jäävad, saab ära jagada.
Hommikul parandasin ära ka kasvuhoone, sellel polnud küll talvekahjustustega pistmist, aga need klambrinikatsid ei hoidnud juba sügistuultes katuseplaate kinni ja minemalennanud plaadid sai lihtsalt sisse tõstetud. Nüüd panin lisaks klambritele veel hoolega silikooni, eks näis, kas jäävad paigale.
Leidsin kolm pisikest lumikellukest ja ühe täiesti ärkvel ja elusa vihmaussi.
Istutasin pottidesse kaks Hortesest näppu jäänud pinnakatteroosi istikut, Red Fairy ja Sea Foam. Kasvuhoonesse siiski neid jätta ei julgenud, praegu on väljas vaid kolm plusskraadi.

Seemned vol.2

Pikk talv ja kevadeigatsus on mu ilmselt peast lõplikult sassi ajanud, igatahes olen endale viimase paari nädala jooksul suutnud veel seemneid soetada. Kõigepealt Seemnemaailma tellimus, mille puhul muutis mind karvaseks asjaolu, et pakenditel puudus igasugune eestikeelne teave. Esiteks, kas meil keeleseadus enam ei kehti? Teiseks, mu aiandusalane vene keel on nullilähedane ükskõik mitme palli süsteemis. Nende kodulehel on küll põhjalik info olemas, aga arvutiga ma tavaliselt aeda ei roni. See-eest seemned on põnevad:
Seitse sorti saialilli, lisaks tavapärastele värvidele veel valged, punased, roosad ja rohelised.
Veel kuus sorti peiulilli.
Neli sorti dekoratiivkapsast - hea pottides kasvatada, meeldib küll jubedalt tigudele, aga sügisel on väga ilus kuni hiliste külmadeni.
Kolm sorti pruudisõlge.
Kaks astrite segu.
Püsikud: südajas aktiniidia, ängislill ja laialehine seahernes.
Nagu sellest poleks veel piisanud, jäi mul täna veel Horteses igasuguseid pakke näppu, peamiselt püsikuid: kaukaasia tähtpea, missuuri kuningakepp, mets-lõosilm (valge, roosa ja sinise segu), püsiklina, mugul-askleepias ja kukesaba.
Suvikutest ainult basiilik, mingi põnevate punaste õitega sort (nagunii ma kodus basiilikut toidu sisse panna ei või, vingumist kõik kohad täis...) ja riitsinus, mis, kui kasvama suvatseb minna, on lõpmata ilus.
Nüüd peaks endale vist käratama, et käpad seemneriiulitest ja kodulehekülgedest eemale. Kui need asjad peaksid kasvama minema, siis peenraid nende jaoks nagunii ei ole. Aga eks siis on vähemalt midagi sõpradele ära jagada :).

Näpud mullaseks!

Millega keegi märtsi viimasel nädalavahetusel tegeleb, mina istutasin näiteks puid ümber. Tõsi küll, mitte õues vaid toas. Magamistoas.
Magamistoas ei olevat küll hea üldse taimi hoida, aga kuna tegemist on suhteliselt suure ruumiga, üle 30m2, siis mõned taimed mul seal siiski on ja siiamaani pole nad kogu hapnikku nahka pistnud. Uued potid ja uue mulla said täna siis:
Sokotra tarasarik (Polyscias scutellaria)
Ääris-draakonipuu (Dracaena marginata)
Lõhnav draakonipuu (Dracaena flagrans)
Käänd-noliina (Beaucarnea recurvata) muidugi mingi puu ei ole, aga ümberistutamist vajas seekord temagi, sest oli endale kolm jõmpsikat kasvatanud ja pott juuri paksult täis. Nii et nüüd on mul neli käänd-noliinat, millest ma kolm heameelega ära jagaksin. On soovijaid?
Ühesõnaga põrand mulda täis ja ise veel sealjuures õnnelik. Loodetavasti taimed kah.

Ajalooline hetk

Linnaelanikud naeravad end selle peale muidugi poolsurnuks, aga võrreldes sellega, et veel kaks tundi tagasi olid need näitajad vastavalt 0,23 ja 0,07, on edasminek märgatav. Nüüd õnnestub isegi mõne kaasblogija juutuubi linki või slaidirida ehk vaadata.
Kuidas see siis teoks sai...eks ikka läbi otsese väljapressimise. Eesti suurim sideettevõte tahab kangesti meie ettevõtet tagasi oma kliendiks saada ja me esitasime lisatingimusi. Ja saigi Wimax ka meie kodusse.

Kevade tulemine

Kevad tuli meil sel aastal mürtsuga. Laupäeval kella kahe paiku rebis teise korruse räästast alla sadanud jäähunnik küljest majaesise ukse varikatuse ja lahutas selle sekundi murdosa jooksul tükkideks - katuseplaat koos plekiga eraldi, kaks jämedast vinkelrauast kronsteini eraldi ja õu kümnesentimeetriseid kruvisid täis. Jääkamakaid jatkus ka igale poole.
Jääb üle kõrgemaid jõudusid tänada, et ühtegi inimest, koera ega kassi ei sattunud sel hetkel väljas olema. Lepatriinu jõudis poest koju vist vähem kui viis minutit hiljem, olin juba jope selga saanud, et minna vaatama, mis tegelikult juhtus, aga välja polnud veel jõudnud.
Sein jäi ka enam-vähem terveks, ühest voodrilauast on natuke tükke väljas.

Vaatasin eelmise aasta blogist, et 21.märtsil olid lumikellukesed väljas. Sel aastal pole isegi sellist kohta veel näha, kus mingi lilleke nina välja võiks pista. Maja lõunaküljel hakkavad kääbus-mägimändide ladvad välja paistma, aga maapinnani on veel tükk maad sulada. Kuigi hanged on kõvasti kahanenud, basseini juures seisvast kusagil 75cm kõrgusest haigrukujust ei paistnud vahepeal midagi, siis hakkas paistma pea koos nokaga ja nüüdseks on keregi nähtaval. Välja on ilmunud grill ja aiamööbel. Nendeni pääsemiseks ilmselt läheb veel aega.

Üleeile sai Lepatriinu sünnipäeva peetud ja eile laiseldud. Poolest päevast sadas ladinal vihma, mis hilisõhtul lörtsiks muutus. Kuna selg ja õlavööde on juba paar nädalat paraneda saanud, suutsin täna hommikul värsket lumekihti lausa positiivse pilguga vaadata, päike paistis ja ilus oli. Ning ilmateadet vaadates võis eeldada, et sulab ise ära, pole vaja lumelabidat käppida. Hómmikune temperatuur -3,3 kraadi lubas päevapoole plusspoolele pöörduda.

Sama olid paraku mõelnud ka ilmselt need tüübid, kes maanteedel libedusetõrjet teevad, et küll sulab ise ära. Igatahes mööda sellist kiilasjääd ma veel sel aastal pole pidanud tööle sõitma, päris vastik oli. Ilmselt on teehoolduse eelarved täielikult lõhki ja raha otsas.

Palju õnne, Lepatriinu!

Aed aknalaual

Ega mul neid valgusküllaseid aknalaudu eriti palju pole. Esimese korruse aknalaudadest ühel resideerib mu hiigelaaloe koos talve üle elanud loorberipuuga ja sinna ei mahu rohkem midagi. Teine näeb hetkel välja selline:
Esiplaanil siis vasakult seemnest külvatud kress-salat ja lehtsalat, juba ninad roheliseks saanud tippsibulad ja tärkamisjärgus till. Paremal ajatatuna poest ostetud Iris reticulata Harmony, mis jõudis juba ära õitseda, nartsiss Tete-a-tete, mis täna hommikul esimesed õied avas ja puhkemisjärgus tulp Freeman. Lilled leiavad hiljem koha aias, aga praegu pakuvad hingerõõmu arvuti kõrval.
Purualgajana tegin seemnest istutamisel alati selle vea, et ei taibanud mulda korralikult kinni suruda. Nüüd kastan mulla enne seemnete panekut korralikult läbi, surun hoolega kinni, riputan seemned näpuotsast peale ja siis sipsutan veelkord kerge mullakihi peale, seda viimast enam ei kasta. Ka tõusmete kastmine on omaette probleem, targad soovitavad isegi algul ainult pritsida, et õrnu taimehakatisi mitte kahjustada. Kuna mina pole suutnud välja mõelda, kuidas toas pritsida nii, et mitte rikkuda täispuidust aknalaudu ja mööblit, siis ma siiski kastan, aga hästi ettevaatlikult poti servast.
Valgust on aga ikkagi vähe, tõusmed venivad pikaks.
Tagaplaanil on aga aknalaua püsielanikud, kuukingad ja kaktused.

Postituvi aga tõi eile pakiga kolm imeilusat raamatut, Elle Ahse "Iiris" ja Aarne Kähri "Kevadlilled" ja "Päevaliilia". Iirisekasvatajat minust ei saa, mu enda aediirised on neli aastat ainult lehti kasvatanud (raamatust loetu põhjal kahtlustan, et meie muld on liiga aluseline, ükski hapulemb ei pea siin vastu), kuigi jah, siberlased meeldivad mulle järjest enam ja pole välistatud, et ma endale neid ka hankima hakkan. Pildid olid küll imeilusad. Kevadlillede raamatust sain nii mõndagi enda jaoks üllatavat teada näiteks sinilillede kohta ja ega ma sedagi teadnud, et võililli on üle saja liigi. Päevaliilia-raamat on veel avamata. Koht päevaliiliate peenra jaoks on mu peas planeeritud, näis, millal lumi sealt pealt lõpuks ära sulab ja enne, kui peenar valmis, ei soeta ma sinna mingeid taimi. Aitab Sarastro tellimusest ja Aiasõbrast sai songermaale ka puid-põõsaid tellitud, neid ma küll ei viitsi mööda Euroopat taga ajada. Kõigepealt aga on mulda ja turvast vaja. Ühesõnaga, nagu alati - enne kui midagi teha, on vaja ära teha midagi muud.

Teine postituvi aga tõi Apollo internetipoest kastitäie muud lugemist, nii et las see talv kesta. Natuke on küll rahutust hinges ja tahaks õue, aga kannatab ära. Terve järgmise nädala jooksul lubab ilmateade veel tõsiseid külmakraade ja lumesadugi.

Suured aiad, väikesed aiad

Mitte kunagi pole keegi rahul. Ei need, kelle krunt liiga väike,ega ka need, kellel liiga suur. Kui osadel pole enam ruumi, kuhu istutada, siis minul on järjekordselt tunne, et ükskõik mida ma ka ei istutaks, ikka näeb ta krundil välja nii, nagu oleks sinna juhuslikult lennuki pealt pudenenud.Krattisin Maa-ameti serverist ortofoto ja joonistasin natuke. Kollane joon on krundi piir. Roosaga ümbritsetud see ala, mida me meeleheitlikult ikka vähemalt niita püüame - kuna tegemist on täieliku kivikangruga, kus praktiliselt mitte kusagil sirgelt niita ei saa, siis võtab sellegi niitmine vähemalt kaheksa tundi aega. Maastikuplaneerimisest pole suurt tolku, sügisesese võsavõtmise käigus sai proovitud mõnda väiksemat kivi nihutada, aga selle asemele oleks siis sellistes kogustes mulda vaja, et see kujuneks elutööks. Pealegi mulle need rändrahnud meeldivad ja kogu krundi siledakslükkamine rikuks kogu loodusliku miljöö.
Kollasega viirutatud alad on need, kust sai sügisel võsa hävitatud. Ma pole kindel, et mu vastu veel sellepärast keegi väärteomenetlust ei algata, sest nagu kuu aega tagasi selgus, elame me valla detailplaneeringu järgi tiheasustusalal. Pildi pealt on ju näha ka, kui hirmtihe asustus meil on...lähema naabri väravasse üle saja meetri.
Sinisega viirutatud alad on kevadeti vee all ja kui praegust lumeuputust vaadata, siis jäävad sel aastal vee alla vist kogu suveks. Kunagised vee äravoolukraavid kasvasid umbe juba nõukaajal ja midagi eriti teha ei saa, sest meie krundi ja lähima maanteetruubi vahele jääb kakssada meetrit üle võõra krundi, mis on juba viiendat aastat müügis ja kuhu omanikud isegi jalga pole tõstnud. Rääkimata sellest, et keegi seda isegi buumi osta tahtnud oleks.
Hall ala on lihtsalt võsa ja võsastunud mets. Poolsoine pealekauba. Sääskedele väga meeldib.
Tavaliselt käibki istutamine nii, et ma käin põõsaga mööda krunti ringi ja püüan kuhugi auku sisse saada. Esimesel kolmel juhul üldiselt ei saa, sest kümnesentrimeetrise mätta all lesib järjekordne mitmetonnine rändrahn, mille olemasolu maapinnalt isegi mitte ei aima. Lugesin kusagilt blogist, kui suurt auku oleks mustika jaoks vaja - no sellise augu saaks meil maasse ainult dünamiidi abiga.
Tumelillaga värvisin ala, mille kordategemine mulle küll meeldiks, aga minust jääb vist tegemata. Õigemini on juba korra proovitud, aga kasvas paari aastaga uuesti võssa, seal on veel rohkem kive kui õue peal ja traktor lihtsalt ei mahu igale poole vahele.
Lepa- ja toomingavõsa ei sega kivid see-eest põrmugi.
Oehh.
Vahel oleks päris tore, kui oleks kena pisike mõnesajaruutmeetrine ridamaja aed. Seda suudaks vähemalt korras hoida.

Miinus kolmteist

...näitas kraadiklaas köögiakna taga, kui ma hommikul kell pool üheksa trepist alla tulin. Accuweatheri pikk ilmateade lubab järgmisel nädalal natuke sula, siis järgmisel nädalalõpul taas mitu päeva järjest kuni -11 ja ülejärgmise nädala algul veel lund kah. Iseasi, kui tõsiselt nii pikaajalist ilmateadet võtta saab.
Ei taha see talv järele anda.
Aga pole viga. Sees on soe, pliidi all pahiseb tuli, ime küll, aga me vist ikka tuleme puudega välja. Kõht on praemuna ja peekonit mõnusalt täis ja kohvitass lõhnab käeulatuses. Valgus akna taga on vägagi kevadine, kuigi päikest otseselt ei paista.
Loodetavasti saavad täna pottidesse eile Hortesest ostetud tilli- ja salatiseemned ning tippsibulad, väetatud orhideed ja muud toataimed. Kui õues midagi teha ei saa, siis teeme toas.
Vähemalt lund ei pea täna kühveldama :), saab natuke selga kosutada.

No suur tänu...

...nendele jõududele, kes täna jälle seda kena valget asjandust 15 sentimeetrit maha puistasid ja lubavad läbi ilmateadustuse sama tegevusega jätkata ka kahel lähemal päeval. Inglaste pikk ilmateade lubab sula alles järgmise nädala algul, vahelduseks rõõmustatakse nädalavahetuse öödel ka 15 külmakraadiga. Nii armas.
Nojah, oleks selliseid vihmaseid nädalavahetusi nagu viimane, veel olnud, oleks ju võinud juhtuda, et selg ja käed ei valutagi enam vahetpidamata. Ja siis oleks kevadel jälle tekkinud hirmus kihu hakata auke kaevama ja neisse midagi istutama.
Praegu, kui ma peale kaht tundi lumelükkamist jaksasin suure surmaga teisele korrusele dushi alla roomata, tekitab isegi labidasarnase eseme vari minus vastupandamatut tahtmist kuskile teise riiki põgeneda. Suveunistus aga on aianduse asemel pigem kusagil terrassil lösutada ja raamatut lugeda.
See-eest jõudis Ameerika Autos lõpuks terveks ravitud Lumehelbeke täna õnnelikult koju ja peab mainima, et neliveo, lukus diferentsiaali ja laiade rehvidega oli äraütlemata mõnus mööda libedat maanteed tuisata, isegi sellist tunnet ei tekkinud, et kuhugi kisuks. Bensiinikulu ma omaenese vaimse tervise huvides igaks juhuks ei vaadanud ja pidurdama hakkasin seda kahte ja poolt tonni igaks juhuks pea kilomeeter enne õiget teeotsa. Muidu oli mõnus ja kui raatsiks selle autoga tööl käia, poleks mingit traktorit vajagi ja prügiauto vaadaku ise, kuidas omadega hakkama saab.
Ahjah, ja siis oleks mul veel hädasti vaja inimest, kes teeks mõistliku tasu eest ammu valmisoleva kuuri mõõdistusprojekti. Minu joonestusoskus praagiti välja ja õigusega, ega mul seda eriti olegi. Kolm aastat tagasi öeldi vallast, et projekti pole olemasoleva kuuri renoveerimiseks vaja, nüüd siis äkki on. Kui kellelgi on töötu tuttav joonestaja või ehitustudeng, las saadab mulle meili.

Seemned

Panen enda jaoks kirja, milliseid seemneid suutsin endale jubaveebruaris kokku ahnitseda, et enda jaoks kusagil üleval oleks. Kasvuhoonesse ei pääse niipeagi ja selle ajaga suudan ammu ära unustada, mida ma juba ostnud olen.
Suvikutest on viis pakki erinevaid peiulilli, petuuniad jms. pika ettekasvatusajaga suvelilled on mõistlikum osta beebitaimedena, sest ettekasvatamiseks on meie maja liiga pime. Vaja oleks veel mõningaid mungalilli.
Kaheaastastest lebavad mu laual kirikakar (Bellis perennis) Pomponette ja verev sõrmkübar (Digitalis purpurea).
Kui on suur ja ikka veel tühi aed, on vahel põnev ka püsikuid enda jaoks ette kasvatada. Aeg-ajalt on midagi isegi välja tulnud. Selleaastased katsetused saavad olema:
Sügisene emajuur (Gentiana septemfida)
Kurekell, segu (Aquilegium)
Aubrieeta "Whitewell Gem"
Igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens)
Kukekannus (Delphinium) Delight, värvide segu
Roomav kipslill (Gypsophila repens)
Krüsanteem (Chrysanthemum indicum).
Ja siis on veel kolm pakki lookleva mägimänni (Pinus mugo var.Mughus) seemneid. Pole kunagi üritanud puid seemnest kasvatada, küllap on see väga pikaajaline eksperiment. Aga põnev.
Püsikuid olen tellinud sel aastal ainult Sarastrost.
Küll midagi ka kohapealt näppu jääb, sünnipäevaks saadud Hortese, Hansaplandi ja Juhani kinkekaardid ootavad oma aega :).
Ühtegi tomati- ja kurgitaime ma sel aastal näha ei taha, toetan parem kohalikke väiketalunikke ja teen oma sisseostud Keila Aianduse ja Mesinduse seltsi poest.

Kuuri idapoolselt katuseosalt on lumi öö jooksul maha sadanud, õnneks hooga üle teeraja, mitte selle peale. Läänepoolne on veel paksu lume all.
Majakatused muutuvad ka ühe lagedamaks ja hanged kahanevad jõudsalt. Veel eile hommikul ei olnud seda terrassilauda üldse nähagi.

Igasugused imelikud mänguasjad

Nad on nüüd ikka täiega ja lõplikult hulluks läinud, sosistas Bella Sallale kõrva, kui ma hommikul otsustaval sammul teise korruse poole suundusin, kaasas lumelabidas, veel üks labidas, reha ja vana võsavikat. Kaks viimast seetõttu, et need olid kõige pikemate sabadega esemed, mis mul kuurist välja tuhnida õnnestus. Õnneks neid eriti vaja ei läinudki.
Kavasolev operatsioon oli terrassikatuse lumest puhastamine. Kus, nagu selgus, oli oluliselt rohkem lund, kui me algul arvasime. Ja järgmine, teiselt korruselt langev laviin rippus juba selle kohal. Algul sudisin labida ja rehaga aknast, aga siis otsustas Lepatriinu kui noorem ja kergem ikkagi riskida ja katusele ronida.
Ühesõnaga, enne oli selle kuhja koha peal jalgrada.Pärast oli ka. Selle vahele mahtus tunde järgi vähemalt paar tonni märga lund. Kusjuures Lepatriinu lubas juba neljapäeva õhtul, et tema enam lund ei kühvelda. Kühveldasime mõlemad. Algul lund katuselt alla ja pärast jalgraja pealt uuesti minema. No kui aus olla, siis Lepatriinu kühveldas natuke rohkem.
Aga jätkuks eelnevale diskussioonile sahkade ja freeside teemal. Olen seda asja siin talvel nii mõnelgi korral uurinud, ja üllatuslikult on nii murutraktori sahk, maasturi sahk ja lumefrees enam-vähem ühes ja samas hinnaklassis. Ning igaühel omad head ja vead. Kõige võimsam lumelükkaja oleks muidugi Lumehelbeke, aga selle miinuseks on kehv manööverdamisvõime, ligi kuuemeetrise dziibiga oleks võimalik küll lükata teid, aga garaazi taga ümber pöörama ei mahu, maja taha pääsemisest rääkimata. Ma tervet aeda ikka ei tahaks maha sahatada. Kui praegu ehk on ikka lootust, et midagi on alles, siis pärast Helbekesega üle käimist kindlasti mitte.
Lumefreese ma sügisel isegi vaatasin, aga avastades, et need riistapuud kaaluvad minimaalselt kolmkümmend kilo, rohkem ei vaadanud. Meil juba seisab kuuri all kasutult pildilolev riistapuu,iseliikuv bensiinimootoriga lattniiduk-lumesahk on selle asja nimi. Kaalub see kullake 50 kilo ja käike on tal täpselt üks, otse edasi. Seda siledal pinnal. Meie mättalisel pinnal tähendab see, et edasi küll, aga kas just otse. Me pole siin kumbki just papist tüdrukud, aga kahjuks peab tunnistama, et meie selle riistapuu juhtimisega hakkama ei saa, ei niites ega muru lükates. Nõuab tõsist meesterahva jõudu ja eriti hull on asi siis, kui juhtub kuhugi kinni jääma, kas põõsasse või hange. Ma olen peaaegu oma õlaliigese ära nikastanud teda välja tirides. Nii et kui kellelgi kodus on tehnikahuviline karujõuga meesterahvas, on selline riist sümboolse hinna eest välja pakkuda.
Kolmas võimalus on murutraktori sahk, aga ka selles ma kahtlen, sest märjal maal ei suuda meie traktor iseennastki vahel edasi vedada, rääkimata kärust või lumest. Siledaks silutud ja sajakordselt kinnirullitud maapinnal ta ehk midagi teeks, aga meie kallakutel ja kivide vahel...
Mulle endale meeldiks hirmsasti selline riistapuu, aga see käib kahjuks rahaliselt kaugelt ja kõrgelt üle jõu.
Parimad tänased uudised aga hoopis taimemaailmast. See opuntia-kõrvake reisis oktoobri lõpus mu reisikohvris kodusesse lillepotti Sahara äärest. Oli kuus päeva kohvris kilekoti sees ja ega ma eriti uskunud, et juured alla võtab. Sorti ei oska arvata, meie aias kasvavast Opuntia compressast erineb selle poolest, et tal pole okkaid. Kasvab umbes poole meetri kõrguseks või nats kõrgemakski, seda muidugi Tuneesias. Ning täna avastasin, et oi, kasvatame pojukest. Mul on ikka hirmus kiusatus see kupatus aeda istutada, kuigi jah, kõigepealt peaks teada saama, kuidas meie suur kaktus sõpradega talve üle elas...

Kummalised lood

Eeskoja laest tilgub vett. Oleks veel kuidagi arusaadav, kui selle kohal oleks lumine katus, aga ei ole. Teine korrus ja tuba on. Kus ei ole mingit vett. Mingit toru laes ka pole. Müstika.
Vett imbub ka Lepatriinu toa aknapaledest. Sissepoole.
See, et meie sissesõidutee siiamaani lahti lükkamata on, on selle kõrval kökimöki. Vallast öeldi täna, et ups, ilmselt jäi meie ja veel kolme majapidamise sissesõidutee lihtsalt traktoristil kahe silma vahele. Homme lubati tulla ja lükkamata tee tõttu käimata jäänud prügiauto pidi tulema järgmisel nädalal. Kui aega saab.
Vahepeale jäi kaks tööpäeva ja seega kükitas Lepatriinu pisike prantsuse pesukott lihtsalt kaks päeva kuuri all, tööl käisime Hondaga. Ma pakkusin küll, et paneme CRV-le köie taha ja teeme Peugeot´-st kelgu, aga Lepatriinu miskipärast ei tahtnud. Selle asemel võttis labida ja lükkas ihuüksinda eile kakssada jooksvat meetrit autoteed labidaga puhtaks. Eesti naise jõud võrdub x hobujõudu. Sada viimast meetrit enne suurt autoteed sai aur otsa ja teele välja ikka ei saanud. Mismoodi ta ennast täna peale seda tundis, ma parem ei kommentaari. Hetkeseisuga on elus, aga magab.
Järgmiseks talveks katsun Lumehelbekesele saha hankida. Siis ei tule kindlasti siinkandis vähemalt kümme aastat lund maha. Seesamune sündroom, et kui sul on vihmavari kaasas, siis ei hakka ju iial vihma sadama. Ja vastupidi.

Ikka sellestsamusest

Ka sina, Brutus!, muigasin ma Trummi postituse pealkirja nähes. Praeguseks on vist enamikel lumelükkajatest siiber (oleks vähemalt kopp ees, saaks seda kasutada). Eilsest õhtust saadik on vähemalt 20 sentimeetrit seda WFS-i juurde sadanud ja praeguse seisuga oleme lumesajule kuulutanud lihtsalt boikoti. Köögi aknast väljavaatamine on rangelt keelatud (see on ainuke aken, millele ei saa kardinat ette tõmmata) ja Lepatriinu läheduses ei julge ma selliseid sõnu nagu lumi ja talv üldse kasutada, muidu hakkab midagi lendama. Hea, kui ainult sõnad :). Mitte ma ise autost välja või midagi raskemat minu suunas.
Aga ega me pääse, homme tuleb jälle kühveldama hakata, sest muidu ülehomme tööle ei pääse. Hea, et teeotsa siiski aeg-ajalt traktor lükanud on, see on üldse esimene talv, kui siinkandis mingisugustki traktorit näha on olnud. Varasematel talvedel tuli lihtsalt hoogu võtta ja neliveole loota, aga masuajal on vist vallaametnikele meelde tulnud, et nende palk tuleb elanike maksudest.
Olud muudavad arusaamist, kunagi ma ei saanud üldse aru, miks talvel siinelanud onu kunagi lund koristada ei viitsinud. Praeguseks on endalgi tunne, et kui tööl käima ei peaks, trambiks kah kuidagi tillukese jalgraja lähima maanteeni, küll sealt juba kuidagi poodi käima pääseks. Kasvagu see lumi mujal kasvõi üle pea, küll ta millalgi ikka ära sulab.
Aga ei pääse kuhugi, sest kahjuks pole meilt võimalik ühistranspordiga meie töö juurde pääseda ja nii tulebki käsitsi lahti ajada autoteed, maja ja kuuri vaheline ala. Pluss veel mõned hädavajalikud jalgrajad. Ikka ja jälle.
Rohkem ka ei jaksa lükata, kuigi vist oleks vaja. Koertel on seedehäired, sest neil pole kusagil jalutada. Isegi kass haiseb, sest ta ilmselt paksus lumes asjal käies väga proosaliselt laseb end täis.
Ise olen sellest lumelükkamisest, külmetamisest ja puudetassimisest nii metsikult väsinud, et ei taha isegi kevadisele aiale mõelda. Mitte miski ei huvita ja see mittehuvi ja ropp väsimus kasvavad iga päevaga. Need mõtted-tellimused, mis jaanuari algul olid, need sinnapaika ka jäid. Eks näis, mis edasi saab.
Midagi positiivset on ka, koerad hakkasid karva ajama. Kevad tuleb ikkagi :D. Ja seda karvamerd, mis nad endale sel aastal selga kasvatanud on...
Ja siis ma tellisin endale iiriseraamatu (suvel loodan autori autogrammi saada, khm), ja kaks Kähri raamatut, Päevaliilia ja Kevadlilled. Nii et päris surnud ma siiski ehk veel ikka pole.

Lemmikloomi jalutamas

Igal asjal omad head ja vead. Talve esimese poole kehv laesoojustus on ilmselt kaasa aidanud sellele, et meie katusel väga suurt lumeprobleemi pole, katuseharjad on suisa paljad ja tume plekk-katus läheb päikese käes ka kergelt soojaks. Hoolimata sellest, et täna näitas maja põhjaküljel kraadiklaas seitset külmakraadi, solisesid lõunaküljel räästad juba üpris rõõmsasti.

Lõpuks suutsid laiskloomad ka end kodunt välja venitada. Lemmikloomadest said kaasa sinine neljarattaline ja mustvalge neljakäpaline. Kauka ja kass jäid kodu valvama.
Aga kõik kohad olid kadunud. Talvetaat oli ära peitnud nii Vasalemma jõe:

Kurkse väina:

Harju-Madise vana kalmistu

Lahepere lahe:

Lepatriinu katsetas vahepeal lume sügavust ja läks omadega kraavi. Õnneks suutis ikka omal jõul välja ronida. Ilm oli imeilus ja sinistes sügavates varjudes aimus kevadet.

See põnev genealoogia

Mu pea on nagu prügikast, iial ma ei mäleta, kuskohast ma midagi lugesin. Info jääb alles ja on teiste asjadega sassis nagu Kört-Pärtli särk, Seda ma siiski mäletan, et vihje geni.com -le leidsin Epu blogist. Kasutades mõned aastad tagasi Eesti Isikuajaloo keskuselt tellitud suguvõsauuringut, toksisin ühe õhtuga viis põlvkonda sisse, saades tulemuseks, et sugulasi mul peaaegu polegi. Või vähemalt selliseid, kellel mingisugune suguvõsauurimise huvi oleks. Ega see mind eriti üllatanud, tean niigi, et vanavanemate mitmelapselistest peredest on paljud läinud lastetult, samamoodi, nagu lähen ükskord mina ise.
Mõnenädalase viiteajaga hakkas siiski kokkusattumusi ilmuma, kuid päris veresugulasi siiski mitte. Seni.
Siiski on põnev olnud mööda suguvõsaharusid ringi uidata. Või niisama tuttavaid nimesid leida. Või tont-teab-milliseid sugulussuhteid. Näiteks Köögikataga:
Kadri is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's niece's husband's uncle's wife's first cousin once removed.
või hoopis Lydia Koidulaga:
Lydia Koidula is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's third cousin twice removed.
mis omakorda peaks tähendama, et ka Kata on Koidula sugulane :).
Et mis tähtsust sel peaks olema? Ega ei olegi. Lihtsalt üks ajaviitmise vorm kevade ootuses, kui töölt on võetud sandi enesetunde tõttu vaba päev ja õues sajab seda WFS-i aina juurde. Haige ma ei ole, lihtsalt sain kurva uudise tõttu magamata öö, pidin eile omaenese pea-laiali-oleku tõttu kaks korda liiklusõnnetuse põhjustama ja otsustasin renoveerumiseks nädalavahetust pikendada.
Vähemalt maja tundub nüüd soe olevat, isegi -15 kraadi juures ei langenud kojutuleku ajaks toatemperatuur enam alla +18 kraadi. Tänase -5,8 kraadi juures püsib eile köetud elutoas +21,4 ja enne õhtut uuesti kütta pole vaja. Vaat mis tähendab paar pakki vatti ja paar tublit meest.

Paverpol, seekord pronksikarva

Näpud sügelesid juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuidagi ei jõudnud asjani. Nüüd on maja üles soojenenud ja saab teha muudki peale kolme teki all raamatu lugemise. Niisiis, katsetused värvilise, antud juhul siis pronksivärvi Paverpoliga (mis purgis on pigem kakaovärvi).
Lillevaasi materjaliks olid tühi laiakaelaline veinipudel ja kaks T-särgi varrukat. Aega läks kusagil 10 minutit.

Kujudega nikerdamine võtab rohkem aega , materjaliks endiselt valge trikotaaz, traat, lauajupike pingiks. Tulemus peale esimest ööpäeva kuivamist, lõplik kuivamine võtab nädala ja päris pronksihelgi saavutamiseks peaks ilmselt lakkima. Traat sai ka sellega otsa, kusagilt peab hankima ühesoonelist juhet, mis poleks liiga jäik ega liiga pehme, nii et sellega saaks kujude karkasse ehitada. .

See asi läks esialgu untsu, sest lisaks kingakarbile püüdsin kasutada oma aja ära elanud siniseid vahvelrätikuid. Selgus aga, et puhta puuvilla märgistust kandvad rätikud ei ole siiski puuvillased, sest materjal ei võtnud Paverpoli korralikult sisse (Paverpol ei nakku sünteetikaga) ja sinine värv jäi läbi kumama. Proovin veel üle pintseldada ja asja funktsioon saab olema ilmselt taimepottide ümbris.

White f****ng s**t

Pealkiri siis Trummi eilsest kommentaarist ja tõesti pisut tõlkimatu. Just täpselt ma täna hommikul mõtlesin, kui köögiaknast kuuri ette tuisanud poolemeetrist lumehange nägin. Selleks, et kuur-garaazis ööbivateni autodeni pääseda, tuli sellest läbi kaevuda ja seda tegi põhiliselt Lepatriinu. Mulle käib suur käsisahk natuke üle jõu, labidaga võin vehkida. Ega ma pole arsti käest julgenud küsida ka, kas ma ikka võin puid tassida ja lund lükata, sest siiamaani on iga pärimise kohta end natukenegi füüsiliselt liigutada küllaltki kategooriline ei kõlanud. Samas nagu ise ei suuda paigal olla ja lödiks muutuda, pisut piinlik ka, kui ainult teine rabelema peaks. Viimasel kahel päeval siiski nats murelik, õmblused paistes ja veritsemas,stress, külmetamine, pingutamine, mis iganes.
Eilne seinaservade soojustamine vahuga kah eriti õnnelikuks ei teinud, sest seina lahti võtnud sellid fikseerisid fakti, et soojustust, mille paigaldamise eest ma 2004.aastal kopsakaid summasid maksin, lihtsalt ei ole. Kohati pole peale tuuletõkke üldse suurt midagi. Ja kui sein koosneb siseviimistluse vineerist, puitkarkassist, tuuletõkkest ja voodrilauast, siis vist tõesti ei ole mõtet loota, et ta 25-kraadise külmaga sooja peaks. Sellega ei saa praegu ka midagi teha, lund on liiga palju ja raha liiga vähe.
Tööle me siiski saime, suure teeni ulatuva 300-meetrise lõigu läbisin parketimaasturiga esimese käiguga, Lepatriinu pisikesel Peugeot-l, mis jälgedes tuli, olevat sellest hoolimata lumepilved üle katuse lennanud, õnneks kinni ei jäänud. Häda korral oleks tulnud Lumehelbeke tööle panna, aga selle oli meie kulul laiutav naabrinaine, kes ise lund lükata ei viitsi ja nahhaalselt meie parkimiskohti kasutab, kinni parkinud.
Näis, kuidas kojusaamisega lood, labida võtsin igaks juhuks kaasa.

Eestimaa talv

Muhediku tuisujuttu lugedes meenus, Lepatriinu leidis nädalavahetusel netis surfates sellise kena jutukese:
... ehk jutuke sellest, kuidas väliseestlane Floridast kolis Eestisse elama ning oma juuri otsima hakkas...

August
12.08 - Kolisime oma uude kodusse Eestis. Siin on nii ilus.
20.08 - Kõik on nii ilus. Ei suuda ära oodata aega mil saan lund näha.

Oktoober
14.10 - Eesti - kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide
kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.
21.10 - Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal põtru. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.

November
11.11 - Algab põdrajahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.
23.11 - Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaažitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaažitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Eestit.
24.11 - Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaažist. Mulle meeldib siin.
25.11 - Veel lund. Ei saanud garaažist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Detsember
22.12 - Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.
25.12 - "Merry **** Christmas!" Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.
27.12 - Veel seda valget s...tta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lumekühveldamine garaažiteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?
28.12 - See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter seda p...ska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve... Lumesahk jäi lumme kinni ja see värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu maja teele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

Jaanuar
04.01 - Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi põder jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000.- Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud!

Mai
03.05 - Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.
10.05 - Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Eesti!
***
Maikuus ma just Floridasse ei koliks, aga praegu võtaks pileti küll, kui keegi pakuks. Tagasilennuga aprilli lõpus. Ja vabatahtlikud, kes vahepeal mu töö ära teeksid, oleksid ka teretulnud :).
Eile oli väljas nulli peal ja räästad tilkusid lustlikult. Sees 22 kraadi sooja ja tuli sai ahju tehtud alles õhtul. Vaata, mida tähendab natuke vatti ja aurutõket. Põrandad olid küll endiselt külmad, aga sellega juba alustati täna. Näis.

Palju villa, vähe kära

Katusealune tehti ära ühe päevaga. Tulemus: Lepatriinu toas, kus eile õhtul oli 11 soojakraadi (2,7 kw huugava radika juures, tuba ise 12 ruutu) on praegu 19. Köögis ja toas neli kraadi soojem kui eile sama välistemperatuuri juures, ja seda tingimustes, kus enamus osa päevast polnud teisel korrusel poolt lage ja mehed käisid vatti tassides sisse-välja.
Raha läks rohkem kui paari saabaste peale, aga vähem, kui ma alguses hirmuga arvasin. Saapaid on mul nagunii liiga palju.
Fliisjakk on mul endiselt seljas, aga luku tõmbasin juba lahti :).
Tegelikke tulemusi näeb muidugi hiljem, sest praegu on veel nii maja kui mööbel maha jahtunud.
Külma lõõskavate seinaservade põhjus leiti ka üles. Mehed lammutasid väljas natuke ja fikseerisid, et maja alumise prussi ja vundamendi vahel on pea terve seina ulatuses tühi ruum. Mismoodi see maja niimoodi õhus ripub, jääb minu blondiinimõistusele arusaamatuks. Pragu nägin oma silmaga. Parandustehnoloogia koha pealt oli õigus nii Hilisel kui Trummil, ainult et seda tehakse väljaspoolt, alumine voodrilaud ja tuuletõkke serv võetakse lahti ja tühikud lastakse vahtu täis. Seda ei saa kahjuks teha seni, kui välisõhu temperatuur kümnest külmakraadist madalamal püsib. Kuna järgmiseks nädalaks lubab soojemat, siis saab isegi järgmisel nädalal ära teha.
Ja lõpuks on sama kamp lõpuks võimeline ära panema ka radiaatorid veesärgiga pliidi taha, sellele tööle olen ka vist viis aastat tegijat otsinud, tõsi küll, mitte väga järjepidevalt, kuna tol ajal selles majapooles keegi ei elanud. Elagu majanduskriis.
Nii et alati järgneb mustale triibule valge, aga aitäh kõigile lohutajatele. Vahel on tõepoolest väga vaja, et keegi natuke õlale patsutaks ja kõike ainult sissepoole ei saa ka elada. Pidavat tervisele hakkama.
Mis aga 2005/2006 aasta talve puutub, siis siinkandis pikalt külm ei olnud, jaanuar täies ulatuses nullilähedane. Ilmamärkmeid mul endal küll sellest ajast ei ole, aga kõikvõimsas netimaailmas on olemas selline koht nagu Weather Underground, kust saab iga kuupäeva kohta kohalikke temperatuure tagasi kuni aastani 1996. Fotode järgi saab samuti öelda, et meri oli kaldani lahti, tänavu on laht jääs. Ma pole seda varem vist näinudki, et põhimõtteliselt saaks otse üle lahe Laulasmaale jalutada. Mis ilmselt tähendab pikka ja külma kevadet, kuni kõik see jäämass ära sulada suvatseb.

maeisuudaenam

Hommikul akna taga -27 kopikatega. Töölt koju jõudes köögis 11 ja toas ahju juures 8, taganurgas 3 kraadi. Ahi, seejuures täiesti soe alles. Enamike toalillede külmavõetud laibad võib pidulikult ära visata.
Elutuba on kasutamiskõlbmatu, sest ilma suusapüksteta ei saa enam ühelegi toolile ega diivanile istuda, nii mööbel kui seinad on niivõrd maha jahtunud ja jäised. Kabinetis pole olukord kuigivõrd parem. Köögis on temperatuur peale kahetunnist kütmist tõusnud 16 kraadini.
Nõud on mitmendat päeva pesemata, sest köögis pole sama kaua vett ja vee tassimiseks-soojendamiseks olen ma liiga apaatne.
Eile pidin maja põlema panema, ahju suitsutoru läheduses hakkas kahtlaselt kärsahaisu tulema. Jahutasin seina märgade käteratikutega ja ei saanud õieti magada. Meil on puumaja ja ma olen tulekahjude suhtes üsnagi paranoiline.
See, et sein kärssama läks, ei tähendanud sellegipoolest, et toas oleks soojaks läinud.
Aias tundub olukord ka kaunis katastroofiline olevat. Meretuuled on lumekihi õhukeseks ja kivikõvaks lihvinud ja lootust, et roosid selle temperatuuri juures ellu jäävad, eriti ei ole. Sama veigelate ja muu eelmisel aastal istutatud nänni suhtes, mille lumi on kõigele lisaks puruks muljunud.
Eesti Energia kella neljane pressiteade lubab kõigele lisaks elektrikatkestusi. Siis poleks meil enam ka vett ega kanalisatsiooni ja ülemine korrus on täiesti kütteta. Lisaks külmuvad ära kõik vee- ja kanalisatsioonitrassid, sest ilma dünamiidita meil neid sügavamale kui 80cm polnud võimalik paigaldada. Graniit või põldpagu, mis iganes, vahtis igast kraavist vastu. Praegu on kõigis trassides küttekaabel sees, muidu ei saaks siin üldse elada.
Detsembri algusest (varem oli elektrigagi piisavalt soe) on kulunud üle kümne ruumi puid ja tonn puitbriketti, seda lisaks kosmilisele elektriarvele. Radikaid juurde panna ei saa, peakaitse ei pea vastu. Brikett on praktiliselt otsas, kuivi puid on kusagil 2-3 m3. Kui need otsa saavad, läheb märg, midagi pole teha. Naabrid juba olevat selles staadiumis, et polevat vahet, kuiv või märg, peaasi et põlema läheb.
Millega me selle nuhtluse küll ära teenisime?
Kui ma praegu mõne mölaka kätte saaksin, kes siin vahepeal rahvusvahelistel konverentsidel rasket raha kulutades globaalsest soojenemisest leelotasid, topiksin ta ahju, ausõna.
***
Lisaks sain teada, et rootsi kolleegi ja hea sõbra maovähki ei saa ravida, kuna ta immuunsüsteem ei kannata keemiaravi.
Lisaks pean minema homme hommikul kohtusse vargaplikaga, kes nõuab kolme kuupalga ulatuses kompensatsiooni selle eest, et ta vargusega vahelejäämise eest töölt lahti lasti.
Hetkel on elu üksainuke must triip. Masendav.

Ne imei sto rublei,

...a imei sto druzei, ütleb vene vanasõna ja nagu rahvatarkustel tavaks, on see õige. Segasin ja miksisingi reedel ja laupäeval sõprade nõuandeid ja lisasin oma väljamõeldisi. Panin tuult läbilaskvale tagauksele kilekardina ette. Lasksin suurematesse teadaolevatezse tühimikesse vahtu, mahus auk ja pudel. Oleks ilmselt rohkemgi mahtunud. Kleepisin kinni pistikupesad ja teipisin kinni põrandaliistude servad - see ei näe küll eriti ilus välja, kuid toatemperatuur tõusis selle tegevuse käigus kahe kraadi võrra. Üks headest sõpradest laenas oma kõige kallima varanduse, oma profiehitajast mehe. Kes tuli kohale, võttis lae lahti, sügas kukalt ja arvas, et selle pisikese laepealse jõuab ehk muude tööde vahel isegi järgmisel nädalal ära soojustada. Vundamendi ja seina vahelt sisse puhuva tuulega aga kahjuks ei saa sellise temperatuuri ja lumega midagi ette võtta, sest sein tuleb lahti võtta väljastpoolt. Seina ja vundamendi liitekoht aga on praeguse seisuga igal pool paksu lume all.
Täna hommikul oli väljas -24,8, magamistoas 16, köögis ja elutoas 12 soojakraadi. Esimese asjana tegin magamistoa kaminasse tule. Keetsin ühelt jalalt teisele hüpeldes kohvi ja tormasin kohvitassiga voodisse tagasi, selle ajaga oli seal mõnusalt soojaks läinud. Minu tuba on majast kõige soojapidavam ja erinevalt esimesest korrusest seal talve üleelamisega probleeme õnneks pole.
Päeva peale sai ikka väljaskäimist ka katsetatud, nööridel pooljäätunud-poolkuivanud pesu ära korjatud ja paar pilti kah - varjud kisuvad juba kevadepoolseks siniseks :), aga maja ei paista sellegipoolest hangede tagant õieti väljagi.

See pilt on aga tehtud paar päeva tagasi. Rooli tagant, hommikul tööle sõites. läbi mitte just kõige puhtama esiklaasi ja kiiruselt 90 kilomeetrit tunnis (kui mitte pisut rohkem). Seetõttu ka see kontuuride kokkusulamine. Aga see-eest millised fantastilised värvid.
Trummi mõõtmistulemuste järgi võib aga arvata, et Maa-ameti uued kaardirakendused on enam vähem-õiged (vähemalt on neil uued pildid, vanad olid kusagil viie aasta tagused ja neil polnud ei basseini, ega Helbekest) , basseinini on tõesti 10 meetrit ja Lumehelbekese passijärgne pikkus 5537 mm (äkki on külmaga kokku tõmmanud...). Kahjuks ei saa ma ise hetkel kusagilt vaadata, sest Kõuga rakendus ei avanenud ja töö juures on lood netiga isegi veel hullemad kui kodus, sest külm võttis meie Wimaxi saatja-vastuvõtja lihtsalt ära, asendust polnud pakkuda ja praeguse asendusseadme kiirus on selline, et näiteks wordpressis asuvaid blogisid lugeda ei saa, sest brauser ei suuda lehekülgi avada. Nojah, ja polegi vaja töö juures blogisid lugeda...
Vapper Lepatriinu aga käis isegi mere ääres jalutamas, ajal, kui mina kodus ühepajatoitu hautasin. Aga ehk ta kirjutab ise, mida ta nägi.

Olukorrast külmarindel

koju jõudes väljas -15,8, köögis 15,4 (seal on 1,2 kw põrandaküte), toas 13,2. Eile õhtul oli samas toas ahjulahmakas nii tuline, et käega katsuda ei saanud ja leige oli ahi veel täna õhtulgi. Olen paaril korral mõelnud, et kui seda ahju poleks kevadel tehtud, oleksime vist täiesti külmunud, enne oli seal toas ainult väike valmiskamin.
Eelmise postituse jätkuks - ma olen seda termopildistamise värki varemgi uurinud ja mulle on jäänud mulje, et seda läheb vaja siis, kui ei teata täpselt külmalekete asukohta. Mina tean suurepäraselt, kuskohast lekib. No võib-olla on kõigi nende suurte kõrval ka mõni pisike, aga selle teadasaamiseks vähemalt esialgu pole küll vaja mitmetuhandekroonist uuringut tellida.
Aga mida ma ei tea, on see, mis nende pealtnäha 40cm paksuste seinte sees viltu või tegemata on ja seda ei näita ka ükski termopilt. Selleks tuleb seinad lahti võtta ja just sellele mu hammas praegu peale ei hakkagi. Sellise külmaga ei saakski seda teha.
Külmetame edasi.
See-eest sain Sarastroga kaubale ja oma upsujuure (ja üht-teist põnevat veel) ma ilmselt saan. Kui keegi nende uut kataloogi tahab, siis võin meiliga saata, võrreldes koduleheküljega on mõningaid väikeseid muudatusi. Midagigi positiivset suure masenduse vahele.

Külmetamisest väsinud

Kui inimene seisab töökoha fuajees ja kurdab, et ei taha enam tööl olla, aga ka mitte koju minna, siis on ikka midagi tõsiselt viltu. Ma olen tõesti sellest külmetamisest pööraselt väsinud. Koju jõudes oli köögis 15 kraadi ja toas 11 kraadi, ning seda olukorras, kus köögi, esiku ja sauna eesruumi põrandakütted huugavad täisvõimsusel 24/7 ja magamistubades, kus ahjukütet polegi, töötavad öösiti salvestavad suured radikad. Kuu elektriarveks tegi see detsembris viis ja pool tuhat krooni, aga sooja sellegipoolest ei saa, ka siis mitte, kui kõik õhtud ahjude kütmisele pühendada. Vahel on tunne, et nende Klooga põmmutamiste tõttu on viimanegi 2004.aasta kapremondi käigus paigaldatud seinte soojustus maha kukkunud või kokku vajunud.
Kuigi jah, sel ajal vist kõik uskusidki globaalsesse soojenemisse, nii ehitajad kui järelevaatajad. Meie naabritel samal ajal ehitatud tuttuues palkmajas on sama külm ja samamoodi torud külmunud.
Või siis ei tulnud ehitusvead enne välja, sest eelmised talved olid suhteliselt soojad.
Mu mõistus on kas täiesti hangunud või lihtsalt otsas. Kõige uuesti alustamisele ja seinte lahtivõtmisele ei suuda mõeldagi, sest selleks pole ei jõudu ega vahendeid. Minu diagnoosi ja vanuse juures pangalaenu juurde küsima minna pole mõtet, ja ega eriti ei taha ka. Niigi unistan päevast, milleni on veel üle kahe aasta, päevast, kui see laenukoorem seljast ära saaks.
Ainuke lahendus ongi ilmsel see, et järgmiseks aastaks planeeritud kanalisatsioonitööd tuleb määramatusse aega edasi lükata ja puud võivad ka kuuri asemel õues seista.
Kui üle miinus kahekümne peaks minema, siis enam vist vastu ei peaks ja koliks kabinetti. Seal on isegi diivan ja tööliste riietusruumis saaks pesta ka. Iseasi on kogu loomaaia büroosse kolimine, kaukaasia lambakoer kabinetis oleks kindlasti väga distsiplineeriv element, aga vist hakkaks ikka pikapeale segama.
Jah, see talv on kaunis nagu Mozarti muusika. Ainult et kui ikka kaks kuud järjest külmkapis Mozartit kuulata, ei taha lõpuks enam mitte ühtegi nooti kuulda.
Jääb loota, et minu eluaja ülejäänud talved tulevad soojemad. Kevadeni on 59 päeva.

Nukrad uudised roosirindelt ja natuke muud ka

Jaanuarikuise mõtlemise tagajärjel on olukord Bealesi roosidega täpselt nii kurb kui on, tänase seisuga enamik mu soovitud roosidest otsas. Selle vähem kui kümnekonna roosi pärast, mis kamba peale oleks alles jäänud, pole mõtet tellimust teha, sest postikulud 38 naela oleksid moodustanud ligi kolmandiku tellimuse maksumusest ja niimoodi pole mõtet. Nii et jätan sel talvel roositellimise ära ja ausõna, järgmise kevade roosid tellin ära juba novembris. Aianduses ei näi mingit masu olevat ega tulevat.
Sarastro kataloogiga jõudsin lõpuks nii kaugele, et sain kogu 116 leheküljele eestikeelsed nimetused taha. Saksa keel on mul kaks miinusega ja ladinakeelsete taimenimedega pole sugugi parem. Kuigi jah, osasid asju polnud ka eestikeelsete taimenimede andmebaasis olemaski.
Kui keegi veel annaks hea vihje, kuskohast saada infot püsikute sobivuse kohta meie kliimatsooni, võiks vist midagi ära tellida. Enne, kui sealt ka kõik otsa lõpeb :(.

Taliharjapäev

...oli kalendri järgi eile ja vanarahvatarkuse järgi peaks talvevarudest pool alles olema. Kui see ilm samas vaimus jätkab, siis puudega me küll kevadeni välja ei vea. Sügisel mahavõetu on alles liiga toores. Õnneks on lähim puitbriketti müüv pesa napi kümne kilomeetri kaugusel ja Lumehelbekese tervis peaks kah nüüd korras olema.
Ainukesed talvevarud, mis sisse tehtud said, olid kümme kilo kurki ja sellest on alles tugev enamus :). No ei ole meie majas konserveeritud toidu sööjaid.
Taliharjapäevaga kipub otsa saama ka minu talvetaluvus ja väike virin kipub kallale. Minu ideaalne elu oleks vist alates märtsi lõpust kuni oktoobri lõpuni Eestis ja talvekuud kusagil oluliselt soojemas kohas. Kahjuks pole ma suutnud välja mõelda tööd, mida sellise eluviisi puhul teha saaks. Külmetamisest. pudetassimisest ja ahjukütmisest on kõriauguni ja hea seegi, et viimastel päevadel pole lund juurde tulnud. Vähene allesjäänud energia kulub tööl ära ja kodus tahaks ainult pikali olla.
Tselluvillapoisid jäid ka uuesti talveunne ja ega ma neist hetkel eriti puudust ka ei tunne, sest majale tehnikaga juurde pääsemiseks tuleks visata kümneid, kui mitte sadu kuupmeetreid lund ja paraku pole kedagi, kes seda teeks. Töötuid, kellele juhuotsa pakkuda, meie kandis kah pole.
Lohutan end taimekataloogidega. Sarastrole vist ikka vastu ei pea, see pagana upsujuur ja mõned põnevad maikellukesed. Khm. Liiale ei lähe.
Siberi iirised ja Bealesi roosid - esialgu veel tellimata, sest meil polnud reedel internetti. Kui Kõu lubab, katsun sellega nädalavahetusel tegeleda.
Aiasõbrast peaks põõsad ette tellima, valik põhimõtteliselt tehtud.
Siis vist ongi esialgu kõik. Nagunii hakkab juhuslikke tuustakaid jalgu jääma.
Mõtlemine oli nii suur pingutus, et ma pean uuesti pikutama minema :).
***
Täiendus: peale kahte tundi tudumist ja puudetassimist (me teeme seda kord nädalas, aga just täna oli see päev, kui toas polnud enam ainsatki halgu) leidsin endale koha, mida aprillis vaatama lähen: Paradise Park Newhavenis. Jõudsin sinna Briti Kuningliku Aiandusseltsi kodulehekülje kaudu. Ainuke häda, et seal on ka suur aianduskeskus, see võib kehvasti lõppeda.

Aiaaasta alanud, esialgu mõttes

Nojah, millest see aia-aasta ikka muust algab. Paraku on nii, et kui midagi konkreetset tahta, tuleb sellega hakata üpriski varakult tegelema. Praegusel hetkel, kui aed on varsti meetrise lumekihi all, on raske ette kujutada, mis seal on ja mis seal olla võiks. Õnneks on mälu ja pildid.
Üks idee, mis kõrvade vahel sügeleb, on majaesise hostaala laiendamine. Kui tervist on, saab hakkama. Paekivi on veel eelmisest aastast alles, taimedega aitaksid kindlasti Franseni hostad ja kergkruusa laialiajamine pole füüsiliselt väga raske. Sellega on aega, enam ma seda viga ei tee, et hostad liiga vara ära tellin, nagu eelmisel aastal.
Millega aga läheb kiireks, on Peter Bealesi roosid. Eelmisel aastal läks nende veebipoest tellimisega vähe viltu, sel aastal olen kontrollimisega hoolikam. Tellida tuleb paari järgmise nädala jooksul, kuigi teist nii meeletult suure roosivalikuga veebipoodi pole ma leidnudki, kipuvad ka neil osa asju vastu kevadet otsa saama. Samas tuleb tellimisega hoogu pidada, sest paljasjuurseid taimi väljastavad nad ainult märtsi lõpuni, kui meil võib veel lumi maas olla, seega peab arvestama, et paljasjuursed tuleb potti panna ja potte tuleb kusagil maikuuni hoida. Pean nende käest veel talvekindluse kohta üle küsima, aga mu esialgne valik on selline:
Rugosad: Agnes, Dr. Eckener, Hunter, Parfum de l´Hay, Scabrosa;
Centifoliad: Petite de Hollande, Pompon de Bourgogne, Robert le Diable;
Roniroosid: Mermaid (mäletan, Deia), Rosa banksiae lutea, Rosa multiflora carnea, Rosa multiflora platyphylla.
Nii et kui kellelgi veel huvi on, andke mulle meilile teada. Sest kusagil jaanuari teisel nädalal kavatsen ära tellida.
Roosidest kipitab hingel veel eelmisel aastal nähtud Ombree Parfait, aga ma pole hetkeseisuga ühtegi kohta leidnud, kus seda müüakse.
Aiasõbra uue aasta valikust leidsin mitmeid põnevaid põõsaid, mida uudismaale istutada.
Püsikutest püüan mitte mõelda. Kui välja arvata upsujuur, mis mul peast lihtsalt lahkumast keeldub. Huvitav, millal selle Savisaare käest ära tellima peaks, kohe? Mõned sõnajalad on ka plaanis.
Kui Lepatriinu seda lugema hakkab, hoiab ta arvatavasti kahe käega peast kinni. Tema arvates on meil niigi juba liiga palju taimi. Noh, rohitava ala suurendamisest kavatsen ka mina hoiduda.
Uudismaale tahaks veel okaspuid, aga mitte selliseid, mis suureks kasvavad. Peaks pilgu vist ikkagi sinna Baltezersi poole pöörama, pidavat odavam tulema.
Et kevadeootus libedamalt läheks, kavatsen esmaspäeval Paverpoli juurde tellida. Nende jaanuaripakkumine on 2=3, kui ühte toodet tellida kaks, saab kolmanda tasuta. Seda ei saa ju ometi kasutamata jätta :).
Metsatöö jääb sel talvel nagunii ära, isegi osa puid jäi ladumata. Vööni lumes pole võimalik midagi teha. Kaks tünnipuuriita sai Lepatriinu valmis, aga puid on veel kolmanda ja vist neljandagi jaoks. Praeguseks kõik paksu lume all.
Vana-aasta viimase imena ärkasid talveunest ka tselluvill.ee poisid ja lubasid uue aasta esimesel nädalal vaatama tulla. Paraku on nii, et vaadata ju võib, aga millegi tegemiseks tuleb oodata lume sulamist, mis arvatavasti juhtub kevadel. Hetkeseisuga ei pääse majale küll ühegi tehnikaga ligi.
Kuigi kogu see järjest juurde langev lumeõnnistus on silmale nauditav ja hingele armas, hakkab asi niigi varsti füüsiliselt liiga raskeks muutuma. Kasutan lumelükkamiseks valesid töövõtteid, sest õigeid ei saa opiõmbluste tõttu kasutada ja viimastel päevadel hakkavad õlad ja selg juba lumelabidat nähes kõva häälega nutma. Ja ega seda lund pole ka enam kuhugi panna, vallid ulatuvad juba praegu rinnuni ja kõrgemaks visata enam lihtsalt ei jaksa.
Aga mis siin ikka piriseda, ilus on. Järgmine taoline lumeuputus jõuab Loode-Eestisse nagunii alles mitmekümne aasta pärast, nii et asi see üle elada :). Küll see seljavalu üle läheb.