Ka sina, Brutus!, muigasin ma Trummi postituse pealkirja nähes. Praeguseks on vist enamikel lumelükkajatest siiber (oleks vähemalt kopp ees, saaks seda kasutada). Eilsest õhtust saadik on vähemalt 20 sentimeetrit seda WFS-i juurde sadanud ja praeguse seisuga oleme lumesajule kuulutanud lihtsalt boikoti. Köögi aknast väljavaatamine on rangelt keelatud (see on ainuke aken, millele ei saa kardinat ette tõmmata) ja Lepatriinu läheduses ei julge ma selliseid sõnu nagu lumi ja talv üldse kasutada, muidu hakkab midagi lendama. Hea, kui ainult sõnad :). Mitte ma ise autost välja või midagi raskemat minu suunas.
Aga ega me pääse, homme tuleb jälle kühveldama hakata, sest muidu ülehomme tööle ei pääse. Hea, et teeotsa siiski aeg-ajalt traktor lükanud on, see on üldse esimene talv, kui siinkandis mingisugustki traktorit näha on olnud. Varasematel talvedel tuli lihtsalt hoogu võtta ja neliveole loota, aga masuajal on vist vallaametnikele meelde tulnud, et nende palk tuleb elanike maksudest.
Olud muudavad arusaamist, kunagi ma ei saanud üldse aru, miks talvel siinelanud onu kunagi lund koristada ei viitsinud. Praeguseks on endalgi tunne, et kui tööl käima ei peaks, trambiks kah kuidagi tillukese jalgraja lähima maanteeni, küll sealt juba kuidagi poodi käima pääseks. Kasvagu see lumi mujal kasvõi üle pea, küll ta millalgi ikka ära sulab.
Aga ei pääse kuhugi, sest kahjuks pole meilt võimalik ühistranspordiga meie töö juurde pääseda ja nii tulebki käsitsi lahti ajada autoteed, maja ja kuuri vaheline ala. Pluss veel mõned hädavajalikud jalgrajad. Ikka ja jälle.
Rohkem ka ei jaksa lükata, kuigi vist oleks vaja. Koertel on seedehäired, sest neil pole kusagil jalutada. Isegi kass haiseb, sest ta ilmselt paksus lumes asjal käies väga proosaliselt laseb end täis.
Ise olen sellest lumelükkamisest, külmetamisest ja puudetassimisest nii metsikult väsinud, et ei taha isegi kevadisele aiale mõelda. Mitte miski ei huvita ja see mittehuvi ja ropp väsimus kasvavad iga päevaga. Need mõtted-tellimused, mis jaanuari algul olid, need sinnapaika ka jäid. Eks näis, mis edasi saab.
Midagi positiivset on ka, koerad hakkasid karva ajama. Kevad tuleb ikkagi :D. Ja seda karvamerd, mis nad endale sel aastal selga kasvatanud on...
Ja siis ma tellisin endale iiriseraamatu (suvel loodan autori autogrammi saada, khm), ja kaks Kähri raamatut, Päevaliilia ja Kevadlilled. Nii et päris surnud ma siiski ehk veel ikka pole.
kui ma eelnevatel aastatel olen kenasti jälginud, kuhu lund kühveldada - siis tänavu on nii, et vahet pole kuhu seda lund loobid - peaasi, et oleks kuhu loopida. Ainuke õnnetus on see, et enam pole sellist kohta kuhu lund loopida. Meil hanged mõneskohas katuseräästani - ja meil pole just kõige väiksem maja. Õnneks käib meil öösiti traktor tänavat lahti lükkamas - ja üks öö passisin teda peale ja näitasin hanged kätte, mida ta siis kenasti mitu meetrit metsapoole lükkas. Sellega saime vaba platsi juurde kuhu lund rookida. Traktorist oli õnneks arusaaja inimene ja nügis kenasti kõik meie hanged metsa :D
VastaKustutaputk üks: helista valda mart arrakule ja küsi, miks teie teed lahti ei aeta ja millal aetakse. mida kurjemat häält teed, seda tõenäolisemalt traktor teile ilmub.
VastaKustutapuntk kaks: võta kalamaksaõli ja b-vitamiini. kannatab väja küll, kui midagi peale hammustada :P või kui kohe kuidagi alla ei lähe, siis kalamaksaõli asemel sobib d-vitamiin ka (õlilahus, apoviti oma)
tõsiselt räägin :)wai
no kui aus olla, siis ma võtan nagunii igal hommikul terve tähestiku sisse, kuskil jookseb ka piir ja praegu vähemalt väsimuse vastu enam ei aita see kosmonaudi hommikusöök
VastaKustutaNoh, ma olen siis vist viimane, kel veel päris siiber ei ole. :oD aga natuke juba sinnapoole kipub, just sellepärast, et poe kuhugi loopida ja sissesõiduteed on nii rööpa vastandisse sõidetud, et täna suur kütusemasin tagurpidi traktoriga tagasi veeti ja minema põrutas. Homseks sain siis raskema trakatsiga kokkuleppele, et lükkab selle ~400m teed pinnaseni ära ja ülehomme tuleb uus katse. Sellesama raskema trakatsi palkasin täna ka oma maja juurde sissesõitu lahti lükkama ja aknast tema tööd vaadates tuli ilge tahtmine kohe temast jäänud äärevallikesi jms siluma minna, aga kuna maratonrookimise päevast tööl ei suuda enam kätt-jalga tõstagi, surusin selle iha hetkel maha. Eks homme ole näha.
VastaKustutaVot seepärast me oma maja nii tee lähedale ehitasimegi, et ma mõtlesin kõigepealt talvisele väljapääsule. Kui ka kogu Eestimaa lumest vaba on, siis meile jagub teda alati.
VastaKustutaJa kaevata pole meil ka rohkem vaja kui kuurini, teiselt poolt teeb selle töö traktor.
Ja ausalt, mul on vallast kahju, sest see niigi napp raha, mis nende käsutuses on, sulab koos lumega. Meil on asjad ikka väga hästi korraldatud, eilegi õhtul sõitis traktor 4 x tee läbi ja ta teeb puhtaks ka kõik talude sissesõidud ja kus mahub, ka hoovid.Noh, meil enam ei mahu.
A värvilised raamatud on hea meelelahutus, äkki hakkad lillelõhnagi tundma:)
Eks nende pärandatud asjadega on paraku nii, et nende asukoht on paika pandud ammu enne minu sündi ja valida polnud siin midagi. Meie tallu tuli miskipärast isegi tsaariajal tupiktee, kuigi üldse mitte sealt, kus praegu. Ju see ei olnud regedega liikumise ajal probleem ja üldse olid inimesed tol ajal paiksemad kui praegu.
VastaKustutaSiinkandis tegi nõukogude sõjavägi palju pahandust, vanad teed künti üles, uued tehti kohtadesse, kus need sulgesid loodusliku vee äravoolu, truubid on liiga kõrgel jne. Kevadel saab veel kõvasti jama olema.
Aga täna on väljas imelilus, isegi mina saan jälle sellest aru :).