Esiplaanil siis vasakult seemnest külvatud kress-salat ja lehtsalat, juba ninad roheliseks saanud tippsibulad ja tärkamisjärgus till. Paremal ajatatuna poest ostetud Iris reticulata Harmony, mis jõudis juba ära õitseda, nartsiss Tete-a-tete, mis täna hommikul esimesed õied avas ja puhkemisjärgus tulp Freeman. Lilled leiavad hiljem koha aias, aga praegu pakuvad hingerõõmu arvuti kõrval.
Purualgajana tegin seemnest istutamisel alati selle vea, et ei taibanud mulda korralikult kinni suruda. Nüüd kastan mulla enne seemnete panekut korralikult läbi, surun hoolega kinni, riputan seemned näpuotsast peale ja siis sipsutan veelkord kerge mullakihi peale, seda viimast enam ei kasta. Ka tõusmete kastmine on omaette probleem, targad soovitavad isegi algul ainult pritsida, et õrnu taimehakatisi mitte kahjustada. Kuna mina pole suutnud välja mõelda, kuidas toas pritsida nii, et mitte rikkuda täispuidust aknalaudu ja mööblit, siis ma siiski kastan, aga hästi ettevaatlikult poti servast.
Valgust on aga ikkagi vähe, tõusmed venivad pikaks.
Tagaplaanil on aga aknalaua püsielanikud, kuukingad ja kaktused.
Postituvi aga tõi eile pakiga kolm imeilusat raamatut, Elle Ahse "Iiris" ja Aarne Kähri "Kevadlilled" ja "Päevaliilia". Iirisekasvatajat minust ei saa, mu enda aediirised on neli aastat ainult lehti kasvatanud (raamatust loetu põhjal kahtlustan, et meie muld on liiga aluseline, ükski hapulemb ei pea siin vastu), kuigi jah, siberlased meeldivad mulle järjest enam ja pole välistatud, et ma endale neid ka hankima hakkan. Pildid olid küll imeilusad. Kevadlillede raamatust sain nii mõndagi enda jaoks üllatavat teada näiteks sinilillede kohta ja ega ma sedagi teadnud, et võililli on üle saja liigi. Päevaliilia-raamat on veel avamata. Koht päevaliiliate peenra jaoks on mu peas planeeritud, näis, millal lumi sealt pealt lõpuks ära sulab ja enne, kui peenar valmis, ei soeta ma sinna mingeid taimi. Aitab Sarastro tellimusest ja Aiasõbrast sai songermaale ka puid-põõsaid tellitud, neid ma küll ei viitsi mööda Euroopat taga ajada. Kõigepealt aga on mulda ja turvast vaja. Ühesõnaga, nagu alati - enne kui midagi teha, on vaja ära teha midagi muud.
Teine postituvi aga tõi Apollo internetipoest kastitäie muud lugemist, nii et las see talv kesta. Natuke on küll rahutust hinges ja tahaks õue, aga kannatab ära. Terve järgmise nädala jooksul lubab ilmateade veel tõsiseid külmakraade ja lumesadugi.
Ilusad taimed ja ilusad külvid. See ettevaatlik kastmine on isegi parem kui mõnest pulverisaatorist tulev tugev sadu, mis õrnad taimed pikali lööb. Ja kui kaugemalt piserdada, on tõesti kogu ümbrus rikutud. Mina üldiselt ei armasta aknalaua-aiandust, aga olen ennegi öelnud, et mõnes suhtes olen ma vist imelikum kui teised inimesed.
VastaKustutaAga .... kas Sa ei aja midagi segi. Lk 111 Aediiris vajab heaks edenemiseks mulda, mille pH 6,3 - 7,7, nad reageerivad hästi ka lubjale, kondijahule, puutuhale. Seega pigem ikka lubja- kui hapulemb. Ja oma pindmise juurestiku tõttu sobivad väga hästi ka õhukese mullakihiga paepealsetele aladele.
Iseasi muidugi, et nad kasvavad hästi vaid siis kui neid eriliselt armastatakse ja kõik lilled ei pea sugugi kõigis aedades kasvama.
Siberi iirist on hoopis lihtsam kasvatada, aga tema vajab küll sügavalt haritud viljakat mulda. Õhukesel mullal pole neil sugugi hea elada.
Kui Sul on mingid kahtlused mullareaktsiooni suhtes, võiksid teha mullaproovid. Siis on ka kergem aias edasi toimetada ja taimi valida.
Ega meil siin seda paepealset ka eriti pakkuda ei ole, paeni on 7-8 meetrit graniidikamakaid ja savi, kui hakata sügavusse ronima. Kogu paas, mis krundil on, on ostetud :(.
VastaKustutaAknalauaaiandust ei fänna eriti minagi ja taimi toas ette kasvatama ei hakka, aga esimene kevadine toiduroheline võib käepärast olla küll. Sibulapealsed ja salatkress venivad küll lausa silmnähtavalt pikemaks.