Hakkab looma...

Tänane päikeseline päev oli imeline. Suurem sodi sai peenardelt ära koristatud. Igasugused ninad (pojengid, iirised, tulbid jne.) päikese poole aidatud. Nüüd valutavad muidugi ristluud ja tagumik pehme maa peal käru lükkamisest ja kummardamisest. Loodetavasti saun aitab.
Esimesed sinililled tegid silmad lahti, esimesed kollased ülased ka.
Aiataimedest õitseb esimesena täies ilus võrkjas iiris (Iris reticulata) Katharina Hodkin.

Mutid pole kahjuks ära uppunud, vaid üles künkale meie aeda kolinud. Ega loom loll ole. Loodetavasti aitab selline mutilõks, ta sai eelmisel aastal kaks tükki kätte.  Pildil näeb väga nunnu välja ja ega ta ongi loomult kaisukoer. Omade jaoks, võõrastele ei soovitaks.

Ja nüüd sauna lihaseid tohterdama.

Veeuputuse kuues päev

Vesi on hakanud mõnevõrra alanema. Tee peal on üksikuid kuivi kohti. Kõige sügavam on endiselt otse meie künka juures. Kuna naabrinaine käib hommikuti samasuguse jeebiga küngaste otsast põnglasi kokku noppimas ja koolibussi peale viimas, riskisin ka mina lõpuks Hondaga sellest järvest läbi sõita. Lisaks oli meil täna kohe hädasti vaja eri aegadel ja eri suundades liigelda, ühe autoga ei saanud kohe kuidagi.
Tulpidel ja nartsissidel on ninad päris korralikult mullast väljas. Sinililli ei ole veel (eelmisel aastal olid 1.aprillil), millestki muust rääkimata. Rooside ja muude asjanduste külmakahjustustest ei saa veel aru. Oksad tunduvad olevat painduvad, ei ole kuivanud ega murdu. Pungad aga alles nii imetillukesed, et pole õieti nähagi.
Aga see on suhteliselt tavaline, et poolsaarel jääme me kevadega kaks nädalat maha isegi kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvast Tallinnast. Sel aastal tänu jääs olnud merele ilmselt veelgi rohkem.

Elu saarel. Neljas päev.

Loen siin teiste blogisid ja hakkab tunduma, et see paganama Klooga polügoon on meid kuskile teisele laiuskraadile põrutanud. Teistel on sinililled ja sillad ja muud taimeninad mullast välja uppimas, meil vaid omaenese külmetavad ninad ja hetketemperatuur õues täpselt 0,0 kraadi. Künka otsas veel laiutav lumekiht vaid üksikute paljakssulanud laigukestega. Ainuke käidav koht majaesine sillutis, mis väga õigel ajal maha pandud sai.
Ümber künka laiuvas järve veetase oli õhtuks hommikuga võrreldes vist? kröömikese alanenud, see-eest oli järv kõvasti laiemaks muutunud ja ulatub nüüd meie künkaalusest maanteeni, kõik 300 meetrit teed on veega kaetud, mis kohati isegi suure auto astmelaudadeni ulatumas. Täna polnud tahtmist enam isegi sügavust mõõta, ilm oli nii vastikult külm. Ja seda va lumesulamismaterjali on siin künka otsas alles küll ja veel.
Njah,kuigi mu pangaarve iga kuu lõpus luksatab, kui Lumehelbekese liising maha läheb (ja veel aastajagu ja veel 3,6 tuhat krooni aastakindlustust, mis just täna ära maksta tuli), on esimene aasta tõestanud, et hiidrehvidega maasturi soetamine oli õige tegu, mingi teise autoga me üldse koju ja kodunt välja ei pääseks. Nii minu kui Lepatriinu tavapärased töölkäimise autod on garaazipuhkusel juba mitmendat päeva. Natuke muidugi häirib, kesklinna eriti Helbekesega ei kipu, kuna see sinder vajab parkimiseks ikka päris palju ruumi, vähemalt poolteist järjestikust parkimiskohta ja piisavalt väljakeeramisruumi pealekauba.
Jalgsi bussi peale minemisest pole kah mõtet unistada, nii kõrge säärega kummikuid meie kaubandusvõrgus pole, me lausa otsisime. Kalamehesaabaste eest küsiti Laagri Maksimarketi juures olevas kummikupoes ligi 500 krooni ja seda sai kalliks peetud - senise kogemuse põhjal läheb neid vaja kord viie aasta jooksul, viimane selline uputus oli 2005.a. jaanuaritormi ajal ja enne seda vist 1998, kui ma õieti mäletan.
Meil siin künka otsas pole vähemalt majas sees viga, aga naabrite keldrites töötavad pumbad ööpäevaringselt. Naabrinaine oli lihtsalt keldritrepil istunud ja südamest nutnud, sest midagi muud enam pihta hakata ei olnud.
Nüüd on vähemalt selge, miks vanaaja inimesed meie talu südame sellisesse kohta ehitasid (ja mitte alla maanteele lähemale).
Selline see loodus paraku on.
On, mida järgmistel aastatel mäletada.

Vesiroosid vannitoas ja lõuna lumes

Enne, kui rääkida vesiroosidest, peaks tegelikult rääkima basseinist. Mis, nagu enamik meie õuel olevaid aiakujunduslikke elemente, tekkis planeerimatult ja sattus sinna kohta, kuhu sattus. Veesilmad aias meeldivad mulle tegelikult väga ja kunagi tahaksin veel mõnda, enne aga peab olemasolevaga kuidagi hakkama saama. Konkreetsele asukohale sai bassein seetõttu, et enne oli sel kohal jurakas saarekänd. Kui traktor selle lõpuks kõigi juurte ja juurte vahel olnud kivimürakatega välja sikutas, jäi maa sisse meetrise diameetriga ja ligi pooleteise meetri sügavune auk. Kuna keegi ei suutnud välja mõelda, millega seda auku täita, jäigi üle auk hoopis suuremaks kaevata. Edasise suhtes läksin tollase elukaaslasega raginal vastuollu. Tema tahtis sellist basseini, kuhu ka sisse hüpata saab, mina sellist, kuhu purskkaev panna ja taimi istutada. Esialgne võit jäi temale ja nii saigi õuele betoonist vannilaadne jubedus, ligi neli meetrit pikk, üle meetri lai ja üle meetri sügav. Kohe esimesel aastal selgus, et selles savimaasse rajatud betoonaugus ei lähe vesi soojaks ka mitte kõige palavamatel suvepäevadel, seega oli ujumisbasseini mõte juba algusest lootusetu. Purskkaevu ma siiski sain.
Veel paar aastat sai otsekui inertsist püütud kõikvõimalike kemikaalide abil vett puhtana hoida, aga paraku oli nii, et kui mina seda ei teinud, ei teinud ka keegi teine. Lepatriinu rassis veel eelmisel kevadel seda basseinijurakat pesta, aga kuna äravoolu ja tühjakslaskmise võimalust ei ole, on praeguseks tulemus jälle päris õudne. Lisaks selgus juba eelmisel aastal, et kusagil on betooni sees ilmselt külmast põhjustatud praod ja veepind jääb ligi pool meetrit servast allapoole. Ühesõnaga, ei midagi ilusat.

Juba eelmisel aastal mõtlesin, et basseinist peaks siiski tegema tiigi ja lõpetama selle keemiaga mängimise. No ja kui mul eile Horteses sellised iludused ette jäid...

Praeguseks on vastavalt saadud soovitusele vesiroosid pakenditest välja võetud ja vannitoas ämbris, kus nad siis peavad seni hakkama saama, kuni ilmad lubavad basseiniga tegelema hakata.

Hommikul paistis siinkandis päike ja suutsime isegi esimese õuelõuna terrassil süüa, kuigi toit jahtus kiiresti ja joped olid loomulikult seljas. Õuel liikuda veel eriti ei saa, sest lumi ulatub endiselt üle saapaserva,ainult maja lõunaküljel on paarimeetrine paljakssulanud ala. Need roosid, millele mul õnnestus ligi pääseda, tunduvad hinges olevat, ei suuri külmakahjustusi ega hallitust. Roosid jätsin teatavasti täiesti katmata, ainult muldasin korralikult. Murdunud oksi on palju, aga nendega ei hakanud täna jändama, sest pole kuhugi panna, lõkkeplatsi juurde veel ei pääse. Kaktus on kõvasti kannatada saanud, aga mitte külma, vaid selle otsas trampinud ehitusmeeste tõttu. Torkasin äramurtud liistakad otsapidi mulda, kui ellu jäävad, saab ära jagada.
Hommikul parandasin ära ka kasvuhoone, sellel polnud küll talvekahjustustega pistmist, aga need klambrinikatsid ei hoidnud juba sügistuultes katuseplaate kinni ja minemalennanud plaadid sai lihtsalt sisse tõstetud. Nüüd panin lisaks klambritele veel hoolega silikooni, eks näis, kas jäävad paigale.
Leidsin kolm pisikest lumikellukest ja ühe täiesti ärkvel ja elusa vihmaussi.
Istutasin pottidesse kaks Hortesest näppu jäänud pinnakatteroosi istikut, Red Fairy ja Sea Foam. Kasvuhoonesse siiski neid jätta ei julgenud, praegu on väljas vaid kolm plusskraadi.

Seemned vol.2

Pikk talv ja kevadeigatsus on mu ilmselt peast lõplikult sassi ajanud, igatahes olen endale viimase paari nädala jooksul suutnud veel seemneid soetada. Kõigepealt Seemnemaailma tellimus, mille puhul muutis mind karvaseks asjaolu, et pakenditel puudus igasugune eestikeelne teave. Esiteks, kas meil keeleseadus enam ei kehti? Teiseks, mu aiandusalane vene keel on nullilähedane ükskõik mitme palli süsteemis. Nende kodulehel on küll põhjalik info olemas, aga arvutiga ma tavaliselt aeda ei roni. See-eest seemned on põnevad:
Seitse sorti saialilli, lisaks tavapärastele värvidele veel valged, punased, roosad ja rohelised.
Veel kuus sorti peiulilli.
Neli sorti dekoratiivkapsast - hea pottides kasvatada, meeldib küll jubedalt tigudele, aga sügisel on väga ilus kuni hiliste külmadeni.
Kolm sorti pruudisõlge.
Kaks astrite segu.
Püsikud: südajas aktiniidia, ängislill ja laialehine seahernes.
Nagu sellest poleks veel piisanud, jäi mul täna veel Horteses igasuguseid pakke näppu, peamiselt püsikuid: kaukaasia tähtpea, missuuri kuningakepp, mets-lõosilm (valge, roosa ja sinise segu), püsiklina, mugul-askleepias ja kukesaba.
Suvikutest ainult basiilik, mingi põnevate punaste õitega sort (nagunii ma kodus basiilikut toidu sisse panna ei või, vingumist kõik kohad täis...) ja riitsinus, mis, kui kasvama suvatseb minna, on lõpmata ilus.
Nüüd peaks endale vist käratama, et käpad seemneriiulitest ja kodulehekülgedest eemale. Kui need asjad peaksid kasvama minema, siis peenraid nende jaoks nagunii ei ole. Aga eks siis on vähemalt midagi sõpradele ära jagada :).

Näpud mullaseks!

Millega keegi märtsi viimasel nädalavahetusel tegeleb, mina istutasin näiteks puid ümber. Tõsi küll, mitte õues vaid toas. Magamistoas.
Magamistoas ei olevat küll hea üldse taimi hoida, aga kuna tegemist on suhteliselt suure ruumiga, üle 30m2, siis mõned taimed mul seal siiski on ja siiamaani pole nad kogu hapnikku nahka pistnud. Uued potid ja uue mulla said täna siis:
Sokotra tarasarik (Polyscias scutellaria)
Ääris-draakonipuu (Dracaena marginata)
Lõhnav draakonipuu (Dracaena flagrans)
Käänd-noliina (Beaucarnea recurvata) muidugi mingi puu ei ole, aga ümberistutamist vajas seekord temagi, sest oli endale kolm jõmpsikat kasvatanud ja pott juuri paksult täis. Nii et nüüd on mul neli käänd-noliinat, millest ma kolm heameelega ära jagaksin. On soovijaid?
Ühesõnaga põrand mulda täis ja ise veel sealjuures õnnelik. Loodetavasti taimed kah.

Ajalooline hetk

Linnaelanikud naeravad end selle peale muidugi poolsurnuks, aga võrreldes sellega, et veel kaks tundi tagasi olid need näitajad vastavalt 0,23 ja 0,07, on edasminek märgatav. Nüüd õnnestub isegi mõne kaasblogija juutuubi linki või slaidirida ehk vaadata.
Kuidas see siis teoks sai...eks ikka läbi otsese väljapressimise. Eesti suurim sideettevõte tahab kangesti meie ettevõtet tagasi oma kliendiks saada ja me esitasime lisatingimusi. Ja saigi Wimax ka meie kodusse.

Kevade tulemine

Kevad tuli meil sel aastal mürtsuga. Laupäeval kella kahe paiku rebis teise korruse räästast alla sadanud jäähunnik küljest majaesise ukse varikatuse ja lahutas selle sekundi murdosa jooksul tükkideks - katuseplaat koos plekiga eraldi, kaks jämedast vinkelrauast kronsteini eraldi ja õu kümnesentimeetriseid kruvisid täis. Jääkamakaid jatkus ka igale poole.
Jääb üle kõrgemaid jõudusid tänada, et ühtegi inimest, koera ega kassi ei sattunud sel hetkel väljas olema. Lepatriinu jõudis poest koju vist vähem kui viis minutit hiljem, olin juba jope selga saanud, et minna vaatama, mis tegelikult juhtus, aga välja polnud veel jõudnud.
Sein jäi ka enam-vähem terveks, ühest voodrilauast on natuke tükke väljas.

Vaatasin eelmise aasta blogist, et 21.märtsil olid lumikellukesed väljas. Sel aastal pole isegi sellist kohta veel näha, kus mingi lilleke nina välja võiks pista. Maja lõunaküljel hakkavad kääbus-mägimändide ladvad välja paistma, aga maapinnani on veel tükk maad sulada. Kuigi hanged on kõvasti kahanenud, basseini juures seisvast kusagil 75cm kõrgusest haigrukujust ei paistnud vahepeal midagi, siis hakkas paistma pea koos nokaga ja nüüdseks on keregi nähtaval. Välja on ilmunud grill ja aiamööbel. Nendeni pääsemiseks ilmselt läheb veel aega.

Üleeile sai Lepatriinu sünnipäeva peetud ja eile laiseldud. Poolest päevast sadas ladinal vihma, mis hilisõhtul lörtsiks muutus. Kuna selg ja õlavööde on juba paar nädalat paraneda saanud, suutsin täna hommikul värsket lumekihti lausa positiivse pilguga vaadata, päike paistis ja ilus oli. Ning ilmateadet vaadates võis eeldada, et sulab ise ära, pole vaja lumelabidat käppida. Hómmikune temperatuur -3,3 kraadi lubas päevapoole plusspoolele pöörduda.

Sama olid paraku mõelnud ka ilmselt need tüübid, kes maanteedel libedusetõrjet teevad, et küll sulab ise ära. Igatahes mööda sellist kiilasjääd ma veel sel aastal pole pidanud tööle sõitma, päris vastik oli. Ilmselt on teehoolduse eelarved täielikult lõhki ja raha otsas.

Palju õnne, Lepatriinu!

Aed aknalaual

Ega mul neid valgusküllaseid aknalaudu eriti palju pole. Esimese korruse aknalaudadest ühel resideerib mu hiigelaaloe koos talve üle elanud loorberipuuga ja sinna ei mahu rohkem midagi. Teine näeb hetkel välja selline:
Esiplaanil siis vasakult seemnest külvatud kress-salat ja lehtsalat, juba ninad roheliseks saanud tippsibulad ja tärkamisjärgus till. Paremal ajatatuna poest ostetud Iris reticulata Harmony, mis jõudis juba ära õitseda, nartsiss Tete-a-tete, mis täna hommikul esimesed õied avas ja puhkemisjärgus tulp Freeman. Lilled leiavad hiljem koha aias, aga praegu pakuvad hingerõõmu arvuti kõrval.
Purualgajana tegin seemnest istutamisel alati selle vea, et ei taibanud mulda korralikult kinni suruda. Nüüd kastan mulla enne seemnete panekut korralikult läbi, surun hoolega kinni, riputan seemned näpuotsast peale ja siis sipsutan veelkord kerge mullakihi peale, seda viimast enam ei kasta. Ka tõusmete kastmine on omaette probleem, targad soovitavad isegi algul ainult pritsida, et õrnu taimehakatisi mitte kahjustada. Kuna mina pole suutnud välja mõelda, kuidas toas pritsida nii, et mitte rikkuda täispuidust aknalaudu ja mööblit, siis ma siiski kastan, aga hästi ettevaatlikult poti servast.
Valgust on aga ikkagi vähe, tõusmed venivad pikaks.
Tagaplaanil on aga aknalaua püsielanikud, kuukingad ja kaktused.

Postituvi aga tõi eile pakiga kolm imeilusat raamatut, Elle Ahse "Iiris" ja Aarne Kähri "Kevadlilled" ja "Päevaliilia". Iirisekasvatajat minust ei saa, mu enda aediirised on neli aastat ainult lehti kasvatanud (raamatust loetu põhjal kahtlustan, et meie muld on liiga aluseline, ükski hapulemb ei pea siin vastu), kuigi jah, siberlased meeldivad mulle järjest enam ja pole välistatud, et ma endale neid ka hankima hakkan. Pildid olid küll imeilusad. Kevadlillede raamatust sain nii mõndagi enda jaoks üllatavat teada näiteks sinilillede kohta ja ega ma sedagi teadnud, et võililli on üle saja liigi. Päevaliilia-raamat on veel avamata. Koht päevaliiliate peenra jaoks on mu peas planeeritud, näis, millal lumi sealt pealt lõpuks ära sulab ja enne, kui peenar valmis, ei soeta ma sinna mingeid taimi. Aitab Sarastro tellimusest ja Aiasõbrast sai songermaale ka puid-põõsaid tellitud, neid ma küll ei viitsi mööda Euroopat taga ajada. Kõigepealt aga on mulda ja turvast vaja. Ühesõnaga, nagu alati - enne kui midagi teha, on vaja ära teha midagi muud.

Teine postituvi aga tõi Apollo internetipoest kastitäie muud lugemist, nii et las see talv kesta. Natuke on küll rahutust hinges ja tahaks õue, aga kannatab ära. Terve järgmise nädala jooksul lubab ilmateade veel tõsiseid külmakraade ja lumesadugi.

Suured aiad, väikesed aiad

Mitte kunagi pole keegi rahul. Ei need, kelle krunt liiga väike,ega ka need, kellel liiga suur. Kui osadel pole enam ruumi, kuhu istutada, siis minul on järjekordselt tunne, et ükskõik mida ma ka ei istutaks, ikka näeb ta krundil välja nii, nagu oleks sinna juhuslikult lennuki pealt pudenenud.Krattisin Maa-ameti serverist ortofoto ja joonistasin natuke. Kollane joon on krundi piir. Roosaga ümbritsetud see ala, mida me meeleheitlikult ikka vähemalt niita püüame - kuna tegemist on täieliku kivikangruga, kus praktiliselt mitte kusagil sirgelt niita ei saa, siis võtab sellegi niitmine vähemalt kaheksa tundi aega. Maastikuplaneerimisest pole suurt tolku, sügisesese võsavõtmise käigus sai proovitud mõnda väiksemat kivi nihutada, aga selle asemele oleks siis sellistes kogustes mulda vaja, et see kujuneks elutööks. Pealegi mulle need rändrahnud meeldivad ja kogu krundi siledakslükkamine rikuks kogu loodusliku miljöö.
Kollasega viirutatud alad on need, kust sai sügisel võsa hävitatud. Ma pole kindel, et mu vastu veel sellepärast keegi väärteomenetlust ei algata, sest nagu kuu aega tagasi selgus, elame me valla detailplaneeringu järgi tiheasustusalal. Pildi pealt on ju näha ka, kui hirmtihe asustus meil on...lähema naabri väravasse üle saja meetri.
Sinisega viirutatud alad on kevadeti vee all ja kui praegust lumeuputust vaadata, siis jäävad sel aastal vee alla vist kogu suveks. Kunagised vee äravoolukraavid kasvasid umbe juba nõukaajal ja midagi eriti teha ei saa, sest meie krundi ja lähima maanteetruubi vahele jääb kakssada meetrit üle võõra krundi, mis on juba viiendat aastat müügis ja kuhu omanikud isegi jalga pole tõstnud. Rääkimata sellest, et keegi seda isegi buumi osta tahtnud oleks.
Hall ala on lihtsalt võsa ja võsastunud mets. Poolsoine pealekauba. Sääskedele väga meeldib.
Tavaliselt käibki istutamine nii, et ma käin põõsaga mööda krunti ringi ja püüan kuhugi auku sisse saada. Esimesel kolmel juhul üldiselt ei saa, sest kümnesentrimeetrise mätta all lesib järjekordne mitmetonnine rändrahn, mille olemasolu maapinnalt isegi mitte ei aima. Lugesin kusagilt blogist, kui suurt auku oleks mustika jaoks vaja - no sellise augu saaks meil maasse ainult dünamiidi abiga.
Tumelillaga värvisin ala, mille kordategemine mulle küll meeldiks, aga minust jääb vist tegemata. Õigemini on juba korra proovitud, aga kasvas paari aastaga uuesti võssa, seal on veel rohkem kive kui õue peal ja traktor lihtsalt ei mahu igale poole vahele.
Lepa- ja toomingavõsa ei sega kivid see-eest põrmugi.
Oehh.
Vahel oleks päris tore, kui oleks kena pisike mõnesajaruutmeetrine ridamaja aed. Seda suudaks vähemalt korras hoida.

Miinus kolmteist

...näitas kraadiklaas köögiakna taga, kui ma hommikul kell pool üheksa trepist alla tulin. Accuweatheri pikk ilmateade lubab järgmisel nädalal natuke sula, siis järgmisel nädalalõpul taas mitu päeva järjest kuni -11 ja ülejärgmise nädala algul veel lund kah. Iseasi, kui tõsiselt nii pikaajalist ilmateadet võtta saab.
Ei taha see talv järele anda.
Aga pole viga. Sees on soe, pliidi all pahiseb tuli, ime küll, aga me vist ikka tuleme puudega välja. Kõht on praemuna ja peekonit mõnusalt täis ja kohvitass lõhnab käeulatuses. Valgus akna taga on vägagi kevadine, kuigi päikest otseselt ei paista.
Loodetavasti saavad täna pottidesse eile Hortesest ostetud tilli- ja salatiseemned ning tippsibulad, väetatud orhideed ja muud toataimed. Kui õues midagi teha ei saa, siis teeme toas.
Vähemalt lund ei pea täna kühveldama :), saab natuke selga kosutada.

No suur tänu...

...nendele jõududele, kes täna jälle seda kena valget asjandust 15 sentimeetrit maha puistasid ja lubavad läbi ilmateadustuse sama tegevusega jätkata ka kahel lähemal päeval. Inglaste pikk ilmateade lubab sula alles järgmise nädala algul, vahelduseks rõõmustatakse nädalavahetuse öödel ka 15 külmakraadiga. Nii armas.
Nojah, oleks selliseid vihmaseid nädalavahetusi nagu viimane, veel olnud, oleks ju võinud juhtuda, et selg ja käed ei valutagi enam vahetpidamata. Ja siis oleks kevadel jälle tekkinud hirmus kihu hakata auke kaevama ja neisse midagi istutama.
Praegu, kui ma peale kaht tundi lumelükkamist jaksasin suure surmaga teisele korrusele dushi alla roomata, tekitab isegi labidasarnase eseme vari minus vastupandamatut tahtmist kuskile teise riiki põgeneda. Suveunistus aga on aianduse asemel pigem kusagil terrassil lösutada ja raamatut lugeda.
See-eest jõudis Ameerika Autos lõpuks terveks ravitud Lumehelbeke täna õnnelikult koju ja peab mainima, et neliveo, lukus diferentsiaali ja laiade rehvidega oli äraütlemata mõnus mööda libedat maanteed tuisata, isegi sellist tunnet ei tekkinud, et kuhugi kisuks. Bensiinikulu ma omaenese vaimse tervise huvides igaks juhuks ei vaadanud ja pidurdama hakkasin seda kahte ja poolt tonni igaks juhuks pea kilomeeter enne õiget teeotsa. Muidu oli mõnus ja kui raatsiks selle autoga tööl käia, poleks mingit traktorit vajagi ja prügiauto vaadaku ise, kuidas omadega hakkama saab.
Ahjah, ja siis oleks mul veel hädasti vaja inimest, kes teeks mõistliku tasu eest ammu valmisoleva kuuri mõõdistusprojekti. Minu joonestusoskus praagiti välja ja õigusega, ega mul seda eriti olegi. Kolm aastat tagasi öeldi vallast, et projekti pole olemasoleva kuuri renoveerimiseks vaja, nüüd siis äkki on. Kui kellelgi on töötu tuttav joonestaja või ehitustudeng, las saadab mulle meili.

Seemned

Panen enda jaoks kirja, milliseid seemneid suutsin endale jubaveebruaris kokku ahnitseda, et enda jaoks kusagil üleval oleks. Kasvuhoonesse ei pääse niipeagi ja selle ajaga suudan ammu ära unustada, mida ma juba ostnud olen.
Suvikutest on viis pakki erinevaid peiulilli, petuuniad jms. pika ettekasvatusajaga suvelilled on mõistlikum osta beebitaimedena, sest ettekasvatamiseks on meie maja liiga pime. Vaja oleks veel mõningaid mungalilli.
Kaheaastastest lebavad mu laual kirikakar (Bellis perennis) Pomponette ja verev sõrmkübar (Digitalis purpurea).
Kui on suur ja ikka veel tühi aed, on vahel põnev ka püsikuid enda jaoks ette kasvatada. Aeg-ajalt on midagi isegi välja tulnud. Selleaastased katsetused saavad olema:
Sügisene emajuur (Gentiana septemfida)
Kurekell, segu (Aquilegium)
Aubrieeta "Whitewell Gem"
Igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens)
Kukekannus (Delphinium) Delight, värvide segu
Roomav kipslill (Gypsophila repens)
Krüsanteem (Chrysanthemum indicum).
Ja siis on veel kolm pakki lookleva mägimänni (Pinus mugo var.Mughus) seemneid. Pole kunagi üritanud puid seemnest kasvatada, küllap on see väga pikaajaline eksperiment. Aga põnev.
Püsikuid olen tellinud sel aastal ainult Sarastrost.
Küll midagi ka kohapealt näppu jääb, sünnipäevaks saadud Hortese, Hansaplandi ja Juhani kinkekaardid ootavad oma aega :).
Ühtegi tomati- ja kurgitaime ma sel aastal näha ei taha, toetan parem kohalikke väiketalunikke ja teen oma sisseostud Keila Aianduse ja Mesinduse seltsi poest.

Kuuri idapoolselt katuseosalt on lumi öö jooksul maha sadanud, õnneks hooga üle teeraja, mitte selle peale. Läänepoolne on veel paksu lume all.
Majakatused muutuvad ka ühe lagedamaks ja hanged kahanevad jõudsalt. Veel eile hommikul ei olnud seda terrassilauda üldse nähagi.

Igasugused imelikud mänguasjad

Nad on nüüd ikka täiega ja lõplikult hulluks läinud, sosistas Bella Sallale kõrva, kui ma hommikul otsustaval sammul teise korruse poole suundusin, kaasas lumelabidas, veel üks labidas, reha ja vana võsavikat. Kaks viimast seetõttu, et need olid kõige pikemate sabadega esemed, mis mul kuurist välja tuhnida õnnestus. Õnneks neid eriti vaja ei läinudki.
Kavasolev operatsioon oli terrassikatuse lumest puhastamine. Kus, nagu selgus, oli oluliselt rohkem lund, kui me algul arvasime. Ja järgmine, teiselt korruselt langev laviin rippus juba selle kohal. Algul sudisin labida ja rehaga aknast, aga siis otsustas Lepatriinu kui noorem ja kergem ikkagi riskida ja katusele ronida.
Ühesõnaga, enne oli selle kuhja koha peal jalgrada.Pärast oli ka. Selle vahele mahtus tunde järgi vähemalt paar tonni märga lund. Kusjuures Lepatriinu lubas juba neljapäeva õhtul, et tema enam lund ei kühvelda. Kühveldasime mõlemad. Algul lund katuselt alla ja pärast jalgraja pealt uuesti minema. No kui aus olla, siis Lepatriinu kühveldas natuke rohkem.
Aga jätkuks eelnevale diskussioonile sahkade ja freeside teemal. Olen seda asja siin talvel nii mõnelgi korral uurinud, ja üllatuslikult on nii murutraktori sahk, maasturi sahk ja lumefrees enam-vähem ühes ja samas hinnaklassis. Ning igaühel omad head ja vead. Kõige võimsam lumelükkaja oleks muidugi Lumehelbeke, aga selle miinuseks on kehv manööverdamisvõime, ligi kuuemeetrise dziibiga oleks võimalik küll lükata teid, aga garaazi taga ümber pöörama ei mahu, maja taha pääsemisest rääkimata. Ma tervet aeda ikka ei tahaks maha sahatada. Kui praegu ehk on ikka lootust, et midagi on alles, siis pärast Helbekesega üle käimist kindlasti mitte.
Lumefreese ma sügisel isegi vaatasin, aga avastades, et need riistapuud kaaluvad minimaalselt kolmkümmend kilo, rohkem ei vaadanud. Meil juba seisab kuuri all kasutult pildilolev riistapuu,iseliikuv bensiinimootoriga lattniiduk-lumesahk on selle asja nimi. Kaalub see kullake 50 kilo ja käike on tal täpselt üks, otse edasi. Seda siledal pinnal. Meie mättalisel pinnal tähendab see, et edasi küll, aga kas just otse. Me pole siin kumbki just papist tüdrukud, aga kahjuks peab tunnistama, et meie selle riistapuu juhtimisega hakkama ei saa, ei niites ega muru lükates. Nõuab tõsist meesterahva jõudu ja eriti hull on asi siis, kui juhtub kuhugi kinni jääma, kas põõsasse või hange. Ma olen peaaegu oma õlaliigese ära nikastanud teda välja tirides. Nii et kui kellelgi kodus on tehnikahuviline karujõuga meesterahvas, on selline riist sümboolse hinna eest välja pakkuda.
Kolmas võimalus on murutraktori sahk, aga ka selles ma kahtlen, sest märjal maal ei suuda meie traktor iseennastki vahel edasi vedada, rääkimata kärust või lumest. Siledaks silutud ja sajakordselt kinnirullitud maapinnal ta ehk midagi teeks, aga meie kallakutel ja kivide vahel...
Mulle endale meeldiks hirmsasti selline riistapuu, aga see käib kahjuks rahaliselt kaugelt ja kõrgelt üle jõu.
Parimad tänased uudised aga hoopis taimemaailmast. See opuntia-kõrvake reisis oktoobri lõpus mu reisikohvris kodusesse lillepotti Sahara äärest. Oli kuus päeva kohvris kilekoti sees ja ega ma eriti uskunud, et juured alla võtab. Sorti ei oska arvata, meie aias kasvavast Opuntia compressast erineb selle poolest, et tal pole okkaid. Kasvab umbes poole meetri kõrguseks või nats kõrgemakski, seda muidugi Tuneesias. Ning täna avastasin, et oi, kasvatame pojukest. Mul on ikka hirmus kiusatus see kupatus aeda istutada, kuigi jah, kõigepealt peaks teada saama, kuidas meie suur kaktus sõpradega talve üle elas...

Kummalised lood

Eeskoja laest tilgub vett. Oleks veel kuidagi arusaadav, kui selle kohal oleks lumine katus, aga ei ole. Teine korrus ja tuba on. Kus ei ole mingit vett. Mingit toru laes ka pole. Müstika.
Vett imbub ka Lepatriinu toa aknapaledest. Sissepoole.
See, et meie sissesõidutee siiamaani lahti lükkamata on, on selle kõrval kökimöki. Vallast öeldi täna, et ups, ilmselt jäi meie ja veel kolme majapidamise sissesõidutee lihtsalt traktoristil kahe silma vahele. Homme lubati tulla ja lükkamata tee tõttu käimata jäänud prügiauto pidi tulema järgmisel nädalal. Kui aega saab.
Vahepeale jäi kaks tööpäeva ja seega kükitas Lepatriinu pisike prantsuse pesukott lihtsalt kaks päeva kuuri all, tööl käisime Hondaga. Ma pakkusin küll, et paneme CRV-le köie taha ja teeme Peugeot´-st kelgu, aga Lepatriinu miskipärast ei tahtnud. Selle asemel võttis labida ja lükkas ihuüksinda eile kakssada jooksvat meetrit autoteed labidaga puhtaks. Eesti naise jõud võrdub x hobujõudu. Sada viimast meetrit enne suurt autoteed sai aur otsa ja teele välja ikka ei saanud. Mismoodi ta ennast täna peale seda tundis, ma parem ei kommentaari. Hetkeseisuga on elus, aga magab.
Järgmiseks talveks katsun Lumehelbekesele saha hankida. Siis ei tule kindlasti siinkandis vähemalt kümme aastat lund maha. Seesamune sündroom, et kui sul on vihmavari kaasas, siis ei hakka ju iial vihma sadama. Ja vastupidi.

Ikka sellestsamusest

Ka sina, Brutus!, muigasin ma Trummi postituse pealkirja nähes. Praeguseks on vist enamikel lumelükkajatest siiber (oleks vähemalt kopp ees, saaks seda kasutada). Eilsest õhtust saadik on vähemalt 20 sentimeetrit seda WFS-i juurde sadanud ja praeguse seisuga oleme lumesajule kuulutanud lihtsalt boikoti. Köögi aknast väljavaatamine on rangelt keelatud (see on ainuke aken, millele ei saa kardinat ette tõmmata) ja Lepatriinu läheduses ei julge ma selliseid sõnu nagu lumi ja talv üldse kasutada, muidu hakkab midagi lendama. Hea, kui ainult sõnad :). Mitte ma ise autost välja või midagi raskemat minu suunas.
Aga ega me pääse, homme tuleb jälle kühveldama hakata, sest muidu ülehomme tööle ei pääse. Hea, et teeotsa siiski aeg-ajalt traktor lükanud on, see on üldse esimene talv, kui siinkandis mingisugustki traktorit näha on olnud. Varasematel talvedel tuli lihtsalt hoogu võtta ja neliveole loota, aga masuajal on vist vallaametnikele meelde tulnud, et nende palk tuleb elanike maksudest.
Olud muudavad arusaamist, kunagi ma ei saanud üldse aru, miks talvel siinelanud onu kunagi lund koristada ei viitsinud. Praeguseks on endalgi tunne, et kui tööl käima ei peaks, trambiks kah kuidagi tillukese jalgraja lähima maanteeni, küll sealt juba kuidagi poodi käima pääseks. Kasvagu see lumi mujal kasvõi üle pea, küll ta millalgi ikka ära sulab.
Aga ei pääse kuhugi, sest kahjuks pole meilt võimalik ühistranspordiga meie töö juurde pääseda ja nii tulebki käsitsi lahti ajada autoteed, maja ja kuuri vaheline ala. Pluss veel mõned hädavajalikud jalgrajad. Ikka ja jälle.
Rohkem ka ei jaksa lükata, kuigi vist oleks vaja. Koertel on seedehäired, sest neil pole kusagil jalutada. Isegi kass haiseb, sest ta ilmselt paksus lumes asjal käies väga proosaliselt laseb end täis.
Ise olen sellest lumelükkamisest, külmetamisest ja puudetassimisest nii metsikult väsinud, et ei taha isegi kevadisele aiale mõelda. Mitte miski ei huvita ja see mittehuvi ja ropp väsimus kasvavad iga päevaga. Need mõtted-tellimused, mis jaanuari algul olid, need sinnapaika ka jäid. Eks näis, mis edasi saab.
Midagi positiivset on ka, koerad hakkasid karva ajama. Kevad tuleb ikkagi :D. Ja seda karvamerd, mis nad endale sel aastal selga kasvatanud on...
Ja siis ma tellisin endale iiriseraamatu (suvel loodan autori autogrammi saada, khm), ja kaks Kähri raamatut, Päevaliilia ja Kevadlilled. Nii et päris surnud ma siiski ehk veel ikka pole.

Lemmikloomi jalutamas

Igal asjal omad head ja vead. Talve esimese poole kehv laesoojustus on ilmselt kaasa aidanud sellele, et meie katusel väga suurt lumeprobleemi pole, katuseharjad on suisa paljad ja tume plekk-katus läheb päikese käes ka kergelt soojaks. Hoolimata sellest, et täna näitas maja põhjaküljel kraadiklaas seitset külmakraadi, solisesid lõunaküljel räästad juba üpris rõõmsasti.

Lõpuks suutsid laiskloomad ka end kodunt välja venitada. Lemmikloomadest said kaasa sinine neljarattaline ja mustvalge neljakäpaline. Kauka ja kass jäid kodu valvama.
Aga kõik kohad olid kadunud. Talvetaat oli ära peitnud nii Vasalemma jõe:

Kurkse väina:

Harju-Madise vana kalmistu

Lahepere lahe:

Lepatriinu katsetas vahepeal lume sügavust ja läks omadega kraavi. Õnneks suutis ikka omal jõul välja ronida. Ilm oli imeilus ja sinistes sügavates varjudes aimus kevadet.

See põnev genealoogia

Mu pea on nagu prügikast, iial ma ei mäleta, kuskohast ma midagi lugesin. Info jääb alles ja on teiste asjadega sassis nagu Kört-Pärtli särk, Seda ma siiski mäletan, et vihje geni.com -le leidsin Epu blogist. Kasutades mõned aastad tagasi Eesti Isikuajaloo keskuselt tellitud suguvõsauuringut, toksisin ühe õhtuga viis põlvkonda sisse, saades tulemuseks, et sugulasi mul peaaegu polegi. Või vähemalt selliseid, kellel mingisugune suguvõsauurimise huvi oleks. Ega see mind eriti üllatanud, tean niigi, et vanavanemate mitmelapselistest peredest on paljud läinud lastetult, samamoodi, nagu lähen ükskord mina ise.
Mõnenädalase viiteajaga hakkas siiski kokkusattumusi ilmuma, kuid päris veresugulasi siiski mitte. Seni.
Siiski on põnev olnud mööda suguvõsaharusid ringi uidata. Või niisama tuttavaid nimesid leida. Või tont-teab-milliseid sugulussuhteid. Näiteks Köögikataga:
Kadri is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's niece's husband's uncle's wife's first cousin once removed.
või hoopis Lydia Koidulaga:
Lydia Koidula is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's third cousin twice removed.
mis omakorda peaks tähendama, et ka Kata on Koidula sugulane :).
Et mis tähtsust sel peaks olema? Ega ei olegi. Lihtsalt üks ajaviitmise vorm kevade ootuses, kui töölt on võetud sandi enesetunde tõttu vaba päev ja õues sajab seda WFS-i aina juurde. Haige ma ei ole, lihtsalt sain kurva uudise tõttu magamata öö, pidin eile omaenese pea-laiali-oleku tõttu kaks korda liiklusõnnetuse põhjustama ja otsustasin renoveerumiseks nädalavahetust pikendada.
Vähemalt maja tundub nüüd soe olevat, isegi -15 kraadi juures ei langenud kojutuleku ajaks toatemperatuur enam alla +18 kraadi. Tänase -5,8 kraadi juures püsib eile köetud elutoas +21,4 ja enne õhtut uuesti kütta pole vaja. Vaat mis tähendab paar pakki vatti ja paar tublit meest.

Paverpol, seekord pronksikarva

Näpud sügelesid juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuidagi ei jõudnud asjani. Nüüd on maja üles soojenenud ja saab teha muudki peale kolme teki all raamatu lugemise. Niisiis, katsetused värvilise, antud juhul siis pronksivärvi Paverpoliga (mis purgis on pigem kakaovärvi).
Lillevaasi materjaliks olid tühi laiakaelaline veinipudel ja kaks T-särgi varrukat. Aega läks kusagil 10 minutit.

Kujudega nikerdamine võtab rohkem aega , materjaliks endiselt valge trikotaaz, traat, lauajupike pingiks. Tulemus peale esimest ööpäeva kuivamist, lõplik kuivamine võtab nädala ja päris pronksihelgi saavutamiseks peaks ilmselt lakkima. Traat sai ka sellega otsa, kusagilt peab hankima ühesoonelist juhet, mis poleks liiga jäik ega liiga pehme, nii et sellega saaks kujude karkasse ehitada. .

See asi läks esialgu untsu, sest lisaks kingakarbile püüdsin kasutada oma aja ära elanud siniseid vahvelrätikuid. Selgus aga, et puhta puuvilla märgistust kandvad rätikud ei ole siiski puuvillased, sest materjal ei võtnud Paverpoli korralikult sisse (Paverpol ei nakku sünteetikaga) ja sinine värv jäi läbi kumama. Proovin veel üle pintseldada ja asja funktsioon saab olema ilmselt taimepottide ümbris.

White f****ng s**t

Pealkiri siis Trummi eilsest kommentaarist ja tõesti pisut tõlkimatu. Just täpselt ma täna hommikul mõtlesin, kui köögiaknast kuuri ette tuisanud poolemeetrist lumehange nägin. Selleks, et kuur-garaazis ööbivateni autodeni pääseda, tuli sellest läbi kaevuda ja seda tegi põhiliselt Lepatriinu. Mulle käib suur käsisahk natuke üle jõu, labidaga võin vehkida. Ega ma pole arsti käest julgenud küsida ka, kas ma ikka võin puid tassida ja lund lükata, sest siiamaani on iga pärimise kohta end natukenegi füüsiliselt liigutada küllaltki kategooriline ei kõlanud. Samas nagu ise ei suuda paigal olla ja lödiks muutuda, pisut piinlik ka, kui ainult teine rabelema peaks. Viimasel kahel päeval siiski nats murelik, õmblused paistes ja veritsemas,stress, külmetamine, pingutamine, mis iganes.
Eilne seinaservade soojustamine vahuga kah eriti õnnelikuks ei teinud, sest seina lahti võtnud sellid fikseerisid fakti, et soojustust, mille paigaldamise eest ma 2004.aastal kopsakaid summasid maksin, lihtsalt ei ole. Kohati pole peale tuuletõkke üldse suurt midagi. Ja kui sein koosneb siseviimistluse vineerist, puitkarkassist, tuuletõkkest ja voodrilauast, siis vist tõesti ei ole mõtet loota, et ta 25-kraadise külmaga sooja peaks. Sellega ei saa praegu ka midagi teha, lund on liiga palju ja raha liiga vähe.
Tööle me siiski saime, suure teeni ulatuva 300-meetrise lõigu läbisin parketimaasturiga esimese käiguga, Lepatriinu pisikesel Peugeot-l, mis jälgedes tuli, olevat sellest hoolimata lumepilved üle katuse lennanud, õnneks kinni ei jäänud. Häda korral oleks tulnud Lumehelbeke tööle panna, aga selle oli meie kulul laiutav naabrinaine, kes ise lund lükata ei viitsi ja nahhaalselt meie parkimiskohti kasutab, kinni parkinud.
Näis, kuidas kojusaamisega lood, labida võtsin igaks juhuks kaasa.

Eestimaa talv

Muhediku tuisujuttu lugedes meenus, Lepatriinu leidis nädalavahetusel netis surfates sellise kena jutukese:
... ehk jutuke sellest, kuidas väliseestlane Floridast kolis Eestisse elama ning oma juuri otsima hakkas...

August
12.08 - Kolisime oma uude kodusse Eestis. Siin on nii ilus.
20.08 - Kõik on nii ilus. Ei suuda ära oodata aega mil saan lund näha.

Oktoober
14.10 - Eesti - kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide
kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.
21.10 - Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal põtru. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.

November
11.11 - Algab põdrajahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.
23.11 - Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaažitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaažitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Eestit.
24.11 - Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaažist. Mulle meeldib siin.
25.11 - Veel lund. Ei saanud garaažist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Detsember
22.12 - Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.
25.12 - "Merry **** Christmas!" Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.
27.12 - Veel seda valget s...tta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lumekühveldamine garaažiteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?
28.12 - See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter seda p...ska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve... Lumesahk jäi lumme kinni ja see värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu maja teele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

Jaanuar
04.01 - Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi põder jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000.- Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud!

Mai
03.05 - Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.
10.05 - Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Eesti!
***
Maikuus ma just Floridasse ei koliks, aga praegu võtaks pileti küll, kui keegi pakuks. Tagasilennuga aprilli lõpus. Ja vabatahtlikud, kes vahepeal mu töö ära teeksid, oleksid ka teretulnud :).
Eile oli väljas nulli peal ja räästad tilkusid lustlikult. Sees 22 kraadi sooja ja tuli sai ahju tehtud alles õhtul. Vaata, mida tähendab natuke vatti ja aurutõket. Põrandad olid küll endiselt külmad, aga sellega juba alustati täna. Näis.

Palju villa, vähe kära

Katusealune tehti ära ühe päevaga. Tulemus: Lepatriinu toas, kus eile õhtul oli 11 soojakraadi (2,7 kw huugava radika juures, tuba ise 12 ruutu) on praegu 19. Köögis ja toas neli kraadi soojem kui eile sama välistemperatuuri juures, ja seda tingimustes, kus enamus osa päevast polnud teisel korrusel poolt lage ja mehed käisid vatti tassides sisse-välja.
Raha läks rohkem kui paari saabaste peale, aga vähem, kui ma alguses hirmuga arvasin. Saapaid on mul nagunii liiga palju.
Fliisjakk on mul endiselt seljas, aga luku tõmbasin juba lahti :).
Tegelikke tulemusi näeb muidugi hiljem, sest praegu on veel nii maja kui mööbel maha jahtunud.
Külma lõõskavate seinaservade põhjus leiti ka üles. Mehed lammutasid väljas natuke ja fikseerisid, et maja alumise prussi ja vundamendi vahel on pea terve seina ulatuses tühi ruum. Mismoodi see maja niimoodi õhus ripub, jääb minu blondiinimõistusele arusaamatuks. Pragu nägin oma silmaga. Parandustehnoloogia koha pealt oli õigus nii Hilisel kui Trummil, ainult et seda tehakse väljaspoolt, alumine voodrilaud ja tuuletõkke serv võetakse lahti ja tühikud lastakse vahtu täis. Seda ei saa kahjuks teha seni, kui välisõhu temperatuur kümnest külmakraadist madalamal püsib. Kuna järgmiseks nädalaks lubab soojemat, siis saab isegi järgmisel nädalal ära teha.
Ja lõpuks on sama kamp lõpuks võimeline ära panema ka radiaatorid veesärgiga pliidi taha, sellele tööle olen ka vist viis aastat tegijat otsinud, tõsi küll, mitte väga järjepidevalt, kuna tol ajal selles majapooles keegi ei elanud. Elagu majanduskriis.
Nii et alati järgneb mustale triibule valge, aga aitäh kõigile lohutajatele. Vahel on tõepoolest väga vaja, et keegi natuke õlale patsutaks ja kõike ainult sissepoole ei saa ka elada. Pidavat tervisele hakkama.
Mis aga 2005/2006 aasta talve puutub, siis siinkandis pikalt külm ei olnud, jaanuar täies ulatuses nullilähedane. Ilmamärkmeid mul endal küll sellest ajast ei ole, aga kõikvõimsas netimaailmas on olemas selline koht nagu Weather Underground, kust saab iga kuupäeva kohta kohalikke temperatuure tagasi kuni aastani 1996. Fotode järgi saab samuti öelda, et meri oli kaldani lahti, tänavu on laht jääs. Ma pole seda varem vist näinudki, et põhimõtteliselt saaks otse üle lahe Laulasmaale jalutada. Mis ilmselt tähendab pikka ja külma kevadet, kuni kõik see jäämass ära sulada suvatseb.

maeisuudaenam

Hommikul akna taga -27 kopikatega. Töölt koju jõudes köögis 11 ja toas ahju juures 8, taganurgas 3 kraadi. Ahi, seejuures täiesti soe alles. Enamike toalillede külmavõetud laibad võib pidulikult ära visata.
Elutuba on kasutamiskõlbmatu, sest ilma suusapüksteta ei saa enam ühelegi toolile ega diivanile istuda, nii mööbel kui seinad on niivõrd maha jahtunud ja jäised. Kabinetis pole olukord kuigivõrd parem. Köögis on temperatuur peale kahetunnist kütmist tõusnud 16 kraadini.
Nõud on mitmendat päeva pesemata, sest köögis pole sama kaua vett ja vee tassimiseks-soojendamiseks olen ma liiga apaatne.
Eile pidin maja põlema panema, ahju suitsutoru läheduses hakkas kahtlaselt kärsahaisu tulema. Jahutasin seina märgade käteratikutega ja ei saanud õieti magada. Meil on puumaja ja ma olen tulekahjude suhtes üsnagi paranoiline.
See, et sein kärssama läks, ei tähendanud sellegipoolest, et toas oleks soojaks läinud.
Aias tundub olukord ka kaunis katastroofiline olevat. Meretuuled on lumekihi õhukeseks ja kivikõvaks lihvinud ja lootust, et roosid selle temperatuuri juures ellu jäävad, eriti ei ole. Sama veigelate ja muu eelmisel aastal istutatud nänni suhtes, mille lumi on kõigele lisaks puruks muljunud.
Eesti Energia kella neljane pressiteade lubab kõigele lisaks elektrikatkestusi. Siis poleks meil enam ka vett ega kanalisatsiooni ja ülemine korrus on täiesti kütteta. Lisaks külmuvad ära kõik vee- ja kanalisatsioonitrassid, sest ilma dünamiidita meil neid sügavamale kui 80cm polnud võimalik paigaldada. Graniit või põldpagu, mis iganes, vahtis igast kraavist vastu. Praegu on kõigis trassides küttekaabel sees, muidu ei saaks siin üldse elada.
Detsembri algusest (varem oli elektrigagi piisavalt soe) on kulunud üle kümne ruumi puid ja tonn puitbriketti, seda lisaks kosmilisele elektriarvele. Radikaid juurde panna ei saa, peakaitse ei pea vastu. Brikett on praktiliselt otsas, kuivi puid on kusagil 2-3 m3. Kui need otsa saavad, läheb märg, midagi pole teha. Naabrid juba olevat selles staadiumis, et polevat vahet, kuiv või märg, peaasi et põlema läheb.
Millega me selle nuhtluse küll ära teenisime?
Kui ma praegu mõne mölaka kätte saaksin, kes siin vahepeal rahvusvahelistel konverentsidel rasket raha kulutades globaalsest soojenemisest leelotasid, topiksin ta ahju, ausõna.
***
Lisaks sain teada, et rootsi kolleegi ja hea sõbra maovähki ei saa ravida, kuna ta immuunsüsteem ei kannata keemiaravi.
Lisaks pean minema homme hommikul kohtusse vargaplikaga, kes nõuab kolme kuupalga ulatuses kompensatsiooni selle eest, et ta vargusega vahelejäämise eest töölt lahti lasti.
Hetkel on elu üksainuke must triip. Masendav.

Ne imei sto rublei,

...a imei sto druzei, ütleb vene vanasõna ja nagu rahvatarkustel tavaks, on see õige. Segasin ja miksisingi reedel ja laupäeval sõprade nõuandeid ja lisasin oma väljamõeldisi. Panin tuult läbilaskvale tagauksele kilekardina ette. Lasksin suurematesse teadaolevatezse tühimikesse vahtu, mahus auk ja pudel. Oleks ilmselt rohkemgi mahtunud. Kleepisin kinni pistikupesad ja teipisin kinni põrandaliistude servad - see ei näe küll eriti ilus välja, kuid toatemperatuur tõusis selle tegevuse käigus kahe kraadi võrra. Üks headest sõpradest laenas oma kõige kallima varanduse, oma profiehitajast mehe. Kes tuli kohale, võttis lae lahti, sügas kukalt ja arvas, et selle pisikese laepealse jõuab ehk muude tööde vahel isegi järgmisel nädalal ära soojustada. Vundamendi ja seina vahelt sisse puhuva tuulega aga kahjuks ei saa sellise temperatuuri ja lumega midagi ette võtta, sest sein tuleb lahti võtta väljastpoolt. Seina ja vundamendi liitekoht aga on praeguse seisuga igal pool paksu lume all.
Täna hommikul oli väljas -24,8, magamistoas 16, köögis ja elutoas 12 soojakraadi. Esimese asjana tegin magamistoa kaminasse tule. Keetsin ühelt jalalt teisele hüpeldes kohvi ja tormasin kohvitassiga voodisse tagasi, selle ajaga oli seal mõnusalt soojaks läinud. Minu tuba on majast kõige soojapidavam ja erinevalt esimesest korrusest seal talve üleelamisega probleeme õnneks pole.
Päeva peale sai ikka väljaskäimist ka katsetatud, nööridel pooljäätunud-poolkuivanud pesu ära korjatud ja paar pilti kah - varjud kisuvad juba kevadepoolseks siniseks :), aga maja ei paista sellegipoolest hangede tagant õieti väljagi.

See pilt on aga tehtud paar päeva tagasi. Rooli tagant, hommikul tööle sõites. läbi mitte just kõige puhtama esiklaasi ja kiiruselt 90 kilomeetrit tunnis (kui mitte pisut rohkem). Seetõttu ka see kontuuride kokkusulamine. Aga see-eest millised fantastilised värvid.
Trummi mõõtmistulemuste järgi võib aga arvata, et Maa-ameti uued kaardirakendused on enam vähem-õiged (vähemalt on neil uued pildid, vanad olid kusagil viie aasta tagused ja neil polnud ei basseini, ega Helbekest) , basseinini on tõesti 10 meetrit ja Lumehelbekese passijärgne pikkus 5537 mm (äkki on külmaga kokku tõmmanud...). Kahjuks ei saa ma ise hetkel kusagilt vaadata, sest Kõuga rakendus ei avanenud ja töö juures on lood netiga isegi veel hullemad kui kodus, sest külm võttis meie Wimaxi saatja-vastuvõtja lihtsalt ära, asendust polnud pakkuda ja praeguse asendusseadme kiirus on selline, et näiteks wordpressis asuvaid blogisid lugeda ei saa, sest brauser ei suuda lehekülgi avada. Nojah, ja polegi vaja töö juures blogisid lugeda...
Vapper Lepatriinu aga käis isegi mere ääres jalutamas, ajal, kui mina kodus ühepajatoitu hautasin. Aga ehk ta kirjutab ise, mida ta nägi.

Olukorrast külmarindel

koju jõudes väljas -15,8, köögis 15,4 (seal on 1,2 kw põrandaküte), toas 13,2. Eile õhtul oli samas toas ahjulahmakas nii tuline, et käega katsuda ei saanud ja leige oli ahi veel täna õhtulgi. Olen paaril korral mõelnud, et kui seda ahju poleks kevadel tehtud, oleksime vist täiesti külmunud, enne oli seal toas ainult väike valmiskamin.
Eelmise postituse jätkuks - ma olen seda termopildistamise värki varemgi uurinud ja mulle on jäänud mulje, et seda läheb vaja siis, kui ei teata täpselt külmalekete asukohta. Mina tean suurepäraselt, kuskohast lekib. No võib-olla on kõigi nende suurte kõrval ka mõni pisike, aga selle teadasaamiseks vähemalt esialgu pole küll vaja mitmetuhandekroonist uuringut tellida.
Aga mida ma ei tea, on see, mis nende pealtnäha 40cm paksuste seinte sees viltu või tegemata on ja seda ei näita ka ükski termopilt. Selleks tuleb seinad lahti võtta ja just sellele mu hammas praegu peale ei hakkagi. Sellise külmaga ei saakski seda teha.
Külmetame edasi.
See-eest sain Sarastroga kaubale ja oma upsujuure (ja üht-teist põnevat veel) ma ilmselt saan. Kui keegi nende uut kataloogi tahab, siis võin meiliga saata, võrreldes koduleheküljega on mõningaid väikeseid muudatusi. Midagigi positiivset suure masenduse vahele.

Külmetamisest väsinud

Kui inimene seisab töökoha fuajees ja kurdab, et ei taha enam tööl olla, aga ka mitte koju minna, siis on ikka midagi tõsiselt viltu. Ma olen tõesti sellest külmetamisest pööraselt väsinud. Koju jõudes oli köögis 15 kraadi ja toas 11 kraadi, ning seda olukorras, kus köögi, esiku ja sauna eesruumi põrandakütted huugavad täisvõimsusel 24/7 ja magamistubades, kus ahjukütet polegi, töötavad öösiti salvestavad suured radikad. Kuu elektriarveks tegi see detsembris viis ja pool tuhat krooni, aga sooja sellegipoolest ei saa, ka siis mitte, kui kõik õhtud ahjude kütmisele pühendada. Vahel on tunne, et nende Klooga põmmutamiste tõttu on viimanegi 2004.aasta kapremondi käigus paigaldatud seinte soojustus maha kukkunud või kokku vajunud.
Kuigi jah, sel ajal vist kõik uskusidki globaalsesse soojenemisse, nii ehitajad kui järelevaatajad. Meie naabritel samal ajal ehitatud tuttuues palkmajas on sama külm ja samamoodi torud külmunud.
Või siis ei tulnud ehitusvead enne välja, sest eelmised talved olid suhteliselt soojad.
Mu mõistus on kas täiesti hangunud või lihtsalt otsas. Kõige uuesti alustamisele ja seinte lahtivõtmisele ei suuda mõeldagi, sest selleks pole ei jõudu ega vahendeid. Minu diagnoosi ja vanuse juures pangalaenu juurde küsima minna pole mõtet, ja ega eriti ei taha ka. Niigi unistan päevast, milleni on veel üle kahe aasta, päevast, kui see laenukoorem seljast ära saaks.
Ainuke lahendus ongi ilmsel see, et järgmiseks aastaks planeeritud kanalisatsioonitööd tuleb määramatusse aega edasi lükata ja puud võivad ka kuuri asemel õues seista.
Kui üle miinus kahekümne peaks minema, siis enam vist vastu ei peaks ja koliks kabinetti. Seal on isegi diivan ja tööliste riietusruumis saaks pesta ka. Iseasi on kogu loomaaia büroosse kolimine, kaukaasia lambakoer kabinetis oleks kindlasti väga distsiplineeriv element, aga vist hakkaks ikka pikapeale segama.
Jah, see talv on kaunis nagu Mozarti muusika. Ainult et kui ikka kaks kuud järjest külmkapis Mozartit kuulata, ei taha lõpuks enam mitte ühtegi nooti kuulda.
Jääb loota, et minu eluaja ülejäänud talved tulevad soojemad. Kevadeni on 59 päeva.

Nukrad uudised roosirindelt ja natuke muud ka

Jaanuarikuise mõtlemise tagajärjel on olukord Bealesi roosidega täpselt nii kurb kui on, tänase seisuga enamik mu soovitud roosidest otsas. Selle vähem kui kümnekonna roosi pärast, mis kamba peale oleks alles jäänud, pole mõtet tellimust teha, sest postikulud 38 naela oleksid moodustanud ligi kolmandiku tellimuse maksumusest ja niimoodi pole mõtet. Nii et jätan sel talvel roositellimise ära ja ausõna, järgmise kevade roosid tellin ära juba novembris. Aianduses ei näi mingit masu olevat ega tulevat.
Sarastro kataloogiga jõudsin lõpuks nii kaugele, et sain kogu 116 leheküljele eestikeelsed nimetused taha. Saksa keel on mul kaks miinusega ja ladinakeelsete taimenimedega pole sugugi parem. Kuigi jah, osasid asju polnud ka eestikeelsete taimenimede andmebaasis olemaski.
Kui keegi veel annaks hea vihje, kuskohast saada infot püsikute sobivuse kohta meie kliimatsooni, võiks vist midagi ära tellida. Enne, kui sealt ka kõik otsa lõpeb :(.

Taliharjapäev

...oli kalendri järgi eile ja vanarahvatarkuse järgi peaks talvevarudest pool alles olema. Kui see ilm samas vaimus jätkab, siis puudega me küll kevadeni välja ei vea. Sügisel mahavõetu on alles liiga toores. Õnneks on lähim puitbriketti müüv pesa napi kümne kilomeetri kaugusel ja Lumehelbekese tervis peaks kah nüüd korras olema.
Ainukesed talvevarud, mis sisse tehtud said, olid kümme kilo kurki ja sellest on alles tugev enamus :). No ei ole meie majas konserveeritud toidu sööjaid.
Taliharjapäevaga kipub otsa saama ka minu talvetaluvus ja väike virin kipub kallale. Minu ideaalne elu oleks vist alates märtsi lõpust kuni oktoobri lõpuni Eestis ja talvekuud kusagil oluliselt soojemas kohas. Kahjuks pole ma suutnud välja mõelda tööd, mida sellise eluviisi puhul teha saaks. Külmetamisest. pudetassimisest ja ahjukütmisest on kõriauguni ja hea seegi, et viimastel päevadel pole lund juurde tulnud. Vähene allesjäänud energia kulub tööl ära ja kodus tahaks ainult pikali olla.
Tselluvillapoisid jäid ka uuesti talveunne ja ega ma neist hetkel eriti puudust ka ei tunne, sest majale tehnikaga juurde pääsemiseks tuleks visata kümneid, kui mitte sadu kuupmeetreid lund ja paraku pole kedagi, kes seda teeks. Töötuid, kellele juhuotsa pakkuda, meie kandis kah pole.
Lohutan end taimekataloogidega. Sarastrole vist ikka vastu ei pea, see pagana upsujuur ja mõned põnevad maikellukesed. Khm. Liiale ei lähe.
Siberi iirised ja Bealesi roosid - esialgu veel tellimata, sest meil polnud reedel internetti. Kui Kõu lubab, katsun sellega nädalavahetusel tegeleda.
Aiasõbrast peaks põõsad ette tellima, valik põhimõtteliselt tehtud.
Siis vist ongi esialgu kõik. Nagunii hakkab juhuslikke tuustakaid jalgu jääma.
Mõtlemine oli nii suur pingutus, et ma pean uuesti pikutama minema :).
***
Täiendus: peale kahte tundi tudumist ja puudetassimist (me teeme seda kord nädalas, aga just täna oli see päev, kui toas polnud enam ainsatki halgu) leidsin endale koha, mida aprillis vaatama lähen: Paradise Park Newhavenis. Jõudsin sinna Briti Kuningliku Aiandusseltsi kodulehekülje kaudu. Ainuke häda, et seal on ka suur aianduskeskus, see võib kehvasti lõppeda.

Aiaaasta alanud, esialgu mõttes

Nojah, millest see aia-aasta ikka muust algab. Paraku on nii, et kui midagi konkreetset tahta, tuleb sellega hakata üpriski varakult tegelema. Praegusel hetkel, kui aed on varsti meetrise lumekihi all, on raske ette kujutada, mis seal on ja mis seal olla võiks. Õnneks on mälu ja pildid.
Üks idee, mis kõrvade vahel sügeleb, on majaesise hostaala laiendamine. Kui tervist on, saab hakkama. Paekivi on veel eelmisest aastast alles, taimedega aitaksid kindlasti Franseni hostad ja kergkruusa laialiajamine pole füüsiliselt väga raske. Sellega on aega, enam ma seda viga ei tee, et hostad liiga vara ära tellin, nagu eelmisel aastal.
Millega aga läheb kiireks, on Peter Bealesi roosid. Eelmisel aastal läks nende veebipoest tellimisega vähe viltu, sel aastal olen kontrollimisega hoolikam. Tellida tuleb paari järgmise nädala jooksul, kuigi teist nii meeletult suure roosivalikuga veebipoodi pole ma leidnudki, kipuvad ka neil osa asju vastu kevadet otsa saama. Samas tuleb tellimisega hoogu pidada, sest paljasjuurseid taimi väljastavad nad ainult märtsi lõpuni, kui meil võib veel lumi maas olla, seega peab arvestama, et paljasjuursed tuleb potti panna ja potte tuleb kusagil maikuuni hoida. Pean nende käest veel talvekindluse kohta üle küsima, aga mu esialgne valik on selline:
Rugosad: Agnes, Dr. Eckener, Hunter, Parfum de l´Hay, Scabrosa;
Centifoliad: Petite de Hollande, Pompon de Bourgogne, Robert le Diable;
Roniroosid: Mermaid (mäletan, Deia), Rosa banksiae lutea, Rosa multiflora carnea, Rosa multiflora platyphylla.
Nii et kui kellelgi veel huvi on, andke mulle meilile teada. Sest kusagil jaanuari teisel nädalal kavatsen ära tellida.
Roosidest kipitab hingel veel eelmisel aastal nähtud Ombree Parfait, aga ma pole hetkeseisuga ühtegi kohta leidnud, kus seda müüakse.
Aiasõbra uue aasta valikust leidsin mitmeid põnevaid põõsaid, mida uudismaale istutada.
Püsikutest püüan mitte mõelda. Kui välja arvata upsujuur, mis mul peast lihtsalt lahkumast keeldub. Huvitav, millal selle Savisaare käest ära tellima peaks, kohe? Mõned sõnajalad on ka plaanis.
Kui Lepatriinu seda lugema hakkab, hoiab ta arvatavasti kahe käega peast kinni. Tema arvates on meil niigi juba liiga palju taimi. Noh, rohitava ala suurendamisest kavatsen ka mina hoiduda.
Uudismaale tahaks veel okaspuid, aga mitte selliseid, mis suureks kasvavad. Peaks pilgu vist ikkagi sinna Baltezersi poole pöörama, pidavat odavam tulema.
Et kevadeootus libedamalt läheks, kavatsen esmaspäeval Paverpoli juurde tellida. Nende jaanuaripakkumine on 2=3, kui ühte toodet tellida kaks, saab kolmanda tasuta. Seda ei saa ju ometi kasutamata jätta :).
Metsatöö jääb sel talvel nagunii ära, isegi osa puid jäi ladumata. Vööni lumes pole võimalik midagi teha. Kaks tünnipuuriita sai Lepatriinu valmis, aga puid on veel kolmanda ja vist neljandagi jaoks. Praeguseks kõik paksu lume all.
Vana-aasta viimase imena ärkasid talveunest ka tselluvill.ee poisid ja lubasid uue aasta esimesel nädalal vaatama tulla. Paraku on nii, et vaadata ju võib, aga millegi tegemiseks tuleb oodata lume sulamist, mis arvatavasti juhtub kevadel. Hetkeseisuga ei pääse majale küll ühegi tehnikaga ligi.
Kuigi kogu see järjest juurde langev lumeõnnistus on silmale nauditav ja hingele armas, hakkab asi niigi varsti füüsiliselt liiga raskeks muutuma. Kasutan lumelükkamiseks valesid töövõtteid, sest õigeid ei saa opiõmbluste tõttu kasutada ja viimastel päevadel hakkavad õlad ja selg juba lumelabidat nähes kõva häälega nutma. Ja ega seda lund pole ka enam kuhugi panna, vallid ulatuvad juba praegu rinnuni ja kõrgemaks visata enam lihtsalt ei jaksa.
Aga mis siin ikka piriseda, ilus on. Järgmine taoline lumeuputus jõuab Loode-Eestisse nagunii alles mitmekümne aasta pärast, nii et asi see üle elada :). Küll see seljavalu üle läheb.

Aasta viimased pildid

Tõesti, nii imelist ilma nagu täna, saab ainult ülistada. Kaheksa külmakraadi ja lund nii palju, et ausalt ma ei mäletagi koduõuel sellist lumeuputust olnud olevat. Võib-olla millalgi lapsepõlves, aga siis ma elasin linnas. Vahepeal käis päikegi läbi puulatvade piilumas. Lumelükkamist jätkus mitmeks tunniks, aga kas saab paremat trenni ollagi, värskes õhus pealekauba. Lepatriinu sai suusadki alla, kuigi jah, paksus lumes nendega lihtne just ei olnud.
Nüüd aga tõuseb üle lumiste raagus pärnalatvade tohutult suur kollane täiskuu. Välja vaatama võib jäädagi.
Kaunist aastalõppu ka siit nendele, kes teist blogi võib-olla ei loe. Palju uusi tuustakaid ja rõõmu vanadest :D.

Esimene katsetus Paverpoliga

Ma isegi ei mäleta, millal ma selle paki Hollandist ära tellisin, ilmselt ikkagi kusagil suvel enne haiguslehte. Mõeldes sellele, et küll on haiguslehe ajal palju aega ja unustades täielikult selle, et kui ei saa istuda, ei saa ka paljusid muid asju teha. Purgid seisid kuid nurgas, aga õiget vaimu ei tulnud kusagilt peale.
Vaim saabus pühapäeva õhtul, kui selg oli suurest lamasklemisest ja raamatulugemisest juba nii haigeks jäänud, et enam ei kannatanud pikali olla. Siis tuligi meelde, et ohoo, mul peaks ju kusagil Paverpoli olema ja ma ei olegi seda veel katsetanud.
Niisiis tooraine: kaks valget T-särki taaskasutuspoest, liitrine purk läbipaistvat tekstiilikõvendajat Paverpol, küpsetusfooliumi rull, kaks kõvendajaga kaasa saadetud traadist "skeletti", üks tühi lillepott ja üks tühi õllepudel. Töövahendid: käärid T-särkide katki lõikamiseks, alus tekstiilitükkide plögaga kokku mätserdamiseks (tühjad salatikarbid või lihaalused sobivad suurepäraselt).
Esimene mulje purgi avamisel ütles, et see ollus on kahtlaselt lähedases suguluses PVA liimiga. Nii lõhna kui kleepuvuse poolest. Kuigi müüja kodulehekülg ütleb, et Paverpol on tervisele täiesti kahjutu, hõljus hapu hais majas veel tükk aega. Ning järgmisel korral panen siiski õhukesed kummikindad kätte, sest väga vastik oli seda möksi pärast käte küljest maha saada (boonusena sain puhtaks kätteunustatud hõbesõrmuse, pole ammu niimoodi läikinud).
Kaks tundi rõõmsat mökerdamist ja kipskujusid meenutavad, kivikõvad, kuid ülikerged tulemused on siin:

Mida ma esimesest korrast õppisin:
- seda, et tööpind tuleb katta soovitavalt kilega, ajalehti kasutada ei saa: kleepuvad kujude külge ja enam lahti ei tule;
- pöörlev alus on kolmemõõtmeliste kujude tegemisel hädatarvilik;
- iga valesse kohta sattunud möginaplekk tuleb silmpilkselt niiske lapiga eemaldada;
- toestuseks kasutatud esemed jäävad kuju sisse kinni ja enam neid kätte ei saa (kasutasin istuva kuju puhul lillepotti ja seisva puhul õllepudelit, lootuses, et peale tekstiili kivistumist on neid võimalik eemaldada, aga kus sa sellega, kinni mis kinni).
Mida need kujud endast kujutama peaksid, ma ei tea. Samuti ei tea ma, mida peaksin nende pupedega pihta hakkama (pragmaatik minus toriseb igasuguste mõttetute tolmukogumisobjektide pärast). Aga pagana lõbus oli plätsida ja uue aasta esimesel nädalal kavatsen hakata seda möksi juurde tellima. Kui keegi tahab kampa lüüa, andku teada.

Jõuluistutus

Täna jõudsin lõpuks ometi niikaugele, et lammutasin Interflora korvi laiali. Süda valutas küll, õitsvaid asju ei tahaks eriti ümber istutada, aga ega valikuid palju ei olnud. Interfloristi vaimusünnitist laiali lammutades lõrisesin nagu algaja vampiir, sest taimed olid lihtsalt pottidest välja löödud, korvi topitud ja natuke hallitamakippuvat sammalt vahele pressitud. Sammal koos hallitusega lendas saunaahju, kuukingal oli õnneks pott alles jäetud ja ümberistutamist seega ei vajanud. Uued potsikud said seega vriisea, jõulukaktus ja kolm hüatsinti, mis selles segases koosluses õitsema ei läinudki. Kaktus õitses, nadilt küll, ehk elab siiski selle õitsemise ajal ümberistutamise üle. Sama lugu vriiseaga. Õitsema ajatatud hüatsintidel aga peaks puhkeperiood tulema, võib-olla poleks vaja olnudki istutada. Huvitav, kas samad hüatsindid võib pärast aeda toppida või on need mingid eri sordid?
Muidu on aga imeilus, lund on palju ja tuleb juurde. Kodunt väljas pole kolm päeva käinud, kui lumelükkamine ja puudetassimine välja arvata. Külas pole ka keegi käinud. Väga rahulikud ja lumised jõulud.

Temperatuur

Lõpuks ometi õppisime vist ahju kütma. Ilmselt eelnevatel päevadel minusugune hüsteerilisest tulekahjukartjast linnatüdruk lihtsalt pelgas piisavalt puid ahju toppida. Aga sellise välistemperatuuri juures ikka 1-2 ahjutäiega ei küta suurt midagi.
Eile sai süda kõvaks tehtud ja praktiliselt õhtu läbi tuld ahjus hoitud. Tagajärg: hommikul Lepatriinu akna taga -21, köögi akna taga (kust sein külma sisse ja sooja välja hingab) -17,9 ja elutoas 19,6 kraadi plusspoolel, eilehommikuse kolmeteistkümne plusskraadi vastu.
Kaks korda päevas ahjukütmisest ei tule meil siiani suurt midagi välja, pliidi alla hommikul ikka tuld teeme, aga kell viis üles tõusta ja ahje kütma hakata ei viitsi küll keegi.
Aga väljas oli tegelikult imeilus, päike paistis ja lumi sillerdas.
A soojustamise kohta saadetud hinnapäringutele ei vasta endiselt keegi...

Katusest, seintest ja külmetamisest

Kuna ehitusalane kirjavahetus Trummiga eelmise postituse lõpus hakkas juba liiga pikaks minema, otsustasin sellest katusest lausa eraldi postituse teha.
Niisiis, 1936.aastal tehtud tsinkplekk-katus. Täiesti korras ja mingit parandamist ei vaja (tehti ikka seitsekümmend aastat tagasi asju, ah...). Sellepärast ei raatsi ka lõhkuma-kergitama hakata. See on praktiliselt ainuke asi, mis vanast majast autentselt säilinud on. Sarikad kah.
Selle all ärklikorrus, kolm tillukest tuba ja esik. Ühe toa lagi on rohkem või vähem soojustatud. Kaks tuba ehitas mu vanaisa kuuekümnendatel, lagi on mingist vanast lammutatud majast saadud profiillaudadest (kah päris vahvad asjad, kuidagi ei raatsi millegagi asendada), laepealsest ei ole mul suurt aimugi, aga kuna asja ehitati suvilaks, siis on arvata, et lae läbilõige seest välja on 1) laud 2) õhk 3) plekk. Suurim probleem on see, et ega selle lae ja pleki vahel seda õhku väga palju ei ole ja inimene seal roomama hästi ei mahu. Naelaotstest parem ei räägigi.
Esiku lae läbilõiget tean kindlalt, seal on 1) 16mm OSB-3 plaat 2) õhk 3) plekk. Soojustamata jäi just selletõttu, et pidi tehtama koos vana osaga. Siis aga hakkas ehitus- ja kinnisvarabuum ja kõik ehitajad kadusid nagu mutiauku. Tundub, et osa pole sealt veel siiamaani välja saanud, sest näiteks soovitatud www.therm.ee - ga võtsin suvel ühendust ja sain vastuseks, et nemad küll nii väikeste asjadega ei tegele (tõlge: kutsuge oma lobudikule buldooser).
Tselluvill.ee - le tegin täna hommikul päringu, päeva jooksul reaktsiooni küll olnud ei ole.
Endast meist ehitajaid-soojustajaid ei ole, esiteks ei jõua ega jaksa ja ega eriti ei oska ka. Palgalistel ehitajatel tuleks kõrval seista, nagu elu on näidanud - paraku peab samal ajal tööl käima, muidu pole sellesamuse ehitamise jaoks raha. Nokk kinni, saba lahti.
2004.aastal ehitatud esimese korruse seinad on samuti külmasildu täis, isegi termopildistamist pole vaja, käega on tunda, kuskohast jääkülm on. Seinte lahtivõtmiseks ja uuestisoojustamisega sama lugu, selleks, et olla kindel, et seda tõesti ka tehakse, peaks kõrval seisma ja kontrollima.
Nii ongi, et kevadel ehitatud uus ahi on nii kuum, et kätt vastu panna ei saa, aga nii nagu siin vahepeal oli, -17, siis sai suure surmaga peale õhtu läbi kütmist kätte 17 plusskraadi.
Vahel ajab ikka südame täis küll ja kirun end maapõhja. Olen sellesse majja matnud oma kümne aasta sissetuleku ja pangalaenu on veel üle kahe aasta maksta. Elamise kvaliteedist talve ajal aga pole endiselt mõtet rääkidagi. Oleks ikka pidanud kohe buldooseri kutsuma ja uue maja ehitama, oleks poole odavamalt hakkama saanud. Iseküsimus, kas muidugi kvaliteetsemalt.
Lohutame end sellega, et peale külma tuleb soe ja peale talve kevad.

Kassi üheksa elu

Meie kollane mitte-enam-kõuts läks kaotsi esmaspäeval, 16.novembril. Minnes oma kassitööle nagu tavaliselt samal ajal, kui inimesed inimtööle. Õhtul tagasi ei tulnud ja ega me paar päeva eriti pabistanud ka, ilmad olid soojad ja sellised paaripäevased äraolekud mitte midagi erilist.
Kusagil neljapäeval hakkasin juba tõsisemalt närveerima. Pealegi olid mul täielikud hallusinatsioonid, kuulsin kusagilt aeg-ajalt kassi kräunumist. Kurtsin veel Lepatriinule, et ta ei saa ju ometi kuhugi seina sisse kinni olla jäänud, meil pole sellist kohta. Lepatriinu vastas. et tal samad hallukad, kipub ka kräunumist kuulma. Tegelikult on maja suhteliselt helikindel, tihtilugu ei kuule sedagi, et autod maja ees sõidavad. Otsisime maja ümbert ja metsastki, ei midagi. Teede ääred vaatasime üle. Naabreid informeerisime. Keegi polnud meie kiisut kohanud.
Iga päevaga jäi lootust vähemaks, kahtlustasime peamiselt rebaseid ja kährikuid, kelle arvukus olevat ümbruskonnas kõvasti kasvanud. Kassi toidulaud sai koristamise käigus kokku korjatud.
Eile, pühapäeva hommikul ütles just trepist alla tulnud ja kohvitassi täis kallav Lepatriinu, et nägi unes, et meie kiisu tuli koju. Ohkasin, et selle aja peale on see ikka üpriski ebausutav.
Täna vinnasin parasjagu Laagri Maksimarketis viieteistkilost koeratoidukotti ostukärusse, kui taskutelefon helises. Esimese ähmiga ei saanud ma mukitki aru, mida mulle vene keeles seletatakse, et mis naaber ja mis kass. Siis sain aru, et helistas naabrimees, kes meie lähedal suvitajaks käib. Et tema tulnud vaatama, kas külm polevat torusid lõhki löönud ja esimene asi, kes kuu aega suletud maja uksest välja ilmus, oli meie äranälginud ja luukõhn kiisu.
Lepatriinu startis ülehelikiirusega kodu poole ja sealt nälginud kassiga kohe Maxi väikeloomakliinikusse. Kass kuulati-vaadati üle ja tunnistati suhteliselt terveks. Kui nad koduteelt mulle helistasid, võisin ka ise konstanteerida, et kopsud ja häälepaelad on täiesti korras. Nüüd lesib 28 päeva kütmata majas söömata-joomata olnud ja viiendiku kaalust kaotanud Monte-Cristo diivanil ja naudib kodusooja. Koerad käivad teda aeg-ajalt ninaga sõbralikult tonksimas. Selg on vaesekel nagu dinosaurusel ja üleüldse pole peale luu ja naha temast suuremat alles, aga liigub, vähehaaval sööb ja joob ning nurru lööb ka.
Loodetavasti on enda võõrastesse majadesse peitmise isu tal pikemaks ajaks kadunud.
Ja küll on hea, et naabrimees suvemaja kontrollima tuli, täna on väljas 12 kraadi külma ja selleks nädalaks suurt soojemat ei lubatagi. Pisiasi, et kööki tulev külmaveetoru külmunud on, on kassi tagasisaamise rõõmu juures täiesti tühine.

Uued hoolealused

Kuna mu lähemad tuttavad teavad mu suhtumist Aafrikas kasvatatud "hollandi" lõikelilledesse, sain endale esmaspäeval terve trobikonna uusi pereliikmeid, kellega esialgu midagi pihta hakata ei oska. Mõne asja puhul ei oska isegi liiki määrata. Nii et kõik sõbralikud soovitused teretulnud.

Asaleadega on mul kahtlane läbisaamine, kui aus olla, on mul üks õnnestunud isegi viimase paari kuu jooksul maha tappa. Selle isendiga oli õnneks kaasas ka hoolduslipik, kaks korda nädalas vette kasta ja nõrutada. Kas see mul töö juures ka meeles püsib, on iseküsimus. Selle tegelase nime ma ei tea, aga tahaks teada. Kinkija, meie itimees, suutis liigi kohta vastata: "Eeeeee...." ja kuna olen täiesti veendunud, et eeeeeee-nimelist taime üheski andmebaasis pole, on info väga teretulnud. Sellesse potsikusse suutis Interflora kokku istutada ühe kuukinga, kolm hüatsinti ja ühe tundmatu tegelase, mille kohta oleks ka liiginimi teretulnud. Lisaks on mul kahtlus, et kas need kolm eri liiki ikkagi ühte potti kasvama sobivad, tuleks vist lahti harutada. Orhideedega pole õnneks muud probleemi, kui hetkeseisuga on mul neid lihtsalt liiga palju, seitse Phalaenopsist ja üks Dendrobium. Kodus ahjuküttega meeldib neile rohkem kui tööl keskkütte ja konditsioneeriga, aga kodus hakkavad aknalauad otsa saama ja mujal on neil liiga pime.Amarüllis on minu jaoks ka suhteliselt uus asi, kunagi mul on vist üks olnud, aga see oli maalelamise esimene talv, kui meil elutoas kippus vahel sisetemperatuur alla nulli minema ja selle talvega sain lahti enamusest troopilistest taimedest. Ehk läheb seekord paremini. Värv on imekaunis.

Täiesti uus tegelane, korallmari (kui otse Korallenbeere saksa keelest tõlkida, ladina Ardisia crenata). Vaatame.

Hetkeseisuga vedeleb kogu see ilu mul töö juures, koristaja "rõõmuks" suuremalt jaolt kabineti põrandal. Näis, mis edasi, mis koju, mis jääb tööle.