Jaanijärgseid mõtteid

Jaaniõhtu oli imetore. Kahel eelmisel aastal on jaanik meie õuel toimunud, sel aastal otsustas mitteametlik külanõukogu mereranna kasuks.

Tagantjärele otsustades see väga hea idee ei olnud, pankranniku alune kaldariba on kitsas ja libedaid kivilahmakaid täis, vesi oli suhteliselt kõrge ja rahvas hajus algul laiali piki rannariba ja hiljem mööda küla . Aga kus toimub hajumine, seal toimub lõpuks ka kogumine, ja peale keskööd jätkus vapramate ja vastupidavamate pidu hoopistükkis naabrite elutoas, lõket seal küll ei olnud, aga õnneks sääski ka mitte. Kokkuvõttes oli hullult lõbus ja hommikuks oli kõvasti ja valesti laulmisest hääl kapitaalselt ära. Õnneks oli see ainuke häda. Kui kella kolme paiku öösel koju jalutasin, imetlesin imekaunist ööd ja mõtlesin, et olgu need talved rasked ja koledad, selle eest on meile antud niivõrd imelised suveööd.
Jaanipäev kulus logelemisele, sest kõigepealt jätkus und kella üheteistkümneni hommikul, järgnes mitmetunnine kohvijoomine, ilusa ilma nautimine ja raamatulugemine terrassil, siis tuli uuesti uni peale, nii paariks tunniks, siis veel veidi lugemist ja oh imet, kell üksteist õhtul oli jälle uni kallal.
Üks mõte, mis järjekindlalt selle lebotamise käigus kallale kippus (sest mõtted liiguvad ikka omasoodu), ol I ikkagi see, et kuhu küll on kadunud eelmiste aastate tegemistuhin…löödagu või maha, aga sel aastal ei ole kohe mitte mingit aiasaskeldamise hoogu. Et teeks ja möllaks. Pigem vastupidi, enamik asju tundub kas tüütu kohustusena või lähevad hoopis meelest ära. Suvelillede ettekasvatamise suutsin ma tuksi keerata, kuna enamus Seemnemaailmast ostetud seemnetest ei idanenud ja sama hästi oleks seemnetele kulutatud raha võinud aknast välja visata, siis väheseid allesjäänuid olen ma järjekindlalt kasta unustanud. Suvelillede vaasid konutavad tühjalt või kasvatavad umbrohtu. Aiasõbrast ostetud taimedest läks osa välja, kui ma vahepeal ära olin, ilmselt kuivasid siiski liiga läbi ja teod tegid ka oma töö. Vähesed allesjäänud konutavad pottides, kuna ma ei tea, millega tegemist (teod sõid teatavasti sildid ära ja lehtede järgi mina küll ühtegi taime ära ei tunne), siis mul pole ka halli aimugi, kuhu neid istutada.
Mõtteid muidugi oleks, et seda, teist ja viiendat tahaks…Muhedik hullutab iiristega ja Hiline pojengidega, aga niipea kui ma neid mõtteid mõtlema kipun, tuleb kohe kusagilt kainestav teadmine, et mingist laiendamisest ei saa olla juttugi, kui olemasolevate kasimisegagi toime ei tulda. Tiigis laiutab endiselt lumesulamisvesi ja purskkaevud on talvekorteris. Hea seegi, et sadanud on ja aed kuivuse all ei kannata. Ükspäev avastasin, et liiliad õitsevad, aga mul polnud sellest halli aimugi, sest ma lihtsalt ei olnud sellesse aiaossa (mis asub otse elutoa idapoolsete akende all) pikemat aega sattunud.

 Niidetavat ala oleks mõistlik vähendada, pole mõtet kulutada bensiini ja niigi nappi aega kohtades, kus mitte keegi mitte iialgi ei käi – välja arvatud niitmas. Ja selleks, et võsa peale ei tungiks, piisab ehk sellest, et aastas kord mõned alad trimmeriga üle lasta – ehk õnnestub keegi palgata, sest nagu viimased kogemused näitavad, mu enda selg sellele koormusele vastu ei pea.
Aga võib-olla ongi vahele sellist stabiliseerumise aega vaja. Aed on ju õigupoolest õite nooruke, esimesed roosid ja hostad ostsin 2005.aastal. Ja esimesed muud püsikud tulid alles 2007. Nii et tegelikult päris titeeas teine. Äkki ongi vahepeal vaja aega oodata ja vaadata, mis edasi saab. Igatahes on mul hea meel, et 2004.aasta kapitaalremondi ajal (kui meil oli mitu kuud täielik nõiamaja, teine korrus seisis õhus ja toetus ajutistele tugipostidele, sest esimene oli alt ära mädanenud…) umber istutatud pojengid hakkavad sel aastal lõpuks ometi taas täies ilus õitsema, kuigi pojengipõõsastes möllab ka magun.Nii et paras tootsipeenar, eks peale moonide äraõitsemist tuleb harvendama hakata. Ja arumaeisaa, miks fotokas fokuseerimast keeldus...

Praegu aga sajab ladinal vihma ja ma olen sunnitud tunnistama, et mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Vihmavahel tegin hostade haldjaseelikutest paar pilti ka. 

 Ja roosidest on esimene õitseja Therese Bugnet, mis avas oma esimese õie täpselt jaanilaupäeval.  

Saigi suureks

Aianduseks sel nädalavahetusel aega ei olnud, sest üks inimtaim oli ootamatult suureks saanud (alles oli põlvepikkune ja siis natuke pikem ja veel natuke pikem...ja eile ma pidin tema kallistamiseks hoolimata kümnesentimeetristest kontstest ikka natuke hüppama..).Aktus oli nii ilus, et võttis minusugusel paadunud küünikulgi pisara silmanurka. Kasvõi siis, kui sadadest suudest kõlas reaalkooli deviis "Üks kõigi, kõik ühe eest". Või siis, kui abiturientide lahkudes mängiti Queeni "We Are the Champions"

Mis muud oskakski öelda...lenda, kotkapoeg. Maailm on avali ja lennata tuleb, kui tiivad kannavad. Kui tundub, et enam ei kanna, tuleb ikkagi edasi lennata.

Eksperimentaalpeenar

Niisiis, see terrassi neljas külg oli mul juba pikalt hinge peal olnud, kasvatas peamiselt võililli. Kaks nädalat tagasi sai Staranega üle lastud, tundus, et mõjus.
Täna õnnestus näpistada paarkümmend minutit Juhani Pääsküla poe külastamiseks. Jah, ma tean Juhani kõiki miinuseid, sellest hoolimata olen ma nende roosidega siiani rahul olnud. Ka see talv ei võtnud ühtegi.
Pealegi oli vaja detsembrikuus sünnipäevaks saadud kinkekaardid ometigi realiseerida.
Viie minuti peenrast oli asi muidugi kaugel, tegelikult läks mingi kolm tundi. Augud maasse, kompost, muld, roosid istutada. Ja siis ajalehed, mida õnneks oli palju. Ka Mustamäel elav ema sai juba sügisel korralduse, et kõik postkasti kogunev pahn tuleb püha ürituse tarbeks tallele panna. Nii et kattematerjali on. Vehepeal voolikust kasta, et ajalehed minema ei lendaks.
Üks suur traktorikärutäis turvast läks katteks. Vasakult paremale siis: Ulmer Munster (eelmisest aastast), Polka, Morden Ruby, Morden Fireglow, Rosa maximovicziana (eriti lahedate oranzide lihtõitega), Red Nelly, Pervsky Sneg, need kuus sorti kõik uued...paremal viimane Frühlingsgold eelmisest aastast.

Kanadast pärist Morden-perekonna roosidega on selle talve järel hea kogemus, ükski ei saanud talvekahjustusi. Sellepärast ka kaks uut sama pere liiget.
Teised on lihtsalt proovimiseks. Kui ei sobi, siis ei sobi.
Aga sedatüüpi peenar on proovimiseks huvitav. Hirme on kaks - esiteks, voolab esimese paduvihmaga kogu turvas nõlvast alla heinamaasse. Teiseks, kui vihma ei tule, puhuvad meiekandi rannatuuled kogu kuivanud turba metsa alla. Pagan, meil pole sel aastal ainsatki tuulevaikset päeva olnud, isegi kevadine aiapraht on põletamata, lihtsalt ei saa tugeva tuule tõttu lõket teha. See-eest oleme vähemalt elus, kui tuult ei oleks, oleks selle aasta verejanulised sääsed meist ainult luukered järele jätnud.

Jess!

Kui ma eile hommikul kodus Starmani tehnikuid ootasin (muidu nunnud ja asjalikud poisid, aga lubatud kella 9 asemel saabusid kell 10 ja siis suutsid ka lähimast ristmikust meieni kulgeva kolmesajameetrise teejupi peal kakskümmend minutit seigelda...), vahtisin niisama tühja pilguga üle arvutiekraani õue. Esimese asjana fikseerisin muidugi verivärske mutimullahunniku, hrrr...ma pean vist hakkama koos kaukaga õhtuti väljas käima, et talle tööülesanded nagu muttide püüdmine meelde tuleksid. Siis aga fikseeris pilk natuke kaugemal, basseini teisel serval, veel midagi huvitavat. Tuli jope selga panna ja vaatama minna. Seal nad siis olidki. Lausa mitu tükki. Sordist ei tea ma muidugi midagi, ostetud ajal, kui ma veel pabereid alles ei hoidnud. Tunduvad kõik samast sordist olevat. Ja õisi tuleb rohkesti, hirmutamine aitas :).

Tegelikult ma sain ikka tänu Muhediku loengus käimisele pihta kah, mida ma väga valesti olen teinud, ilmselt ma väetasin neid. Sest see mullake on ju meil nii vaene, et ajab nutma. Edaspidi enam ei väeta, vaatame, mis saab.

On see normaalne?

Kui 16.juunil traktoriga muru niites ei saa ilma kinnasteta niita, sest käed hakkavad külmetama? Ninaots kah, aga ninakinnast mul ei ole. Väljas 10,7 kraadi. Prr. Ainuke lohutus, et nii külm oli, et isegi sääsed läksid kuhugi soojemasse kohta.
Enne niitmahakkamist vähemalt jätkus seekord oidu mõned pildid teha.Üks varajane pojeng on õitsema hakanud, sortidest ei tea midagi, need meil veel vanaemast jäänud. 

Hea meel on selle üle, et mitu aastat tagasi valesti (liiga sügavale) istutatud vanade pojengide tütred on toibunud ja hakkavad sel aastal ka õitsema.
Eelmisel aastal istutatud Vanhoutteni enelas õitseb:

 Vanad lillad sirelid on juba roostekirjud, aga hilisem valge sirel laseb alles täie hooga. See valge on natuke müstiline tegelane, esiteks ei ole ma kunagi ühelgi teisel sirelil nii suuri õisi ja õisikuid näinud, ühe õie läbimõõt on 2-2,5 cm ja õiekobarad üle 15 cm pikad. Istutanud olevat selle kaunitari mu vanavanaema ja nii kaua kui mina mäletan, on ta sama koha peal olnud. Üks omapära on sel valgel sirelil veel - õnneõisi tal ei praktiliselt ei ole. Mina olen aastaid tagasi kaks kuuelist leidnud ja Lepatriinu väidab, et tema pole iialgi ühtegi leidnud. Kõik õied on rangelt nelja lehega ja väga korrapärased.

Veigelad on õitsema hakanud, õitsevad lodjapuu ja esimesed ungari iirised. Nii lodjapuud kui iiriseid on mingid tegelased kõvasti närinud, peab vist neidki pritsima.
Eelmisel aastal ise seemnest kasvatatud lupiinid on kõik roosad. Viimseni.

Peaks nüüd homme ka veel niitmiskõlbulikku ilma, saaks ehk selleks korraks jälle tehtud. Kuigi nii õhtul on varjud pikad ja niita tegelikult halb, meil ei saa igaks juhuks otse lasta, kindlasti jääb mõni kivi ette.
Nädalavahetused kipuvad aiavabad olema, eelmisel vihm ja puud katusel, järgmisel Lepatriinujõmpsika koolilõpetamine, mis sujuvalt firma suvepäevadeks üle läheb.
Õnneks tuleb jaanipäeva ajal viis vaba päeva järjest. Jõuab ehk lõpuks järjekordse rohimisringini ja siis ka turbamultshini.
Ning oma ühe lemmikhosta (ja Lepatriinu vastuvaidlematu lemmiku) nime ma ei tea. Ning üleüldse peaks ta lõuna poolt maja põhja poole kolima seni, kuni jõud veel peale hakkab. Sel aastal on jahe ja külm olnud, aga muidu kipuvad südasuvel need kaunid valged leheservad kõrbema hakkama.

Tavaline kangelastegu

Nagu tavaliselt, oli nädalavahetuseks igasuguseid plaane. Tegelikult sadas laupäeva hommikul paduvihma. Lausa keskpäevani. Olime just hilise keskpäevaeine lõpetanud, mina isegi kuuri jõudnud, kui käis põnts.
Nagu öeldud, mina olin kuuris, uks kinni. Midagi ma kuulsin, aga sellest, et midagi juhtunud, sain aru siis, kui ähmi täis Lepatriinu majauksest välja jooksis. Et midagi kukkus, aga mis.
Maas ei tundunud midagi olevat.
See-eest oli katusel. Ja palju. Maja kõrval kasvav ligi neljateistmeetrine kask oli keskelt pooleks murdunud ja suurem osa selles lesis katusel. See asi tundub pildil väike, aga selle ärklikorruse mõõt om tegelikult 5,5 meetrit laiust ja kaheksa meetri kanti kõrgust.

Äkki peaks siinkohal mainima, et me mõlemad Lepatriinuga kardame kõrgust ja sellel katusel ei ole kumbki meist varem käinud?
Aga häda ajab härja kaevu ja nii ronis võdisevate põlvedega Lepatriinu siiski katusele, kettsaag kaasas. Minust oma õmblustega paraku sellist ekstreemsportlast pole ka siis, kui hirmu alla suruda suudaksin. Ausalt öeldes ei julgenud ma end isegi õieti vaadata. Lepatriinu julgestas end kaukaaslase jalutusrihma ja Lumehelbekese puksiirkõie abiga korstna külge ja asus tegutsema. Lepatriinusõber ka julgestamas, et kui kukub, siis tõmbab tagasi.
Saagimise ja allaviskamise viimases staadiumis ilmus kusagilt veel nagu Deus ex machina mu ekskaasa ja aitas viimased tüvetükid üle katuseääre visata. Kuigi ka tema pelgab kõrgust. Siis võttis mootorsae ja saagis maha nii allesjäänud tüve kui samast kännust kasvavav kasepaarilise, mis ilmselt oleks samuti peatselt katusele lajatanud. 

Lõpp hea, kõik hea. Katus jäi terveks. Korsten jäi terveks. Keegi alla ei kukkunud. Terveks jäi televisiooniantenni mast ja selle küljes asuv Elioni Wimaxi antenn. Kiirus küll kukkus, nii et ilmselt midagi on paigast ära.  Televisiooni meil küll nüüd mõneks ajaks ei ole, sest pärisantennist sai kunstipärane alumiiniumikäkerdis. Natuke sai kannatada tanguutia rabarber, millel murdus õis.Kõik teised taimed on terved.

Ja Lepatriinule paluks kauakestvaid kiiduavaldusi...mina sellega hakkama ei oleks saanud.

Esmaspäevast kolmapäevani

Esmaspäeva õhtul sai kahe naisega kolm tundi järjest niidetud. Mina rappusin trakatsi otsas ja Lepatriinu nikerdas väikese niidukiga kitsaskohtades, millest meie krunt vähemalt pooles ulatuses koosnebki. Enne seda nägi krunt välja nagu lapitekk, kümnes eri kõrguses niidetud lappe, niidetud siis, kui kellelgi aega juhtus olema. Tavaliselt ei olnud. Lisaks veel kogu krunti läbivad loogelised rajad, mis tekivad siis, kui traktori ühest kohast teise liigutamisel niiduk tööle panna ja mille kohta mina väitsin, et see ongi "lawn art". Aga Lepatriinu väitel oli lihtsalt kole. Ei mõista osa inimesi kunsti ;D.

Siis veel natuke kastmist, millega õnnestus lõpuks ka vihm välja meelitada. Üldiselt katsun ajada seda kunagi Urmas Laansoo soovitatud rida, et püsikuid ei kasteta, kui siis, ainult eriti suure põuaga. Sellepärast olen püüdnud siiamaani ka turbast aias hoiduda, sest see sinder kipub läbi kuivama. Ning kui kuivab, siis on mul kuri kahtlus, et meie pidevalt puhuvate meretuultega lendab kuiv turbakiht meie aiast lihtsalt minema.

Teisipäeva hommikul sadas ladinal vihma ja oli kahtlus, et saab ühe tubase õhtupooliku. Aga lõunast läks ilusamaks ja koju jõudes ajasin bensiinitrimmeri kurjaks. Üle poole puudealusest sellegipoolest ei jõudnud, võhm sai otsa. Bensiinitrimmer ei ole mu lemmikriistapuu, esiteks lõugab ta kohutavalt ja mahlakaid naate niites on ka kogu ilm sodi täis, silmnägu kaasa arvatud.
Huvitav, kas igal aastal tundub, et just nimelt sel aastal on sääski üleloomulikult palju ja nad on erakordselt õelad? Võsa peaks ju olema vähemaks jäänud, sääski aga tundub üha juurde tekkivat. Lisaks on täielikuks defitsiidiks muutunud toimiv sääsetõrje, Ehitusmarketis oli Offi, aga seda tarbivad meie sääskelajad kastme asemel, et koos sellega on inimveri eriti hõrk. Selveris oli Plixi, mis on samasugune raharaiskamine. Ainuke toimiv asi, Diffusil, on täielikult müügilt kadunud ja kodunt ka otsas. Eelmise aasta sääseplaastrid selle aasta sääskedele eriti ei mõju. Istu või toas.
Kolmapäeva hommikul kell kaheksa saabus siis seiklushimuline turvas. Peale paari meili teel esitatud sapist küsimust hakkasid asjad liikuma nagu õlitatult ja koorem saabus viieminutilise täpsusega. Nädalavahetusel saab siis ehk katma hakata.
Õhtul mürgitasin veel Staranega tulevase roosiistutuskoha, roosid ise on juba maikuust pottides ootel ja ähvardavad õitsema hakata. Kiskusin arooniahekist vereurmarohtu ja naate välja. Katsin kahe uue pojengi ümbruse ajalehtedega ja panin multshi peale. Vaatame, kuidas püsib.

Sel kevadel tunnen küll, et mul on tänu töö ja kodu vahelise marsruudi lühenemisele aega rohkem. Nädalas võidab vähema sõitmise arvelt 5-7 tundi, peaaegu terve tööpäeva. Kui varasematel aastatel olin koju jõudes täitsa läbi ja nädala keskel vahel ei jõudnudki kordagi aiapoolele, siis sel nädalal on isegi õhtuti suudetud midagi ära teha. Teisipäeval olin bossi peale kuri, bensiinitrimmer aitas päris hästi. Kolmapäeval sai roosid ära pritsitud (Decis+Score), uus prits on väga hea. Neljapäeval olin hilise ajani linnas, ei teinud midagi. Reedel nipet-näpet.

Laupäeva hommik algas esimese korruse kardinate mahavõtmise ja pesemisega. Edasi natuke taas peenardekorrastust ja lõpuks istutamist. Maha said neli roosi: Crystal Fairy, Fairy Queen, Red Fairy ja Sea Foam. Täpiline metsvits ja dollarilill. Kaks Hansaplandist mai algul soetatud pojengi, "Pink Hawaiian Coral" ja "Primevere".

 Alles nüüd võib öelda, et sirelid õitsevad. Vanad lillad sirelid. 

Valgetel läheb veel aega.

Eelmisel aastal istutatud sordisirelitest näitab õiepungi ainult Maiden Blush.

Esimene kevadine rabarberikook sai tehtud maheda täisterajahuga. Tulemus oli...enam ei tee. Süüa kõlbas küll, aga tavalise jahuga on ikka oluliselt parem.

Laupäeva õhtul kella poole kaheksa paiku näitas kraadiklaas ainult kümmet soojakraadi.Saunas sai sooja.
Pühapäevahommik oli pilvealune ja hea võimalus lõunapoolsed aknad puhtaks pesta.
Pärastpoole sai peenrasse mitu kastitäit peiulilli, rohkem suvelilli pea polegi. Dekoratiivkapsast tärkas viis taime neljast pakitäiest ja ka astreid on näputäis. 
Kasvavad puuriidad tekitavad turvatunnet. Ega nad päris ise ei kasva ka, usinad putukad laovad...

Täielik turvas

Mõttega siiski katsetada seda turbaga multshimist tellisin esmaspäeval Eesti Turbatoodetest koorma turvast. Tellisin, maksin ära ja jäin teadet ootama, et mis ja kuidas.
Teade tuli täna kella poole kolme paiku väga omapärasel kujul. Lippan parasjagu ühelt tööülesandelt teisele, üldse nädal on olnud selline, et kannad kuklas ja toitlustab Statoil, kui telefon heliseb. Tähtis meesolend teatab, et kohe saabub teie tellitud turvas. Mina vastu, et ää-ää, mind pole keegi hoiatanud, et ma peaksin kodus olema.Vastuseks sain käratuse, et kas teid oleks pidanud siis hoiatama vää....
Ütlesin, et jah, minu meelest on loomulik, et inimesed on tööajal tööl. Ja lisasin mõttes, et seda küll tellimistingimustes polnud kirjas, et ma peale tellimuse esitamist peaksin võtma palgata puhkuse ja igaks juhuks paariks nädalaks koju ootele jääma...
Nüüd saate trahvi, õelutses meesolend.
Mina oma blondiinimõistusega küll aru ei saanud, mille eest ma nüüd trahvi saama peaksin.
Rohkem ei kippu ega kõppu, turvas tont-teab-kus.

Päeva leiud Hortesest

Kuna mul oli hädasti vaja mõningaid mittetaimseid oste teha (üks lisavoolik katkise asemele, Starane, Previcur...), ühendasin kaks vajalikku asja ja läksin Hortesesse lõunale. Kõht täis, ei suutnud muidugi ka taimede poolel väikest jalutuskäiku tegemata jätta...parim leid oli kortsleheampel hinnaga 320 krooni. Krt. Ma viskasin nädalavahetusel seda väärt kraami ikka mitu kärutäit traktorirööbastesse...oleks teadnud, kui hinnalise asjaga tegemist, oleks amplitesse toppinud :D.
Hosta nimega Hosta, aediiris nimega Aediiris ja pojeng nimega Pojeng Mix olid ka endiselt müügil, nii et ärge naerge midagi tädikeste üle...
Kuna olen sel aastal taimede ostmisel harukordselt mõistlik olnud, premeerisin end allahindluses olnud aiapritsiga. Mul ausalt öeldes polnudki senini pritsi, sussitasin spreipudeliga.
Taimi ostsin ka, neli kurgitaime (peaks piisama ja ülegi jääma) ja neli petersellitaime (punastab, aga mis teha, kui seeme ei idane...).

Taimede motiveerimisest vallandamishirmuga

Vallandamishirm on inimühiskonnas kõva motivaator, eeldusel muidugi, et teda ei kuritarvitata. Aga et ta taimedele ka mõjub, kogesin ma küll esmakordselt. Kui keegi mäletab, siis pidasin mõned nädalad oma aediiristele pika loengu maha. Et kui nad nüüd, viiendal kasvuaastal, ka õitseda ei suvatse, siis kaevan nad välja. Ning kui ma täna võilillelahinguringiga iirisepeenrasse jõudsin, siis ennäe, peale umbrohudzungli eemaldamist vaatas mulle vastu ei rohkem ega vähem kui seitse õienuppu. Sortidest ei tea ma muidugi mukitki, nii vanu arveid pole ka vist alles. Aga kui õied lahti saavad, ehk saan targemaks.
Rohimisring sai igatahes peale, suuremad naadi-võilillemered võidetud. Pisemat pudi muidugi jääb kogu aeg teha. Katsetasin rooside multshimisega, eks näis, milliste tulemustega. Multshi oleks küll hullusti juurde vaja,  aga koormaga ostmisest pole vist eriti tolku, vedu on niivõrd kallis, et lõpphind tuleb kotimultshi hinnaga sama. Kotte on lihtsam käsitleda.
Kõrgpeenar on sel aastal täielik õnnetus. Esiteks pole seal mitte midagi peale tippsibulate, tilli ja mõnede salatitaimede idanema läinud. Teiseks oli seal paksult umbrohtu. Kolmandaks olid mustad sipelgad sinna pesa teinud. Kaevasin enamiku uuesti läbi ja panin sibulat-tilli juurde,sest esimene sibulasats on söömisvalmis. Peterselli aga pean vist lausa taimedena ostma, nali küll... Kartulitest pole kah mingit märki.
Üldse annab tunda, et enne ärasõitu rabistasin liialt ega olnud hingega asja juures. Mõned enne sõitu istutatud taimed on ära kuivanud. Pole midagi teha. Õnneks Sarastro asjad on kõik hinges.
Lõpuks jõudsin traktoriga mõned niitmistiirud teha, aga lõpuks läksid varjud nii pikaks, et enam ei näinud.
Homsest tööle.

Roosid korda

Täna sai siis vihmahoogudest hoolimata ring peale, kõik üle vaadatud, ära lõigatud, mis vaja. Mismoodi mu näpuotsad end nüüd tunnevad...vasaku käega trükkida ei saa, kuigi kindad olid käes. Kadunukeste-kahtlaste hulka lisandus veel Mõrsjaroos, kõik teised on elus ja kikitavad lehti. David Austini rooside hulgas pole ühtegi väljaläinut.
Basseinitaguse võsapeenra rohisin ka puhtaks, no sellise suurusega võililli ja osje ma pole vist varem näinudki. Niiskest mullast tulid õnneks hästi välja, seal on muld kergem ja liivasem kui mujal. Rohkem rohida ei riskinud, maa oli märg ja põlvili olla ei saanud, kükitamine-küürutamine aga õmbluste tõttu kaunis valuline, ootame kuivemat ilma. Ei jookse see umbrohi kuhugi. Kahjuks.
Tuppa tulin ka koera pärast, mu vana kolli ei jää must viimastel päevadel sammugi maha, kui olen mina väljas, peab tema ka ilmtingimata olema ja päev läbi märjas külmas rohus oli eaka koera käppadele natuke liig, hakkas juba lonkama. Tuli ka mul diivanile pikutama visata, et koer diivani ees puhata saaks. Noh, endale kulus ka ära.
Katmise suhtes pole suutnud midagi asjalikku välja mõelda. Okaskerade ala ja hostaala on kergkruusa all ja tänu sellele tõesti suhteliselt murevabad. Aga kogu aeda nagu kergkruusaga katta ei tahaks. Need ilukillustikud on kole kallid ja kogemus näitab, et selleks, et nad ka tõeliselt ilusad püsiksid, tuleb nendega tegeleda, vaadata, et jumala pärast muruniitmisel midagi sinna ei lendaks jne.jne.jne. Multsh kõduneb hirmkiiresti, eelmisel suvel istutatud okaspuude ümber olid kevadeks paljad ajalehed alles. Siiani pole ühtki head ideed. Lisaks jäävad endiselt mureks taimede südamikud, täna ongi näpud nii puruks seetõttu, et kiskusin roosipõõsaste südamikest igasuguseid end sinna istutanud jälkusi välja. Ja roosidepeenrasse ma katet panna ei saa, sest neid tuleb sügisel nagunii mullata. Ühes roosipeenras proovisin nii, et ajalehed ja liiv - aga see neetud naat ja võilill kasvavad liivas pea sama hästi kui mullas, nii tegin suhteliselt tühja tööd.
Homseks lubab natuke ilusamat ilma.

Täna oli siis see päev, kui ma üksteist päeva kodunt äraolnuna tegin hommikul ühe ringi ümber maja ja siunasin mõttes, et kes kurat küll käskis endale seda aeda rajada...naadid olid kõvasti rohkem kui põlvekõrgused, peenras loomulikult. Kultuurheinamaad oli Lepatriinu natuke niita jõudnud, seegi oli vaid nädala jooksul poolde põlve visanud. Peenrad nägid ikka tõsiselt jubedad välja, mitte naadid ei olnud püsikupeenras, vaid püsikud (mida eriti nähagi polnud), olid naadipeenras. Eriti hirmus oli majaesine, maja taga jõudsin mõnes kohas enne ärasõitu natuke rohida. Isegi ekskaasa, kellega päeval suhtlesin, ütles, et oli käinud mingeid autojuppe ja aed nägi pehmelt väljendudes mahajäetud välja.
Entusiasmi see-eest polnud sendi eestki ja pea kaks nädalat Türgimaa päikese all olnule oli ausalt öeldes üpris külm kah, ainult mingi hädine kaksteist kraadi. Veel eile hommikul päikesekleidis kohvi joonule ilmselgelt ebainimlik temperatuur.

Kusagil keskpäevaks suutsin end ikka välja lohistada. Majaesised istutusalad said enam-vähem korda, roosid, floksid, pojengid valguse kätte aidatud. Kevadfloks Blue Parfume õitseb. Lõhnab kah, aga seda kahjuks ei saa blogisse panna.
Natuke jõudsin ka maja taga kasida, aga siis sai aur lõplikult otsa. Õnneks on ka homme ja ülehomme veel vaba. Mitu suurt korvitäit umbrohtu ma minema tassisin...pole halli aimugi, mitukümmend kindlasti. Ja see on alles algus.
Kõige tüütum on see, et aiapidaja minus ei taha sel aastal kohe mitte kuidagi talveunest ärgata. No lihtsalt ei ole sellist tuhinat, nagu möödunud kevadetel. Isegi aiapoodidest lähen külma näoga mööda ja kõrgpeenra taga olevad tutsakad ei tõmba üldse. Hea, et mul meelde tuli neid kasta.
Kasvuhoones on kah nii ja naa, taimed küll elus, aga tsinniataimed on teod nahka pannud. Peiulilledega selline lugu, et Seemnemaailmast mina enam seemneid ei telli. Esiteks oli nendes vene pakkides häbitult vähe seemneid sees ja needki üle ühe tärganud. Õnneks ostsin ka teiste firmade seemneid, nendega on lugu parem ja peiulilledeta ma ei jää. Küll pole tärganud ükski lavendliseeme, ja seda kolmest pakist :(.
Selg, mis viimase üheteistkümne päeva jooksul end kordagi tunda ei andnud, valutab jälle. Ilmselt tuleb organismi häält kuulata ja haritava ala suurendamise asemel seda hoopis vähendama hakata.

Tulbid lõõskavad õhtupäikeses. Sirelid siinkandis veel ei õitse. Toomingad õitsevad. Kadakad on kahjustada saanud, Ma ei ole oma okkalisi mitte iialgi katnud ega varjutanud ja varem pole midagi juhtunud, aga nüüd on üks selline. Sorti ei tea, pärineb aegadest kui kadakas oli lihtsalt kadakas. Peab need kahjustatud osad vist välja lõikama?

Roosidest ei anna elumärke veel Veilchenblau, Lilli Marleen, Sweet Pretty, Lichtkönigin Lucia, Maigold, Pimprenelle. Kõik teised on elus. Kuus sorti kaheksakümnest katmata roosipõõsast, pole sellise talve kohta üldse halb tulemus.  Lucia on külm mul varemgi maani maha võtnud, eks näis. Praegu on igatahes veel vara midagi otsustada. Tagumise peenra rooside hulgas võib veel kadunukesi olla, ma pole sinna veel väga sügavale uudistama jõudnud. Kui aus olla, kasvavad seal praegu poolemeetrised võililled ja roosid ei paista lihtsalt välja.
Kui ainult see aiastegutsemise tahe kusagilt tagasi tuleks...

Uups!

Lepatriinusõbra abiga sai täna muld kõrgpeenrasse, aitäähhhh R...ja hakkab siis minukene kenasti istutama,,,Sarastro asjadega kõik kenasti korras, esiteks oli neil juba saabudes ladinakeelsete nimedega plastlipikud kaasas ja ise panin veel eestikeelsed nimed kah plastlipikutel...aga!!! Aiasõbrast aprilli lõpul saabunud paki kontrollisin tähe ja täpiga üle ja KÕIGIL POTTIDEL oli peal korralik etikett. Täna hakkasin siis taimi järjest välja võtma ja ei ühelgi potil ühtegi etiketti!!! Siis ikka leidsin ühelt potilt etiketijäänused ja lavendlipottidest peotäie täissöönud tigusid. Pagana narkarid, liimi- ja etiketisööjad sellised... nüüd mul pole enam halli aimugi, mis potis miski asi on :(
Aga sellegipoolest oli imeilus päev, suurem osa muru sai esimest korda niidetud, ja juba see annab ümbrusele korras ja puhta ilme. Siis veel natuke rohitud, istutatud, pesu pestud, pesu ära korjatud, saunas käidud...korjasin mõned tunnid tagasi nöörilt tuules kuivanud pesu, nuusutasin õhku: värskeltniidetud muru, mingite õite lõhn, päikeses ja tuules kuvanud pesu lõhn, natuke saunakorstnast tulevat suitsulõhna...ja mõtlesin, et niimoodi lõhnabki õnn.

Eestimaa ilm

Päeval, kui pidi tööl olema, oli väljas +28 kraadi ja isegi tööstushoonete alaliselt vahel lõõtsuv tuul oli vahemereliselt soe.
Olin just koju jõudnud ja õueminekuks riided vahetanud, kui äike registrid valla tõmbas.
Nüüd +12,2. :( ja väga märg.
Võililledele meeldib väga. Naatidele ka. Vereurmarohust parem ei räägigi.

Rahaaugu kivi ja tema sõsarad

Esimene foto pärineb Eesti Rahva Muuseumi fotokogust ja kannab seal pealkirja "Rahaaugu kivi" Keila valla K.küla A.talu heinamaal. Fk 927:1 - 173 Eerik Põld´i pildistused 1940. a. suvel. E. Selleke arve 30.X 40 kr 68.05. ERMi k/r 633:140

Tänaõhtuse seisuga näeb seesama kivi välja selline (kasutasin pea kõigil piltidel taskust leitud väga ebaesteetilist suitsupakki, mille küljepikkus on umbes 10cm, kui see piltidelt üles leida, saab aimu, kui suured need kivid tegelikkuses on).

Huvitaval kombel ei ole pereliini edasi kandunud ühtegi vanarahvajuttu, mis selle kiviga seonduks ja sellest, et tegemist Rahaaugu kiviga, sain teadlikuks alles eelmisel aastal, kui ERM-s tuustimas käisin. Küll oli see üks mu lapsepõlve lemmikkohti mängimiseks, pealt mõnusalt tasane ja kindlalt paariruutmeetrine mänguplats künka kõrgeimas osas.
Järgmine kivi, mis pisut ka ERM fotolt paista, on praegu selline. Pooleks on ta olnud nii kaua kui ma mäletan.

 

Selle ümbrusse olen nüüd sättinud mõned pargiroosid, sest kuigi muld pole seal künkaotsas just suurem asi, on vastupidavad asjad seal hästi kohanenud. 

Järgmine tegelane laiutab samuti keset õue ja on tänaseks saanud endale ühele poole naabriteks päevaliiliad ja teisele poole liiliad ja lupiinid. 

Nende kivide kanti tekib ka vaikselt istutusala, praegu on seal mõned Franseni hostad. Ajapikku saab need istutuskohad ehk ühendatud ka. 

Selline tegelane laiutab maja lääneküljel, kaaslaseks nooruke tanguutia rabarber. Sinna eriti midagi kujundada ei saa, sest sellesse piirkonda ulatub kauka kett (kui ta vahel juhtub ketis olema).

Tulevase varjuaia valitseja:

Juhuvõte meie "viljakandvast mullast":

Ja basseini ots, kus on lihtsalt kivid mullast välja puhastatud, alumised kivid sellisena, nagu nad maapinnas olid,  teise kohta liigutamata:

Kahjuks peab tõdema, et see basseiniots ei pea vett, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et maapinna külmudes ja sulades kivid liiguvad ja vahelepandud segu lihtsalt praguneb. Võib-olla oleks lahendus mingi silikoon, aga pole jõudnud veel selleni.
Mis aga nende kivide hooldamisse puutub, siis on see tegelikult paras nuhtlus. Ostsin minagi eile Selverist Viktoria Parmase raamatu, millest mitmeski blogis juttu olnud. Lugesin õhtul läbi ja muhelesin põske. Sesr nii ilusad, nagu selle raamatu piltidel, näevad kiviservad välja ainult umbes ühe ööpäeva jooksul viimasest lõikamisest-trimmerdamisest. Minu piltidel on näha, kuidas nad näevad välja aias, kus keegi trimmeriga kaadri taga valvel ei seisa. Naadid, võililled, vereurmarohi ja orashein lausa jumaldavad kive, ajavad oma juuri nende pragudesse ja alla ja nagu selja pöörad, ajavad taas ninad uljalt püsti.
Lisaks veel sammal. Terve nett kubiseb õpetustest, kuidas kividele sammalt kasvatada. Mina sooviksin õpetust, kuidas seda sammalt mitte kasvatada. Sest kogemus ütleb, et esimesel aastal on kivi peal sammal, teisel aastal saab sellest mätas ja kolmandal õitsevad seal mätta otsas juba võililled. Nii et mina käin vahel hoopis oma kivide pealt sammalt maha kiskumas ja peab kurvastusega tõdema, et ega ta väga kergelt maha ei tule. 
Ja nagu reklaam ütleb, pole see veel kõik. Selle postituse piltidel on väike murdosa meie kivikestest. Ma lihtsalt ei viitsinud rohkem pildistada ja valgus oli ka vilets. Ja kui keegi tahab mulle nüüd soovitada, et ma peaksin kõikide nende kivide servi hakkama iganädalaselt trimmerdama-kääritama-rohima...ja siis veel sadakond kivi välja kaevama ja nende servi kah hooldama hakkama...mina eelistan varianti, kus ülejäänud  kivid on kenasti mätta sees peidus ja neist saab murutraktoriga üle sõita. Nädalas on ju ainult kaks vaba päeva ja neid tahaks vahel ka muuks kasutada, kui aia orjamiseks.

Müüriladumise päev

Ausalt, aru ma ei saa, millisest öötunnist Trumm oma hiina müüre laob, minul kulus täna sihukese jupikese peale igatahes seitse tundi.

Selle aja sisse läks küll ka mätta eemaldamine, vana müüri lammutamine (mille käigus suurem osa paest lagunes algosadeks ja hea taaskasutuse idee läks vastu taevast) ja uue jaoks kivide vedamine saja meetri kauguselt, ülesmäge ja käsikäruga, sest traktori käru ratas oli salapärasel kombel talve jooksul kuuris katki läinud.Natuke sai segu ka vahele pandud. Nüüd nädal aega kuivamist ja ehk saab järgmiseks nädalaks käruratta korda ja mulla sisse veetud.

Projekt oli siis istutusala laiendamine vähem kui meetri võrra, maast välja turritavate kivinukkideni. Lolli peaga ei taibanud alguses pilti teha, nii et nüüd tuleb lihtsalt uskuda, et sellest "kivikesest" oli algselt näha vaid kahe rusika suurune nukike, mida plaanisin müüriga lihtsalt üle minna. Pärast umbes viiesentimeetrise mätta eemaldamisest selgus, et ega see nukike nii väga pisike polegi - kohvitass ja labidas just suuruse võrdlemiseks jäetud. Maa sees läheb see tegelane veel kõvasti sügavusse ka.

Selline siis ongi see meie viljakandev muld, tähendas mööduv Lepatriinu.

Nii ongi. Paberil plaanimisest pole mingit tolku. Isegi selle koha peal istumisest ja plaanimisest pole tavaliselt tolku, sest maa sisse ei näe ja paraku koosneb terve see küngas, mille otsas meie maja ja aed pesitsevad, hiiglaslikest kivimürakatest. Enamik, millega ma istutusala rahada püüdes olen kokku põrganud, on pildilolevatest veel suuremad ja nii mõnigi kord on tulnud ohates mätas lihtsalt tagasi panna.
Mõnes kohas siiski on nende mürakate vahel  natuke mulda ja kui veab, siis istutamiseks piisavalt. Ainult et tavaliselt ei tea, kuskohas.

Õnneks oli palgatööjõud tunduvalt produktiivsem ja Lumehelbekese kastis said puud metsa alt kuuri taha. Lepatriinu ladus usinalt juba lõhutud puid kuuri ja mehed tõid muudkui lõhkumata puid juurde, mis sügisel kokku vedamata jäid. Nüüd taas suurem lõhkumistöö tulemas, õnneks on selleks olemas nii masin kui mehed.

Nüüd üritan arvuti juures ja kuuma tee abiga sooja saada, aga esialgu veel ei saa. Hoolimata kahest paarist sokkidest ja paksust jopest oli ikka väga külm ja isegi kivide vedamine ei andnud sooja. Ei julge niimoodi rabeleda ka, et võhmale võtaks.

Mai teine nädalavahetus

Kui lõunaeestlased kuuldavasti nautisid nädalavahetusel sooja ja päikest, siis meil siin põhjamaal oli hall ja külm. Isegi  nii külm, et laupäeval aias askeldades tuli vahepeal käia toas külmetavat nina soojendamas. Näis, kuidas see ikka veel piinavale köhale mõjus.
Seljale on see talvine lumeuputus ka ikka päris katastroofiliselt mõjunud. Juba paar aastat tagasi öeldi mulle, et ristluude piirkonnas on üks disk katki ja närv kipub sinna vahele jääma (välja tuli see hoopis muu diagnostika käigus). No ja kui enne seda talve valutas aeg-ajalt, siis viimasel ajal valutab pidevalt. Üritan küll seda lihtsalt ignoreerida, aga eks mingil ajal tuleb sellega hakata tohtrite poole pöörduma. Hetkeseisuga on mul küll totaalne allergia skalpellide ja operatsioonisaalide vastu.
Nii et ei tee lihtsalt välja. Laupäeva alustasin kahe vana sireli ja kolme kreegi mahavõtmisega. Nüüd läheb elektrikettsaag igatahes hooldusse, sest kett on nüri, see pagana kreek on ikka nii kõva asi, et samahästi võiks pehmemat kivi saagida.
Siis mõned kärutäied mulda ja maha, vabandust tünni, said kartulid. Olin tõsises hädas varajase seemnekartuli leidmisega, sest kõik kotid olid vähemalt kümnekilosed. Lõpuks ikka leidsin Hortesest ühe 2,5 kilose koti. Sellestki üle poole järel, ja endal tunne, et kuus kartulit ühe 90l vana betoonivanni kohta on vist natuke palju. No eks näis, ma ei tea kartulikasvatusest mitte mukitki, viimati, kui siin talus vagudes kartulit kasvatati, olin liiga väike, et midagi tähele panna.
Vahepeal tuli tund aega paduvihma ja õu muutus veel märjemaks. Ega ta ennegi eriti kuiv ei olnud. Muldagi vedasin käsikäruga sellepärast, et pelgasin trakatsit lörtslibeda savimaa peal lihtsalt kinni jäävat.
Kui vihm järgi jäi, ajasin sirgeks roosipeenra  serva, mis eelmise aasta terrassilaienduse käigus valesse kohta oli sattunud. Nagu tavaliselt, aasta hoovõtmist ja tund aega tööd.
Edasi said kõrgpeenrasse viimased maitsetaimede ja salatiseemned ja aiavaasidesse-peenraservadesse suvelilled.
Ja oligi õhtu käes ning ilm läks natuke ilusamaks. Võsa mahavõtmise tagajärjel on hakanud majatagusele terrassile õhtupäike paistma, see pidu kestab muidugi seni, kuni pärnad lehte lähevad. Ikkagi oli mõnus, tuulgi vaibus õhtuks. Lausa ei raatsinud terrassilt saunagi kolida.
Täna endiselt külm ja hall, temperatuur kell 9 hommikul +7,4 kraadi.

Minust hakkab vist aiapidaja saama :)

Vähemalt teoreetiliselt.
Firma, kelle käest tööl ruume rendime, otsustas hakata meie 2,5 hektarit suure hoone ümber ka haljastust tellima. Saadeti siis haljastusarhitekt koos müügimehega ka rentnike soove kuulama. Suhtlen ma siis selle haljastusspetsialistiga siis minutikest kümme, arutame, mis seal paepealsel üldse kasvada võiks ja mida meie akendest siis näha tahaksime...müügimees kuulab ja teatab lõpuks, et teate, daamid, ärge minu otsa vaadake,ma ei saa absoluutselt mitte millesti aru, millest te räägite...

Praktikaga on lood endiselt väga kehvad, tervis paraneb aeglaselt, ilm küll mitte. Akna taga on neli kraadi sooja, eile õhtust saadik vahetpidamata sadanud, tuul pidi auto ukse käest rebima ja pillutas linnumaja mööda õue.
Algselt oli plaanis ka Luige laadalt korra läbi astuda, aga selle ilmaga küll ei suutnud. Suudan vaid kaasa tunda vaestele inimestele, kes raske raha eest müügikoha rentisid ja nüüd seal külmetama pidid.
Raadio ilmateade lubab endiselt nädalavahetuseks soojemat, ainult et pole teada, kuskohas...meiekanti lubavad kõik netiportaalid homseks maksimaalselt kuus soojakraadi ja kui see veel tuuletugevusega läbi korrutada, läheb alla nulli. Ei kõla just ahvatlevalt.
Ka järgmiseks nädalaks ei lubata midagi ilusat, kuni pluss kaheksa. Prr.

Mai esimene nädalavahetus

Tegelikult on väljas endiselt räigelt külm, praegu, kell kuus õhtul näitab kraadiklaas akna taga ainult kuut soojakraadi ja jäine tuul teeb asja veel hullemaks. Tulbid on täna kategooriliselt keeldunud oma õisi avamast, aga õitsema on hakanud esimesed nartsissid - tükk tegu oli nende pildile saamisega, sest tuule käes õitsevad õied ei püsinud hetkekski paigal.

Eilsest Hansaplandis käimisest tuli siiski aiapisik sisse. Kuigi sealgi oli jääkülm ja vihmane ja ma südamest loodan, et loengupidaja külma ei saanud. Üht-teist jäi näppu ka, kaks pojengi, kaks roosi, veel nipet-näpet, igatahes sünnipäevaks saadud kinkekaardid said realiseeritud ja pealegi tuli maksta. Kõige põnevam soetatud taim aga on hoopis tubane ja selline tegelane, kes sööb kärbseid, Dionaea muscipula. 
Kuna aias olemiseks oli liiga külm ja tuuline, askeldasin kasvuhoones, kastidesse said kõik suvelilled ja mõned püsikuseemnedki. Igatahes on nüüd kasvuhoone puupüsti täis ja eriti midagi juurde ei mahu.
Täna sai esimene rohimisringki tehtud ja peenardes laiutavaid võililli-naate nuheldud. Ning istutamise otski lahti tehtud, Sarastro sinililled ja maikellukesed. Hullu külma enam tulla ei tohiks, sest majaesised laanesõnajalad ajavad krimbleid püsti ja nemad on olnud seni parimad ilmaennustajad. 
Külmast hoolimata kasvavad taimed aias, nii et kohin taga. Lupiinid, delfiiniumid ja laugud on lausa üllatavalt suured ja hostade ninadki väljas. 
Tervis on endiselt selline...pooletoobine, päriselt kadunud pole ei köha ega nohu, aga võrreldes eelmiste päevadega on oluliselt parem ja horisontaali enam ei kisu.