Roosihiid ja jaanuaripurikad

Olen viimastel õhtutel David Austini eessõnaga Botaaniliste Rooside Entsüklopeediat lapanud, muuseas suurepärane kingisoovitus roosi- või lihtsalt lillesõbrale ja Rahva Raamatu veebipoes täiesti saadaval. Isegi kui inglise keelt ei oska, on pildid nii hirmilusad, et võtavad hinge kinni ja suvetunne tuleb peale.
Ja tegelikult ei olnud see mina, vaid õde, kes ühte pilti vaadates kiljatas, et kas see on ka roos...vaatasin, et oehjahh, ka selliseid roose on olemas. Sordinimi Mermaid ehk Merineitsi. Kahjuks ei leidnud ka guugeldades selliseid pilte, nagu raamatus, kus roos tõepoolest puu mõõdu välja annab. Maksimaalseks kõrguseks entsüklopeedia järgi 6 meetrit, aga mõned aiandid väidavad kõrguseks ka 10 meetrit. Diameeter 9 meetrit. Raamat annab kasvutsoonideks 4-11, kuid hoiatab, et külmadel aladel nii jõuliseks ei kasva. Mõned netimüüjad pakuvad tsoonideks ka 7-11. Lihtõieline, helekollased õied diameetriga 12-15cm. Korduvõitseja, õitseb suvest kuni lumedeni. Mulle tuli kohe meelde Muhediku väide, et järjest raskem on aeda uusi taimi leida, no sellist kibuvitsa Sul vist ikka veel pole? Pildil Mermaidi õis.

Aga et taas tagasi kodusesse kliimasse jõuda, siis mõned pildid möödunudpühapäevasest mõnusast viiekilomeetrisest jalutuskäigust, mille tulemusel said inimesed punased põsed ja koerad, kes tänu edasi-tagasisilkamisele läbisid oluliselt pikema vahemaa, olid õhtuks täiesti läbi.
Kivid meres olid endale talveks edevad mütsid pähe sättinud.
Pankrannik kasvatas juba kihvu, kusagil märtsikuuks on seal tõelised mitmemeetrised jääsambad, mis moodustavad müstilisi käike. Ära sulavad need purikad alles kusagil mai algul.

Raadiost aga kuulsin, et varsti pidi jääteed avatama. Kogu jää, mida meie kohtasime, nägi välja selline. Ei tundu eriti turvaline.

Kordese roosisoovitused

Võtsin oktoobri keskpaiku otseühenduse Kordese roosiaretusega ja küsisin, milliseid põõsasroose nemad ise soovitavad Eestisse. Selliseid, mida talvel eriti katta ei tuleks. Sain ise nädalavahetusel lõpuks oma rooside andmebaasi revideeritud ja tulemus on see, et hetkeseisuga on mul 49 sorti ja kindlasti üle 150 ühiku (kes neid vanu isepaljunevaid pargiroose lugeda viitsib), nii et kogu selle kupatuse talveks katmine ei ole eriti metsasõbralik (ega ka minusõbralik) tegevus. Aga kuna ikka on vähe (khm), siis edasi ainult talvekatet mittevajavad tegelased.
Härra Fabian Gülk Kordesest saatis mulle järgmised soovitused:
Mein Schöner Garten

Westerland
Lichtkönigin Lucia
Linderhof
Felicitas
Cinderella
Caramella
Omast tarkusest oskaksin veel lisada Kordese roosidest Frühlingsdufti ja Frühlingsgoldi, mis samuti peaksid hästi vastu pidama.
Kuna Kordesest soovitati tellimus teha jaanuaris (kättesaamine mais), siis hakkasin juba peaaegu tellimust arvutisse klõbistama, kui korraga tuli mõte, et äkki on veel huvilisi. Suurema tellimuse pealt oleksid odavamad nii ühikuhind kui transpordikulud. Esialgse arvestuse kohaselt kujuneks ühe paljasjuurse istiku hinnaks kuskil 160-170 krooni, kui tellimusi rohkem, siis hind langeks.
Endal on mul nendest roosidest kogemus Lichtkönigin Lucia-ga, mille kohe esimesel aastal -30 kraadine külm maani maha võttis, aga mis sellest hoolimata alla ei andnud ja õitseb igal aastal nagu kollane tulepõõsas.
Nii et kui on veel huvilisi, saatke mulle meil evepiibe@gmail.com. Tellimuse teen 26.jaanuaril, nii et kes hilja, see ilma.

Koostööprojekt

Kui ma hommikul köögis kohvi üles panin, vedeles letil asuval ahjupannil kaks õhtust järele jäänud grillvorsti. Kuni kohvimasin turtsus ja puristas, panin arvuti käima ja tegin veel üht-teist. Uuesti kööki jõudes olid vorstid pannilt kadunud, ja letil istus täiesti süüdimatu näoga kass. Et kass kaks vorsti pintslisse pani, on väheusutav, natuke liiga suur ports tema jaoks korraga nahka pista. Nii et suure tõenäosusega triblas kõikjale jõudev kass käpaga vorstid pannilt lihtsalt maha ja edasi kadusid nad juba all ootava kolli lõugade vahele.
Nii palju siis koera dieedil hoidmisest.
Üks raamatusoovitus loomasõpradele ka, Tiina Toometi loomalood, äsja ilmunud. Puksusin eile õhtul seda lugedes kogu aeg naerda, mitte põrmugi kehvem kui näiteks Herriott. Kuidagi armsalt kodumaine ka veel.

Ehitusplaanid 2009

Jee, tahaks kõigepealt öelda. Sain just välja prinditud (elagu meditsiini digitaliseerimine) kompuutertomograafia vastuse ja kõik on korras! Raku-uuringu vastust veel pole, aga loodame parimat. Nii et võib hakata plaane tegema, töölõhkumisele vahelduseks.
1. Kõigepealt kõige olulisem. Üles tuleb otsida sama pottsepp, kes mu imelise saunaahju ehitas ja veenda teda suvel elutuppa ahju laduma. Otsinguid peaks alustama juba järgmisel nädalal, sest minul on paraku mulje, et headel tegijatel on endiselt käed-jalad tööd täis.
2. Siis leida santehnik, kes vahetaks ära katkise hüdrofoori koti (ärge palun küsige mu käest, misasi see on, poiss teab, tema meil pumpab jalgrattapumbaga vajadusel õhku juurde) ja ära parandada kaks tilkuvat toruühendust. Tähtaeg: nii kiiresti kui võimalik.
3. Kui elutuba juba nagunii kolast tühi (vt.punkt 1), siis võiks seal ühtlasi lae uuesti ära värvida (ma ei saa aru, millega need ehitajad seda värvisid, aga plekid olid juba kuu aja pärast peal ja pesta ei saa). Selleks tööks on vaja vabatahtlikke või palgalisi. Mina ei värvi, ei saa, käed üleval, midagi teha.
4. Vahetada esiku linoleum millegi koerakindlama vastu. Kõik soovitused oodatud. Keraamiline plaat ei sobi, all on puupõrand ja selle all veel põrandaküte.
5. Vana lõunapoolse paberilao riiulitest tehtud terrassi asemele ehitada korralik katusega terrass, kus ka vihmase ilmaga prahti toota saaks. (istutada, sodida, lõigata jne ;). Enamus materjali ja tegija kah olemas, aga enne kevadet pole mõtet.
6. Ja loodetavasti jõuab majandussurutis ka selleni, et mõni puistevillaga tegelev firma enam ei pea meie katusealust liiga väikeseks tööks ja jõuab mingisugunegi soojustus ka meie lagede peale. Praegu on seal ainult tolmuks pudenenud mälestus kunagisest sambla- ja saepurukihist. Sellepärast meil tubades soe ei püsigi. 40% soojakadudest pidi läbi lae minema, meil ilmselt rohkemgi. Poisil oli küll hiilgav plaan, et äkki vahetaks 1936.aastast pärineva plekk-katuse üldse välja koos katuse soojustamise ja kõrgemaks tõstmisega, aga mu käsi ei tõuse täiesti tervet katust lammutama ja ausalt öeldes ei mahu nii suur kulutus ka mu eelarvesse.
7. Killustikku on vaja 3-4 koormat, siis saab vist teedetegemisega lõpuks ühele poole.

Ja nüüd vist aitab. Üheks aastaks rohkem kui küll, seda enam, et omal jõudu napib, inimtegureid on majas paraku ainult kolm, üks terve ja kaks poolikut. Päris terve on ainult poiss, mina üle viie kilo tõsta ei tohi (kuigi ümardan seda pidevalt kümnele), õel on ühes käes närvipõletik ja puukborrelioos diagnoositi tal takkajärele kah veel, täielik laatsaret.

Raiusin read raamatusse

Ma olen mõnikord ikka üsna vanamoeline. Isegi digipiltidest valin osa välja ja lasen kõige laboris paberpiltideks teha. Lisaks on kurvad kogemused sellest, et tehnika vananeb ja loobub teenistusest ning ei aita ka koopiate tegemine, näiteks 2002.aastal Zimbabwes käimisest mul enam elektroonilisi pilte pole, sest tolleaegne arvuti on ammu arvutite Valhallas ja koopia-CD sai salapärasel kombel kriimustada. Poleks tollal albumitäit paberpilte teinud, poleks midagi alles.
Idee hakkas idanema kusagil detsembri alguses, aga selgus, et niisama lihtsalt blogspotist välja trükkida ei saa. Kaebasin oma muret häkkerijõmpsikale, istus teine arvuti taha, susserdas, manas ja nõidus natuke aega ja voila - hakkaski printerist pabereid välja potsatama. Selleks, et kõik hindamatud kommentaarid ja õpetused ka välja trükitud saaksid, tuli küll iga postitus eraldi trükkima panna, aga aega läks ja asja sai. Päris kopsakas pakk sai. Pildid jäid muidugi tavalisel printeripaberil natuke lahjad, aga ikka parem kui mitte midagi. Sõitis pakk mul paar nädalat autos kaasas, kuni täna Jajaa koopiakeskuses paari minutiga saja krooni eest kaante vahele sai.
Nii et kallid sõbrad: kui midagi peaks juhtuma ka elektri, interneti või tont teab millega, on kõik kirjapandu mul kenasti olemas koos piltide ja teie vahvate arvamustega. Ja vajadusel saab neid ka mõnusasti diivanil pikutades nautida.

Kiri kodukandist

Ausalt öeldes ajab see kahe blogi pidamine mind varsti juba ennast ka segadusse. Postitused satuvad kord siia, kord sinna... ja ega ma ise ka alati alustades tea, kuhu välja jõuan ja kus selle jutu õige koht peaks olema. Koera-kassijutu panin põhiblogisse, ja kodujutu siia. Jne.
Lihtsalt tahtsin enda jaoks muljed kirja panna. Käisin täna vist üle pooleteise aasta majas, kus elasin kuusteist aastat ja kus mul tegelikult siiani korter alles on. Tubli noor pere üürilisteks, ei tee mina neile ega nemad minule liiga, muret nendega eriti pole.
Käimise põhjuseks oli tegelikult ümbrike toimetamine korteriühistu postkasti. Otsekorralduse võimaldamiseni pole meie paduvenelastest ühistujuhid veel arenenud, seega jääb kommunaalkulude arvete tasumiseks ainuke võimalus ise ümbrikud margistada ja aadressikleepsudega varustada ja ühistuni transportida.
See-eest on ühistu muidu tubli. Oma katlamaja saime vist Tallinnas ühena esimestest. Ja nüüd olid mõlemad majad, üks viie, teine üheksakordne, ka ilusa uue värvikuue selga saanud.
Kui ma 1987.aastal noore spetsialistina selle korteri sain, tassisime õega kolm päeva neljandalt korruselt ehitusprahti alla, enne kui asi põrandapesuni võis küündida. Püssi plaatidest põrand oli laakidel lahti ja grammafoni kuulates ei tohtinud toas kõndida, nõel põrus plaadilt maha. Ning sein minu ja naabrite vannitoa vahel oli nii õhuke, et iga liigutus oli kuulda. Aga ma olin ikkagi oma kodu üle pööraselt õnnelik, sest viimased kolm aastat olin elanud üüritubades.
Elamiseks oli noorena Pelgurand hea koht. Bussipeatused ja toidupoed (iseasi, mida sealt tollal saada oli, aga nälga ka ju keegi ei surnud,eks) läheduses ja kui juhtusid hilja peale jääma, oli kesklinnast napp pool tundi koju jalutada. Stroomi mets, rand ja tollal veel suplemiskõlbmatu Kopli laht vähem kui kilomeetri kaugusel.
Nüüd tundsin end seal võõrana. Toidupoode enam pole, nende asemel laiutavad bussipeatuste ümber kaks panka ja kolm kasiinot. Kunagisest (kuri)kuulsast Saturni kohvikust sai juba ammu algul Hoiu-, siis Hansapank. Kahe bussipeatuse vahelisele tühermaale, kust kunagi läks raudteeharu nüüdseks kinni pandud Balti Manufaktuuri, on kerkinud Selver.
Korterisse, kus olin olnud nii meeletult õnnelik ja kui ka pööraselt kurb, kust on meenutada nii rõõmsat kui masendavat (nagu elukaaslase surnukeha leidmine kolmteist aastat tagasi) ma minna ei tahtnud. Las noortel olla oma elu. Ilma kontrolliva perenaise ja mineviku varjudeta.
Jätsin ümbriku ühistu postkasti ja sõitsin minema. Oma päriskoju.

Kallid sugulased

See teema on tegelikult juba jõuluajast hingel ja tahab välja saada.
Kunagisest kahest suurest suguvõsast on õige vähe järele jäänud, kuidagi on juhtunud nii. Minu isa oli oma peres ainuke laps. Minu ema küll üks kolmest lapsest, kuid nii mu onul ega tädil lapsi pole. Oma põlvkonnas oleme õega kahekesi, ja järgmine põlvkond seega vaid ühes ühikus. Midagi pole parata, elu on lihtsalt niimoodi läinud.
Jõulude ja uue aasta vahel jõudsime lõpuks ka kadunute kalmudele. Mitte et kaugele minna oleks, tegelikult sõidame sellest väikesest kenast surnuaiast igal tööpäeval mööda. Aga keegi meist pole eriline surnuaedadel käija. Mina ise tunnen oma esivanemate lähedust pigem sellessamas majas, kus ma neid ridu praegu kirjutan, kaasaegne arvuti lesimas kirjutuslaual, mille ostis mu vanaisa 1936.aastal ja mille ise restaureerisin. Ja papa ise ning teisedki teiseilmakodanikud jälgimas mu tegemisi vanadelt fotodelt. Haud surnuaial on lihtsalt vaid koht, kuhu nende tuhakssaanud põrmud on maetud.
Kauniks kombeks on siiski hauaplats korras hoida ja paar aastat tagasi tegin vanavanaema, vanaisa ja vanaema ühisele puhkekohale kujunduse, mis erilist kantseldamist ei vaja. Vana betoonmüüri jätsin alles, palusin surnuaiakorraldajal vastava tasu eest liiva juurde vedada, istutasin vanaisa lemmikiiriseid ja kadakaid. Pingi panin ka. Püsib päris kenasti, mõnel korral aastas käime kogunenud männiokkaid ja muud sodi koristamas, süütame mälestusküünlad ja läheme jälle.
Kurvem lugu on vanaisa kahe õe hauaplatsiga, mis samal kalmistul asuvad. Vanema õe kalmu ei ole me isegi suutnud üles leida, sest kohe peale ema surma müüs joodikust poeg emamaja maha ega raatsinud isegi hauakivi panna. Kardan, et seda kohta ei leiagi, sest viin viis mõned aastad hiljem ka poja enda. Ma ise olin siis alles üsna noor, ega tea asjast eriti palju.
Teise õe järeltulijad aga on elu ja tervise juures. Vähemalt pärimisjärjekorras olid nad küll esimesed ja kui oli vaja see pisike üheksahektariline kaluritalu meie ja nende vahel ära jagada, olid nad igal ajahetkel täiesti olemas. Kuhu aga nad hoolimata paarikümne kilomeetri kaugusel elamisest ei jõua, on kalmistu. Nüüd on vanaema maja müüdud, õnneks toredale ja vanadest asjadest lugu pidavale inimesele, mul on sellest ainult hea meel, muidu oleks majaga sama lugu kui selle kaelakippuva keldrigagi. Maa aga on juba neljandat või viiendat aastat müügis ja ma ise mõtlen vahel natuke õelalt, et kui ei saadud seda selle ehitusbuumi ajastul müüdud, siis nüüd ammugi mitte.
Ma ei ole kade, mul endal ei ole seda maatükki mingil juhul vaja, ma ei tule omaenda maade hooldamisegagi toime. Aga vähemalt esivanemate, kelle käest ma selle koha olen vastu võtnud, viimast puhkepaika suudan ma korras hoida ja kui seal käin, käin üle ka vanatädi ja vanaonu puhkepaiga, koristan prahi ja süütan mõned küünlad. Kallid pärijad aga pole suutnud sinna aastate kaupa jalgagi tõsta. Ei, nende tervisel pole häda midagi. Lihtsalt ei hoolita. Kas on asi veresideme puudumises - vanatädi tütar, kelle tütred praegu müüa püüavad, oli lapsendatud laps? Vist mitte. Hoolimatus on hoolimatus, nagu teise vanatädi lihase poja näite põhjal öelda võib.
Ja eks igaüks ise teab, millest ta hoolib ja millest mitte. Minu lihtne elukogemus ütleb, et kui sa oled midagi saanud, tuleks ka midagi vastu anda. Ja see miski ei pea üldse mitte materiaalne olema. Aga kusagil suures tegude raamatus saab kirja kõik.

Kuidas ta siis tuli

Toomapäevast (21.detsember) kuni kolmekuningapäevani olevat vanarahval kehtinud aasta pikim töökeeld, lubatud olid ainult hooldetööd. Ja minul on sel aastal küll poolkogemata, kuid siiski, sellest pea täiega õnnestunud kinni pidada. Vana aasta aga läks ja uus tuli meil umbes sedaviisi:
Kõigepealt sai vana-aasta õhtupoolikul saunas käidud - ega pesemata ihuga ometi sobi uut vastu võtma hakata.Siis mõningad meist tegelesid natuke enesetäiendamisega:

Peale ahjulõhega maiustamist tuli natuke kaloreid kulutada ja tantsu lüüa:

Südaööl sai shampuseklaase kõlistatud ja natuke pauku tehtud (peale seda, kui lugesin folklore.ee-st, et uusaastaöine paugutamine on iidne tava, mis on seotud halva ja haiguste peletamisega, olen ma ilutulestike suhtes tunduvalt leebemaks muutunud, varem pidasin seda mõttetuks raha taevasse tulistamiseks. Keskkonnakahjulikuks pealekauba. Aga kord aastas ometi võib).

Mõnigad on suurest pidutsemisest nii kutud, et magavad siiamaani:

Ja kõigile-kõigile ilusat uut, tugevat tervist ja muu hulgas aeg-ajalt mõnusat (b)logelemist!

Aiaaasta 2008

Plaane mul eelmisel aastavahetusel ei olnud. Õigemini üks oli: ellu jääda ja kui võimalik, siis mitte eriti sandina. Selle kohta võin praegu raporteerida, et sajaprotsendiliselt täidetud.
Aprilli keskpaigaks oli mul lamamisest, valutamisest, raamatutest ja telekast täielikult siiber. Istuda ma veel ikka korralikult ei saanud, kükitada ka mitte. Auto olin juba suutnud koju sõidutada, kui istmele lisapehmenduseks padi panna, pidasin natuke vastu küll. Vähemalt poeskäimised ja nende käigus sai ka Laagri puidumarketist terrassilaud ära tellitud.
Bassein ja betoonserv olid olemas eelmisest suvest, laudu tassisin teiselt poolt maja ükshaaval, sest arst oli tõstmise rangelt ära keelanud ja kruvisid lasin sisse põlvili roomates. Peitsisin samamoodi. Valgustid tellisin Quellest. Ja 2.maiks olin valmis saanud sellise asja:Igatahes olin ma enese üle päris uhke :).
Maikuust sai kaks nädalat Eestimaa pinnalt ära oldud ja ülejäänud aur läks lahkuminekule. Seetõttu järgmised aiasaavutused jäid juba juunisse. Juuni algul tulid Garden.ee roosid ja kui ka poisil koolivaheaeg hakkas, sai okaspuuala suuremaks arendatud, põhiliselt minu nõu ja poisi jõuga. Aeg näitas paraku, et kasutatud geotekstiil selleks otstarbeks ei kõlvanud (umbrohi kasvas läbi) ja ilmselt tuleb järgmisel aastal kergkruus uuesti üles kraapida, kasutada uueks katmiseks vana head mööbli vaheriiet, mille umbrohukindlus on testitud. Vähemalt alguses oli ilus.Järgnevatest asjadest, kuuriehitusest, istutamisest ja muust olen enamjaolt juba kirjutanud, sest tolleks ajaks oli aiablogi juba alguse saanud ja nüüdseks on mõlemad blogid juba kergekujuliseks sõltuvuseks muutunud. Seejuures meeldivaks sõltuvuseks.
Kes mu kodu- ja aiaväliseid aastamõlgutusi lugeda tahab, leiab need siit.
Igatahes on aastale tagasi vaadates põhjust tantsu lüüa küll.

Tsemenditolmusoeng

Elutoa ja köögi vahelisse suhteliselt kehvasti laotud punastest tellistest seina augud teha oli plaanis juba ammu, sest pliidi alla tuld tehes muutus kööginurk küll saunataoliseks, kuid tuppa ei jõudnud sellest grammigi. Ja üleüldse olen kaunis karvane selle ehitusfirma peale, kes seda esimest korrust renoveeris. Laias laastus võibki maja taastamise jagada kolme ossa, esimese osa tegi üks ehitusfirma (tänud ühele teatud kahepaiksele blogimaailmas siinkohal) ja see on korralikult tehtud. Teise osa tegi teine ehitusfirma, kelle kohta oleks mul üht-teist väga pahasti öelda, sest ilmselt on osadesse kohtadesse jäetud soojustus lihtsalt panemata. Ja kolmas ja lõppematu osa on alates 2004.aastast olnud selline, kus ma ise olen töödejuhatajat mänginud ja selle kallal pole ka olnud põhjust iriseda, vähemalt peab sooja.
Aga tagasi aukude juurde. Kuna välja nädalavahetusel õieti ei saanud, ilm oli aknastki vaadates üpris jäle, tekkis poisil ilmselt õhtuks tegevusvaegus ja ta otsustas ammuplaneeritud kivide eemaldamise käsile võtta. Ilmselt oli meil õega kollektiivne ajuhalvatus, sest kumbki meist ei tulnud selle peale, et see kolme tellise seinast välja uuristamine võib sellise tolmukatastroofi tekitada. Pilt, mis lõpuks avanes, oli kohutav, kogu esimene korrus oli kaetud peenikese valge tolmu korraga. Järgmine kolm tundi läks koristamisele, suurem saast sai maha, aga paistab, et nüüd tuleb seda valget pudi jaanipäevani erinevatest kohtadest välja.
Dushi alla kah ei saanud, sest peale poisi puhtakspesemist ja maja kasimist sai soe vesi lihtsalt otsa. Nüüd ongi juuksed sihukesed imelikud, nagu puudrit täis.
Elame üle.
Ilmateadet on aga muudetud ja uskumatu küll, meile lubatakse jõuluõhtuks lund. No seda imet tahaks lausa näha!!!

Ilmateade

Täna: Cloudy; a bit of evening snow followed by a mix of snow, ice and rain late
Homme: Periods of snow; rain mixed in early, accumulating 5-10 cm
Ülehomme: Breezy with snow, sleet, and freezing rain, then plain rain
Esmaspäeval: Windy with snow and rain at times
Teisipäeval: Overcast and breezy with a few flurries
Kolmapäeval: Mainly clear and cold.

Õde arvas eile seda lugedes, et need inglaste sünoptikud on selle kehva suusailma kirjeldamisel ikka päris loomingulised.
Tundub, et lumiseid jõule ei tule siinkandis ka sel aastal. Kuigi esialgsetel andmetel läheb külmaks. Väga tõsiselt sellesse siiski uskuda ei saa, mereäärse kandi ilmaprognoos muutub mõnikord mitu korda päevas, mis siis veel mitme päeva ennustusest loota.
Võib-olla peaks järgmisel nädalal osadele roosidele siiski kuuseokstest teki peale panema.

Ootan jõulupuhkust nagu laps koolivaheaega, sellist nalja pole küll ammu olnud. Olgu see ilm milline tahes ja tulgu taevast või väikeseid poisse ja pussnuge (vanavanaema väljend).

Järgmise aasta plaanidesse peab ikkagi elutoa ahju sisse kirjutama. Kamin on tore asi küll, aga paraku annab sooja ainult siis, kui põleb. Õhtuti koju jõudes on elutuba ikka päris külm.

Aga ikkagi on kodus hea olla.

Magamismaraton

Tänapäeva inimene, eriti kui ta elab linnas, elab vastupidi looduse poolt sätestatule. Meie esivanemad kasutasid täiega valget aega, alates kevadtöödest kuni sügisõhtuteni tehti tööd varahommikust hilisõhtuni ja talvisel ajal võeti kergemalt, pikkadel pimedatel õhtutel polnudki paljusid asju ju võimalik teha. Praegune inimene rabab end talvisel ajal poolsurnuks ja siis tahab suvel puhata. Mis ongi tegelikult loodusele vastupidine elustiil.
Maal elades on aastaaegade surve mõju tuntavam. Isegi õde, kes linnas elades luges normaalseks magamaminekuajaks peale südaööd, kipub siinses pimeduses ja vaikuses vahel juba enne kella ühtteist ära kustuma. Endast ma parem ei räägigi.
Peale reedeõhtust firma jõulupidu, kus Hilise saadetud kaelakee (pildil) kenakest furoori tekitas ja arvukaid komplimente teenis, sain tuttu küll alles kell kolm öösel, see-eest magasin laupäeval kella kümneni, ja ka ülejäänud päevast pole eriti midagi märkimisväärset meenutada. Natuke pesupesemist, koristamist, poisi tellitud ahjukarbonaad, nädala jooksul lugemata jäänud ajalehed-ajakirjad ja õhtune saunaskäik. Poiss kui kõige pikem lõpetas viimaste tulede majale külgepaneku ja tulemus on tõeliselt fantastiline, nii kaunis ja särav pole see vana maja veel iial varem olnud. Kahjuks pole õiget tehnikat, millega seda ilu jäädvustada, isegi korralikku pikka statiivi mitte, millega välguta öövõtet teha.Pühapäevahommikune päikesepaiste meelitas lõpuks õue, ilm oli mõnus, paar kraadi külma, maa üle tüki aja kõvakstõmbunud ja ilma poris libisemata kõnnitav. Lihtsalt väljasolemise mõnust vedasin paar kärutäit puitbriketti ja korjasin kärutäie tormis murdunud oksi. Siis sõin kõhu täis ja kustusin uuesti ära. mina, kes ma tavaliselt eales päeval ei maga, tudisin täies rahus kella neljast seitsmeni. Mõtlesin küll, et nüüd tekib õhtuse uinumisega probleeme, aga kus sa sellega.
Ja mõned lilled on ka veel endiselt aias. Kapsalilled näiteks:

Talvised koduloomad

Nagu tavaliselt, pildid tehtud läbi aknaklaasi, seetõttu kvaliteediga nii nagu on. Akna avamist loomakesed välja ei kannatanud, silkasid valgete tagumike lehvides kiirelt metsa poole.

Mmmmmm...need kuumaasikad on nii nämmad, et silm läheb suurest mõnust vidukile.


Ups! Mis värk, kas peab plehku panema?

Kohupiimasarnane ese

Pärast kahepäevast metsasistumist tuli lõpuks poodi minna, sest külmkapijääkide korduval revideerimisel ei leidunud seal enam midagi, mis oleks isu tekitanud. Kui juba poes, otsustasin ka kohupiima-õunakoogi ained kokku osta, et homme töökaaslastele midagi pakkuda. Eelmisel korral tegin seda kooki Saidafarmi kohupiimast ja kattesegu sai hirmus hea. Selveris Saidafarmi asju ei olnud ja mujale minna ei viitsinud, ostsin Tere 5% kohupiimapastat. See oli viga. Kuigi realiseerimistähtajaga oli kõik korras, lendas paki avamisel kõigepealt välja plörtsakas vedelikku, vaene kolli, kes kõrval vahtis, sai sellega vastu koonu ja põgenes esikusse. Mingit kohupiima lõhna ega maitset sel valgel massil küll ei olnud, näis, mis koogist saab. Rohkem küll ei osta. Kui isegi koer ei taha kohupiimakaussi lakkuda, on asi ikka väga jama.

Tubased õitsejad

Veel kümmekond aastat tagasi ei hoolinud ma mingitest taimedest mitte muhvigi. Mulle tundus maniküüritud käpakeste mullasekstegemine üsnagi mõeldamatu, kõik õitsvad kingitused nagu alpikannid ja asalead õnnestus mul kuu ajaga maha tappa. Kogu mu toataimendus koosnes ühest asparaagusest ja ühest kuldnõelköiest, mida mul hoolimata kõigist ponnistustest üle- ja alakastmise alal lihtsalt ei õnnestunud välja suretada. Arvasin, et taimedega tegelemine on minusuguse töbikäpa jaoks sama keeruline kui kudumine, heegeldamine ja muud asjad, mis mulle kohe kuidagi külge pole jäänud.
Kuus aastat tagasi maale kolides esialgu ei muutunud midagi. Kuna kogu majast oli talvel elamiskõlbulik ainult üks, kuigi suur tuba, mille ühte nurka mahtus ka köögindus ja teise nurka vannituba, polnud toalillede jaoks kohtagi, isegi kui neid tahtnud oleks.
Aasta hiljem aga, kui esimene korrus valmis sai, oli ka esimene aiapisik juba kallale tulnud ja päris alguses läksin toataimede hankimisega natuke lolliks. Loodus tegi oma valiku ja osa läks muidugi välja, eriti soojalembesed taimed eelkõige.
Nüüd aga mõned pildid mu tubastest rõõmustajatest, mis nagu tellitult igal aastal hiljemalt mu ülehomseks sünnipäevaks õitsele puhkevad.
Oma esimese kalla ostsin Keila turult ühe tädi käest viiekümne krooniga ja nüüdseks on sellest kallast juba palju kallasid saanud, osa olen ära kinkinud, osa lausa ära visanud, sest päris dzunglis ikka ka elada ei saa.
Kallade vahavalged õied on mulle lapsest saadik meeldinud, mu isapoolsel vanaemal olid uhked kallad, mida salaja imetlesin. Minu omadel on praegu lahti kaks õit ja mitmeid veel tulemas. Suvel elavad kallad õues suure kase all poolvarjus ja see paistab neile meeldivat. Olen proovinud ka värvilisi kallasid, aga õitsema pole neid saanudki.

Jõulukaktused ehk lülikaktused on teised talvised rõõmustajad oma rikkaliku õitsemisega ja nende õisi on tänapäeval ka fantastilistes värvides. Osa neist rõõmustavad detsembris mind juba mitmendat aastat, aga virsikuvärvilised on uued. Hmm, sinna kasti mahuks veel...

Orihideedest hoidsin end aastaid eemale nagu katkust. Ilmselt Rex Stouti raamatute üledoosi tõttu oli mul käpalistest jäänud mulje, et kui neid vähemalt kaks tundi päevas ei potitata ja lutitata, viskavad nad kohe juured püsti ja koolevad ära.
Selle kuukinga kinkis mulle ülikooliaegne parim sõbranna möödunud aasta 28.detsembril, kui ta lõpuks mulle soolaleivale jõudis, Pärnust Paldiski kanti on ju igavene pikk maa ;D. Põrnitsesin seda iludust algul natuke kahtlevalt, aga õitses ta hoolimata mu vahepealsetest haiglasolekutest kuni juuli lõpuni, siis pidas poolteist kuud puhkepausi ja nüüd on taas uhkelt õies, kuus on lahti ja kolm veel puhkemas. Olen küll vahepeal unustanud liigse vee ära kallata, aga ta pole end sellest häirida lasknud. Taustal olev asalea ei ole ehtne, miskipärast asaleadele meil ei meeldi.

See pundar ei õitse ega hakkagi õitsema. Valge post on hädavajalik, kuna hoiab üleval poolt teist korrust. Et aga koerad kohe posti ära ei mäkerdaks, tegin posti ümber lillekasti. Üsna pea selgus, et enamike toataimede jaoks on toa keskel siiski liiga pime, nüüdseks on elusatest taimedest kasti jäänud kuldnõelköis ja bensoe-viigipuu, ülejäänud on kunstvärk, aga enamuse inimesi petab ära. Isegi õde kirus, kui mu suvise Iiri-reisi ajal lilli pidi kastma, et iga pagana lillepotti peab sõrme torkama, et aru saada, kas tegemist on kunst- või päristaimega.

Novembrilõpp aias

Hoolimata järjest napimaks jäävast päevavalgusest ja lainetavast porist sai eile päris mitu tundi aias madistatud. Lõikasin ja katsin kaks viinamarjataime, mis peavad kevadel teise kohta kolima, praegune pole mõistlik. Panin sel aastal istutatud tulbipuule fliisist mütsi pähe, see taim on Eestis riskantne, aga no eks proovib. Rooside katmise suhtes olen endiselt kahevahel, eelmise aasta soojal talvel tegi katmine pigem kahju, katsin pigem seetõttu, et kuna teadsin end enamus talve operatsioonitagajärgedest paranevat, polnud kiirreageerimine võimalik. Praegu aga mõtlen, et mullatud sai korralikult ja et kui peaks tõesti prognoos näitama, et tuleb stabiilselt alla miinus viie kraadi, jõuan ma iga kell selle kiirtreti metsa ära teha, minna on kuuseokste järele alla saja meetri.
Avastasin üllatusega, et alles sügisel istutatud roosa sügislill on vahepealsest lumeuputusest hoolimata õitsema hakanud. Ja tigude terrorist pääsenud dekoratiivkapsad näevad uhked välja. Viimastest lehtedest on torm jagu saanud, ainult roosid ja kibuvitsad on veel lehes ja ka pisut rääbakas parukapuu hoiab viimastest punastest lehtedest kramplikult kinni.
Hingehinda maksnud väidetavalt sõelutud mullahunnik rohetab nii kenasti, et hakka või rohima. Suure tõenäosusega saan jälle mõne üllatusumbrohu, eelmise mullahunnikuga tuli rakvere raibe, mida siinkandis varem üldse ei olnud. Nagu mul endal neid vähe oleks...
Ja nagu igal talvel, käivad meil külalised metsa alla kasvanud õunapuude mahalangenud õunu söömas. Tänutäheks on nad seni aiataimed rahule jätnud, ju siis on õunu piisavalt. Pilt tsuti udune, sest pildistatud läbi aknaklaasi. Kummalisel kombel ei lase kitsed end koertest ega koerad kitsedest eriti segada. Kõige naljakam juhus oli eelmisel aastal, kui pahaaimamatul jalutuskäigul olnud kolli sattus kitsekarja ja metsa vahele. Oskamata midagi muud pihta hakata, püüdis karjakoerainstinktiga koer kitsi maja poole ajada, kitsed aga vaatasid teda täieliku hämminguga, mida see loll lõugab.
Poisi abiga sai üles ka maja advendivalgustus, käisin õhtupimeduses ise eemalt vaatamas, päris ilus oli. Kahju ikkagi, et lumi ära sulas :).
Ning reedel ostsin ikkagi linnumaja ja kaks pakki linnutoitu. Külalised on kohal ja einestavad mõnuga. Ma väga loodan, et see kassile elavtoidurestoraniks ei kujune ja et ka mu töösõitude aja suudavad linnukesed läbi saada.

Looduse vägevus

Need read panin kirja eile:
Elektrikatkestus tähendab meie jaoks ka seda, et lisaks valgusele ei ole meil ka soojust ja vett, internetist rääkimata. Niivõrd raskekujuline kaablisõltuvus. Vool kadus kella kolme paiku, vilkus juba varemgi. Ja kuivõrd kogu Eestis olevat vooluta üle kolmekümne tuhande majapidamise, pole asja paranemist vist niipea loota. Energiafirma poisid võivad olla nii tublid kui tahes, igale poole korraga nad ikka ei jõua. Ja kui mul jorisemise tuju peale tuleb, siis mõtlen just nendele tublidele meestele, kes tormis ja pimeduses peavad mahalangenud puudest jagu saama ja katkiseid kaableid lappima. Võrreldes nendega on mul ju soojas toas suisa tore olla, mis siis, et pimedavõitu ja et WC-s ei saa mõnda aega vett tõmmata. Aga õnneks on mingisugune avariivalmidus kogu aeg olemas, esimeste tormimärkide puhul sai veepudelid täis pandud, taskulambid on talveajal pidevalt täis laetud ja sooja annavad puupliit ja kaminad. Puudki said päeval kuurist tuppa toodud. Ning mingiks ajaks jätkub ka laptopi akut ja küünlaid. Ainuke, mis on ununenud, on raadiole patareisid osta. Nii et täielik vaikus.Väga tõsise häda puhul saaks muidugi abi ka generaatorist, aga esiteks oli selle kuuri tabalukk, kus genekas on, juba eile jäätunud, teiseks seda kõige vajalikumat asja, veevärki, ikka generaatori taha ühendada ei saa, kolmandaks ei tundu mõte mõne ukse või akna lahtihoidmisest (et väljas müttavast generaatorist vool tuppa saaks) üleüldse ahvatlev. Õues aga tormab endiselt. Tegin korraks köögiakna lahti, et vaadata, mis väljas toimub, hetkega sai sviitrivarrukas märjaks. Koerad ja kass on kategooriliselt keeldunud õue minemast, kolli veel käis korra õega puid toomas, kass tuli jõuga uksest välja visata, ja kaukat pole keegi suutnud uksest välja saada. Sellistel õhtutel on mõnus lihtsalt olla ja mõtelda. Lugemiseks on küünlavalgus natuke väsitav, ega ka arvutiekraan kottpimedas eriti hea pole, klaviatuuri peaaegu ei näe ja kogu aeg parandan kirjavigu :) Õde aga paneb teisel korrusel taskulambi valguses mööblit kokku, teate küll neid peapaela küljes olevaid lambikesi. Pidavat saama küll, ja akutrelli aku oli ka õnneks täis.
***
Kaukaaslaseneiu oli sunnitud siiski kella kaheksa paiku õhtul väljuma, ju ei kannatanud enam välja. Kuigi esimene pilk hangedele pani ta uuesti esikusse taganema, võttis ta siiski kogu julguse kokku ja hüppas hange. Pärast enam ei tahtnud sealt välja tulla, püherdas mõnuga.
Läpaka lisaaku, mis kaalub pea samapalju kui läpakas ise, pidas veel mitu tundi vastu isegi filmi vaadates. Nii et vana nali küünlavalgel televiisorivaatamisest võib isegi tõeks osutuda.
Elektrit aga ei olnud ka hommikul, õhtul tegime veel saunaahju tule, et maja soojana hoida. Kohvi keeta sai, balloonigaas sai majja pandud juba nendel aegadel, kui elektrikatkestused kolm ööpäeva kestsid ja taskulambi valgel leidis ka riided üles.
Härmaruse taganedes hakkasime lund kühveldama. Maja ja kuuri vahel oli poolemeetrine hang, garaaziuste ees ehk kolmkümmend sentimeetrit. Tund aega läks. Õnneks oli metsa vahel vähem lund, esimese käiguga surus Honda end teele välja. Maanteel oli olukord parem, aga ainult natukene. Maksimaalne kiirus viiskümmend kilomeetrit tunnis, ilmselt sahad ei jõudnud. Tööle jõudsin kolmetunnise hilinemisega.
Pilti sai tehtud, liiklusest Tallinna ringteelt.
Päeva jooksul peab minema joogivett, patareisid ja küünlaid tankima. Eesti Energia ei olnud hommikuses raadiointervjuus eriti optimistlik.

Meie saun

Siin majas on enamik asju kiiksuga, nii ka saun. Ehitatud on terve see majaosa kuuekümnendate alguses. Ja kuna kuni 2002.aastani sai vett kaevust tassitud, selline klassikaline variant, et vesi õues ja solk toas, oli saunal äraütlemata suur roll kogu majapidamises. Suures katlas sai vett soojendada, pesta nii ennast kui pesu jne.
Aga kõik asjad väsivad, nii ka saunaahi ja kusagil üheksakümnendate lõpus oli asi ikka juba päris hull, keris ajas niipalju suitsu sisse, et asi meenutas pigem suitsusauna. Saunas saigi käidud niimoodi, et saun kuumaks köetud, suits välja lastud ja siis saunatatud. See meetod jättis paraku nii seintele, lagedele kui põrandale tõsise nõgise kihi.
2005.aastal leidsin lõpuks pottsepa, kes oli nõus mu hullud ideed teoks tegema. Nimelt tahtsin kerist ja saunaahju, mis oleksid väljanägemiselt täpselt samasugused nagu vanad. Pottsepp Toomas oli õnneks samal lainel ja tegi asja isegi paremaks, ehitades kerise taha veel soemüüri.
Peale uue ahju ja kerise valmissaamist oli põhjust ka muude asjadega tegeleda, eesruumi ja vana sahvri sisevooder sai maha võetud, soojustatud ja asendatud, sahvrist sai dushiruum koos kempsuga ja nii eesruum kui dushiruum said plaatpõranda ja põrandakütte. Leiliruumiga läks aga vähe nihusti, betoonitöid tegi mees, kellel rohkem aega kulus va tulivee manustamisele ja kui betoon kivistunud oli, selgus, et põranda kalle on totaalselt vale, kõige kõrgem koht oli äravooluava ümbrus...
Põrandavalamise käigus juhtus ka üks groteskne lugu, ehitusmehed panid ukse küll hoolikalt kinni, et koerad märjale betoonile paterdama ei pääseks, aga kuna lävepakk oli paigaldamata ja ukse all ligi kümnesentimeetrine pragu, pääses sinna meie uudishimulik kass. Hea fantaasia puhul võib igaüks ette kujutada, milline näeb välja mööda märga betooni roomanud kass, igatahes sain saunaruumist kätte täiesti frankesteinliku välimusega kräunuva olendi, kes meie kassi meenutas ainult selja pealt. Oskamata selle jubeda elukaga midagi pihta hakata, tõstsin ta lihtsalt õue, pesta polnud kusagil, betoon oleks äravoolutorud ummistanud. Endal süda valutas jubedalt. Aga polnud midagi, hommikul ilmus akna taha täiesti puhas kiisu, ilma ühegi betoonikribalata.
Puupõranda tegi mu ekskaasa, ropendades ja ehitusmehi vandudes. Aga peab tunnistama, et tegi hästi ja korralikult. Põrandaliistud jäid küll panemata, hoog sai otsa. Vahetamata jäid ka aknad, sest selleks korraks sai ka raha otsa.
Vanu seinu tahtsin säilitada, sellist laia lauda pole enam kusagilt võtta. Nõge püüdsin igasuguste imevahenditega kätte saada, lõpuks aitas kaminaklaaside puhastusvahendi ja survepesuri koostöös, aga ka siis oli see terve päeva töö. Nüüd seinad ei määri, aga puhtaks neid ei saa nagunii. Plaanis on survepesuri jäljed taldlihvijaga üle lasta, aga see on alles plaan.
Akende vahetamiseni jõudsin alles aasta pärast, aga siis jäid panemata aknalauad. Eks ei lubanud töömeest kutsuda, ütles, et teeb ise, nii paraku jäigi. Aknalauad said paika alles pärast sellekevadist lahkuminekut.
Ja alles kaks nädalat tagasi, sel ajal kui me õekesega Inglismaal shoppasime, sai valmis ka uus lagi ja saunalava, nii et tänaõhtune saun saab sellele lavale olema alles kolmas. Ilus ja mõnus on.
Eriliseks teeb selle sauna veel suur aken, millest on nii vahva laval istudes aeda imetleda :).
Pildil uus saunalava.

Sõitsin mina setukaga,,,

...tulid täna maanteel kulgedes laulusõnad meelde. Kuigi ma kohe kuidagi ei tahaks oma truud sinist suksut solvata. Lihtsalt ilmaolud olid sellised, et kõik venisid kiirusega kuni viiskümmend kilomeetrit tunnis.
Hommikul tabasin fotokaga veel sellise taeva, aga napilt pool tundi hiljem oli laotus tihedate lumepilvedega kaetud ja selleks ajaks, kui uksest välja jõudsin, oli õhk räitsakaid täis.
Muidu mulle selline ilm kohutavalt meeldib, langeb laia lund ja pole eriti külm. Eriti mõnus on siis, kui ei pea kodunt väga kaugele ronima. Kahjuks olin lubanud just täna Sauelt vihmaveerennid ära tuua, see aga tähendas autole suvekummidega järelhaagise tahariputamist ja talvistele teedele uisutama minekut. Eriti lõbus ei olnud. Minnes tuiskas nii, et nähtavus oli viiskümmend meetrit ja lund langes sellise hooga, et Sauel kümneks minutiks autot seisma jättes tuli pärast uuesti aknaid pühkida. Tagasiteel enam nii palju ei sadanud, see-eest oli kõik mahasadanu kenasti kiilasjääks sõidetud ja tee tattlibe. Niitväljal oli üks kallur otse põrutanud, ninapidi kraavis, ja kast põiki üle maantee, tuli mööda vänderdada. Paari tagant otsasõitu nägin ka.
Ise jõudsin õnneks ühes tükis koju ja torud-rennid tõin ka ära. Nüüd on küll mõnus, auto garaazis katuse all ja ise soojas toas kohvitassiga arvuti taga. Sadagu seda lund nüüd või terve meeter.
Viimane pilt võiks põhimõtteliselt ka mustvalge olla, valgus selline.

Esimene lumi

Pilti teha ei jõudnudki sellest pea viiesentimeetrisest lumekihist. Hommikul, kui kodunt välja sõitsin, oli veel liiga hämar. Ja õhtuks polnud enam lund, valgust ka loomulikult mitte. Mõtlesin siiski, et panen blogisse selle päeva kirja, millal siinkandis esimest korda sel aastal maa valgeks sai.
Õhtuks oli muidugi kõik sopaks sulanud ja pimedal maanteel kodu poole kulgedes tuli meelde vana sõjaväenali, et "vidimost nulevoi, idu po priboram", pribooriks olid eesseitva rekka tagatuled, muud näha polnudki.
Lolli peaga keerasin sisse ka täna avatud Keila selverisse, see oli viga. Ma pole selliseid järjekordi aastaid näinud, kogu see rahvamass käitus nii, nagu poleks selles kümne tuhande elanikuga linnas varem ühtegi poodi olnud ja kõik nälgisid ja kannatasid kuni tänase päevani. Majanduskriisi ei paistnud kusagilt, kõik aina ostsid kärutäite kaupa.