Pilti teha ei jõudnudki sellest pea viiesentimeetrisest lumekihist. Hommikul, kui kodunt välja sõitsin, oli veel liiga hämar. Ja õhtuks polnud enam lund, valgust ka loomulikult mitte. Mõtlesin siiski, et panen blogisse selle päeva kirja, millal siinkandis esimest korda sel aastal maa valgeks sai.
Õhtuks oli muidugi kõik sopaks sulanud ja pimedal maanteel kodu poole kulgedes tuli meelde vana sõjaväenali, et "vidimost nulevoi, idu po priboram", pribooriks olid eesseitva rekka tagatuled, muud näha polnudki.
Lolli peaga keerasin sisse ka täna avatud Keila selverisse, see oli viga. Ma pole selliseid järjekordi aastaid näinud, kogu see rahvamass käitus nii, nagu poleks selles kümne tuhande elanikuga linnas varem ühtegi poodi olnud ja kõik nälgisid ja kannatasid kuni tänase päevani. Majanduskriisi ei paistnud kusagilt, kõik aina ostsid kärutäite kaupa.
Mina sain juba eile lumemehe tehtud ja hommikul mees lükkas teerada väravani ja hanemajani lahti, et mina saaksin ikka toakingadega õues liikuda :)) Täna sadas veel rohkem, kahju kohe, et ööpäevane temperatuur plussis püsib
VastaKustutaMeie seitse helvest(ok, sadaseitse, kohati suutsid lapsed isegi midagi pallisarnast käes kokku mätsida) püsisid hilislõunani isegi maas, aga siis sulasid ära. Oli seda siis vaja enne külmetamist, nüüd kõik must ja libe-libe.
VastaKustutaEks jõulud hakkavad lähenema. Või tulid kogemata kõik maakad too päev just Keilasse shoplema. Me käime ka umbes kaks korda kuus kuskil suuremas kohas kaubahunnitkut ära toomas. Endal on vähe imelik tunne küll aga nii see suure pere elu on.
VastaKustutaAGA MEIL ON KÕIK LUMI ALLES!
Eks see suurem shoplemine käibki maaelu juurde, suure pere ja väikese pere vahe ongi selles, et väike pere ostab vast korraga vähem. Aga ka mina käin korra-kaks kuus kusagil hulgilaos kauasäilivamaid asju tankimas. Igapäevase piima-leiva-saia käik vast kaks korda nädalas.
VastaKustuta