Tubased õitsejad

Veel kümmekond aastat tagasi ei hoolinud ma mingitest taimedest mitte muhvigi. Mulle tundus maniküüritud käpakeste mullasekstegemine üsnagi mõeldamatu, kõik õitsvad kingitused nagu alpikannid ja asalead õnnestus mul kuu ajaga maha tappa. Kogu mu toataimendus koosnes ühest asparaagusest ja ühest kuldnõelköiest, mida mul hoolimata kõigist ponnistustest üle- ja alakastmise alal lihtsalt ei õnnestunud välja suretada. Arvasin, et taimedega tegelemine on minusuguse töbikäpa jaoks sama keeruline kui kudumine, heegeldamine ja muud asjad, mis mulle kohe kuidagi külge pole jäänud.
Kuus aastat tagasi maale kolides esialgu ei muutunud midagi. Kuna kogu majast oli talvel elamiskõlbulik ainult üks, kuigi suur tuba, mille ühte nurka mahtus ka köögindus ja teise nurka vannituba, polnud toalillede jaoks kohtagi, isegi kui neid tahtnud oleks.
Aasta hiljem aga, kui esimene korrus valmis sai, oli ka esimene aiapisik juba kallale tulnud ja päris alguses läksin toataimede hankimisega natuke lolliks. Loodus tegi oma valiku ja osa läks muidugi välja, eriti soojalembesed taimed eelkõige.
Nüüd aga mõned pildid mu tubastest rõõmustajatest, mis nagu tellitult igal aastal hiljemalt mu ülehomseks sünnipäevaks õitsele puhkevad.
Oma esimese kalla ostsin Keila turult ühe tädi käest viiekümne krooniga ja nüüdseks on sellest kallast juba palju kallasid saanud, osa olen ära kinkinud, osa lausa ära visanud, sest päris dzunglis ikka ka elada ei saa.
Kallade vahavalged õied on mulle lapsest saadik meeldinud, mu isapoolsel vanaemal olid uhked kallad, mida salaja imetlesin. Minu omadel on praegu lahti kaks õit ja mitmeid veel tulemas. Suvel elavad kallad õues suure kase all poolvarjus ja see paistab neile meeldivat. Olen proovinud ka värvilisi kallasid, aga õitsema pole neid saanudki.

Jõulukaktused ehk lülikaktused on teised talvised rõõmustajad oma rikkaliku õitsemisega ja nende õisi on tänapäeval ka fantastilistes värvides. Osa neist rõõmustavad detsembris mind juba mitmendat aastat, aga virsikuvärvilised on uued. Hmm, sinna kasti mahuks veel...

Orihideedest hoidsin end aastaid eemale nagu katkust. Ilmselt Rex Stouti raamatute üledoosi tõttu oli mul käpalistest jäänud mulje, et kui neid vähemalt kaks tundi päevas ei potitata ja lutitata, viskavad nad kohe juured püsti ja koolevad ära.
Selle kuukinga kinkis mulle ülikooliaegne parim sõbranna möödunud aasta 28.detsembril, kui ta lõpuks mulle soolaleivale jõudis, Pärnust Paldiski kanti on ju igavene pikk maa ;D. Põrnitsesin seda iludust algul natuke kahtlevalt, aga õitses ta hoolimata mu vahepealsetest haiglasolekutest kuni juuli lõpuni, siis pidas poolteist kuud puhkepausi ja nüüd on taas uhkelt õies, kuus on lahti ja kolm veel puhkemas. Olen küll vahepeal unustanud liigse vee ära kallata, aga ta pole end sellest häirida lasknud. Taustal olev asalea ei ole ehtne, miskipärast asaleadele meil ei meeldi.

See pundar ei õitse ega hakkagi õitsema. Valge post on hädavajalik, kuna hoiab üleval poolt teist korrust. Et aga koerad kohe posti ära ei mäkerdaks, tegin posti ümber lillekasti. Üsna pea selgus, et enamike toataimede jaoks on toa keskel siiski liiga pime, nüüdseks on elusatest taimedest kasti jäänud kuldnõelköis ja bensoe-viigipuu, ülejäänud on kunstvärk, aga enamuse inimesi petab ära. Isegi õde kirus, kui mu suvise Iiri-reisi ajal lilli pidi kastma, et iga pagana lillepotti peab sõrme torkama, et aru saada, kas tegemist on kunst- või päristaimega.