Meie saun

Siin majas on enamik asju kiiksuga, nii ka saun. Ehitatud on terve see majaosa kuuekümnendate alguses. Ja kuna kuni 2002.aastani sai vett kaevust tassitud, selline klassikaline variant, et vesi õues ja solk toas, oli saunal äraütlemata suur roll kogu majapidamises. Suures katlas sai vett soojendada, pesta nii ennast kui pesu jne.
Aga kõik asjad väsivad, nii ka saunaahi ja kusagil üheksakümnendate lõpus oli asi ikka juba päris hull, keris ajas niipalju suitsu sisse, et asi meenutas pigem suitsusauna. Saunas saigi käidud niimoodi, et saun kuumaks köetud, suits välja lastud ja siis saunatatud. See meetod jättis paraku nii seintele, lagedele kui põrandale tõsise nõgise kihi.
2005.aastal leidsin lõpuks pottsepa, kes oli nõus mu hullud ideed teoks tegema. Nimelt tahtsin kerist ja saunaahju, mis oleksid väljanägemiselt täpselt samasugused nagu vanad. Pottsepp Toomas oli õnneks samal lainel ja tegi asja isegi paremaks, ehitades kerise taha veel soemüüri.
Peale uue ahju ja kerise valmissaamist oli põhjust ka muude asjadega tegeleda, eesruumi ja vana sahvri sisevooder sai maha võetud, soojustatud ja asendatud, sahvrist sai dushiruum koos kempsuga ja nii eesruum kui dushiruum said plaatpõranda ja põrandakütte. Leiliruumiga läks aga vähe nihusti, betoonitöid tegi mees, kellel rohkem aega kulus va tulivee manustamisele ja kui betoon kivistunud oli, selgus, et põranda kalle on totaalselt vale, kõige kõrgem koht oli äravooluava ümbrus...
Põrandavalamise käigus juhtus ka üks groteskne lugu, ehitusmehed panid ukse küll hoolikalt kinni, et koerad märjale betoonile paterdama ei pääseks, aga kuna lävepakk oli paigaldamata ja ukse all ligi kümnesentimeetrine pragu, pääses sinna meie uudishimulik kass. Hea fantaasia puhul võib igaüks ette kujutada, milline näeb välja mööda märga betooni roomanud kass, igatahes sain saunaruumist kätte täiesti frankesteinliku välimusega kräunuva olendi, kes meie kassi meenutas ainult selja pealt. Oskamata selle jubeda elukaga midagi pihta hakata, tõstsin ta lihtsalt õue, pesta polnud kusagil, betoon oleks äravoolutorud ummistanud. Endal süda valutas jubedalt. Aga polnud midagi, hommikul ilmus akna taha täiesti puhas kiisu, ilma ühegi betoonikribalata.
Puupõranda tegi mu ekskaasa, ropendades ja ehitusmehi vandudes. Aga peab tunnistama, et tegi hästi ja korralikult. Põrandaliistud jäid küll panemata, hoog sai otsa. Vahetamata jäid ka aknad, sest selleks korraks sai ka raha otsa.
Vanu seinu tahtsin säilitada, sellist laia lauda pole enam kusagilt võtta. Nõge püüdsin igasuguste imevahenditega kätte saada, lõpuks aitas kaminaklaaside puhastusvahendi ja survepesuri koostöös, aga ka siis oli see terve päeva töö. Nüüd seinad ei määri, aga puhtaks neid ei saa nagunii. Plaanis on survepesuri jäljed taldlihvijaga üle lasta, aga see on alles plaan.
Akende vahetamiseni jõudsin alles aasta pärast, aga siis jäid panemata aknalauad. Eks ei lubanud töömeest kutsuda, ütles, et teeb ise, nii paraku jäigi. Aknalauad said paika alles pärast sellekevadist lahkuminekut.
Ja alles kaks nädalat tagasi, sel ajal kui me õekesega Inglismaal shoppasime, sai valmis ka uus lagi ja saunalava, nii et tänaõhtune saun saab sellele lavale olema alles kolmas. Ilus ja mõnus on.
Eriliseks teeb selle sauna veel suur aken, millest on nii vahva laval istudes aeda imetleda :).
Pildil uus saunalava.