Ausalt öeldes ajab see kahe blogi pidamine mind varsti juba ennast ka segadusse. Postitused satuvad kord siia, kord sinna... ja ega ma ise ka alati alustades tea, kuhu välja jõuan ja kus selle jutu õige koht peaks olema. Koera-kassijutu panin põhiblogisse, ja kodujutu siia. Jne.
Lihtsalt tahtsin enda jaoks muljed kirja panna. Käisin täna vist üle pooleteise aasta majas, kus elasin kuusteist aastat ja kus mul tegelikult siiani korter alles on. Tubli noor pere üürilisteks, ei tee mina neile ega nemad minule liiga, muret nendega eriti pole.
Käimise põhjuseks oli tegelikult ümbrike toimetamine korteriühistu postkasti. Otsekorralduse võimaldamiseni pole meie paduvenelastest ühistujuhid veel arenenud, seega jääb kommunaalkulude arvete tasumiseks ainuke võimalus ise ümbrikud margistada ja aadressikleepsudega varustada ja ühistuni transportida.
See-eest on ühistu muidu tubli. Oma katlamaja saime vist Tallinnas ühena esimestest. Ja nüüd olid mõlemad majad, üks viie, teine üheksakordne, ka ilusa uue värvikuue selga saanud.
Kui ma 1987.aastal noore spetsialistina selle korteri sain, tassisime õega kolm päeva neljandalt korruselt ehitusprahti alla, enne kui asi põrandapesuni võis küündida. Püssi plaatidest põrand oli laakidel lahti ja grammafoni kuulates ei tohtinud toas kõndida, nõel põrus plaadilt maha. Ning sein minu ja naabrite vannitoa vahel oli nii õhuke, et iga liigutus oli kuulda. Aga ma olin ikkagi oma kodu üle pööraselt õnnelik, sest viimased kolm aastat olin elanud üüritubades.
Elamiseks oli noorena Pelgurand hea koht. Bussipeatused ja toidupoed (iseasi, mida sealt tollal saada oli, aga nälga ka ju keegi ei surnud,eks) läheduses ja kui juhtusid hilja peale jääma, oli kesklinnast napp pool tundi koju jalutada. Stroomi mets, rand ja tollal veel suplemiskõlbmatu Kopli laht vähem kui kilomeetri kaugusel.
Nüüd tundsin end seal võõrana. Toidupoode enam pole, nende asemel laiutavad bussipeatuste ümber kaks panka ja kolm kasiinot. Kunagisest (kuri)kuulsast Saturni kohvikust sai juba ammu algul Hoiu-, siis Hansapank. Kahe bussipeatuse vahelisele tühermaale, kust kunagi läks raudteeharu nüüdseks kinni pandud Balti Manufaktuuri, on kerkinud Selver.
Korterisse, kus olin olnud nii meeletult õnnelik ja kui ka pööraselt kurb, kust on meenutada nii rõõmsat kui masendavat (nagu elukaaslase surnukeha leidmine kolmteist aastat tagasi) ma minna ei tahtnud. Las noortel olla oma elu. Ilma kontrolliva perenaise ja mineviku varjudeta.
Jätsin ümbriku ühistu postkasti ja sõitsin minema. Oma päriskoju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar