Kunagisest kahest suurest suguvõsast on õige vähe järele jäänud, kuidagi on juhtunud nii. Minu isa oli oma peres ainuke laps. Minu ema küll üks kolmest lapsest, kuid nii mu onul ega tädil lapsi pole. Oma põlvkonnas oleme õega kahekesi, ja järgmine põlvkond seega vaid ühes ühikus. Midagi pole parata, elu on lihtsalt niimoodi läinud.
Jõulude ja uue aasta vahel jõudsime lõpuks ka kadunute kalmudele. Mitte et kaugele minna oleks, tegelikult sõidame sellest väikesest kenast surnuaiast igal tööpäeval mööda. Aga keegi meist pole eriline surnuaedadel käija. Mina ise tunnen oma esivanemate lähedust pigem sellessamas majas, kus ma neid ridu praegu kirjutan, kaasaegne arvuti lesimas kirjutuslaual, mille ostis mu vanaisa 1936.aastal ja mille ise restaureerisin. Ja papa ise ning teisedki teiseilmakodanikud jälgimas mu tegemisi vanadelt fotodelt. Haud surnuaial on lihtsalt vaid koht, kuhu nende tuhakssaanud põrmud on maetud.
Kauniks kombeks on siiski hauaplats korras hoida ja paar aastat tagasi tegin vanavanaema, vanaisa ja vanaema ühisele puhkekohale kujunduse, mis erilist kantseldamist ei vaja. Vana betoonmüüri jätsin alles, palusin surnuaiakorraldajal vastava tasu eest liiva juurde vedada, istutasin vanaisa lemmikiiriseid ja kadakaid. Pingi panin ka. Püsib päris kenasti, mõnel korral aastas käime kogunenud männiokkaid ja muud sodi koristamas, süütame mälestusküünlad ja läheme jälle.
Kurvem lugu on vanaisa kahe õe hauaplatsiga, mis samal kalmistul asuvad. Vanema õe kalmu ei ole me isegi suutnud üles leida, sest kohe peale ema surma müüs joodikust poeg emamaja maha ega raatsinud isegi hauakivi panna. Kardan, et seda kohta ei leiagi, sest viin viis mõned aastad hiljem ka poja enda. Ma ise olin siis alles üsna noor, ega tea asjast eriti palju.
Teise õe järeltulijad aga on elu ja tervise juures. Vähemalt pärimisjärjekorras olid nad küll esimesed ja kui oli vaja see pisike üheksahektariline kaluritalu meie ja nende vahel ära jagada, olid nad igal ajahetkel täiesti olemas. Kuhu aga nad hoolimata paarikümne kilomeetri kaugusel elamisest ei jõua, on kalmistu. Nüüd on vanaema maja müüdud, õnneks toredale ja vanadest asjadest lugu pidavale inimesele, mul on sellest ainult hea meel, muidu oleks majaga sama lugu kui selle kaelakippuva keldrigagi. Maa aga on juba neljandat või viiendat aastat müügis ja ma ise mõtlen vahel natuke õelalt, et kui ei saadud seda selle ehitusbuumi ajastul müüdud, siis nüüd ammugi mitte.
Ma ei ole kade, mul endal ei ole seda maatükki mingil juhul vaja, ma ei tule omaenda maade hooldamisegagi toime. Aga vähemalt esivanemate, kelle käest ma selle koha olen vastu võtnud, viimast puhkepaika suudan ma korras hoida ja kui seal käin, käin üle ka vanatädi ja vanaonu puhkepaiga, koristan prahi ja süütan mõned küünlad. Kallid pärijad aga pole suutnud sinna aastate kaupa jalgagi tõsta. Ei, nende tervisel pole häda midagi. Lihtsalt ei hoolita. Kas on asi veresideme puudumises - vanatädi tütar, kelle tütred praegu müüa püüavad, oli lapsendatud laps? Vist mitte. Hoolimatus on hoolimatus, nagu teise vanatädi lihase poja näite põhjal öelda võib.
Ja eks igaüks ise teab, millest ta hoolib ja millest mitte. Minu lihtne elukogemus ütleb, et kui sa oled midagi saanud, tuleks ka midagi vastu anda. Ja see miski ei pea üldse mitte materiaalne olema. Aga kusagil suures tegude raamatus saab kirja kõik.
Ka minul ei ole hauas olevatega sidet, pealegi igas ilmakaares laiali. Käin küll korrastamas ja küünlaid süütamas, aga see pole see, võõras ja "tühi", nad on hinges, aga millegipärast ei tule kaasa kunagi üle surnuaia piiri. Võibolla kunagi kirjutan selles oma blogis pikemalt.
VastaKustuta