Novembrilõpp aias

Hoolimata järjest napimaks jäävast päevavalgusest ja lainetavast porist sai eile päris mitu tundi aias madistatud. Lõikasin ja katsin kaks viinamarjataime, mis peavad kevadel teise kohta kolima, praegune pole mõistlik. Panin sel aastal istutatud tulbipuule fliisist mütsi pähe, see taim on Eestis riskantne, aga no eks proovib. Rooside katmise suhtes olen endiselt kahevahel, eelmise aasta soojal talvel tegi katmine pigem kahju, katsin pigem seetõttu, et kuna teadsin end enamus talve operatsioonitagajärgedest paranevat, polnud kiirreageerimine võimalik. Praegu aga mõtlen, et mullatud sai korralikult ja et kui peaks tõesti prognoos näitama, et tuleb stabiilselt alla miinus viie kraadi, jõuan ma iga kell selle kiirtreti metsa ära teha, minna on kuuseokste järele alla saja meetri.
Avastasin üllatusega, et alles sügisel istutatud roosa sügislill on vahepealsest lumeuputusest hoolimata õitsema hakanud. Ja tigude terrorist pääsenud dekoratiivkapsad näevad uhked välja. Viimastest lehtedest on torm jagu saanud, ainult roosid ja kibuvitsad on veel lehes ja ka pisut rääbakas parukapuu hoiab viimastest punastest lehtedest kramplikult kinni.
Hingehinda maksnud väidetavalt sõelutud mullahunnik rohetab nii kenasti, et hakka või rohima. Suure tõenäosusega saan jälle mõne üllatusumbrohu, eelmise mullahunnikuga tuli rakvere raibe, mida siinkandis varem üldse ei olnud. Nagu mul endal neid vähe oleks...
Ja nagu igal talvel, käivad meil külalised metsa alla kasvanud õunapuude mahalangenud õunu söömas. Tänutäheks on nad seni aiataimed rahule jätnud, ju siis on õunu piisavalt. Pilt tsuti udune, sest pildistatud läbi aknaklaasi. Kummalisel kombel ei lase kitsed end koertest ega koerad kitsedest eriti segada. Kõige naljakam juhus oli eelmisel aastal, kui pahaaimamatul jalutuskäigul olnud kolli sattus kitsekarja ja metsa vahele. Oskamata midagi muud pihta hakata, püüdis karjakoerainstinktiga koer kitsi maja poole ajada, kitsed aga vaatasid teda täieliku hämminguga, mida see loll lõugab.
Poisi abiga sai üles ka maja advendivalgustus, käisin õhtupimeduses ise eemalt vaatamas, päris ilus oli. Kahju ikkagi, et lumi ära sulas :).
Ning reedel ostsin ikkagi linnumaja ja kaks pakki linnutoitu. Külalised on kohal ja einestavad mõnuga. Ma väga loodan, et see kassile elavtoidurestoraniks ei kujune ja et ka mu töösõitude aja suudavad linnukesed läbi saada.