Sirab ja sillerdab

Esimene öökülm lõi lõpuks maa valgeks ka siinmail. Hommiku- ja õhtupäike ei jõua meie kõrgete puudega ääristatud krundile kahjuks ka südasuvel, praegusest ajast rääkimata. Aga mõni minut enne üheksat hommikul piilus päikesepall raagus kaskede vahelt sedaviisi:

Ka meie loomaaeda suudab esimene öökülm alati hämmastada. Hommikuselt jalutuskäigult saabunud tavaliselt-üldse-mitte-sülekass ronis mulle sülle, puges peapidi hommikumantlisse ja hakkas väiksemat sorti aiatraktori häält tegema. Kolli püsis õues oma kõva viis minutit ja siis haukus välisukse taga kut kuulipilduja. Ja tuppa lubatud kaukal õnnestus end minu selja tagant vaikselt elutoa diivanile smuugeldada, kust ta siiski minu "Nooh!"-röögatuse peale südantlõhestava ohkega alla valgus, umbes nii nagu kellad Dali maalidel :).

Õiget härmatisesära paraku fotopurki püüda ei õnnestunud, sest selleks ajaks, kui päikesepall üle puulatvade ronis, jõudis ka pilvekardin kohale.Aga mõned vahvad klõpsud said ikka arvutisse.






Minu poolest talv võib tulla. Maja soojustamine on valmis, akendel uued tihendid, puid ja puitbriketti varutud piisavalt ning neljaveoline sõber sai eelmisel nädalal uued Nokia talvepapud, täiesti ise valisin talverehvide testitulemuste alusel :).

Oktoobrikuu viimasel päeval

...lõid töömehed vundamendiserva küljest viimased saalungid maha, koristasid ära kuuri ja õue ja panid tööriistad ja ülejäänud materjalid ära. Maja on lõplikult soojustatud ja kuur valmis, kui välja arvata valgustuse veksellülitus, mis pidi järgmisel kolmapäeval ära tehtama.
Haruldane sügis on olnud, kuni siiamaani pole siinkandis ühtegi öökülma olnud. Need gladioolid, mis ma eelmisel nädalalõpul ära lõikasin, on vaasis närtsinud. Need aga, mis õue jätsin, õitsevad ikka veel, kuigi ümberringi on kõik raagus.
Homme tuleb siiski mugulad üles võtta.

Selle talu lugu I

Inimesed on selles kohas või selle koha lähistel elanud juba rauaajal. 1940.aastal talu maadel korraldatud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti rauaaegne kalme, mille kohta käivat materjali kavatsen ERM-i ühel päeval kindlasti uurima minna. Aga edasi tuleb kuni 19.sajandi lõpuni suuremat sorti auk, mille kohta infot ei ole. Esimene minu käes olnud dokument pärineb 1881.aastast.
Usutavasti figureerib pea kõigi meie perekonnalugudes mõni rootsi aadlik ja/või baltisaksa mõisahärra. Nii ka meil, perelegendide järgi olevat mu vanavanaema olnud mõisahärra vallaslaps. Kes seda nüüd, 130 aastat hiljem,enam tõestada või tõestamata jätta suudaks. Faktid on aga sellised, et kirikuraamatutes on vanavanaema isanime koha peal kriips, ja täpselt samal aastal, kui talutüdruk Miina salapärasest isast käima peale sai, leidsid kirjaoskamatu rannakalur Jüri ja tema naine Anna 200 hõberubla vaba raha, et Awiko talu eest käeraha maksta. Ja ühtlasi ka vallaslapsena sündinud pisitüdruk oma lastetusse peresse kasulapseks võtta.
Sellise lepinguga osteti 1879.aastal tollasesse maaregistrisse kantud Awiko talu 1881.aasta 22.juunikuu päeval siis päriseks:
Gottlieb Baron Meyendorff herra kui müüja ja talumehe Jüri Lemming, kui ostja vahel, on alamal ülespandud ostmise kontrakt tehtud.
1.
G.Baron Meyendorff herra müüb kui Keila mõisa pärisomanik, mis mõis Harju kreisis ja Keila kihelkonnas ja kohtukirja läbi 11.jaani-k.p.1879.a. Nr.1808 all müüja omaduseks kinnitud on, selle mõisa talumaast Awiko perekoha nende rajade sees, mis maamõetja G.J.Kiens ise kaardi peale pannud ja rajamarkidega piiranud on, maamõedu-kirja järel, mis seal juures, 8 dessatini 1370 ruutsülda suur 500 rbl.hõb. kirjuta viiesaja rubla hõb. eest talumehele Juri Lemming pärisomaks ja pärisomaduseks.
II.
Ostja tasub ostmise raha sedaviisi:
1. Ostja on käeraha maksnud 200 rbl. kirjuta kakssada rubla hõb.
2. Mis ostmise rahast wõlga jääb, se on 300 rbl. kirjuta kolmsada rubla hõb saab selle kontrakti kinnitamise juures esimeseks wõlaks kreditkassa wõla järel, selle koha peale kirjutud ja paneb ostja selle ette kõik oma varanduse pandiks. Selle wõlgraha eest saab iga aasta kuus kop.rubla pealt wõla aasta lõpul maksetud ja tasub seda ostja viies järgus nenda viisi ära, et iga kolme aasta järel Jüripäävast 1880.a arvatud, viies osa väljamaksab.
III.
Selle koha peale jäävad alamalnimetud koormad ja õigused teiste kasuks:
1. Selle koha omamise maksab ühes selle wõla eest, mis peamõisal kreditkassas on, nendakaua kui se peamõisast tasutud saab.
2. Müüjale jääb selle Awiko koha rajade sees jahiõigus, nenda et se ikka peamõisa omanikul üksi on,
3. Selle koha omanikul ei ole ka mitte õigus Awiko koha rajade sees kanget joomist müüa ehk müüa lasta, ei saa mitte viinapõletamist ehk õllepruulimist seada ja pidada.
4. Selle koha omanik annab wiimseks teistel Kirsalo küla perekohtadele nimelt: Käspre, Andrese, Klemeti, Tooma, Seppa, Põllootsa, Paiste, Korka ja Kruusiaugo - õigust kalu püüda sest mere osast, mis tema rajade wastas on.
Peale selle, mis ülemal tähendud, ja mis Talurahwa seaduse raamatu §§ 202,204,209 ja 267 järel seadust mööda kinnitud on, ei ole selle müüdud Awiko perekohal midagi teisi.
IV.
Selle koha omanik kannab kõik maksud ja koormad, mis selle koha ja maade peal nüüd on, ehk edaspidi selle peale pandud saavad. Iga uus seadust mööda tehtud maksude jägamine peab wasturääkimata täidetud saama, ega ole ostjal ega nendel, kelle omaks se koht pärast seda jääb, selle läbi õigus, midagi tasumist pärida.
V.
Kõik kulud, mis selle kontrakti tegemise, kinnitamise ja kuulutamise läbi siginewad, kannab ostja.
VI.
Selle koha andmine ostja kätte oli juba.
VII.
Müüja wõtab oma peale toimetada, et tema võlauskujade poolest, kellel Keila mõisa peale kirjutud pärimist on, selle kauba tarwis luba antakse, ka wastab müüja kõige wastarääkimiste ette, mis ühegilt poolt selle kontrakti kinnitamise wasta, mis Eestimaa Talurahwa asjade Kommisjoni kirja mõõdab. Paastu-kuu pääwast 1860 N.2 all kohtu ette peab toodud saama ja selle aja sees, kui kontrakti kuulutamine käib, wõib tõstetud saada ja tõotab selle asja pärast ostja eest seista ja teda kahju eest hoida.

Kõige selle kinnituseks on se neljas ühtesuguses lehtes ülespandud ostmise kontrakt mõlemast kaubategijadest selle tõotamisega allakirjutud, et nemad kõik wastawaidlemised ja õigusesaamised maha jätawad, mis läbi se kontrakt täielt ehk wõiks wastawaieldud ümberlükatud saada.
Selle dokumendi originaal oli peres tallel kenasti vasktoru sees üle kõigi sõdade ja maade tagastamise käigus aitas kõvasti. Nüüdseks on originaal kas riigiarhiivis või ERM-s, täpselt ei teagi. Õnneks jätkus endal oidu kõigist asjadest koopia teha. Ja praeguseks on see vanaaegne kantseliit kuidagi armsalt naljakas.

Vanavanaema käis leeris 4.aprillil 1899.aastal Harju-Madise kirikus ja abiellus 12.jaanuaril 1903.aastal vanavanaisa Aleksandriga, ka siin oli pulmadega kiire taga, sest esimene laps sündis juba sama aasta augustis. Ja ainsalt tollest ajast säilinud ateljeepildilt on lausa näha, et tegemist on armastusabieluga. Kooselu kestis paraku vaid kaheksa aastat, sest 1911.aastal suri vanavanaise tiisikusse ja vanavanaema jäi üksi viie lapsega.
Esimese ilmasõja aeg elati ilmselt veel talus üle, kuid peale sõda kolis pere Tallinna, igatahes 1922.aastal tehtud kinkeleping, millega talu omandiõigus läheb üle vanavanaemale ja tema omakorda kohustub oma kasuvanemaid surmani ülal pidama, näitab vanavanaema elukohaks Tallinna.

Hommikukohv kamina ees

See on mu üks sügistalviseid enesehellitusi. Olles eelmise nädala magamata ööd kahe pea kümnetunnise unemaratoniga lunastanud, on lõpuks täna hommikul selline õige enesetunne tagasi. Panin kohvimasina üles ja tegin kohe ka kaminasse tule, suures toas on hommikuti jahe, sealsed radiaatorid on veel sisse lülitamata. Sellised pühapäevahommikud kamina ees, lõhnava kohvitassi, raamatu või ajakirjaga, vaikselt mängiva raadio ja diivani ees nohisevate kutsadega on elu sellised hetked, mida tasub nautida. Väljas möllab tõsine tormihakatis, suurte pärnade raagus ladvad on lookas ja aknad vihmamärjad. Kuid sees on mõnus. Ning suure osa sellest mõnust annab teadmine, et selle hingelähedase kodu loomine on mu enda töö olnud. Hea küll, kapitaalehitust pole ma ise teinud, selleks pole ei oskusi ega aega. Aga sise- ja väliskujundus ja aed on puhtalt mu enda töö. Lisaks pole 1936.aastast pärineval majal iial ühtegi ehitusjoonist olnud ja ega neid ka renoveerimise käigus eriti tehtud, iial ju ei teadnud, millises staadiumis kõdunemine järgmise seina tagant välja tuleb.
Eilset kaunist sügisilma sai natuke ka väljasolemiseks kasutatud, kuigi erilisi saavutusi polnud, reisiväsimus oli veel rängalt kontides. Puutüdruku õlitasin ära. Vedasin uutele põõsastele kärutäie mulda, lõikasin natuke roose, võtsin osa gladioole üles. Jalutasin niisama mööda aeda ja mõtlesin järgmise aasta mõtteid. Et kevadel tuleb veelkord kopp kutsuda ja posu võsa kasvatavaid kände välja võtta. Võsalõikuril saab üldse tihedalt tööd olema, selleks oli sel suvel vähe aega ja vahel on küll tunne, et nii nagu kusagile kuu aega ei vaata, on kohe jälle meetrine lepa- ja toomingarisu püsti. Aga see on õnneks ka töö, mida hea ilmaga saab talvelgi teha.
Ka talviste tubaste tegemiste aega on vaja. Meetrikõrgune raamatukuhi ootab lugemist, taimede andmebaas korrastamist. Peaks õppima korralikult GardenComposerit kasutama ja videosid monteerima. Sellesama talu ajaloo tahaks kirja panna. Ja nii edasi, ideid on peas kui silke pütis. Pole siis midagi imestada, et kui linnakorteris elav tädi ükspäev helistas ja kurtis, et talle pikk ja pime sügis ei meeldi, arvasin ma üllatunult vastu, et minu meelest pole sügis veel alanudki.
Nüüd aga vist peab minema ja saiamasina tööle panema. Sai lõppes juba eile õhtul otsa ja selle ühe pätsi pärast Paldiskisse sõitma hakata vist ei viitsi, lihtsam on vesi ja jahu masina kõhtu panna ja ise samal ajal raamatut lugeda.

Öökülmad tulekul

...ütleb weatheronline.co.uk. See tähendab, et sel nädalavahetusel tuleb vist roosid ikkagi ära lõigata ja gladioolid üles võtta. Hulk muid asju õitseb aias ka veel, näiteks päevalilled - toompea äkki oskab öelda, kas neid on mõtet vaasi panna? Begooniad potiga tuppa ilmselt. Nii et selle nädala lõpul ilmselt kolib aed tuppa :).
Täna ei jõua midagi, tööreisi tõttu on kõik asjad kuhjas ja arvuti tagant ilmselt püsti ei saa.

Võluvad valgusmängud

Eile hommikul oli imekaunis ilm, kõik säras veel sügisvärvides. Ilmateade lubas pühapäevaks vihma (nii saigi), seetõttu oli asjade loomulik käik laupäev õuetegemistele pühendada. Kirusime küll õega, et ilmselt oleme eelmises elus mingid pättiteinud teetöölised olnud ja nüüd on karmavõlg tasuda, igatahes läheb juba mitmes ilus ilm teetegemisel. Seekord sai uue elu sissesõidutee kattena juba mitu aastat tagasi ära lammutatud saunaahi. Fotokas aga sai ka muidugi tasku pandud ja aeg-ajalt sealt ka välja võetud.

Ahjaa, hommikul sai veel muru ära niidetud, loodetavasti viimast korda sel aastal. Põka käigukast ütles ka lõplikult üles, ilmselt tuleb ta mingi päev kärule ajada ja Stokkerisse vedada. Järgmisel nädalal see kohe kindlasti toimuma ei saa, täna öösel tuleb ärgata kell kolm, et 5.20 väljuvale lennukile jõuda. Päris ebameeldiv perpektiiv, sest ega seepärast kell kaheksa magama minna ikka ei õnnestu.
Clamis Castle vahukoorevalged õied aga ei tunnista, et homme on 20.oktoober.

Teetöödest ja muust

Laupäevane laussadu asendus pühapäevaks õnneks kuivema ja kohati lausa päikeselise ilmaga. Sai üle tüki aja aiale tere öelda. Ja ka roosid said kohe hommikul mitmeid mullakärutäisi juurestiku kaitseks. Ära lõigata ei raatsinud küll midagi, inglaste ilmateade annab kaheksa päeva ette ja see on kuni järgmise esmaspäevani stabiilne, öösiti +8 ja päeval +11.
Tänu sellele suhteliselt stabiilsele temperatuurile on õide puhkenud ka ülejäänud gladioolid. Ja tundub, et ka mõned päevalilled kavatsevad siiski õied lahti saada. Õitsevad ka osad roosid, aga need, mis teist korda sel aastal õitsema ei hakanudki (nagu Rote Flamme), ei moodusta ka õiepungi (mis tegelikult on hea).
Peale muldamise lõpetamist tõotasin endale pühalikult, et ei ühtki floribundi ega teehübriidi rohkem...suure tõenäosusega kestab see lubadus kuni kevadeni.
Kuna roosidele mullakühveldamisest olid lihased soojad, jätkus kühveldamine killustikuhunnikus. Mehed olid garaazi sissesõiduteega natuke liiga kokkuhoidlikud olnud ja see tuli laiemaks teha, samuti vajasid killustikukalluri poolt sisse vajutatud rööpad täitmist, see raskete koormate vedu on alati üks nokk-kinni-saba-lahti tegevus, pool koormat läheb tekitatud aukude täiteks. Ja päeva lõpuks enne päikese loojumist jõudsin pinnasetihendajaga kogu kupatuse veel kinni ka lasta. Minu andmetel on selle riistapuuga töötamine naistel küll üldse keelatud, aga võrreldes killustiku kühveldamisega oli vibra juhtimine nagu lapsevankriga jalutamine.
Kirsiks tordi peal olid muidugi tööriistarendi meeste ammulivajunud suud, kui ma reedel teel välisministeeriumist vastuvõtult koju blondide lokkide lehvides rendifirma uksest sisse jalutasin ja küsisin, kas nad vibraatoreid ka laenutavad...

Oktoober aias

Kohhiatega mul eelmisel aastal ei õnnestunud, sel aastal panin potti. Aga et neil nii ilus sügisvärv on, oli mulle meeldivaks üllatuseks.


Põõsasmaranatel aga kestab suur suvi edasi.
Päevalilled kipuvad katusele, aga õitseb ainult paar õit, ülejäänud pungad ilmselt ei avane.
Puishortensia Annabelle oleks pidanud kevadel maha lõikama, aga jäi tegemata. Sellest hoolimata on õiepalle palju.

Dekoratiivkapsast tegid teod värvilist pitsi.

Selle vahtrapuu ümbert sai lepa- ja toomingavõsa ettevaatlikult eemaldatud, puuke ise oli pikk ja peenike nagu makaron. Pärast valguse kätte jõudmist on ta minu meelest paari aastaga 3x suuremaks kasvanud, kuigi jah, raske lapsepõlve tagajärjel pisut ühele küljele kiivas.

Kressikuhil hakkab ära õitsema ja saared on raagus...

Aga begooniatel ja surfiiniatel pole kalendrist veel sooja ega külma.

Sel nädalal siiakanti veel öökülma ei lubata.

Gladioolid

Need aristokraatlikud kaunitarid meeldivad mulle tegelikult väga. Aga kõike, mis meeldib, ei pea inimene mitte enesele tahtma ja selle olen ma ammu selgeks saanud, et siinsel mereäärsel tuulte tallermaal nii raskete õite ja habraste vartega taimi kasvatada ei maksa. Seetõttu pole ma ka gladioolisibulaid ostnud. Nende iluduste sibulad tulid kevadel Plantexi pakis kingitusena ja kuigi otsisin neile enda meelest kõige tuulevaiksema koha tervel krundil, selgus täna hommikul üle mitme päeva oma aiaga kohtudes, et sellenädalased tuuled ja vihmahood olid oma töö teinud, uhked õied lamasid murtuna maas.
Aga egas midagi, käärid kätte ja tulid nad mulle töölaua kõrvale seltsiks. Ainuke vaas, mis selle ilu ära mahutas, oli hõbesepast vanaonu suur laboratooriumipurk. Silm puhkab peal sellegipoolest.

Sügis käes, suvi kestab...

Just nii mõtlesin eile kohvitassiga terrassil hinge tõmmates. Kui kased ja toomingad juba nii raagus ja rääbakad välja ei näeks ja õhtuti nii vastikult vara pimedaks ei läheks, poleks sügist õieti aias märgatagi. Roosid õitsevad, päevalilledki on lahti läinud ja paistab, et isegi enamusest gladioolidest saab asja. Öökülma veel niipea ei lubata, vähemalt siinkandis mitte.
Tänahommikune vihm tuli ka nagu tellitult (tasuta pealekauba). Lugesin eile enne saunaminekut kokku, et olen möödunud nädala jooksul mulda toppinud 370 mugulat-istikut. Kes kurat seda kõike järgmisel aastal hooldama hakkab, on iseküsimus. Loodetavasti ikka mina ise.
Juurdlesin eile õhtul selle üle, miks ma sel aastal seda aiarajamist nii südame ja hingega võtnud olen, aga küllap on asi nii ellujäämise rõõmus kui ka peale kevadist lahkuminekut tekkinud imelises vabadustundes. Enam vähemalt keegi ei irise mu kallal, kui ma oma raha ja aega mingit mõttetute mittesöödavate taimede peale kulutan.
Selline aiandus aga hakkab juba teatavat süsteemi nõudma ja viimasel ajal olen juba päris usinalt kirja pannud, kuhu ja mida ma istutanud olen...varem kirjutasin etikettide-arvete peale ja panin need kausta, aga sealt võib leida totaalseid fopaasid, nagu "istutatud suure kivi juurde". Arvesse võttes, et meil on umbes kakssada suurt kivi, on see kohutavalt hea orientiir küll.
Talve jooksul peaks eesmärgiks võtma siiski selle Garden Composeri programmi selgeksõppimise ja aia ära kaardistama. Kõige suurem probleem selle juures on just selle alusplaani paikapanemine, mõõdulindiga ringikäimiseks ei leia iial aega ja seda maad, mida korras hoida üritame, on terve hektar. Kui mitte rohkem.
Nüüd aga tuli päike välja ja arvuti juures püsimine ei tule enam kohe üleüldse välja. Mullakoorem saabus ka eile õhtul kohale, nii et ilmselt tuleb traktor käima panna.

Blondiin, kallur ja 200 krookust

Olin siis esmaspäeval nii usin ja tellisin ht.ee - st kruusa ja mulla ära, arve tuli 8727 krooni, sellest muld ja kruus kokku napp kolm tuhat ja kõik ülejäänud vedu kalluriga. Vahest on küll selline tunne, et peaks kalluri ostma ja vastava kategooria load tegema, tuleks pikas plaanis oluliselt odavam. Odavamate vedajate peale ma peale seda enam loota ei julge, kui üks neist mulle kevadel koorma killustikku igaveseks võlgu jäi (Arko partnerid oli selle firma nimi, et teised ka teaksid hoiduda).
No kruusakoorma sain täna kätte ja ka täpselt sellesse kohta, kuhu vaja. Kuigi see eeldas teatavaid vigursõiduoskusi. Aga mehed on ju niiiiiiiii manipuleeritavad...tarvitses ainult mainida, et keegi teine pole sellesse auku tagurdamisega varem hakkama saanud ja tüüp sööstiski kohe võitlusse draakoniga, s.t. oleks oma mitmekümnetonnise Volvoga vajaduse korral ka tagurpidi puu otsa roninud, kui vaja oleks olnud.
Mullakoorem jäi homseks, lubati lõuna ajal ära tuua. Sellest oli mõneti kahju, aga sellegipoolest poleks ma täna rohkem jõudnud, kui ma ära tegin. Tööpäev õnnestus tänu sügispäikese stimuleerivale mõjule natuke varem ära lõpetada ja kuna olin nädala sees õhtuti usinasti aiapoode rüüstanud, ootas terve rida taimi peenraveeres uut kodu. Esimesena sai paika hüatsintõieline sirel "Maiden´s Blush", läks meie vanale kuldvihmale ületeenaabriks. Aga edasi läks keerulisemaks. Kohas, kuhu plaanisin forsüütiad istutada, tuli viiesentimeetrise pinnasekihi alt välja mitmetonnine kivimürakas ja kogu plaan läks muutmisele. Enam-vähem ühte gruppi sai paigutatud siiski looklev forsüütia, karvane hortensia ja hanevits "Pink Spire". Et igasse suvekuusse õisi jätkuks. Meserva iileks "Blue Angel" hakkab mind koju jõudes tervitama. Harilik lursslill "Brunette" jäi küll järjekordsest kivist natuke kaugemale kui ma soovinud oleks, kuid kaunis veigela "Korea" istus paika nagu valatult. Suureõieline tobiväät hakkab looklema vanal saaretüvel, kaks pöösasmaranat "Lovely Pink" läksid sugulastele seltsiks ja nende taustal hakkab kasvama kirjuleheline siberi kontpuu "Sibirica Variegata" (aretajatel on vist fantaasia otsas, mõni kirju asi võiks ju midagi muud kui Variegata olla). Üks teravaservaline kivijurakas sai endale seltsiks kuus roomavat kadakat "Wiltonii" ja päeva lõpetasin kahesaja krookusesibulaga - hullumeelne maassetorkimine, aga see on võrratu vaatepilt, kui kõik muud asjad on veel raagus, kuid sajad krookused õitsevad.
Ja peale seda, kui ma oma valutava selja sirgu ajasin ja asjad kuuri ära panin, tuli Bakkeri kingituspakist välja veel 10 nartsissisibulat "Tete-a-tete" ja 50 valge kirgaslille sibulat. Need jäävad homseks, koos mullaveo ja põõsaaluste korrastamisega.
Nüüd muidugi valutavad nii selg kui käed, aga sellest hoolimata olen enesega päris rahul. Kui eelnevatel aastatel on mul sügisene istutusaeg kuidagi aia taha kulgenud, tavaliselt on kuidagi isu otsas ja tööd palju, siis selle aasta september on küll sajaga läinud. Ja teine asi, millega ma kiidelda võin, on, et ilmselt hakkan arenguastmest punane pojeng - valge pojeng välja kasvama, juba kirjutan taimede ladinakeelseid nimesid üles...:D.
Loodame, et saatus annab tervist ka kõige selle arenemisest-kasvamisest-õitsemisest osa saada.

Indiaanisuvi

Mulle meeldib see nimetus hoopis rohkem kui eestipärane vananaistesuvi. Ja täna on tõeliselt mõnus, päike paistab ja varjus on ligi 19 kraadi sooja. Asja ainuke varjukülg on see, et aias tegutsemise asemel pean ma arvuti taga istuma ja tööd tegema.
Aga kaks tundi tegin tööluusi ka ja käisin lõpuks ära Nurga puukoolis. Kuhu, häbi tunnistada, on otseteed mööda kodunt 30 kilomeetrit. Aga kuna need kilomeetrid suunduvad sinnapoole, kuhu mul eriti kunagi asja pole, siis ei satugi. Tänast imelist ilma tuli siiski ära kasutada.
Saak: "Acrocona"-põngerjas. Mille kättesaamisega tuli ränka vaeva näha, sest ainuke kohalviibiv töötaja, pisut puukeelne tädi, väitis, et neil pole seda. Ajasin sõrad vastu, et tark internett ütles, et on. Vaidlesime ja otsisime oma pool tundi. Tänu sellele õnnestus mul ära käia ka tagumises aias, kuhu muidu külastajaid ei lubata. Põnev oli. Mul hakkas kohe mõte oma varjuaia suhtes liikuma, kui ma kunagi sinna põlispuude alla jõudma peaksin.
Lõpuks jõudis kohale ka teine töötaja, kes otsitud kuuselapse ka üles leidis.
Noh, ja nagu iseenesest hüppasid sülle ka kaljukadakas "Springbank" ja roomav kadakas "Ice Blue" ja tegelikult oleks võinud kadakaid veel paar tükki võtta, peale suuremaks tegemist on okaspuupeenras ruumi veel vähemalt kahe jaoks. Lehtpõõsastest kalpsasid autosse enelas "Diabolo" ja kaks rohelist forsüütiat "Weber´s Bronx".
Nüüd vist peaks riided ära vahetama ja istutama minema. Enne kui pimedaks läheb.

Kaks toimekat päeva

Mida järeldaks miss Marple faktist, et arvutihiir on mullane? Ilmselt seda, et tõsiselt töine nädalavahetus on olnud. Nädala sees käisin korra Bauhofis ja reedel ka Horteses, midagi väga hirmilusat ei leidnud, aga üht-teist jäi ikka näppu. Eilne päev aga algas sirelivõsa ja kreegivõsa raadamise ja kändude juurimisega. Sest lisaks teadmisele, et meil on garaaz, võiks sinna ka autoga pääseda. Ja vajalikele killustiku- ja mullakoormatele võiks ka ju olla muu koht, kui keset õue. Müttasime õega kahekesi terve päeva, vahepeal sai koos naabritega veel tee peal killustikku laiali lükatud ja siis polnud midagi imestada, kui õhtul valutasid absoluutselt kõik kohad. Pikalt läks ka, traktori järelkäru võtsin küljest ära juba taskulambi valgel.
Olles saunas oma ihu ja hinge puhtaks kasinud, oli algne idee küll selline, et täna end enam väga higiseks ja mullaseks ei aja, aga hunnik mugulaid ja muid asju ootas maassesaamist ja kalender teatavasti ei oota. Ilm oli ka nii imeline, et toas olla ei raatsinud nagunii. Nii avastasingi end natukese aja pärast mullakäru tirimast, selg märg ja nina mullane. Kui õhtul päeva kokku võtma ja etikette kaustadesse panema hakkasin,selgus, et mulda sai 20 eri sorti ja 86 ühikut. Põhiliselt kevadisi õitsejaid,ja mõned kõrrelised, mis on mu viimase aja nõrkuseks ja sobivad imehästi meie kivimürakatega.
Mulda on vaja ja palju. Selle tellimisega võib küll alt minna, nagu mul paar aastat tagasi juhtus, kui väidetavalt sõelutud muld oli veel vaesem ja paakunum kui meie kohalik ja õigupoolest kõlbas ainult pinnatäiteks. Eks tuleb mõnda teist kohta proovida, sest kotthaaval Biolani osta pole just eriti mõistlik. Ja kuuri vundamendiaugust välja kaevatud muld on tänase seisuga lõplikult otsas. Ideid aga on oi kui palju.

Muru niidetud!

Sel ajal, kui mina nõupidamistel ja lennukites kükitasin, suutis mu ülitubli õekene trakatsi Stokkerist ära tuua ja laupäeval läks niitmiseks. Rohi oli küll märg, aga ootamisega, et ehk kuivab ära, ei julgenud küll riskeerida. Oma seitse tundi läks traka seljas, vahepeal käisin toas nina soojendamas. Ja seal, kus mul juba kuu aega tagasi traktoririkke tõttu niitmata jäi, oleks väikese aiatraktori asemel pigem kombaini vaja läinud. Õde ütles, et vahepeal polnud näha ei mind ega trakat, ainult roheline pilv liikus mööda maad. Tutid ja vaalud on püsti ka, ehk saab nädalavahetusel natuke kokku kraapida, ja uuesti niita. Tavaliselt jätame niidetud rohu maha, aga seekord on ikka liiga pikk.
Õunapuude alused on õunu täis, arooniad marjade all lookas ja kuna oma perest keegi õunu ega arooniaid eriti ei armasta, on lindudel ja väikeloomadel pidu. Metskitsed käivad talvelgi õunapuude all nosimas.
Üks päevalill on vähemalt lahti läinud ja kaks tumelillat gladiooli ka. Pildistada ei saa, jälle sajab. Mõned lillesibulad tuleks veel maha panna. Ja Nurga puukooli tahaks jõuda, see Arcocona on mul ikka väga hinge peal.
Ilmamärgid on vastuolulised, kased näevad juba väga rääbakad välja, aga saared ei tee seda nägugi, et kavatseksid lehti langetama hakata. Ju siis ikka öökülma tulekul ei ole.
Sõitsin eile Pärnusse matustele ja õhtul tagasi, läbi heinapallides kergelt küpsekollaseks tõmbuva maa ja mõtlesin, et meil on ikka nii ilus...
Aga sellegipoolest, kaktusesõpradele üks põnev link. Praegu pole muidugi õige aeg, aga kevadel võiks pead kokku panna, seltsis oleks segasem ja soodsam...
***
Päeva lõpuks veel kiired hüpped õue, vihm jäi järgi ja mõned mugulad peenrasse: broodia Triteleia Brodiaca Queen Fabiola 10 tükki ja kirgaslill Chionodoxa luciliae kah 10 tükki kevadiseks silmarõõmuks. Roose sai rooste vastu natuke töödeldud, Clamis Castle ja üks tundmatu roos nägid kurvavõitu välja.

Peaaegu tuksis nädalavahetus

Ilm on olnud tuksis ja tuju kah. Eilehommikune paljulubav päikesepaiste asendus juba lõunaks lauspilvituse ja pealelõunaks ka laussajuga. Nagu enne veel vähe pori oleks olnud.
Enne sadama hakkamist jõudsin peenardele veel väikese rohimisringi korraldada. Kui aus olla, siis ma kohe üleüldse ei fänna rohimist. Lapsena olin ma nõus pigem minema nurka kui peenrasse. Meeldima pole siiani hakanud, võtan seda kui ebameeldivat paratamatust, mis aiapidamise rõõmude juurde käib.
Kui aus olla, ega ma siis ei oska ka seda ilmselt korralikult. Savikämpudest ei tule umbrohujuured välja ja ega see pealsete kitkumine on ajutine asi. Imetlesin just, kuidas kolm nädalat tagasi kaevatud-liivatatud peenraservadest juba võililled ja lõikehein uhkelt läbi kasvasid.
Nii et tuju heaks see töö mul ei teinud. Hilisem laussadu veelgi vähem. Tegemata välitööde nimekiri on niigi küünarvarre pikkune. Ja rohi on põlvini ja traktor endiselt Stokkeris mingit juppi ootamas.
Õhtuks olin totaalse enesehaletsuse staadiumis, kus tõotasin mitte iialgi enam mitte ühtegi taime osta ega istutada, sest üksinda ja kaheksast kaheksani kestvate tööpäevade kõrvalt käib see kupatus mulle lihtsalt üle jõu. Järgmisel nädalal istun kõigele lisaks alates esmaspäevahommikust lennukites ja nõupidamistel. Kui veab, saab teisipäeva öösel vastu kolmapäeva omas voodis magada. Reede ööseks peaks ka koju saama ja siis on plaanis teeparandustalgud.
Olles seega streigi välja kuulutanud, istusin pühapäeva hommikul öösärgis arvuti taha ja sattusin Muhediku blogisse... märkamatult kahmas käsi pastaka ja paberi...et see harilik kuusk "Arcocona" on täiesti vastupandamatu ja madalakasvulise soolopuu jaoks oleks ka kohta... ja et kust selle Opuntia fragilise enda Kakule seltsiks saaks... ja kevadeks peaks mõned forsüütiad panema...
Lootusetu loll, on diagnoos. Mitteravitav.
Nüüd lähen kohvrit pakkima.

Õuekaktuse lugu

2006.aasta maikuu viimastel päevadel ostsin Keila laadalt ühe onu käest kaktusekeelekese. Tema ise väitis, et temal Tabasalus küll kasvab õues. Mõtlesin siis, et kui õige prooviks. Sai kaktusepojuke pandud maja lõunapoolsele küljele vundamendi äärele. Istutamispinnaseks natuke kaktusemulda ja ümber kõige tavalisem killustik. Hakkas kohe ilusasti uusi pupsikuid kasvatama ja 18.juulil 2006 nägi välja säherdune:Lund ei ole meil enam mitu aastat olnud. Aga 2006/2007 talvel oli külma küll, oma -28 kraadi palja maa peale ja nii kaks nädalat järjest. Kuuseokstega olid kaetud nii kaktus kui roosid, aga ega ma eriti ei lootnud küll, et midagi ellu jääb. Seda suurem oli rõõmus üllatus, kui talvekattest vabastatud Kaku oli küll kössis, aga täitsa elus. Juulis 2007.oli ta juba selline:
Talvel 2007/2008 polnud meil ei lund ega külma, isegi maa ei külmanud mitte hetkekski, talv läbi sadas vihma ja õuel oli pori pahkluudeni oktoobrist aprillini. Katsin kuuseokstega oktoobris samamoodi nii kaktused kui roosid, kes ette teadis, et külma ei tulegi. Kaktus jäi ellu ja 27.06.2008 nägi välja selline.
Käisin teist just pilguga mõõtmas, no nii 50 sentimeetrit korda meeter pindala võtab praeguseks enda alla. Teinud ei ole eriti midagi, esimesel aastal sai mõnel korral spetsiaalset kaktuseväetist antud. Rohimine on jube, sest okkad on peenikesed ja üliteravad ja neid nahast kätte saada on väga valus. Kindast tulevad läbi nagu nalja.
Näis, mis järgmiseks aastaks saab.

Puude all ja vahel

Nii kaua kui ma mäletan, on meie kodutalu ümbritsenud iidsetest pärnadest pärg. Ma ei tea, kui vanad on need puud ega ka seda, kui palju neid õigupoolest on. Kusagil viiekümne kanti olen lugenud, aga see on üks osa olemasolevatest. Arvan, et paarisaja ringis seisab neid hiiglasi hobuserauana ümber meie maja.Juba siis, kui ma laps olin, olid need puud enamuses sama suured kui praegu. Veel enam, juba vanaisa albumist leitud 1945.aasta pildil kõrguvad nad maja kohal.Selliseid hiiglaslikud pärnapuhmad, mis koosnevad 7-10 puust, varjavad endas saladusi.Lapsena sai nendel kividel mängitud kodu või kivikuningat, kõurikuna indiaanlasi (J.F.Cooper) või musketäre (Dumas) ja hilisteismelisena sai nende kivide otsas veini joomas käidud.

Rannaküla tormid neist puudest jagu ei saa, viimati langes mõni nendest väärikatest pärnadest 1967.aasta tormis, kuid siis ma olin aastaringide lugemiseks liiga titt. Enda käsi neid langetama ammugi ei tõuse.
Majast jäävad lähimad pärnad läänes paarikümne, idas kolmekümne ja lõunas kuuekümne meetri kaugusele. Põhjaküljes pärnaring katkeb, ja kui ma väike olin, oli veel ülakorruse akendest kahesaja meetri kaugusel asuvat merd näha. Nüüdseks meri enam ei paista, meie ja mere vaheline kunagine külakarjamaa on lootusetult võssa kasvanud.
Selle ringi sees maja ümber kasvas kümme aastat tagasi peamiselt võsa. Spagetipuud, naersime me, sest toomingad ja lepad olid küll viis-kuus meetrit kõrged, kuid valgusepuudusel kohati vaid sõrmejämedused ja lehetutt vaid kusagil ülal ladvas. Oli see vast nuhtlus neid üksteise küljest lahti harutada.
Ringi sees kasvab meil paar vana kaske ja saart. Mõned isekasvanud vanad õunapuud. Üks tamm, mille ise üheksa aastat tagasi istutasin. Ja mõned noored viljapuud. Toomingaid kevadise õieilu tarbeks pärnaringi servas.
Peale tamme pole ma ise istutanud ühtegi puud, mis kasvaks kõrgeks. Sest pärnahiiglased varjavad niigi palju valgust. Ja nende kõrvale midagi istutada tundub üldse kuidagi mitte õige olevat.
Käisin kunagi Mati Laane aiakujunduskursustel, kus ta väitis, et pärn Eestis looduslikult üldse ei kasva, mis kasvavad, peavad algselt istutatud olema. Pere pärimuslogis pärnadest ei räägita, ilmselt olid esimesed liiga ammu. Aga vaikne aukartus tuleb hinge, kui mõtlen, et vanimad neist puudest on näinud mu kaugete esiemade ja isade sündi ja surma, rõõme ja pisaraid.

Taevas paistab läbi nende latvade ainult laiguti...

Kataloogidest ja muust

Deia kirjutas hiljuti, et kataloogid on saatanast. On küll. Ja eriti saatanast on see aeg, kui kõik nendest tellitu hakkab üheaegselt kohale saabuma, vihma sajab, väljas on 12 kraadi ja sul endal pole mitte kõigeväiksematki aiatööde tuju. Parema meelega loeks pleedi mässituna kamina ees raamatut.
Aga igaüks peab (endatellitud) risti kandma ja nii sonkisingi üleeile õhtul kaunis tujutult labidaga maad, avatud Plantexi pakk terrassilaual. Neli Hansalandi said kohe koha, nendega olin arvestanud ja teadsin, et selle koha peal kaevata saab. Aga hostade ja astilbedega nii hästi ei läinud, labidas käis kill ja kõll vastu kive ja lõpuks maandusidki nad selle koha peal, kuhu ma esialgu neid mitte ei planeerinud. Eks järgmisel aastal näeb. Raikaerik näeb nii hale välja, et vist pean ta potiga maasse panema, muidu kõngeb veel enne sügist ära või ei mäleta ma ise enam kevadel, kuhu ma ta toppisin. Lillesibulad jäid edasiseks.
Enne siiski tegin taas peenraservatrenni. Kuna traktor on remondis, vedas mättaid ja liiva kondimootor. Ikka see minu oma. Tahtsin pilte teha before-and-after, aga kuna before juhtus fotoka aku tühi olema, jäi ainult after. Õhtul tulid külalised, nii juhtuski, et peale peenraservadega tegelemist muuks enam aega ei jäänudki. Kui ma iga nädalavahetus natuke nende peenraservadega jandid, jõuan ehk jõuluks valmis. Kui maa vahepeal ära ei külma.
Roosipeenrast õnnestus siiski before ja after pilt saada. Mina ise olen tulemusega igatahes päris rahul.








Vahepeal tõi veel Tartu kandis käinud kolleeg Aiasõbrast ühe tellitud pojengi, kurdlehise rabarberi ja palderjani maitsetaimepeenrasse. Ka need kolisid täna maasse. Istutasin ümber ka ühe vähese valguse käes kannatanud roosi, Tess d´Urbevilles. Uskumatu küll, aga nii roosile kui pojengile Laura Shaylor õnnestus pea 40-sentimeetrine auk maasse saada, see on minu aias küll harukordne juhus. Nii et tänu sellele õnnestus neil korralik kompostikiht alla saada.
Lõpuks jõudsin ka sibullilledeni ja kõigepealt kirusin end maapõhja, sest asjasse vähese süvenemise tõttu olin suutnud tellida kahed sibulad, mis vajavad talvekatet. Kuna aga vandumisest oli vähe tolku, istutasin koerahamba "Pagoda" ja sämplille "Pink Diamond" mugulad maja ette roosipeenra serva, sinna tuleb kate nagunii. Buhhaara iiris ja linnupiim läksid lõunaküljele väikese basseini juurde ja 30 kolmevärvilist krookust panin ikkagi vaasi. Kui ei katseta, ei saagi teada...
Ja viimaks eksperimenteerisin natuke põõsaalustega. Olen korduvalt katsetanud pargirooside murus kasvatamist, aga sellest ei taha midagi välja tulla, sest seni, kuni põõsad alles pisikesed on, hakkavad neid kohe naadid, võililled, nõgesed ja varemerohi lämmatama. Nüüd panin põõsaste alla Muhediku hostaideest laenatud ajalehti ja vedasin peale liiva. Kui põõsad suuremaks kasvavad, võib selle katte ju ära võtta. Esialgu on tulemus selline.


Ja lõpuks üks tänane kodune dialoog
Mina oma kõige mesimagusamal häälel: "Äkki Sa oled nii kena ja tood mulle ühe kärutäie liiva"
Poiss: "Ma ühe juba tõin!"
"Nojah, aga see sai otsa..."
Poiss ohkab südantlõhestavalt.
Panen käed puusa: "Õunakooki sõid?"
"Jah, aga ma sõin ainult ühe kärutäie jao."
"No siis lähed ja sööd veel ühe kärutäie eest!"
Liiva ma muidugi sain.

Krookused aiavaasis?

Olen näinud imelisi pilte krookustega täidetud aiavaasidest. Nüüd on ka endal krookusesibulad laual ootamas, aga natuke kõhe on neid ikkagi vaasiga maa peale jätta, äkki talvekülm teeb liiga? Äkki on kellelgi kogemusi jagada?

Tormidevaheline

Nii vihmast ja tormist augustit ei mäletagi, ja inglaste ilmateade ei luba ka lähinädalaks midagi paremat. Homme ehk ei sadavat - aga homme olen ma tööl. Kolmapäeval,neljapäeval ja reedel taas laussadu ja ehk jätab laupäeval järele.
Laupäeval sain siiski oma hädavajalikud asjad ümber istutatud ja ka mõned istutusalade servad Muhediku õpetuse järgi ära korrastatud, peamiselt maja ees. Küljele ja maja taha roosiaeda ei jõudnud, päev lõppes enne otsa ja kuiv aeg koos sellega.
Täna tegin korra, käärid peos, aias ringi, aga pilt on kaunis trööstitu. Maa lirtsub ja on saviselt libe nagu tavaliselt aprillis või novembris. Roosid õitsevad veel vähem kui enne, ja õied kipuvad mädanema. Pungi on küll palju juurde tulnud. Puishortensia Annabelle on tormi poolt üsna puruks pekstud, selle oksi pole mõtet vaasi ka lõigata, ei seisa. Päevalilled on püsti, aga ei õitse. Tokkroosid õitsevad, aga pooled on pikali. Kressid, päevalilled ja begooniad tunnevad end hästi ja eriti hästi tunnevad end hostad, kellele see niiskus paistab väga meeldivat. Hästi tunnevad end ka suveks õue viidud kallad, mis minu meelest pole iial nii lopsakad olnud.
Kolmekümnest istutatud gladioolist on õiealgmeid ainult kolmel. Petuuniad peaaegu ei õitse, kuigi olen nagu igal aastal hoolega vanu õisi ära noppinud.
Umbrohust ma parem ei räägigi, see on jälle vaksapikkune, kuigi alles kaks nädalat tagasi rohisin. Muru jäi ka nädalavahetusel niitmata ja on kah üle pahkluude. Sinna, kus trakats katki läks, ei julge vaadatagi, seal on ilmselt põlvini.
Ilmselt pean endale järgmisel kevadel taimi vaadates kõvasti näppudele virutama ja enesele selgeks tegema, et ma ei suuda üksinda suuremat ala hooldada, kui mul juba on. Tööpäeviti kell kaheksa õhtul koju jõudes ei jõua suurt midagi ja laupäevast-pühapäevast jääb napiks, eriti taoliste kehvade suusailmadega nagu sel aastal.
Aga peame vastu ja loodame, et aed peab ka.

Selle nädala aiategemised

Traktor parandusse viia - tegemata.
Peenraservadega tegeleda - tegemata.
Hortensia, liiliad ja Schneewittchen ümber istutada - ikka tegemata.
Tegelikult pole ma sel nädalal aias praktiliselt käinudki.
Veel hullem, ma pole aeda õieti näinudki, sest olen iga päev alles hämaras koju jõudnud. Millega ma tegelesin, saab lugeda põhiblogist.
Homme hakkan korralikuks.

Nuhtlused aias

Aiapidamine pole paraku ainult lust ja lillepidu, pigem kipub suvi ikka, see kõige silmapaistvam kehaosa ülevalpool (tagumik muidugi, aga mida teie arvasite... ) mööduma. Ja selle eest kannavad aianuhtlused hoolt. Minu põhivaenlased on:
1. Umbrohi. Naadid, nõgesed, võililled, varemerohi, linnurohi ja muud suurepärased jälkused lausa jumaldavad meie kivist ja savist pinnast ja mitte miski ei ole aidanud, ei mulla väljavahetamine, läbisõelumine, roundappimine ega palved kõigekõrgema poole. Kahe nädala pärast on kutsumata külalised tagasi ja aitab ainult pidev käpuliroomamine ja kitkumine. Viimase shoki sain eile oma "hooldusvaba" okaspuuala uurides - Round-upiga töödeldud, geotekstiiliga ja kergkruusaga kaetud pinnasest kasvab ikka umbrohi ja läbi geotekstiili. Nagu enda omadest veel küll poleks olnud, sain paar aastat tagasi koos väidetavalt sõelutud mullaga kingituseks veel ka rakvere raipe, mida siinkandis varem ei olnud...
2. Sellega seonduvalt, peenraservad. Ma imetlen Muhediku aiapilte ja imestan, mis nipiga tal peenraservad küll nii korras püsivad. Minul on pidevalt karvased ja eriti armastab igasugune mittesoovitav floora end just mingite kivide vahele ja juuripidi alla sokutada, nii et selle väljajuurimiseks tuleb terve serv jälle lahti lammutada. Olen proovinud paekivi, põllukivi ja puitu, aga iga kord sama, niidukiga vahetult serva juurest niita ei saa ja kääridega nokitsemine pole seda vaeva väärt, tulemus püsib päeva või kaks.
3. Pinnas. Raske, savine, kivine. Peale õhukese mullakihi eemaldamist näeb meie maapõu välja selline nagu kõrvaloleval pildil. Ma aeg-ajalt imestan ise ka, et üldse midagi kasvab. Majast ca 60m kaugusel läheb paremaks, aga nii kaugele ei ole praegu küll jõudu aiandusega kolida. Samas on sel kivilaamal ka omad plussid, vähemalt pole vaja kusagilt kive osta... Ja tegelikult mulle eriti need mitmetonnised mürakad meeldivad.
4. Teod. Sel aastal pole nagu väga viga olnud, ei tea, kas mängis oma rolli kuiv kevad või on ka sagedane niitmine lõpuks tulemusi andma hakanud, niidame üsna suurt ala, on niisama ilus vaadata ja satikaid ka vähem. Aga varasematel aastatel on ikka päris hull olnud, väljas liikumine on võrdunud massimõrvaga, kogu aeg talla all ragiseb. Aiaraamatute soovitus teod ära korjata ei ole järgitav, sest selle teostamiseks tuleks töölt koju jääda ja siis peaksin lisaks tigude korjamisele ilmselt ka neist toituma hakkama... ei kõla isuäratavalt. Ja kõik poodides müüdavad teotõrjevahendid pole vähimatki mõju avaldanud.
5. Mutid ja/või vesirotid. Polegi tegelikult aru saanud, kummad neist lillesibulaid pistavad ja kunstipäraseid mäeahelikke moodustavad. Ükski isend end kätte andnud ei ole, ei elusalt, ei surnult. Mürke koerte-kasside pärast pole julgenud kasutada. Paar aastat tagasi proovisime mingeid padruneid, põnnid said selle lõhkamisüritusega kõvasti pulli, aga mullahunnikute arvule see küll märkimisväärset mõju ei avaldanud. Nüüd lööme hunnikud resigneerunud jalahoopidega laiali ja lillesibulaid kaitsevad (kuigipalju) istutuskorvid.

No ja siis veel muidugi neli aastaaega, liiga kuiv, liiga märg, liiga soe, liiga külm ja kõik need muud eestlasele loomuomased hädad. Pluss krooniline ajapuudus, kaasasündinud laiskus ja igasugused muud ahvatlused, mis mõtted eemale võivad. Praegu võiks ka midagi kasulikku teha, aga ei, jahvatan blogis...

Üheksa aastat

Tegelikult olime me 1999.aasta augustiks juba siiski suutnud vähemalt maja eest suurema võsa ja pooleteisemeetrised nõgesed likvideerida ja 1930-ndatest pärineva plekk-katuse ära värvida. Aga sellised pildid ma eile 1999.aasta albumist leidsin ja arvutisse skaneerisin, tol ajal oli ju veel filmiga kaamera.
Ülalolev vaade siis maja põhjapoolsele küljele ja allolev lõunapoolsele küljele.
Täna keskpäeval, kui hallide pilvede vahelt päike tunnikeseks välja tuli, käisin ka pisut kaameraga ringi ja praegune seis on siis selline.








Naljakas mõelda, et põnn oli siis seitsmene, kui alustatud sai ja nüüd juba suur mees. Aga midagi on selle ajaga siiski ka korda saadetud.

Rooside väetamisest, istutamisest ja kastmisest

Tõelise diletandina pärinevad kõik mu aiandusalased teadmised ilusate piltidega aiandusraamatutest, internetist ja ajalehesabadest. Mis paraku annavad üksteisele vahel ristipõiki vastukäivat informatsiooni.
Rooside istutamisõpetus on igal pool pea sarnane, kaevata tuleb ca poolemeetrine auk ja see mullaga uuesti pooleldi täita, et juurtel lihtsam oleks areneda. Roos maha istutada ja pookekoht kindlasti mullaga katta.
See teooria võib ju iseenesest õige olla, aga meil sellist kohta, kus poolemeetrise augu maasse saaks, lihtsalt ei ole. Või ei ole mina seda üles leidnud. Nii et teoreetiliselt ei tohiks roosid meil üldse kasvada. Aga minu suureks rõõmuks ikka kasvavad.
Rooside väetamise kohta on aga neid õpetusi seinast seina. Üks ütleb, et roosiväetist tuleb anda alates rooside kevadisest lahtivõtmisest kuni juuli lõpu-augusti keskpaigani üks peotäis iga taime kohta iga kahe nädala tagant. Selle õpetuse järgi ma olen talitanud eelmisel ja üleeelmisel aastal ja roosid on õitsenud nagu hullud. Ja ka talve kenasti kuuseokstest katte all üle elanud.
Teine teooria ütleb, et roose tohib väetada mitte rohkem kui kord kuus ja siis ka väga ettevaatlikult. Seda teooriat olen katsetanud sel aastal, rohkem küll olude sunnil, sest kevadise opist paranemise-lahkuminemise-kuuriehituse-reisimise karussellis läks aiatööde järg väga proosaliselt käest ära. Ja kuna asi juba nagunii käest oli, siis tuligi mõte, et miks mitte suve lõpuni selle teise õpetuse järgi proovida. Kahjuks peab nentima, et tulemused ei rõõmusta eriti. Oma osa on kindlasti ka jahedal ja pilvisel suvel, aga roosid ei taha õitseda. Mõned õitsesid ainult esimese laine ajal, mõned pole üldse õitsenud ja ülejäänute õied vähemalt teise laine ajal kipuvad olema väiksemad ja hädisemad kui tavaliselt. See-eest põõsad on ise tugevad ja terved ja miskipärast kasvatavad hiiglapikki oksi (Rote Flamme, Frühlingsduft, Lucia). Õiepungi paraku nende okste otsas pole.
Kasutanud olen kõikidel aastatel sama väetist, Floramixi granuleeritud roosiväetist. Sõnnikut pole siinkandis kusagilt võtta ja vedelväetistega ma ei viitsi jantida. Ainult kaktus saab vedelväetist.
Kastmise suhtes olen aga nõus selle teooriaga, et kui juba kasta, siis põhjalikult, tilgutamine teeb taimed nõrgaks. Sel aastal pole küll kastmisest eriti mõtet rääkida, meie voolikud seisavad jaanipäevast saadik seina ääres rullis. Aga muidu, kuivadel aegadel, olen kastnud äsjaistutatud roose umbes kolme nädala jooksul iga kahe päeva tagant ja vanemaid olijaid umbes kord nädalas. Kastmiseks olen kasutanud otse puurkaevust tulevat külma vett, aga püüdnud mitte põõsaid väga märjaks teha, vaid vee otse roosidele kurku suunata. Vihmavett ma küll mingil määral kogun, aga seda kuival ajal nagunii ei jätku ja minust ei ole ka eriti kastekannudega ringi sibajat.
Aga eks nii palju kui aedu, on ka erinevaid tingimusi ja meil siin tuulisel ja kivisel poolsaarel kehtivad kindlasti teistsugused reeglid kui kusagil Lõuna-Eestis kuplite vahel. Igaüks leiab katsetamise-proovimise teel oma aeda sobiva ja absoluutseid tõdesid ei eksisteeri.

Veel kasutust kergkruusale

Okaskeradele meie kandis rohumaal kasvamine kohe üldse ei istunud. Aga kui eelmisel kevadel see ala tehtud sai, siis hakkasid nad end kõvasti paremini tundma. Sel aastal sai ala laiendatud ja mujalt krundilt ka kõik kiratsevad okaspuukesed sinna kokku tassitud. Ja kõige tähtsam tegelane meie majapidamises (vähemalt tema enda arvates) on end ka pildile sättinud.
***
Ja päeva lõpuks sain kaks Davidi budleiat ka maha istutatud. Pink Delight ja Santana. Pilti kahjuks üles laadida ei saa, Kõu on jälle liiga aeglane.

Tänased aiateod

Istutasin ümber vales kohas kasvava võsaroosipõõsa. Kolisin maja tagant maja ette neli hostat, millel oli elu kitsaks läinud. Õnneks nad ei õitsenud. Niitsin maja eest uue niidukiga muru, suurem niitmine jääb järgmiseks nädalavahetuseks. Eile aga rohisin, rohisin ja rohisin. Midagi hullu, kuidas umbrohule see jahe ja vihmane nädal meeldis. Kõrgematele suvelilledele tegi torm liiga, päevalilled tõstsin küll püsti ja toestasin ära, eks näib, kuidas nad selle üle elavad. Püsikud on õnneks püsti, midagi hullu pole juhtunud.

Veeuputus

Juba peale eelmist lahmakat tekkis vajadus kontrollida, et ega kusagile künka otsa pole Noa laeva kinni jäänud. Õnneks ei olnud, ohjeldamatult sigiv loomaaed mul täpselt veel puudu olekski. Aitab sellest, et hakkas uuesti kallama.
Aed näeb hetkel päris rääbakas välja. Kuna jõudsin sel nädalal kõigil õhtutel kaunis hilja koju, pole mahti olnud isegi äraõitsenud õisi ära lõigata. Lootsin nädalavahetusele, aga eks näis, kuidas ilm lubab.
Eelmisel laupäeval eksperimenteerisin suvelilledega. Kuna osa neist paljuneb meil isekülvi meetodil, siis hakkas nii mõnigi koht Tootsi peenart meenutama. Moonid rebisin lihtsalt halastamatult välja ja viskasin minema, muidu hakkaks aed vist järgmisel aastal narkoaiandit meenutama (kuigi meie moonides vist eriti oopiumi ei ole). Aga osade tegelastega katsetasin ümberistutamist. Kevadel jäid nii mõnedki aiavaasid tühjaks, esiteks oli mul aprillis-mais muudki teha kui aiale mõelda. Teiseks, nagu eelnevalt mainitud, kukkus minikasvuhoone tükkideks ja osa tõusmeid ei elanud seda ehmatust üle.
Aga eksperimendi tulemused: peiulillede vastupidavus on juba eelnevalt testitud, neid võib suvi otsa ühest kohast teise tassida ja midagi ei juhtu. Kuna olen neid juba paar aastat ise seemnest ette kasvatanud, tekib neid vahest liiga palju ühte kohta. Rebasesabadele kolimine eriti ei meeldinud, näevad nukrad välja. Saialilledega sama lugu, ei meeldinud. Aga üllataval kombel elas aiavaasi kolimise väga uhkelt üle kõrgekasvuline kosmos.
Floksid on meeletult tihedaks kasvanud, peaks vist harvendama, aga kuidas nad selle üle elavad? Äkki mõni kogenum oskab soovitada. Aiaraamatud kubisevad eksootidest. aga vanade taluaia lillede kohta liigub kaunis vähe infot.
Päevaliiliatega samamoodi. Iiriste ja päevaliiliatega juhtus eelmisel aastal üldse paha lugu, postimüügist tellitud istikute kasti oli loobitud ja kui ma paki avasin, oli seal totaalne segu taimedest, mullast ja pakenditest. Nii et nüüd ei ole mul halli aimugi, mis mul on ja kus mul on.
Iirised identifitseerisin küll eelmisel sügisel lehtede järgi ja kolisin basseini kõrvale peenrasse. Aga päevaliiliad on minu suureks pettumuseks kõik oranzid. Ei oskagi arvata, kas teised värvid läksid lihtsalt välja.
Ja lõpuks. aitäh Deiale auhinnalise äramainimise eest! Kuna ma olen botaaniline kretiin, kes mitte ühegi floora esindaja ladinakeelset nime pole viitsinud pähe õppida ja kelle jaoks disain on olulisem kui taim ise, siis pean vist lubama, et ehk ma ikka kunagi ka arenen selle vääriliseks :). Ja ka edasi saata pole hetkel kellelegi, sest blogimaailma aedades ringi jalutamiseks on sel aastal ikka hullult vähe aega olnud ja neil, keda tean, on see auhind juba olemas. Aga ma pean meeles ja ühel päeval annan edasi.

*Andes seda auhinda, ei nõua ma kandidaatidelt osalemist :) See on vabatahtlik*

1) Vali 5 blogi, kes sinu arvates väärivad seda auhinda loomingulisuse, disaini, huvitava materjali ja samuti panuse andmise eest blogide maailma, olenemata keelest.2) Auhinna andja lisab postitusse iga saaja nime ja lingi tema blogile.3) Iga auhinna võitja paneb auhinna oma lehele ning lisab lingi, kellelt see auhind on saadud.4) Auhinna saaja ning andja lisavad oma postitusse ka lingi "Arte y pico" blogile, et oleks teada, kust see auhind on alguse saanud.5) Auhinna andmisel kopeeri need reeglid oma postitusse.

You have to pick 5 blogs that you consider deserve this award for creativity, design, interesting material, and also contributes to the blogging community, no matter of language.2) Each award has to have the name of the author and also a link to his or her blog to be visited by everyone.3) Each award-winning has to show the award and put the name and link to the blog that has given her or him the ward itself.4) Award-winning and the one who has given the prize have to show the link of "Arte y pico" blog, so everyone will know the origin of this award.5) Show these rules.

Roosiinventuur

Nagu tavaliselt, hakkab augustikuuks aiamise aur vaikselt otsa saama ja kevadisest entusiasmist on ainult mälestus alles. Mäletan täiesti selgelt, kuidas eelmisel aastal vaikselt ropendades Bakkerist tellitud kahtsadat krookusesibulat septembrilõpu märga ja külma mulda surusin - aga see ei takistanud mind sugugi sel aastal veel kahtsadat tellimast, sest see varakevadine krookustemeri oli nii ilus... Aga muidu suuremateks muudatusteks pole enam viitsimist ja küllap ongi hea, mingi aeg peab olema ka selline, kui istud lihtsalt maha ja naudid omaloodut. Isegi Jumal olevat seitsmendal päeval puhanud ja leidnud, et see, mis ta loonud, hea olevat. Khm. Tagasihoidlikkus olevat voorus.
Aga praegu on just õige aeg teha üks väike roosiinventuur ja panna kirja, mis sel aastal uut ja kuidas neil läheb. Mul on küll olemas ka korralik andmebaas, aga topelt ei kärise.
Niisiis, ringkäik roosiaias, suund tagauksest vasakule. Crown Princess Margarethe, sellekevadine, näitas paari õit, praegu puhkab, aga uued pungad on tulemas. See-eest roosasid õiekobaraid täis Coral Border on pinnakatteroosi kohta küll hiiglane. Lichtkõnigin Lucia on pikkuses kõvasti visanud, taim on ka kolm aastat vana, kuigi tervelt kaks korda maapinnani maha külmunud. Järgmine on Europeana, eelmisest aastast, aga õitsenud veel ei ole. Lubab hakata. Edasi sellekevadine tulija Malicorne, pole samuti veel õitsenud, aga kohe-kohe hakkab. Ka kevadine Jazz õitseb järjepidevalt. Siis Rhapsody in Blue, ilusad terved taimed sinises õiteilus. Siis üks ehtne tordiroosipõõsas, Astrid Lindgren. Roosad õied nagu muinasjutt. Edasi tuleb leiunurk, ostetud ehituspoodidest siltidega Roos, punane (võrdlus: inimene, valge... ütleb see kellelegi midagi?). Enamjaolt olengi neid õieilu pärast ostnud. Leiunurga kroon on aga tumepunane roos, mille mahajäetuna leidsime, aga sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Tema kõrval tilluke kollane kääbusroos, kah nimetu. Edasi Yellow Fairy, mis eelmisel aastal põdes, sel aastal aga kenasti kosunud on ja paistab, et suurem õiteilu alles saabumas. Kevadel istutatud Schwarze Madonna, mis on esimese tõepoolest mustjaspunase õie avanud. Austriana, mis vahepeal hinge tõmbas, nüüd aga uut õitelainet alustab.
White Cover ja Pink Cover peaksid samuti pinnakatteroosid olema, minul aga on mõlemad kahe aastaga põõsamõõtu kasvanud, kuigi talveks lõikasin nad üsnagi maha.
Rote Flammel on puhkepaus ja tundub, et ta tegeleb hetkel rohkem väätide kasvatamisega kui õitsemisega. Clamis Castle aga juba alustas teist raundi. Esimest lainet on lõpetamas ka roosad Bonica ja John Clare.
Selle majakülje lõpetavad Winchester Cathedral ja Tess d´Urbeville, mõlemad juba mitmendat aastat aias, mõlemad õitsevad, aga võiksid paremad välja näha. Isegi ei saa aru, mis neil probleemiks on, otseselt nagu roostet vms pole, võib-olla lihtsalt pole koht hea.
Samast kolme aasta tagusest ostust kreemikas Evelyn põdes ka kaua, aga sel aastal on ilus ja tugev. Maja ees on talle veel seltsiks eestimaine kollane Mati peenras ja pargiroosid Ritausma, Hansa, Aurora ja Madame Plantier. Neist kahte viimast ma pole õitsemas näinud ja tundub, et ei näe ka sel aastal, pungi lihtsalt pole. Aga eks loodame siis järgmisel aastal. Tühja kohta sel peenral kolis veel sel aastal Pink Pavement.
Ringiga maja poole tagasi tulles jääb teele veel Schneewittchen, mis pidi mul kevadel peaaegu hinge heitma, sest sipelgad otsustasid tema juurtele pesa teha. Vana hea lehtpuutuhk aitas ja loomakesed kolisid mujale. Ja roos isegi õitseb!
Westerlind vajab samuti ümberistutamist, kuna on liiga varjulises kohas. Ma pole ainult veel suutnud otsutada, kuhu ma ta ümber kolin.
Chinatown läks mul eelmisel aastal välja ja muutus valgeks kibuvitsaks, aga ma ostsin sel aastal neli uut asemele. Õisi sel aastal ei looda, aga ehk järgmisel.
Edasi veelkord Hansa, seekord juba vanem olija. Ja selleaastane White Pavement, mis näeb kahjuks väga hale välja. Sama lugu samast partiist pärit Red Pavement´ga, mis vajab ka Scorega turgutamist ja mis on minu suureks pettumuseks roosa, mitte punane.
Siis mairoos ehk Rosa pimpinellifolia, mille kõik neli istikut ma poolsurnuna kätte sain ja elule poputasin. Ehk näeb järgmise aasta varasuvel ka õisi.
Kurista pargiroos ja Lumivalgeke, mõlema õiekaskaadid läbi suve.
Ning veel terve peenratäis selleaastaseid uusasukaid: nõtke ja armas Mõrsjaroos kolme isendiga. Kohe esimest korda õitsema hakkav Golden Celebration. Weisse Nelkenrose, mis nägi saabudes kaunis kidur välja, aga on kosunud. Frühlingsduft, mis kasvatab end küll usinalt kõrgusse, aga õitsemist vist sel aastal ei planeeri. Ja Teasing Georgia, samuti kollane, ka kohe-kohe õitsema puhkemas.
Ning lisaks nagu kõigis rannakülades, kibuvitsad. Tavalised roosad ja haruldasemad valged. Üks punaselehine ja terve seltskond mere äärest koju toodud kurdlehiseid.
Ilma olen aegade jooksul jäänud kolmest roosist. Juba eelpoolmainitud Chinatown, mille väljaminemine jäigi kaunis salapäraseks. Robusta, mille külm ära võttis, hiljem kuulsin asjatundjamate käest, et sellele roosile mereäärne kant ei sobigi. Ja Persian Yellow, mille istutasin lihtsalt halba kohta (hiljem proovisin samasse kohta magesõstart panna, aga isegi see läks seal välja, kuigi igal pool mujal meil kasvab lausa umbrohuna).