Juba siis, kui ma laps olin, olid need puud enamuses sama suured kui praegu. Veel enam, juba vanaisa albumist leitud 1945.aasta pildil kõrguvad nad maja kohal.
Selliseid hiiglaslikud pärnapuhmad, mis koosnevad 7-10 puust, varjavad endas saladusi.
Lapsena sai nendel kividel mängitud kodu või kivikuningat, kõurikuna indiaanlasi (J.F.Cooper) või musketäre (Dumas) ja hilisteismelisena sai nende kivide otsas veini joomas käidud.Rannaküla tormid neist puudest jagu ei saa, viimati langes mõni nendest väärikatest pärnadest 1967.aasta tormis, kuid siis ma olin aastaringide lugemiseks liiga titt. Enda käsi neid langetama ammugi ei tõuse.
Majast jäävad lähimad pärnad läänes paarikümne, idas kolmekümne ja lõunas kuuekümne meetri kaugusele. Põhjaküljes pärnaring katkeb, ja kui ma väike olin, oli veel ülakorruse akendest kahesaja meetri kaugusel asuvat merd näha. Nüüdseks meri enam ei paista, meie ja mere vaheline kunagine külakarjamaa on lootusetult võssa kasvanud.
Selle ringi sees maja ümber kasvas kümme aastat tagasi peamiselt võsa. Spagetipuud, naersime me, sest toomingad ja lepad olid küll viis-kuus meetrit kõrged, kuid valgusepuudusel kohati vaid sõrmejämedused ja lehetutt vaid kusagil ülal ladvas. Oli see vast nuhtlus neid üksteise küljest lahti harutada.
Ringi sees kasvab meil paar vana kaske ja saart. Mõned isekasvanud vanad õunapuud. Üks tamm, mille ise üheksa aastat tagasi istutasin. Ja mõned noored viljapuud. Toomingaid kevadise õieilu tarbeks pärnaringi servas.
Peale tamme pole ma ise istutanud ühtegi puud, mis kasvaks kõrgeks. Sest pärnahiiglased varjavad niigi palju valgust. Ja nende kõrvale midagi istutada tundub üldse kuidagi mitte õige olevat.
Käisin kunagi Mati Laane aiakujunduskursustel, kus ta väitis, et pärn Eestis looduslikult üldse ei kasva, mis kasvavad, peavad algselt istutatud olema. Pere pärimuslogis pärnadest ei räägita, ilmselt olid esimesed liiga ammu. Aga vaikne aukartus tuleb hinge, kui mõtlen, et vanimad neist puudest on näinud mu kaugete esiemade ja isade sündi ja surma, rõõme ja pisaraid.
Taevas paistab läbi nende latvade ainult laiguti...
Meie õuel kasvab ka üks hiiglaslik pärn, mille istutamisaega keegi ei tea. On suure laiuva võraga ja niisuguse tüvega, mille ümbert ei ulatu kinni võtma. Üksikul puul oli ruumi kasvada nii kõrgusse kui laiusse. Meie võtsime ta ümbert hiljem kasvanud võsa ära ja ta sirutas end veel rohkem välja. Valgust ta eriti ei varja, sest jääb suvemaja põhjaküljele, aga varju pakub kuumal päeval küll. Suurte tuulte ja tormidega ma ikka kuulan kuidas ta oigab ja krigiseb, pärn on ju uhke ja jäik, ta ei paindu. Arvan, et see koht oleks selle puuta poole vaesem.
VastaKustutamulle meeldivad väga vanad õuepuud.
VastaKustutameil neid kahjuks pole kui nüüd mõned vahtrad ja kuused tee ääres välja arvata. ega neid ei saagi olla tegelikult kui majagi alles paarkümmend aastat tagasi kartulipõllu servale ehitama hakkasime...