Sügis käes, suvi kestab...

Just nii mõtlesin eile kohvitassiga terrassil hinge tõmmates. Kui kased ja toomingad juba nii raagus ja rääbakad välja ei näeks ja õhtuti nii vastikult vara pimedaks ei läheks, poleks sügist õieti aias märgatagi. Roosid õitsevad, päevalilledki on lahti läinud ja paistab, et isegi enamusest gladioolidest saab asja. Öökülma veel niipea ei lubata, vähemalt siinkandis mitte.
Tänahommikune vihm tuli ka nagu tellitult (tasuta pealekauba). Lugesin eile enne saunaminekut kokku, et olen möödunud nädala jooksul mulda toppinud 370 mugulat-istikut. Kes kurat seda kõike järgmisel aastal hooldama hakkab, on iseküsimus. Loodetavasti ikka mina ise.
Juurdlesin eile õhtul selle üle, miks ma sel aastal seda aiarajamist nii südame ja hingega võtnud olen, aga küllap on asi nii ellujäämise rõõmus kui ka peale kevadist lahkuminekut tekkinud imelises vabadustundes. Enam vähemalt keegi ei irise mu kallal, kui ma oma raha ja aega mingit mõttetute mittesöödavate taimede peale kulutan.
Selline aiandus aga hakkab juba teatavat süsteemi nõudma ja viimasel ajal olen juba päris usinalt kirja pannud, kuhu ja mida ma istutanud olen...varem kirjutasin etikettide-arvete peale ja panin need kausta, aga sealt võib leida totaalseid fopaasid, nagu "istutatud suure kivi juurde". Arvesse võttes, et meil on umbes kakssada suurt kivi, on see kohutavalt hea orientiir küll.
Talve jooksul peaks eesmärgiks võtma siiski selle Garden Composeri programmi selgeksõppimise ja aia ära kaardistama. Kõige suurem probleem selle juures on just selle alusplaani paikapanemine, mõõdulindiga ringikäimiseks ei leia iial aega ja seda maad, mida korras hoida üritame, on terve hektar. Kui mitte rohkem.
Nüüd aga tuli päike välja ja arvuti juures püsimine ei tule enam kohe üleüldse välja. Mullakoorem saabus ka eile õhtul kohale, nii et ilmselt tuleb traktor käima panna.