Tänahommikune vihm tuli ka nagu tellitult (tasuta pealekauba). Lugesin eile enne saunaminekut kokku, et olen möödunud nädala jooksul mulda toppinud 370 mugulat-istikut. Kes kurat seda kõike järgmisel aastal hooldama hakkab, on iseküsimus. Loodetavasti ikka mina ise.
Juurdlesin eile õhtul selle üle, miks ma sel aastal seda aiarajamist nii südame ja hingega võtnud olen, aga küllap on asi nii ellujäämise rõõmus kui ka peale kevadist lahkuminekut tekkinud imelises vabadustundes. Enam vähemalt keegi ei irise mu kallal, kui ma oma raha ja aega mingit mõttetute mittesöödavate taimede peale kulutan.
Selline aiandus aga hakkab juba teatavat süsteemi nõudma ja viimasel ajal olen juba päris usinalt kirja pannud, kuhu ja mi
Talve jooksul peaks eesmärgiks võtma siiski selle Garden Composeri programmi selgeksõppimise ja aia ära kaardistama. Kõige suurem probleem selle juures on just selle alusplaani paikapanemine, mõõdulindiga ringikäimiseks ei leia iial aega ja seda maad, mida korras hoida üritame, on terve hektar. Kui mitte rohkem.
Nüüd aga tuli päike välja ja arvuti juures püsimine ei tule enam kohe üleüldse välja. Mullakoorem saabus ka eile õh
On jah selline kummaline aeg. Parasjagu nii külm, et suvi ei tule nagu enam mõttessegi, aga parasjagu nii soe, et lilled suudavad õied lahti lüüa ja, see vist tähtsamgi, selles jaheduses neid väga kaua säilitada. Mul ühed kollased potist peenrasse rännanud roosi õied püsisisid tublisti üle kuu aja järjest ilusad.
VastaKustutaMeil ka veel aed ikka rohkem suve kui sügise nägu. Eilne tuul küll räsis veidi puid ja rebis neilt osa kollaseid lehti, aga raagus pole veel ükski puu.
VastaKustutaKüll nägin reedel Põltsamaal raagus toomingaid, see oli minu jaoks isegi veidi üllatav, harjunud sellega, et puud on siinkandis veel lehes.
Ja kui aias on ka piisavalt okaspuid, jääb siia peale lehtede langemist ikkagi piisavalt rohelist, mis on ilus igal aastaajal.