Hommikukohv kamina ees

See on mu üks sügistalviseid enesehellitusi. Olles eelmise nädala magamata ööd kahe pea kümnetunnise unemaratoniga lunastanud, on lõpuks täna hommikul selline õige enesetunne tagasi. Panin kohvimasina üles ja tegin kohe ka kaminasse tule, suures toas on hommikuti jahe, sealsed radiaatorid on veel sisse lülitamata. Sellised pühapäevahommikud kamina ees, lõhnava kohvitassi, raamatu või ajakirjaga, vaikselt mängiva raadio ja diivani ees nohisevate kutsadega on elu sellised hetked, mida tasub nautida. Väljas möllab tõsine tormihakatis, suurte pärnade raagus ladvad on lookas ja aknad vihmamärjad. Kuid sees on mõnus. Ning suure osa sellest mõnust annab teadmine, et selle hingelähedase kodu loomine on mu enda töö olnud. Hea küll, kapitaalehitust pole ma ise teinud, selleks pole ei oskusi ega aega. Aga sise- ja väliskujundus ja aed on puhtalt mu enda töö. Lisaks pole 1936.aastast pärineval majal iial ühtegi ehitusjoonist olnud ja ega neid ka renoveerimise käigus eriti tehtud, iial ju ei teadnud, millises staadiumis kõdunemine järgmise seina tagant välja tuleb.
Eilset kaunist sügisilma sai natuke ka väljasolemiseks kasutatud, kuigi erilisi saavutusi polnud, reisiväsimus oli veel rängalt kontides. Puutüdruku õlitasin ära. Vedasin uutele põõsastele kärutäie mulda, lõikasin natuke roose, võtsin osa gladioole üles. Jalutasin niisama mööda aeda ja mõtlesin järgmise aasta mõtteid. Et kevadel tuleb veelkord kopp kutsuda ja posu võsa kasvatavaid kände välja võtta. Võsalõikuril saab üldse tihedalt tööd olema, selleks oli sel suvel vähe aega ja vahel on küll tunne, et nii nagu kusagile kuu aega ei vaata, on kohe jälle meetrine lepa- ja toomingarisu püsti. Aga see on õnneks ka töö, mida hea ilmaga saab talvelgi teha.
Ka talviste tubaste tegemiste aega on vaja. Meetrikõrgune raamatukuhi ootab lugemist, taimede andmebaas korrastamist. Peaks õppima korralikult GardenComposerit kasutama ja videosid monteerima. Sellesama talu ajaloo tahaks kirja panna. Ja nii edasi, ideid on peas kui silke pütis. Pole siis midagi imestada, et kui linnakorteris elav tädi ükspäev helistas ja kurtis, et talle pikk ja pime sügis ei meeldi, arvasin ma üllatunult vastu, et minu meelest pole sügis veel alanudki.
Nüüd aga vist peab minema ja saiamasina tööle panema. Sai lõppes juba eile õhtul otsa ja selle ühe pätsi pärast Paldiskisse sõitma hakata vist ei viitsi, lihtsam on vesi ja jahu masina kõhtu panna ja ise samal ajal raamatut lugeda.