Sirab ja sillerdab

Esimene öökülm lõi lõpuks maa valgeks ka siinmail. Hommiku- ja õhtupäike ei jõua meie kõrgete puudega ääristatud krundile kahjuks ka südasuvel, praegusest ajast rääkimata. Aga mõni minut enne üheksat hommikul piilus päikesepall raagus kaskede vahelt sedaviisi:

Ka meie loomaaeda suudab esimene öökülm alati hämmastada. Hommikuselt jalutuskäigult saabunud tavaliselt-üldse-mitte-sülekass ronis mulle sülle, puges peapidi hommikumantlisse ja hakkas väiksemat sorti aiatraktori häält tegema. Kolli püsis õues oma kõva viis minutit ja siis haukus välisukse taga kut kuulipilduja. Ja tuppa lubatud kaukal õnnestus end minu selja tagant vaikselt elutoa diivanile smuugeldada, kust ta siiski minu "Nooh!"-röögatuse peale südantlõhestava ohkega alla valgus, umbes nii nagu kellad Dali maalidel :).

Õiget härmatisesära paraku fotopurki püüda ei õnnestunud, sest selleks ajaks, kui päikesepall üle puulatvade ronis, jõudis ka pilvekardin kohale.Aga mõned vahvad klõpsud said ikka arvutisse.






Minu poolest talv võib tulla. Maja soojustamine on valmis, akendel uued tihendid, puid ja puitbriketti varutud piisavalt ning neljaveoline sõber sai eelmisel nädalal uued Nokia talvepapud, täiesti ise valisin talverehvide testitulemuste alusel :).