Selle talu lugu I

Inimesed on selles kohas või selle koha lähistel elanud juba rauaajal. 1940.aastal talu maadel korraldatud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti rauaaegne kalme, mille kohta käivat materjali kavatsen ERM-i ühel päeval kindlasti uurima minna. Aga edasi tuleb kuni 19.sajandi lõpuni suuremat sorti auk, mille kohta infot ei ole. Esimene minu käes olnud dokument pärineb 1881.aastast.
Usutavasti figureerib pea kõigi meie perekonnalugudes mõni rootsi aadlik ja/või baltisaksa mõisahärra. Nii ka meil, perelegendide järgi olevat mu vanavanaema olnud mõisahärra vallaslaps. Kes seda nüüd, 130 aastat hiljem,enam tõestada või tõestamata jätta suudaks. Faktid on aga sellised, et kirikuraamatutes on vanavanaema isanime koha peal kriips, ja täpselt samal aastal, kui talutüdruk Miina salapärasest isast käima peale sai, leidsid kirjaoskamatu rannakalur Jüri ja tema naine Anna 200 hõberubla vaba raha, et Awiko talu eest käeraha maksta. Ja ühtlasi ka vallaslapsena sündinud pisitüdruk oma lastetusse peresse kasulapseks võtta.
Sellise lepinguga osteti 1879.aastal tollasesse maaregistrisse kantud Awiko talu 1881.aasta 22.juunikuu päeval siis päriseks:
Gottlieb Baron Meyendorff herra kui müüja ja talumehe Jüri Lemming, kui ostja vahel, on alamal ülespandud ostmise kontrakt tehtud.
1.
G.Baron Meyendorff herra müüb kui Keila mõisa pärisomanik, mis mõis Harju kreisis ja Keila kihelkonnas ja kohtukirja läbi 11.jaani-k.p.1879.a. Nr.1808 all müüja omaduseks kinnitud on, selle mõisa talumaast Awiko perekoha nende rajade sees, mis maamõetja G.J.Kiens ise kaardi peale pannud ja rajamarkidega piiranud on, maamõedu-kirja järel, mis seal juures, 8 dessatini 1370 ruutsülda suur 500 rbl.hõb. kirjuta viiesaja rubla hõb. eest talumehele Juri Lemming pärisomaks ja pärisomaduseks.
II.
Ostja tasub ostmise raha sedaviisi:
1. Ostja on käeraha maksnud 200 rbl. kirjuta kakssada rubla hõb.
2. Mis ostmise rahast wõlga jääb, se on 300 rbl. kirjuta kolmsada rubla hõb saab selle kontrakti kinnitamise juures esimeseks wõlaks kreditkassa wõla järel, selle koha peale kirjutud ja paneb ostja selle ette kõik oma varanduse pandiks. Selle wõlgraha eest saab iga aasta kuus kop.rubla pealt wõla aasta lõpul maksetud ja tasub seda ostja viies järgus nenda viisi ära, et iga kolme aasta järel Jüripäävast 1880.a arvatud, viies osa väljamaksab.
III.
Selle koha peale jäävad alamalnimetud koormad ja õigused teiste kasuks:
1. Selle koha omamise maksab ühes selle wõla eest, mis peamõisal kreditkassas on, nendakaua kui se peamõisast tasutud saab.
2. Müüjale jääb selle Awiko koha rajade sees jahiõigus, nenda et se ikka peamõisa omanikul üksi on,
3. Selle koha omanikul ei ole ka mitte õigus Awiko koha rajade sees kanget joomist müüa ehk müüa lasta, ei saa mitte viinapõletamist ehk õllepruulimist seada ja pidada.
4. Selle koha omanik annab wiimseks teistel Kirsalo küla perekohtadele nimelt: Käspre, Andrese, Klemeti, Tooma, Seppa, Põllootsa, Paiste, Korka ja Kruusiaugo - õigust kalu püüda sest mere osast, mis tema rajade wastas on.
Peale selle, mis ülemal tähendud, ja mis Talurahwa seaduse raamatu §§ 202,204,209 ja 267 järel seadust mööda kinnitud on, ei ole selle müüdud Awiko perekohal midagi teisi.
IV.
Selle koha omanik kannab kõik maksud ja koormad, mis selle koha ja maade peal nüüd on, ehk edaspidi selle peale pandud saavad. Iga uus seadust mööda tehtud maksude jägamine peab wasturääkimata täidetud saama, ega ole ostjal ega nendel, kelle omaks se koht pärast seda jääb, selle läbi õigus, midagi tasumist pärida.
V.
Kõik kulud, mis selle kontrakti tegemise, kinnitamise ja kuulutamise läbi siginewad, kannab ostja.
VI.
Selle koha andmine ostja kätte oli juba.
VII.
Müüja wõtab oma peale toimetada, et tema võlauskujade poolest, kellel Keila mõisa peale kirjutud pärimist on, selle kauba tarwis luba antakse, ka wastab müüja kõige wastarääkimiste ette, mis ühegilt poolt selle kontrakti kinnitamise wasta, mis Eestimaa Talurahwa asjade Kommisjoni kirja mõõdab. Paastu-kuu pääwast 1860 N.2 all kohtu ette peab toodud saama ja selle aja sees, kui kontrakti kuulutamine käib, wõib tõstetud saada ja tõotab selle asja pärast ostja eest seista ja teda kahju eest hoida.

Kõige selle kinnituseks on se neljas ühtesuguses lehtes ülespandud ostmise kontrakt mõlemast kaubategijadest selle tõotamisega allakirjutud, et nemad kõik wastawaidlemised ja õigusesaamised maha jätawad, mis läbi se kontrakt täielt ehk wõiks wastawaieldud ümberlükatud saada.
Selle dokumendi originaal oli peres tallel kenasti vasktoru sees üle kõigi sõdade ja maade tagastamise käigus aitas kõvasti. Nüüdseks on originaal kas riigiarhiivis või ERM-s, täpselt ei teagi. Õnneks jätkus endal oidu kõigist asjadest koopia teha. Ja praeguseks on see vanaaegne kantseliit kuidagi armsalt naljakas.

Vanavanaema käis leeris 4.aprillil 1899.aastal Harju-Madise kirikus ja abiellus 12.jaanuaril 1903.aastal vanavanaisa Aleksandriga, ka siin oli pulmadega kiire taga, sest esimene laps sündis juba sama aasta augustis. Ja ainsalt tollest ajast säilinud ateljeepildilt on lausa näha, et tegemist on armastusabieluga. Kooselu kestis paraku vaid kaheksa aastat, sest 1911.aastal suri vanavanaise tiisikusse ja vanavanaema jäi üksi viie lapsega.
Esimese ilmasõja aeg elati ilmselt veel talus üle, kuid peale sõda kolis pere Tallinna, igatahes 1922.aastal tehtud kinkeleping, millega talu omandiõigus läheb üle vanavanaemale ja tema omakorda kohustub oma kasuvanemaid surmani ülal pidama, näitab vanavanaema elukohaks Tallinna.