Olin siis esmaspäeval nii usin ja tellisin ht.ee - st kruusa ja mulla ära, arve tuli 8727 krooni, sellest muld ja kruus kokku napp kolm tuhat ja kõik ülejäänud vedu kalluriga. Vahest on küll selline tunne, et peaks kalluri ostma ja vastava kategooria load tegema, tuleks pikas plaanis oluliselt odavam. Odavamate vedajate peale ma peale seda enam loota ei julge, kui üks neist mulle kevadel koorma killustikku igaveseks võlgu jäi (Arko partnerid oli selle firma nimi, et teised ka teaksid hoiduda).
No kruusakoorma sain täna kätte ja ka täpselt sellesse kohta, kuhu vaja. Kuigi see eeldas teatavaid vigursõiduoskusi. Aga mehed on ju niiiiiiiii manipuleeritavad...tarvitses ainult mainida, et keegi teine pole sellesse auku tagurdamisega varem hakkama saanud ja tüüp sööstiski kohe võitlusse draakoniga, s.t. oleks oma mitmekümnetonnise Volvoga vajaduse korral ka tagurpidi puu otsa roninud, kui vaja oleks olnud.
Mullakoorem jäi homseks, lubati lõuna ajal ära tuua. Sellest oli mõneti kahju, aga sellegipoolest poleks ma täna rohkem jõudnud, kui ma ära tegin. Tööpäev õnnestus tänu sügispäikese stimuleerivale mõjule natuke varem ära lõpetada ja kuna olin nädala sees õhtuti usinasti aiapoode rüüstanud, ootas terve rida taimi peenraveeres uut kodu. Esimesena sai paika hüatsintõieline sirel "Maiden´s Blush", läks meie vanale kuldvihmale ületeenaabriks. Aga edasi läks keerulisemaks. Kohas, kuhu plaanisin forsüütiad istutada, tuli viiesentimeetrise pinnasekihi alt välja mitmetonnine kivimürakas ja kogu plaan läks muutmisele. Enam-vähem ühte gruppi sai paigutatud siiski looklev forsüütia, karvane hortensia ja hanevits "Pink Spire". Et igasse suvekuusse õisi jätkuks. Meserva iileks "Blue Angel" hakkab mind koju jõudes tervitama. Harilik lursslill "Brunette" jäi küll järjekordsest kivist natuke kaugemale kui ma soovinud oleks, kuid kaunis veigela "Korea" istus paika nagu valatult. Suureõieline tobiväät hakkab looklema vanal saaretüvel, kaks pöösasmaranat "Lovely Pink" läksid sugulastele seltsiks ja nende taustal hakkab kasvama kirjuleheline siberi kontpuu "Sibirica Variegata" (aretajatel on vist fantaasia otsas, mõni kirju asi võiks ju midagi muud kui Variegata olla). Üks teravaservaline kivijurakas sai endale seltsiks kuus roomavat kadakat "Wiltonii" ja päeva lõpetasin kahesaja krookusesibulaga - hullumeelne maassetorkimine, aga see on võrratu vaatepilt, kui kõik muud asjad on veel raagus, kuid sajad krookused õitsevad.
Ja peale seda, kui ma oma valutava selja sirgu ajasin ja asjad kuuri ära panin, tuli Bakkeri kingituspakist välja veel 10 nartsissisibulat "Tete-a-tete" ja 50 valge kirgaslille sibulat. Need jäävad homseks, koos mullaveo ja põõsaaluste korrastamisega.
Nüüd muidugi valutavad nii selg kui käed, aga sellest hoolimata olen enesega päris rahul. Kui eelnevatel aastatel on mul sügisene istutusaeg kuidagi aia taha kulgenud, tavaliselt on kuidagi isu otsas ja tööd palju, siis selle aasta september on küll sajaga läinud. Ja teine asi, millega ma kiidelda võin, on, et ilmselt hakkan arenguastmest punane pojeng - valge pojeng välja kasvama, juba kirjutan taimede ladinakeelseid nimesid üles...:D.
Loodame, et saatus annab tervist ka kõige selle arenemisest-kasvamisest-õitsemisest osa saada.
ma juba kujutan ette seda kevadist krookuste õitemerd - pane siis ikke meile ka pilti vaadata.
VastaKustutaMa sain ka täna osad oma laugud maha.
Ma ostsin eelmine aasta need 200 krookust. Aga sellist varakevadist õitemerd ei näinudki. Ehk sul veab rohkem. Õitsesid suht hilja ja ainult need, mis olid pandud lagedatele kohtadele. Puude all maja lähedal ei õitsenud ükski. Aga see-eest too kirgaslill oli küll ilus ja õitses väsimatult
VastaKustutaMul õitsesid sel aastal need Bakkerist tellitud krookused küll nii ilusti,et sellepärast tellisingi teist samapalju juurde.
VastaKustutaVot nende üüratute veohindade pärast ma endale "neljajalgse sõbra" ostsingi. Mees küll nädala mossitas, aga nüüd kasutab rohkem kui mina. Täitsa asendamatu nii suvel kui talvel.
VastaKustutaHiline, mida Sa selle neljajalgse sõbra all mõtled (berna ja kass ilmselt ei lähe arvesse). Äkki peaks endale ka midagi soetama.
VastaKustutaMa mõtlesin seda punast "neljajalgset"
VastaKustutaVeojõud 1,6 tonni, aga kannatas vapralt ka ligi 2 tonniseid. Talvel lausa asendamatu, suure lume ajal sõidame sellega naabritele tee ette ja "päästame" nad liikuma, meil vahel jõuab sahk alles nädalapäevad hiljem teid puhastama.
Äge! Tõeliselt naiselik auto :D, tahan ka sellist. Minu CRV pole mind ka kusagil hätta jätnud, aga järelkäruga võtab peale vaid 500 kg ja seda on pagana vähe.
VastaKustutaSelle järelkäruga mul alati väravast sissepääsuga jama, tagurdasin vanad väravapostid kõveraks. Uued tegin siis toekamad, maakividest, müüsin laste kingitud fordi "kuklikese" ja ostsingi veoauto, majale sain ka uued aknad pealekauba :) Selle "kaunitari" sebisin internetist. Oleksid vaid mehe nägu näinud kui ma sellega hoovi sõitsin, arvas, et nädala pärast on hunnik vanarauda hoovis, aga nädala pärast kui autol ikka veel hing sees oli, ostis uued kummid ja vuntsis auto läikima. Pea 5 aastat kõike sellega veetud ja siiani vahetatud ainult mingid laagrid ja praegu tahab üks piduriklots vahetust. Vahel teeb saatus üllatavaid kingitusi :)
VastaKustutaÕnneks on minu sügised juba mõned aastad pisut rahulikumad. Istutame ikka ka enam-vähem 10 kaupa mõned korrad, puid, ma mõtlen ega taha enam meenutatagi neid aastaid, kus numbritel olid ka ikka 00 järel. Nüüd on küll juba päris ilus vaadata, nii, et see vabatahtlik orjatöö hakkab tasapisi ka ununema.
VastaKustutaAga nende taimenimedega on jah nii, et kui ladinakeelset nime ei tea, on raske infi otsida või mõne muukeelse inimesega rääkida.
Usun, et Sul tuleb kaunis kevad.