Nuhtlused aias

Aiapidamine pole paraku ainult lust ja lillepidu, pigem kipub suvi ikka, see kõige silmapaistvam kehaosa ülevalpool (tagumik muidugi, aga mida teie arvasite... ) mööduma. Ja selle eest kannavad aianuhtlused hoolt. Minu põhivaenlased on:
1. Umbrohi. Naadid, nõgesed, võililled, varemerohi, linnurohi ja muud suurepärased jälkused lausa jumaldavad meie kivist ja savist pinnast ja mitte miski ei ole aidanud, ei mulla väljavahetamine, läbisõelumine, roundappimine ega palved kõigekõrgema poole. Kahe nädala pärast on kutsumata külalised tagasi ja aitab ainult pidev käpuliroomamine ja kitkumine. Viimase shoki sain eile oma "hooldusvaba" okaspuuala uurides - Round-upiga töödeldud, geotekstiiliga ja kergkruusaga kaetud pinnasest kasvab ikka umbrohi ja läbi geotekstiili. Nagu enda omadest veel küll poleks olnud, sain paar aastat tagasi koos väidetavalt sõelutud mullaga kingituseks veel ka rakvere raipe, mida siinkandis varem ei olnud...
2. Sellega seonduvalt, peenraservad. Ma imetlen Muhediku aiapilte ja imestan, mis nipiga tal peenraservad küll nii korras püsivad. Minul on pidevalt karvased ja eriti armastab igasugune mittesoovitav floora end just mingite kivide vahele ja juuripidi alla sokutada, nii et selle väljajuurimiseks tuleb terve serv jälle lahti lammutada. Olen proovinud paekivi, põllukivi ja puitu, aga iga kord sama, niidukiga vahetult serva juurest niita ei saa ja kääridega nokitsemine pole seda vaeva väärt, tulemus püsib päeva või kaks.
3. Pinnas. Raske, savine, kivine. Peale õhukese mullakihi eemaldamist näeb meie maapõu välja selline nagu kõrvaloleval pildil. Ma aeg-ajalt imestan ise ka, et üldse midagi kasvab. Majast ca 60m kaugusel läheb paremaks, aga nii kaugele ei ole praegu küll jõudu aiandusega kolida. Samas on sel kivilaamal ka omad plussid, vähemalt pole vaja kusagilt kive osta... Ja tegelikult mulle eriti need mitmetonnised mürakad meeldivad.
4. Teod. Sel aastal pole nagu väga viga olnud, ei tea, kas mängis oma rolli kuiv kevad või on ka sagedane niitmine lõpuks tulemusi andma hakanud, niidame üsna suurt ala, on niisama ilus vaadata ja satikaid ka vähem. Aga varasematel aastatel on ikka päris hull olnud, väljas liikumine on võrdunud massimõrvaga, kogu aeg talla all ragiseb. Aiaraamatute soovitus teod ära korjata ei ole järgitav, sest selle teostamiseks tuleks töölt koju jääda ja siis peaksin lisaks tigude korjamisele ilmselt ka neist toituma hakkama... ei kõla isuäratavalt. Ja kõik poodides müüdavad teotõrjevahendid pole vähimatki mõju avaldanud.
5. Mutid ja/või vesirotid. Polegi tegelikult aru saanud, kummad neist lillesibulaid pistavad ja kunstipäraseid mäeahelikke moodustavad. Ükski isend end kätte andnud ei ole, ei elusalt, ei surnult. Mürke koerte-kasside pärast pole julgenud kasutada. Paar aastat tagasi proovisime mingeid padruneid, põnnid said selle lõhkamisüritusega kõvasti pulli, aga mullahunnikute arvule see küll märkimisväärset mõju ei avaldanud. Nüüd lööme hunnikud resigneerunud jalahoopidega laiali ja lillesibulaid kaitsevad (kuigipalju) istutuskorvid.

No ja siis veel muidugi neli aastaaega, liiga kuiv, liiga märg, liiga soe, liiga külm ja kõik need muud eestlasele loomuomased hädad. Pluss krooniline ajapuudus, kaasasündinud laiskus ja igasugused muud ahvatlused, mis mõtted eemale võivad. Praegu võiks ka midagi kasulikku teha, aga ei, jahvatan blogis...