Tormidevaheline

Nii vihmast ja tormist augustit ei mäletagi, ja inglaste ilmateade ei luba ka lähinädalaks midagi paremat. Homme ehk ei sadavat - aga homme olen ma tööl. Kolmapäeval,neljapäeval ja reedel taas laussadu ja ehk jätab laupäeval järele.
Laupäeval sain siiski oma hädavajalikud asjad ümber istutatud ja ka mõned istutusalade servad Muhediku õpetuse järgi ära korrastatud, peamiselt maja ees. Küljele ja maja taha roosiaeda ei jõudnud, päev lõppes enne otsa ja kuiv aeg koos sellega.
Täna tegin korra, käärid peos, aias ringi, aga pilt on kaunis trööstitu. Maa lirtsub ja on saviselt libe nagu tavaliselt aprillis või novembris. Roosid õitsevad veel vähem kui enne, ja õied kipuvad mädanema. Pungi on küll palju juurde tulnud. Puishortensia Annabelle on tormi poolt üsna puruks pekstud, selle oksi pole mõtet vaasi ka lõigata, ei seisa. Päevalilled on püsti, aga ei õitse. Tokkroosid õitsevad, aga pooled on pikali. Kressid, päevalilled ja begooniad tunnevad end hästi ja eriti hästi tunnevad end hostad, kellele see niiskus paistab väga meeldivat. Hästi tunnevad end ka suveks õue viidud kallad, mis minu meelest pole iial nii lopsakad olnud.
Kolmekümnest istutatud gladioolist on õiealgmeid ainult kolmel. Petuuniad peaaegu ei õitse, kuigi olen nagu igal aastal hoolega vanu õisi ära noppinud.
Umbrohust ma parem ei räägigi, see on jälle vaksapikkune, kuigi alles kaks nädalat tagasi rohisin. Muru jäi ka nädalavahetusel niitmata ja on kah üle pahkluude. Sinna, kus trakats katki läks, ei julge vaadatagi, seal on ilmselt põlvini.
Ilmselt pean endale järgmisel kevadel taimi vaadates kõvasti näppudele virutama ja enesele selgeks tegema, et ma ei suuda üksinda suuremat ala hooldada, kui mul juba on. Tööpäeviti kell kaheksa õhtul koju jõudes ei jõua suurt midagi ja laupäevast-pühapäevast jääb napiks, eriti taoliste kehvade suusailmadega nagu sel aastal.
Aga peame vastu ja loodame, et aed peab ka.