Aiahooaja esimene nädalavahetus

Eile hommikul oli maas õhuke lumekirme ja vinge tuul tahtis kõrvad peast rebida. Läksime hoopis linna aia- ja ehituspoodidesse. Mis mõjus rahakotile küll üpris tühjendavalt, aga ostudega olen rahul. Haabersti K-Rautast said autosse 12 elupuud, mulle üldiselt elupuud ei meeldi, aga midagi muud, mis naabrimehe romula kohe ära varjaks, ka ei suutnud välja mõelda. Mustamäe K-Rautast sai tagaiste täis uusi imeilusaid vaskseid aiavalgusteid, hirmsoodsa hinnaga. Ja kõige tipuks läksime Hansaplanti, kus jäi näppu nii mõnigi taimejuurikapakk. Kuigi aru ma ei saa, kas lähen mina järjest nõudlikumaks või muutubki meie aiapoodide valik järjest kehvemaks või mõlemat...või ei ole osa sibulaid-mugulaid veel kohale jõudnud. Igatahes nii Horteses kui Hansaplandis on sel aastal müügis meeletu valik daaliaid ja gladioole (mis mind üldse ei huvita), aga muid püsikuid tuleb tikutulega taga otsida.
Kui koju jõudsime, oli tuul õnneks vaiksemaks jäänud ja lumekirmegi sulanud, suutsin ühe suure istutusala puhtaks kraapida. Täna veel mitu tükki. Nüüd valutavad kõik need lihased, mille olemasolu talve jooksul ära ununema kippus :D.
Alla poole aia jäi veel koristada, aga lihtsalt jaks sai otsa, enam ei jõudnud küürutada.
Sellesse, et siiakanti veel ränka külma tuleb, ma ei usu, ja ilmateade ei luba ka. Kõikidel põõsastel on suured pungad, mullas siblivad hobusesõnnikukomposti peal sõrmejämeduseks nuumatud vihmaussid ja kahte lepatriinut nägin. Kevadlilledest ei räägigi, isegi päevaliiliad on end viiesentimeetriseks venitanud, kuigi üle viie kraadi sooja pole meil kordagi olnud.
Talvekahjustusi eriti ei leidnudki, kõik roosid on elus, muud tegelased ka. Peenrasr viskasin välja ühe poolsurnud lavendli, mille koht oli vale, ülejäänud lavendlid on väga ilusad. Ja kaevasin välja ja vedasin metsa alla ligi ruutmeetrijao nurmenelki, mis oli orasheinaga nii mättasse kasvanud, et päästa polnud seal enam suurt midagi.
Mõne taime meelest pole talve nagu olnudki, paarist peenrast tirisin välja suured vereurmarohu puhmad. Jukkad poleks nagu lume all olnudki.

See tegelane aga kolib pärast õitsemist alla tiigi äärde, sest kirjanduse järgi pidi diameeter olema 40 cm, aga minu omal on 70 cm, tahaks lausa näha, kui kõrgeks venivad need väidetavalt 90cm kõrgused "nurmenukud". Tiibeti priimula (primula florindae)

 Pojengipeenras on alles talv ja tiigid on jääs, kuigi sinna peale just ei kipuks

ülejäänud aias on aga kevad ja umbrohi õitseb :D

Kevad on sinine

Tulin töölt, tegin ringi aias ja tundsin, kuidas hull tööpinge põrunud bürokraatidega võitlemisest kuhugi tuulde või maasse vajus ja tuju paremaks läks. No kuidas oleks saanud mitte minna, kui veel koristamata peenardest vaatavad vasti sellised kaunitarid - iris reticulata (võrkjas iiris) Gordon: 

 Kohe-kohe on lahvatamas terve lillakassinine laviin krookusi:

 Natuke tuleb kreemikat vahtu ka hulka

Isegi see ei lugenud, et linnasaabaste kontsad said Väga Poriseks.
Tahaks juba sellist ilma, mis lubaks õues möllata. Arvutiekraani vahtimisest on tõeliselt kõrini.

Taimed toidupoest :)

Eile Paldiskis aega surnuks lüües ja elektrit oodates leidsin Maximast igavesti laheda kolmevärvilise kroonülase juurikad. Ei maksnud ka palju, võtsin prooviks. M muidugi konfiskeeris kohe juurikad ja jättis mulle etiketi. Hea, et ta instruktsiooni ei lugenud, sest see oli järgmine:
Anemone Coronaria (Anemooni)
Istutamise aega, sügavust ning õitsemise aega vaadata pakendi peal ettemääratud krüptogrammil.
Istutamise koht: kevadel ja suvel õitsvad sibullilled kõige paremini kasvavad päiksel kohal.
Hoolitsemine: kohe peale istutamist valada ja kasvades hoida niiskes mullas.

Tootja UAB Nojus, Lietuva

eee....kas meil Keeleinspektsioon ikka eksisteerib?

Taas elektrita

Sel aastal siis neljas pikem elektrikatkestus. Kui mina uue kella järgi kell pool kümme ärkasin, oli vool juba kadunud. EE automaatvastaja teatas plekise häälega, et orienteeruvalt kell 13.00 peaksime elektri tagasi saama. Egas midagi, küllasaabunud M sugulastele sai gaasipliidil ikka kohvivett keeta, parimas talustiilis kopsikuga, õnneks oli paar liitrit vett varuks. Lisaks pidid vaesed külalised oma madala auto nagunii maantee äärde jätma, väikseim sõiduk, millega praegu meieni pääseb, ületab vett niimoodi...

Kell pool kaks polnud elektrit endiselt ja uueks tähtajaks lubati kell kolm.
Kell pool neli, kui uueks tähtajaks anti 18.00, lõppes tilgatumaks joogivesi ja sellega koos ka mu kannatus. Sõitsime Paldiskisse vett ostma. Koju tagasi eriti ei kiirustanud, tegime tiiru ka poolsaare otsas majaka juures.

Tuul oli selline, et tahtis vägisi kõrvad peast rebida ja sooja oli ka vaid kergelt üle nulli, kauaks loodusesse ei tõmmanud. Paldiski Kaubamajas müüdi see-eest purkidesse pandud nostalgiat:

Ja kui me siis oma veetünni ja mahlapakkidega koju jõudsime, oli ka elekter muidugi tagasi jõudnud. Eks siis jääb nüüd üks lisapunsu järgmist voolukatkestust ootama.

Poriaeg

Mul on lausa viimased kolm nädalat olnud tõelisele tippjuhile omane omadus nädalavahetuseks tõbiseks jääda. Et nädala algul ja keskel pole häda midagi, murran tööd teha, kusagil neljapäeva õhtuks hakkab kehvem, reedel vean end veel puhta tahtejõuga tööle ja reede õhtuks olen poolsurnud. Üleeelmisel nädalal jantisin niimoodi köha-nohuga, eelmisel nädalalõpul noroviirusega ja eile olin taas staadiumis, kus arvasin oma väheseid allesjäänud ajurakke nina kaudu välja voolamas. Tulin töölt koju, viskasin pikali, tegin kell kaheksa uuesti silmad lahti, käisin pesemas, panin öösärgi selga ja magasin edasi kuni hommikuni. Mis tegi olemise natuke paremaks, aga mitte veel heaks.Nii et algselt mõeldud Rapla-kanti minek jäi ära. Õues siiski pisikese tiiru tegin. Sissesõidutee on taas vee all, aga minu meelest on vesi alanenud eilse õhtuga võrreldes, kui ma koju jõudes täpselt aru ei saanud, kus see faarvaater olla võiks ja miks ei ole märgistuspoisid...

Künka teisel küljel on vett veel rohkem

Kolmandal küljel on tiiki metsa alt juurde voolanud vesi jää väga lahedalt üles tõstnud, nagu hiigelsuure taldriku

Künka otsas aga on lund, millest vett juurde sulatada, veel küll ja küll

See-eest leidsin metsa alt lumikellukesed, pea kaks nädalat varem kui eelmisel kahel aastal. Pole ka ime, sest laht meil sel aastal jäässe ei läinudki, vaid kõige kangema külmalaine ajal tõmbas korraks jääkirme peale. Lumikellukesi üritan sel aastal kindlasti ka majale lähemale istutada, lugesin kuskilt, et neid võib ka õitsemise ajal lausa ringi kolida. Pilt läks aga miskipärast untsu.

Peenrast aga leidsin esimese kevadekuulutajana lumekupud, ka oluliselt varem kui eelmisel aastal.

Roosid näivad end suurepäraselt tundvat, mõned murdunud oksad, aga muidu elu täis. Kahjustusteta on talve üle elanud ka tõelised hellikud, nagu tulbipuu, tamarisk ja mooruspuu. Pole neid sel aastal näpistanud külm ega järanud jänesed.
Igasuguseid ninaotsakesi paistab ka juba peenardest, krookused, hüatsindid, tulbid, nartsissid. Nüüd on päris hea meel, et sai vabadesse lappidesse lillesibulaid pistetud.
Kogu muu sodi ja laga aga, mis lume alt välja sulab, ajab küll karva turri. Nagu käiks keegi pahalane talv läbi hangede alla prahti sokutamas. Tänane enesetunne ei lubanud veel küll koristustöödega alustada ja ausalt öeldes oli ka liiga külm ja märg (+4 ja vihma hakkas tibutama).

Küll jõuab. Pikk kevad on ees.

Ilusat kevadet!

Lumikellukesi mul näidata ei ole ja uimaseid kortsus kaktuseid olen näguderaamatus juba demonstreerinud, näitan hoopis neid pilte, mis mul eilse tööpäeva lõpus, kui eluisu peaaegu otsas oli, meele rõõmsaks tegid :D

Vot nii. See aeg on varsti käes. Vahepeal muidugi igasugust muud rõõmu ja ilu.

Kui aga suvele mõelda, siis minu meelest on viimane aeg paika panna Aalujate kokkutuleku kuupäevad. Sest kui ma oma kalendrit vaatan, siis tunnen end nagu seltskonnadebütant, kelle suvine tantsukaart täitub hirmuäratava kiirusega. Praegu sobiksid mulle veel näiteks 28.-29.juuli või 5.-6.august, aga enne seda ja peale seda kipub ikka päris pingeliseks minema...

Natuke tarkusi

Et ka endal päriselt meelest ei läheks, panen möödunud laupäeval saadud tarkuseterad kirja. Jutt ise siis paras segu nii aiandusspetsialistide kui kutseliste roosikasvatajate räägitust. Nii nagu ta mu kõrvade vahel laagerdunud on.
Ühesõnaga, niipea kui lumi sulanud, veel enne rooside lahtimuldamist, peaks andma neile lämmastikku. Esimene pritsimine teha ka enne lahtimuldamist. Jahukaste vastu (pole õnneks olnud) aitavat kõige paremini Aliette.
Edasi läksid arvamused lahku, kes soovitas väetada ainult Osmocote väetistega, mis aeglaselt mullas lagunevad. Teised kasutasid lühemaajalisi väetisi. Hobusesõnnik pidi ka roosidele väga meeldima ja seda on mul sõna otseses mõttes tonnide kaupa.

Üsna huvitav oli ka loodusfotograaf Urmas Tartese fotokoolitus, kuigi...ma ise pole kunagi aru saanud, miks on vaja endale soetada tuhandete eurode eest tehnikat tegemaks pilte, mille kogu ilu ja värvigamat on võimalik imetleda ainult arvutist spetsiaalse monitoriga, mis otse loomulikult maksab jälle mingi 1500 eurot...aga eks ta üks fännivärk ole, igaühele oma.

Väljas hall, rõske, libe, niiske. Temperatuut +5, sulab. Koerte käpad on porised ja põrandad ka. Isegi pilti tega ei taha. Lumikellukesi meil veel ei ole ja ükski peenar peale kaktustealade pole ka veel välja sulanud.

Roosiklubi aastakoosolek

Endale siis puhtalt ajaloo huvides kirja, et eile sai Tartus Eesti Roosiklubi aastakoosolekul käidud. Pilte panna ei saa, võõrad inimesed peal. Väga tore üritus oli. Lisaks majandusasjadele saime väikest koolitust väetamises ja taimekaitses, loodusfotograafias ja lillede pildistamises. Pikk päev oli ja tagasiteel paduvihmas olin päris õnnelik, et ise autoroolis olema ei pidanud, see tänamatu töö jäi meespoole teha.
Esimesed juurikad on pottides ninad välja pistnud, no ikka jääb aiapoodides käies midagi näppude külge kleepuma. Ja kuu lõpus peaksid Inglismaalt sügisel tellitud paljasjuursed roosid kohale jõudma, mis tuleb kohe pottidesse panna. Siis kolin ise vist välja, sest kasvuhoonesse millegi panemiseks on veel liiga külm :D.
Kevadet aga on igal pool tunda ja linnud lausa lõugavad, mitte ei laula. Lumikellukesi meil veel pole, lund on piisavalt. Päeval varjus +1,4 kraadi.

Kevade kuulutamine

Kevadet on õhus tunda, kui pesu saab nöörile viia ja ta kuivab seal ka tõepoolest ära. Kui villased sallid ja mütsid rändavad esikust pesumasinasse, sealt nöörile ja nöörilt juba kappi järgmise talveni. Mis ei tähenda, et siin veel klähvakatena külma ja lahmakatena lund ei tuleks, aga suurema osa kootud asju pesin siiski puhtaks ja panin ära.

Veel eile katuseserval hiilinud lumelapid olid tänaseks juba kadunud

ja sulaveeks saanud

olgu see lumi veel pealegi põlvini, kevade ametliku alguseni on tsutt üle kahe nädala ja talve võimu pole enam kauaks. Kuigi täna on varjupoolel kraadid miinuses, on päikese käes täiesti kevadine tunne.
Talvekahjustuste kirja sai 2002.aastal paigaldatud katuse põhjapoolne vihmaveerenn. Lõunapoolne läks looja karja eelmisel kevadel. Mitte midagi pole aga juhtunud 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidega, need peavad igasugusele ilmale vastu.
Aga tühja sellest. Õue tahaks.

Talv näitab hambaid

Eks tal ole õigus ka seda teha, kalendri järgi veel oma kolm nädalat. Lõunale minna küll ei tahtnud. Aga kõht nõudis oma (ja valju häälega) ning kuna nii mikrolaineahjus soojendatud toiduplöga kui igasugune külm toit kuuluvad minu jaoks sinna söödavate asjade nimekirja viimasesse otsa, tuli end ikka välja ajada. Auto oli igatahes paari tunniga poolest saadik hange mattunud ja teed ülilibedad, õnneks oli lumi kerge ja minema pääsesid needki, kes hommikust saadik väljas polnud käinud.

Nädalavahetusel oli aga kevadet nii mõneski märgata. Kuigi vabariigi aastapäev oli meiekandis ühtlaselt hall

võis lähemal uurimisel märgata kevadekuulutajaid nii punasel leedril kui sirelipõõsal:

Pühapäeval oli küll külmem ja tuul igavesti vinge, pakasepoisid näpistasid ninast, kõrvadest ja näpuotstest, kaua väljas pildistada ei saanud. Aga pilt oli päris rõõmus

päikeseline ja lumehangeline

oksamustripitsid igaüks ise värvi

nong rähn ajas väikelinnud minema ja esitas ise linnumaja küljes akrobaatilisi trikke

Hirmsasti oleks tahtnud aknad puhtaks pesta, aga selleks oli ilmselgelt liiga külm. Kevad on aga teel, tuuseldagu talv veel pealegi oma tuisuluuaga...

Tuisukuu

Selline pühapäevahommik meeldib mulle tegelikult väga. Ärgata soojas ja mõnusas voodis, akna taga märatsemas ja oigamas tuul ja tuisk. Kuhugi pole kiiret, teki alt välja ronima ei pea, saab rahulikult tuulemuusika saatel mõnuleda.
Organism annab juba jupimat aega märku, et vajab looderdamist. Üleväsimuse tundemärk on see, et keha kipub igasuguseid viiruseid kergelt külge korjama. Eelmisel nädalavahetusel kõhuviirus, nüüd lihtsalt nohu ja köha. Õnneks mitte väga hullusti.
Napp aeg, mis tööst vabaks jääb, on kulunud perekondlikele üritustele. Esimest korda elus sai käidud venna sünnipäeval ja see oli lõbus. Esimest korda elus sai käidud slaavi pulmas, mehele läks näitsik, kes mul juba neli aastat koduhaldjaks käinud kord nädalas. Esialgne kõhetunne, et äkki peab hakkama teeklaasiga viina jooma ja kuidas sellest viisakalt ära hiilida, osutus täiesti valeks. Ainuke negatiivne mulje kogu päevast oli üks Õnnepalee kamandav ametiisik ja seegi eestlane. Registreerimistalitus oli tore ja südamlik, edasi suundus pulmaseltskond Russalka juurde, kus pruut kuumaõhupalliga oma neiupõlvenime taevasse saatis, Lükati sillal pani noorpaar oma suhte tabalukuga kinni, murdis võtme pooleks ja viskas jõkke. Võrreldes käidud eesti pulmadega tundus slaavi pulm kuidagi kodusem ja õdusam, välisele hiilgusele polnud nii suurt tähelepanu pööratud, rohkesti oli vanemate ja uue koduga seonduvaid rituaale. Ja kui eesti pulmast on tuntud vaid pruudirööv, siis slaavi pulmas pannakse pihta nii pruut kui peigmees ja vastne teinepool peab oma värske kaasa välja lunastama. Ja südaööl viskab pruut oma vallalistele sõbrannadele pruudikimbu ja peigmees oma vallalistele sõpradele pruudi sukapaela. Täielik võrdsus :). Ning noori õnnelikke inimesi oli nii armas vaadata.
Esimene ajatatud tulp aknalaual, Mon Beau,hakkab ära õitsema.

Kevade ametliku alguseni on jäänud ainult kolmkümmend päeva. Häbiga peab tunnistama, et kuigi ma pole sel talvel lükanud ainsatki labidatäit lund ega tassinud ainsatki halgu, on mul suur osa talveks planeeritud töödest endiselt tegemata. Isegi eelmise aasta pildid on sorteerimata.
Küll tuleb kord ka selleks aeg.

Külma lagi

Loodetavasti jäi selleks tänahommikune -28,4. Praegu, kella kahe paiku päeval, näitab kraadiklaas varjus -16,3 ja isegi alumise korruse temperatuur hakkab normaliseeruma, olles hommikuselt +12,5 kraadilt tõusnud +17,5 kraadi peale. Magamistoas polnud väga viga, ka hommikul +18,5, aga all ei tahtnud küll eriti olla.
Vähemalt sai M lõpuks aru, et köögi ja tuult läbilaskva esiku vaheline uks tuleb selliste temperatuuriga kinni hoida. Selleteemaline vaidlus on kestnud vähemalt nädala.
Kass igatahes istus  meiega eile vapralt saunas. Mitte just laval, kuigi käis sealgi tiiru ära. Siis sättis end sisse leiliruumi põrandale ja veetis seal vähemalt tunnikese.
Koerad on vapramad, aga nemadki eelistavad lesida põrandaküttel või vaipadel ja kui välja lähevad, üritavad  kõiki nelja käppa korraga üleval hoida. Mis ei tule eriti hästi välja.
Eriti hea tükiga sai hakkama kaukaaslane, kes saabus päevaselt õuetiirult, tagapool paksult jääpurikates. Kui ta köögis üles sulama hakkas, saime aru, et tegemist ei ole veega, ilmselt oli raske koer jalutanud üle biopuhasti õhukese jää ja sinna taguotsaga sisse sadanud. Hais oli tappev. Egas muud, kui elu eest uue märjakstegemise vastu võitlev 55-kilone koer kähku sooja vanni. Vannituba jäi ikka ühte tükki, kuigi ta üritas mööda seina üles ronida ja vähemalt kolm korda vannist välja hüpata. No ei meeldi mu kumbalegi koerale vannis käia, mitte üks põrm.
Amarüllise sametisest pungast aga väljus kaks imeilusat õit.

Nägin hommikul Paldiski Maximas müügil ka valget, aga ei tundunud olevat tark tegu sellise välistemperatuuri juures toataimi transportida.
Pealegi on aknalauad niigi M potsikuid paksult täis.
Aiaettevõtmine aga on üllatavalt populaarsena alustanud ja M peab kõvasti pingutama, et publikuhuvi vääriline olla :D. Pingutab ka. Kodulehekülge on külastatud üle 2300 korra (no sellest pool, kui mitte rohkem, on otsirobotid muidugi), tehtud on juba kümmekond tellimust ja FB-s on 79 fänni. Vist oleme õigel  teel.

Sada kraadi siia-sinna

Kell pool seitse -20,4 kraadi akna taga, Keila kandis -22 ja töö juurde saabudes näitas auto kraadiklaas -25. Riietudes ei saanud isegi aru, kas riietun tööleminekuks või kubujusside veeremisvõistluseks.
Õhtul töölt koju jõudes ootas köetud saun, +75 kraadi juures sai ihu ja hinge mõnusalt puhtaks, tööväsimuse meeltest välja ja meeleolugi läks paremaks.

Õige aeg rääkida soojast

...kui hommikul näitas koduakna taga -15 ja sisemaa pool tööle jõudes -20 (jah, ma tean, et on külmemaid kohti,ma ei kadesta neid kohe üldse...). Aga kuna ma pole sel aastal veel ühtegi vingulitaaniat külmetamise teemal lahti lasknud, ei ole vist raske arvata, et ma väga ära külmunud ei ole. Kütmisest ja küttekehadest on küll paras aeg kirjutada.
Niisiis, omavahelises võistluses Unidare 2,5kW soojussalvesti ja soojuspump Fujitsu Asya LGC12 .
Unidare kütab umbes 36m2 suurust ja 2,5m kõrgust teist korrust, mille kolm seina on välisseinad ja aknaid üksjagu. Kuna tegu on uuema aja (täpselt 10 aastat tagasi) juurdeehitisega, peab see sooja - aknad ehk välja arvatud. Ja aknaid on palju. Lisaks on samas ruumis vannitoa põrandal 200W põrandaküte ja hädajuhtude, nagu elektrikatkestused,  puhuks toas väike kamin.
Praegune seis: -20 kraadiste külmade ööde puhul juurde vaja pole olnud kütta, toas püsib stabiilselt +22 kraadi, mis minu jaoks on väga mõnus temperatuur.
Soojuspump kütab koostöös köögi 1,2kW põrandaküttega 112m2 esimest korrust kõrgusega 2,2m. Kuni -10 õuekraadini oli asi jonksus, toatemperatuur oli 18-21 kraadi, mis minu jaoks tähendas küll villast kampsunit ja sokke, aga oli siiski talutav. Nagu oligi ette arvata, kahanes kasutegur temperatuuri langedes oluliselt ja nüüd ilma ahju kütmata enam hakkama ei saa. Õnneks hoiavad kaks suurt ahju, elutoa- ja saunaahi, M abiga maja mõnusalt sooja. Küll ei taha ma sellele mõelda, et peaksin ainult soojuspumba hoolde maja jätma näiteks nädalase komandeeringu ajaks, kui külma oleks sama palju kui praegu.
Elektrikulu kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, pole nii kaugele jõudnud, et neid eraldi mõõta. Talvine elektriarve on mõrvarlik nagunii :(.
Stabiilse soojuse jaoks valiksin ikkagi soojussalvestid, kuigi ka nende kapsaaeda on üks kivi visata, nimelt läks mul üks väiksem, 1,7kW ja 77 kilo kaaluv Unidare sügisel rikki. Lihtsalt ei läinud enam soojaks, isegi minusugune blondiin oskas oletada, et mingi kontakti või relee viga peale seitset aastat truud teenimist. Maaletooja, Harju Elektri käest, sain vastuse, et neid ei parandata. Teisega juhtus eelmisel aastal see tulejama (kuigi see polnud radika viga). Selle tulemusl vedeleb mul nüüd kuuri all 154 kg spetsiaalseid ülikalleid soojussalvestavaid telliseid ja soojussalvesti pidin ikka uue hankima. Õnneks sain Lepatriinu käest talle mittevajaliku soodsa hinnaga ära osta, ei pidanud kaugelt tooma ka. Aga see, et mingi pisividina rikkimineku pärast tuleb suur asi prügimäele saata, on eraldi teema, millega ma end praegu vihastada ei viitsi, sel teemal võiks terveid köiteid kirjutada...

Külm. Valge. Ilus

Tänaöiseks miinimumiks näitas kraadiklaas -17,4. Selleks ajaks, kui mina ärkasin, oli -15 ja keskpäeval -11,8. See-eest oli väga ilus aknast vaadata, päike sillerdas lumel. Väljas ei tahtnud paraku olla isegi koerad, rääkimata kassist, kes oma asjad kiirkorras ära ajas ja minu meelest vahetult peale õuelaskmist ukse taga kräunus.
Toas ajasin juba mõned päevad tagasi mingi võõra magusa lõhna allikat taga. Allikas oli kardina taga peidus:

M, kelle viimase aja põhitööks on olnud puudelõhkumine, rahuldab oma aiandushimu hüatsintide ja tulpide ajatamisega aknalaual ja on õitsema meelitanud ka mu amarüllise, mille ta mu töökabinetist pihta pani ja mis seal elus püsis ainult puhtast kangekaelsusest. Töökabinetis püsivad mul üldse hinges ainult kummipuu, havisabad ja agaavid, st.sellised tegelased, mille kolm nädalat kastmata unustamine midagi hullu ei tee.

Kevade ametliku alguseni on aega vähem kui kaks kuud ja tunne on selline, et kohe ongi käes...

Aiaettevõtmise kodulehekülg lahti!

Aega läks, aga asja sai. Nädal aega kulus ühel IT-ettevõttel teisele miskise domeenikoodi edasiandmisega, no mis teha. Minu poolt oli asi sel tasemel juba nädal aega tagasi valmis, nii hästi-halvasti kui minu kesiste IT oskustega tegelane  hakkama sai. Kõiki pilte muidugi pole, sest kaaperdamine pole viisakas. Loodetavasti hakkab äsjasündinud lapsuke kasvades ja arenedes ka viisakamaks ja tsiviliseeritumaks muutuma. Igatahes, astuge sisse:
www.aavikuemand.ee
ja igasugune kriitika on oodatud kasvõi siiasamasse kommentaariumisse. Meilile võib ka saata. Negatiivne kriitika kaasa arvatud, sest õpitakse ikka omaenese vigadest, teiste omadest oluliselt harvem :).

Päris mokkamööda talv

Kui vahetpidamata lumelükkamise-ahjukütmise nõiaringis pöörlema ei pea, tuleb välja, et talv võib ka päris mõnus aastaaeg olla. Ilus pealekauba.

Lund tuli reede öösel vastu laupäeva küll oma paarkümmend sentimeetrit, aga mina polnud jõudnud veel öösärgist väljagi pugeda ja jõin alles kohvi, kui mehed ja massinad juba õues möllasid. M aiatraktori ja sahaga, naabrimees sai laenuks meie lumepuhuri. Lõunani polnud muud näha, kui tuiskavat lund ja kuulda mürinat, selleks ajaks oli maja ümbrus ka nii puhas ja korras, kui vist ei eales varem.  Siis läks ka proua koertega õue jalutama ja pildistama, khm.
Meiekandis külma täna 5 kraadi lähedal ja vähemalt Accuweather lubab ka lähemaks kaheks nädalaks üsnagi samasugust ilma. Senine selle talve külmarekord on olnud -9,2 kraadi. Sellise talve vastu ei ole mul tõepoolest mitte midagi.

Teisel pool talve südant

Lund meil väga palju ei ole. Mis on hea, sest ühtegi traktorit siinkandis küll nähtud ei ole. Sissesõidutee meie krundist väljaspool on küll kohutavas seisundis, sest seal oli enne poolde põlve vesi ja nüüd on poolde säärde ulatuv jääsulp. Selline, et minu mitte just väga väike auto käib põhjaga vastu jäätükke. Need naabrid, kellel madalamad autod, jätavad need juba maantee äärde ja üritavad jalgsi läbi pääseda.
Lumelükkamisest ei tea ma sel talvel midagi. Korra lubati puhurit proovida. Köögikatale vastuseks, et minu meelest rasket ei olnud seal küll midagi. Välja arvata, et nagu alati on kõik need mehhanismid meesterahvaste mõõtude järgi tehtud ja minu pisikesed näpud ei tahtnud kuidagi nende gaasipedaalide ümber ulatuda. M aga lükkab mõnuga, lumejuga taga. Eriti tore on see, et selle lumejoa saab sinna suunata, kus seda lund vaja, näiteks roosipeenardesse. Katsu sa lumelabidaga mitu meetrit visata.
Mul muidugi hea kõrvalvaatajana targutada. Ma ei tea isegi seda, kus lumelabidat hoitakse. Või millisest riidast puid tuuakse. Päris proua elu kohe.
Ilm ka suhteliselt minusõbralik, mulle sobib, kui külmakraade palju ei ole ja hambaid lagistama ei pea. Ka lähipäevade ilmateade on mõistlik, nädala lõpuks küll tuisku, kuid mitte palju külmakraade. Tuleb uus ports küünlaid soetada ja peaks vist ikka patareidega raadio ka hankima...
Talveunes ma siiski pole. Möödunud suvel õhku visatud mõte, et M hakkab aiapoodi pidama, hakkab vaikselt reaalsuseks saama. Sõlmisime eelmisel nädalal koostöölepingu soomlastega ja hakkame algatuseks väga vinges valikus pojenge pakkuma. Muud pudi-padi ka. Kodulehekülg peaks selle nädala lõpuks valmis saama. Oleks vist varemgi saanud, aga va torm Elfriede pani meil elektri pihta, terve laupäeva õhtupoolik romantilises küünlavalguses. Ja pool pühapäeva ühe faasiga, nii et ühtki elektroonilist riistapuud taha lülitada ei julgenud, kõik vilkus.
Nii et...oodake uudiseid :D

Meile on saabunud talv

Hommikust saadik sadas laia lund ja tegelikult olin ma isegi rõõmus, et see sadu enam vihmana alla ei tulnud. Niigi on kõik metsaalused vett täis nagu kevadise suurvee ajal. Pildistama pääsesin ka alles hämaruse alguses.

M, kes väljas lumesaju tõttu midagi teha ei saanud, porises lõpuks köögis juba nii kõva häälega, et ma saatsin ta saunalava pesema, kui ta midagi teha tahab. Pesigi, korralikult. Kolm korda.
Siis jäi sadu järele ja oli esimest korda põhjust rasketehnika välja ajada. Mul lubati ka üks ring teha. Siis võeti käest ära.

Igatahes tundub väärt investeering olema, kui traktor jäi vähegi paksema lume puhul hätta, siis see tegelane läheb hangest läbi nagu nuga sulavõist. Ainult vastutuult sõitmisel kipub osa sellest lumejoast näkku tuiskama. Tundub, et selle riistapuuga saab hädakorral ka teed lahti ajada. Tuled on tal õnneks ka, et pimeduses tegutseda.
Ja valguskette ei kavatsegi ma niipea välja lülitada. Las põlevad. On valgem ja rõõmsam.

Üks isevärki aastavahetus

Algselt olid plaanid natuke suuremad, naabritega taas kokku tulla. Aga siis juhtus ühel midagi ja teisel tuli midagi vahele ja lõppkokkuvõttes olimega M-ga kahekesi teleka ees diivanil, seapraad ja kohupiimakook laual ja koerad jalge ees tukastamas.
Kell 23:06 kadus plaksti elekter kogu külast. Kui jõulutormid olid meile halastanud, siis uusaastaöösel, täiesti vaikse ilmaga, olime äkki vooluta.
Egas midagi, küünlad põlesid nagunii, päris pime ei olnud. Pidasime vapralt haigutades kuni keskööni vastu ja lasksime siis ka ühe ilutulestiku taevasse. Lohutasime koeri, kes ümberringi toimuvast paugutamisest parajas pabinas olid. Mina üritasin juua mingit kellegi poolt kingitud vahuveini, mis asualt öeldes polnud suurem asi ja lõpetas oma maise teekonna kanalisatsioonis.
Kaua ei viitsinud küünlavalgel jorutada, läksin kell pool üks magama. Nägin mingeid painajalikke unenägusid.
Elekter oli tagasi tulnud kella nelja paiku hommikul, sai vähemalt pesta. See ongi elektrikatkestuste suurim probleem, et vett ei ole. Tavaliselt tormihoiatuste puhul varun, aga seekord oli ju täielik tuulevaikus ja selge taevas.
Hommikupoolikul olin jõudnud just maja korda sättida, süüa ja kõik vilkuvad kellad õigeks panna, kui vool täpselt kell üks päeval uuesti ära läks. Keset päikeselist tuulevaikset päeva. Õnneks vaid veerandtunniks.
Nüüd mõtlen, kas hakata uuesti kelli õigeks sättima või oodata veel natukene.
Väljas on see-eest imeline talvemuinasjutt.

 Ja võrreldes nendega, kes jõuludest saadik elektrita, on meil ju suisa hästi läinud.
Imelist uut aastat!