Üks isevärki aastavahetus

Algselt olid plaanid natuke suuremad, naabritega taas kokku tulla. Aga siis juhtus ühel midagi ja teisel tuli midagi vahele ja lõppkokkuvõttes olimega M-ga kahekesi teleka ees diivanil, seapraad ja kohupiimakook laual ja koerad jalge ees tukastamas.
Kell 23:06 kadus plaksti elekter kogu külast. Kui jõulutormid olid meile halastanud, siis uusaastaöösel, täiesti vaikse ilmaga, olime äkki vooluta.
Egas midagi, küünlad põlesid nagunii, päris pime ei olnud. Pidasime vapralt haigutades kuni keskööni vastu ja lasksime siis ka ühe ilutulestiku taevasse. Lohutasime koeri, kes ümberringi toimuvast paugutamisest parajas pabinas olid. Mina üritasin juua mingit kellegi poolt kingitud vahuveini, mis asualt öeldes polnud suurem asi ja lõpetas oma maise teekonna kanalisatsioonis.
Kaua ei viitsinud küünlavalgel jorutada, läksin kell pool üks magama. Nägin mingeid painajalikke unenägusid.
Elekter oli tagasi tulnud kella nelja paiku hommikul, sai vähemalt pesta. See ongi elektrikatkestuste suurim probleem, et vett ei ole. Tavaliselt tormihoiatuste puhul varun, aga seekord oli ju täielik tuulevaikus ja selge taevas.
Hommikupoolikul olin jõudnud just maja korda sättida, süüa ja kõik vilkuvad kellad õigeks panna, kui vool täpselt kell üks päeval uuesti ära läks. Keset päikeselist tuulevaikset päeva. Õnneks vaid veerandtunniks.
Nüüd mõtlen, kas hakata uuesti kelli õigeks sättima või oodata veel natukene.
Väljas on see-eest imeline talvemuinasjutt.

 Ja võrreldes nendega, kes jõuludest saadik elektrita, on meil ju suisa hästi läinud.
Imelist uut aastat!