Mul on lausa viimased kolm nädalat olnud tõelisele tippjuhile omane omadus nädalavahetuseks tõbiseks jääda. Et nädala algul ja keskel pole häda midagi, murran tööd teha, kusagil neljapäeva õhtuks hakkab kehvem, reedel vean end veel puhta tahtejõuga tööle ja reede õhtuks olen poolsurnud. Üleeelmisel nädalal jantisin niimoodi köha-nohuga, eelmisel nädalalõpul noroviirusega ja eile olin taas staadiumis, kus arvasin oma väheseid allesjäänud ajurakke nina kaudu välja voolamas. Tulin töölt koju, viskasin pikali, tegin kell kaheksa uuesti silmad lahti, käisin pesemas, panin öösärgi selga ja magasin edasi kuni hommikuni. Mis tegi olemise natuke paremaks, aga mitte veel heaks.Nii et algselt mõeldud Rapla-kanti minek jäi ära. Õues siiski pisikese tiiru tegin. Sissesõidutee on taas vee all, aga minu meelest on vesi alanenud eilse õhtuga võrreldes, kui ma koju jõudes täpselt aru ei saanud, kus see faarvaater olla võiks ja miks ei ole märgistuspoisid...
Künka teisel küljel on vett veel rohkem
Kolmandal küljel on tiiki metsa alt juurde voolanud vesi jää väga lahedalt üles tõstnud, nagu hiigelsuure taldriku
Künka otsas aga on lund, millest vett juurde sulatada, veel küll ja küll
See-eest leidsin metsa alt lumikellukesed, pea kaks nädalat varem kui eelmisel kahel aastal. Pole ka ime, sest laht meil sel aastal jäässe ei läinudki, vaid kõige kangema külmalaine ajal tõmbas korraks jääkirme peale. Lumikellukesi üritan sel aastal kindlasti ka majale lähemale istutada, lugesin kuskilt, et neid võib ka õitsemise ajal lausa ringi kolida. Pilt läks aga miskipärast untsu.
Peenrast aga leidsin esimese kevadekuulutajana lumekupud, ka oluliselt varem kui eelmisel aastal.
Roosid näivad end suurepäraselt tundvat, mõned murdunud oksad, aga muidu elu täis. Kahjustusteta on talve üle elanud ka tõelised hellikud, nagu tulbipuu, tamarisk ja mooruspuu. Pole neid sel aastal näpistanud külm ega järanud jänesed.
Igasuguseid ninaotsakesi paistab ka juba peenardest, krookused, hüatsindid, tulbid, nartsissid. Nüüd on päris hea meel, et sai vabadesse lappidesse lillesibulaid pistetud.
Kogu muu sodi ja laga aga, mis lume alt välja sulab, ajab küll karva turri. Nagu käiks keegi pahalane talv läbi hangede alla prahti sokutamas. Tänane enesetunne ei lubanud veel küll koristustöödega alustada ja ausalt öeldes oli ka liiga külm ja märg (+4 ja vihma hakkas tibutama).
Küll jõuab. Pikk kevad on ees.
Maakate rõõmud: autodega ujumised kevaditi. Meil käib kah siin tõeline poriralli. Loodetavasti taandub peagi
VastaKustutaHuvitav, aga meil seda porirallit pole juba aastaid. Algul muru natuke lirtsus, aga vajus ka kohemaid ära. See, mis välja sulab on roheline, mis sulamata, valge. Ja pikal kruusateel pole ka viga.
VastaKustutaKoristada on kergem kui maa, vanad varred ja lehed on veidi tahenenud, praegu oleks ise küll nagu porikäkk, külm ka veel.
Ka mulle tundub, et see aed, mille ma sygisel lume alla puhkama saatsin, on kadunud ja asemele toodi mingi kompostitegemise plats. Asja teevad r66msamaks sibulalised, mitmed tulbid on yllatavalt varajased. Ma oleksin aianduses pettunud, kui enamuse ajast peaks leppimakulu ja poriga ning 6iteaeg moodustab aiat88de sessioonist mitte rohkem kui 1/3...
VastaKustutaEesti on klimaatiliselt t6eline suurriik. Teil tundub lund j2tkuvat, meil kadus eilse vihmaga viimane sopakoogike.
Poriralli on tugevatele ja tarkadele juhtidele, n6rgad ja rumalad meesterahvad peavad oma uhkuse looduse ees alla neelama, kui suvised 2nksad ralliv6tted j2rsku enam kuidagi ei avita...
Meil ka lund veel küllaga Aga linnas juba vaatasin, et mutikesed juba rehaga riisuvad. Minu juures läheb selle tegevuseni veel tükk aega vist - suht märg ja lirtsuv on kõik :)
VastaKustutaAga sellest ei saa mina ka aru, kustkohast see sodi sinna aeda talvega nii palju tekkida saab :D