Aiahooaja esimene nädalavahetus

Eile hommikul oli maas õhuke lumekirme ja vinge tuul tahtis kõrvad peast rebida. Läksime hoopis linna aia- ja ehituspoodidesse. Mis mõjus rahakotile küll üpris tühjendavalt, aga ostudega olen rahul. Haabersti K-Rautast said autosse 12 elupuud, mulle üldiselt elupuud ei meeldi, aga midagi muud, mis naabrimehe romula kohe ära varjaks, ka ei suutnud välja mõelda. Mustamäe K-Rautast sai tagaiste täis uusi imeilusaid vaskseid aiavalgusteid, hirmsoodsa hinnaga. Ja kõige tipuks läksime Hansaplanti, kus jäi näppu nii mõnigi taimejuurikapakk. Kuigi aru ma ei saa, kas lähen mina järjest nõudlikumaks või muutubki meie aiapoodide valik järjest kehvemaks või mõlemat...või ei ole osa sibulaid-mugulaid veel kohale jõudnud. Igatahes nii Horteses kui Hansaplandis on sel aastal müügis meeletu valik daaliaid ja gladioole (mis mind üldse ei huvita), aga muid püsikuid tuleb tikutulega taga otsida.
Kui koju jõudsime, oli tuul õnneks vaiksemaks jäänud ja lumekirmegi sulanud, suutsin ühe suure istutusala puhtaks kraapida. Täna veel mitu tükki. Nüüd valutavad kõik need lihased, mille olemasolu talve jooksul ära ununema kippus :D.
Alla poole aia jäi veel koristada, aga lihtsalt jaks sai otsa, enam ei jõudnud küürutada.
Sellesse, et siiakanti veel ränka külma tuleb, ma ei usu, ja ilmateade ei luba ka. Kõikidel põõsastel on suured pungad, mullas siblivad hobusesõnnikukomposti peal sõrmejämeduseks nuumatud vihmaussid ja kahte lepatriinut nägin. Kevadlilledest ei räägigi, isegi päevaliiliad on end viiesentimeetriseks venitanud, kuigi üle viie kraadi sooja pole meil kordagi olnud.
Talvekahjustusi eriti ei leidnudki, kõik roosid on elus, muud tegelased ka. Peenrasr viskasin välja ühe poolsurnud lavendli, mille koht oli vale, ülejäänud lavendlid on väga ilusad. Ja kaevasin välja ja vedasin metsa alla ligi ruutmeetrijao nurmenelki, mis oli orasheinaga nii mättasse kasvanud, et päästa polnud seal enam suurt midagi.
Mõne taime meelest pole talve nagu olnudki, paarist peenrast tirisin välja suured vereurmarohu puhmad. Jukkad poleks nagu lume all olnudki.

See tegelane aga kolib pärast õitsemist alla tiigi äärde, sest kirjanduse järgi pidi diameeter olema 40 cm, aga minu omal on 70 cm, tahaks lausa näha, kui kõrgeks venivad need väidetavalt 90cm kõrgused "nurmenukud". Tiibeti priimula (primula florindae)

 Pojengipeenras on alles talv ja tiigid on jääs, kuigi sinna peale just ei kipuks

ülejäänud aias on aga kevad ja umbrohi õitseb :D