Kuulates, kuidas rohi kasvab

Kasvab tõepoolest. Eilne sadu ja tänane 19 soojakraadi on kõik vohama pannud ja mõni asi end hommikust saadik lausa silmnähtavalt sirutanud, tanguutia rabarber näiteks, millest ma küll pilti teha ei viitsinud, nii pisikesena näeb ta välja täpselt nagu iga teine rabarber.
Nii ilusa ilmaga tahaks aias lausa midagi teha, aga selleks olen ma ikka veel liiga tõbine. Ja kui ei oleks tõbine, oleks tööl ja ikka ei teeks mitte midagi. Nii et selles mõttes võib rahumeeli terrassil istuda ja linnulaulu kuulata. Mõned tulbid on lahti läinud (sortidest ei tea midagi), viimased võrkiirised ja krookused õitsevad ja see üks tegelane peaks vist pushkiinia olema, arvasin, et nad ei läinud kasvama, aga nüüd, kaks aastat peale istutamist äkki õitsevad.

Maja ümber on sel aastaajal tegelikult imeilus, sellest ei saa tegelikult pilti teha, kõike on liiga palju. Aasad on täis lõosilmi, kuldtähti ja sillasid, varjulisemates kohtades õitsevad veel sinililled ja ülased, isegi lumikellukesi on veel. Tõeline looduse enese rajatud hiiglaslik lillepeenar.

Pärispeenardesse ei taha ausalt öeldes üldse vaadata, sest seal laiutavad juba naadid, võililled ja vereurmarohi. Nii et kui aus olla, siis peaks juba rohima hakkama, aga selleks olen veel liiga sültjas olekus. Las kasvavad veel natuke.
Sarastro taimed on külma aja kasvuhoones uhkelt üle elanud ja kasvavad reipalt suuremaks. Eile saabus ka Aiasõbra põõsapakk, mis peale lahtipakkimist kah esialgu kasvukasse läks. Sellega seoses ka küsimus targematele, tellisin endale kolm mändi, millest tulevikus peaksid saama suured puud, näiteks pisarmänd võib kasvada väidetavalt kuni 50-meetriseks (siin poolsaarel küll kindlasti mitte, aga ilmselt ei ela ma piisavalt vanaks, et selles veenduda...), aga praegu on sellised imepisikestes P9 pottides armsad tutsakad. Ilmselt peaksin ma nad esialgu suurematesse pottidesse istutama, sest tulevases kasvukohas lämmataks neid hein ja teised taimed. Äkki oskab keegi nõu anda.
Roosidest ei saa ka veel täit sotti, üha rohkem on neid, mis siiski pungi näitavad. Kõige rohkem kahju tunduvat olevat saanud vanad põõsasroosid, aga nende varred on jälle nii puitunud,et raske on midagi arvata. Ehk nagu targad aednikud on öelnud, et enne jaanipäeva ei tasu midagi välja kaevama hakata.
Ja tegelikult on nii  karmi talve kohta kahjustusi niigi vähe, isegi veigelad ja tulbipuu on täie tervise juures. Jukkad ja tamarisk samuti.
Oehh...ehk tuleb vähemalt pühapäevaks kaks grammi jõudu tagasi.

Tänaseid tegemisi

Niisiis, puhkusereis läks aia taha. Askeldasin õues. Kasvuhoone on tänu küünaldele seest tahmane nagu korsten, vedasin sinna pisikese elektriradika, kui asi peaks hulluks minema. Täna hommikul igatahes akna taga tuiskas.
Tegin lõpuks Sarastrost saadud taimede inventuuri. Kuna arvet ega saatelehte välja ei ilmunudki, sai võrrelda ainult tellimusega. Mõned asjad olid puudu ja üks üle, indigolupiine oli kaks tükki. Ühest taimest saan arvatavasti siis teada, mis ta on, kui ta suureks kasvab, sest silti ei olnud. Ja pakkija oli eelmises elus ilmselt arst olnud, sest ladinakeelseid taimenimetusi andis deshifreerida...hullemad kui mõni retsept.
Tegin mõned kastikülvid, tsinniad, lavendel, riitsinus, sidrunväändik, seahernes, ängislill. Tänapäeva taimepakid on ikka haledaks läinud, ühest riitsinuseseemne pakist leidsin kaks seemet...tea, kas oli mõtet nii palju paberit raisata.
Lõikasin roose, maapealsed osad on kõvasti pihta saanud ja naljakal kombel kõige rohkem just vanad olijad - Astrid Lindgren, John Clare. Eelmisel aastal ostetud roosidel pole häda midagi. Siiski tundub, et kahjustused on maa peal ja maa-alused osad terved. Küll nad uued võsud kasvatavad.
Kuigi päike paistis, oli tuul tugev ja jäine, paigal istuda eriti ei tahtnud. See-eest kuivas pesu kiiresti.
Aiataimedest on õitsele puhkenud danfordi iirised. Ja metsaalune on sinililli tihkelt täis. Sillad veel päris lahti pole. 

"Rehvid" Austriast

Üleeile lõuna paiku helistas kena naishääl. Teile on rahvusvaheline kullerpakk. Igaks juhuks kontrollisin, kas Austriast (muud mu teadaolevalt saabumas ei ole). Jah, Austriast, kas võime homme ära tuua, autojuht helistab ette. No ikka võib.
Eile siis juba autojuht helistabki, juhendan teda, kuis kohale sõita, kõõlun aknal, kui taas telefon helisemas ja sama jutt, tere, siin Itella transport, teile on rahvusvaheline kullerpakk. Mina vastu, et jah, tean, autojuht juba helistas. Ei, ütleb kena seekord kena noormees, see on teine pakk.

Mina siis täielikus hämmingus küsima, et mis seal pakis siis on, meesterahvas krõbistab paberitega ja ütleb, et rehvid. Mina...ääää... ma rehve küll tellinud pole. Lubatakse asja uurida. Tunnikese pärast, kui esimene pakk juba käes, helistatakse uuesti, et ikka on teine pakk veel, mis tuleb järgmisel päeval.
Mõlemad pakid siis siiski Sarastro püsikud, miks nad kahe eri pakiga ja eri aegadel saabusid, teab ainult tuul.
Nüüdseks mõlemad pakid lahti pakitud, üllataval kombel kõik taimed pottides, mitte paljasjuursed. Üks töö vähem teha. Kahenädalasest teelolekust muidugi vähe räsitud, aga juba peale vannis jootmist hakkasid lehti kikitama. Kaktusi ma lahti ei pakkinudki, lähevad homme postiga edasi. Ainult üks oli pakendist lahti pudenenud ja ühe kõrva kaotanud, mille tulevase omaniku loal endale jätsin. Tänutäheks lõi ta mulle hambad, vabandust, okkad muidugi kätte kah. Ja tunni ajaga läks mädanema, mürgine elukas sihuke.

Nüüdseks saabunud tegelased kasvuhoone ülemistel riiulitel ja kasvuhoone ise näeb välja nagu eriliselt uhke aiakaunistus, sest sees põlevad suured õueküünlad. Ööseks lubab külmakraade, katteloori ma oma majapidamisest ei leidnud (pole ime, ma pole iialgi ühtki taime katnud), sõbra soovitus maasse kaevata ka ei sobinud, sest ma ei saanud kasvuhoone põhjas olevat kolmekordset kangast lihtsalt kätte ja mulda mul kasvukas tegelikult polegi. Palvetame aiajumala poole ja loodame kõige paremat. Praegu on kraadiklaas veel plussis ja kolmest suurest küünlast oli kasvuhoones juba siis soojem, kui ma sealt ära tulin. Mingil moel see putka ikka sooja peab. Ja loodetavasti ei kustuta kusagil ringi hulkuv Lepatriinu küünlaid ära, kui koju jõuab.

Kukupaile ka aitäh, metsiku tulbi sibulad jõudsid ka täna minuni.

Arve aga mul siiamaani maksmata, sest ettemaksu ei tahetud, ja pakiga kaasas oli vaid koopia minu enda meilist, millele oli pastakaga peale kirjutatud makstav summa ja see, et IBAN-koodi leiab koduleheküljelt. Kahjuks sellest ülekande tegemiseks ei piisanud ja õhtune panga klienditugi mind ka aidata ei osanud. Paluti homme uuesti helistada. Eks siis homme uuesti.
Õhtupoolik on kulunud katsetele omaenda ladinakeelsete taimenimedega meili uuesti eesti keelde tõlkida ja arusaamisele, mida ma nüüd siis õieti sain. Lisaks põnevatele sinililledele (marmormustrilistele, roosadele, oranzidele) ja mitut sorti maikellukestele ja koguni kahte sorti upsujuurele (või on need liigid, pardon my French...)!!! olen suutnud veel üht-teist põnevat kokku hamsterdada. Millele ma kõigepealt pean pihta saama, mida ma selle tellimise juures üldse mõtlesin.
A homme kulleriga edasi saadetavate kaktuste peale olen kergelt kade. Nii palju kui ma pakendi serva vahelt piilusin, ikka kenad pontsakad mitme kõrvaga poisid, mitte mingi haledad viilukad. Kui ma kunagi välja mõtlen, kuhu oma aias veel kaktusi istutada (see pagana compressa on kogu sobiva ruumi enda alla matnud), tellin endale ka.

Kuidas ma Bauhausis käisin

Küllap topiti see hiiglaslik reklaamitapeet iga kilulinlase ja linnataguse postkasti, isegi meile koju tuli. Muidu püsib meie postkast eriti viimasel ajal kenasti reklaamivaba.
Mõni asi oli päris isuäratava hinnaga. Mõni selline, mida meie kaubanduses varem nagu liikvelgi pole olnud.
Avamiseks sellegipoolest kohale ei läinud, isegi avamispäevaks mitte, ma lausa vihkan sellist masside kogunemist. Nädalavahetusel kah vabatahtlikult linna ei tule. Esmaspäeviti tavaliselt palju kirjatööd. Täna siis, pakkumiste viimasel päeval oli nagunii Lasnamäe kanti asja ja sai väike haak tehtud.
Oleks võinud ka tegemata jätta, sest rahval on raha nagu raba, enamjagu asju, mille vaatamise endale reklaamilehest kirja olin pannud, olid lihtlabasel kombel otsa saanud.
Kuna parasjagu midagi ei ehita ega kavatse ehitama hakata, sai ehitusepoolest väga pealiskaudne pilk üle lastud. Vibroplaat, mille endale soetanud oleksin, oli otsas. Treppredel kah. Silma jäid suures valikus põnevad iseehitajate pulgad ja profiilid, millest igasuguseid eripäraseid asju kokku oli pandud, aiapiiretest linnumajadeni. Sepisrauast suht odavad trepipiirded. Aga kuna ma olen suurema osa oma elust nagunii pidanud s***st saia tegema, seejuures saia kvaliteediga üldse mitte rahul olles, siis ma väga ei süvenenud. Ma ei ole kohe mitte üks nõks ise hammaste parandamise lainel ja midagi pole teha.
Valgustid olid kallimad kui mujal, aga suures valikus ja suht odava hinnaga olid seni meie kaubanduses pea olematud pistikupesad aeda (sellised, mida saab piigiga maasse torgata). Enda omad ma vist tellisin nüüdseks pankrotti läinud Quelle kataloogist, kui õieti mäletan.
Kellel suures koguses kotimulda vaja, soovitan minna, sest muld oli tõesti odavam kui mujal. Väetiseriiulit ma see-eest ei leidnudki ja aiatööriistade valik oli ka kurvakene.
A võib-olla oli pood suures avamistuhinas lihtsalt tühjaks ostetud.
Suurelt reklaamitud võõrasemaamplid olid igatahes nii tillukesed ja haledad, et ostuhimu ei tekkinud. Parem ostan taimed ja istutan ise, amplipotte vedeleb eelmistest aastatest veel hulganisti kuuri all.
Mõni hea ost sai ikka ka, ammuotsitud elektritarbimise mõõdik pistikupessa (ma tahan ikka juba ammu teada, kui palju meie soojaveeboiler igakuisest elektriarvest hammustab)  ja selline lulla, mis näitab kuskohas juhtmed seina sees on. Meie projektita majas äärmiselt tarvilik jupstük.

Aprilli teine pühapäev

Mõtlesin küll, et ei kirjuta täna mitte kui midagi. Seda enam, et isegi istumine on liiga raske, taguots valutab. . Püstiseismisest on targem isegi mitte mõelda. Lepatriinu oigab praegu köögis, et oli see talv, mis oli, aga nüüd peab vist küll linna kolima. Ise teab, mina teda õue ei ajanud, ise läks.
Ma´p saa üldse aru, sellise lumelükkamismaratoni järel peaks ju füüsiline vorm hea olema. Aga ega ikka ei ole küll. Pigem on tunne, et võhm on täielikult otsas, mitte midagi ei jaksa.
Aga ega sellise päikesepaistega toas ikka istuda ei raatsinud ja igasugused aiatööriistad kleepusid lausa iseenesest näppude külge. Lubasin endale küll iga tunni aja tagant, et ma ei tee rohkem mitte midagi...aga ikkagi avastasin end natukese aja tagant rehavarre küljest, Isiksuse kahestumine ilmselt.
Hommikul esimese asjana koristasin ära oma sinise suksu. Esimesena sellepärast, et muidu oleksin kindlasti leidnud umbes kuussada ettekäänet seda edasi lükata, sest auto koristamine ei kuulu mu lemmikstegevuste hulka. . Lumise talve ja vähese linnasviibimise tõttu polnudki eriti must ja kole. On hullem olnud.
Siis pesin puhtaks viis põhjapoolset akent. Päris külm hakkas, varjus oli ainult viis soojakraadi.
Rookisin puhtaks kaks eile tegemata jäänud peenart, pojengid ja iirised. Lugesin aediiristele sõnad peale, et kui nad ka sel aastal õitseda ei suvatse ja jälle ainult lehti ja käsivarrejämedusi risoome kasvatavad, siis kaevan nad sügisel välja ja kingin ära. Kuigi ma nende sortidest ja värvidest ei tea midagi, ostetud ajal, millal ma siltide alleshoidmist veel vajalikuks ei pidanud. Ning nagu öeldud, õitsemas ma neid viie aiasoldud aasta jooksul pole näinud.
Roosid tunduvad olevat talve edukalt üle elanud, veigelatest on raske midagi arvata. Eriti hea meel on selle üle, et täiesti tervelt on sellest karmist talvest välja tulnud külmaõrnad tamarisk ja tulbipuu, viimase ostmisel pidin peaaegu allkirja andma, et olen teadlik, et ei pruugi Eesti talvele vastu pidada.Nüüd on kaks talve vastu pidanud ja kasvatab suuri pungi.
Uhkelt on vastu pidanud ka pottidesse jäänud jukkad. Mul jooksis sügisel mõistus täiesti kokku ja ma ei suutnudki välja mõelda, kuhu need Nurga hooaja lõpumüügist hamsterdatud tegelased istutada. Nii nad pottidega peenraserva ununesidki ja nagu näha, on täiesti tervise juures.

Tegelikult saab alles nüüd aru, kui palju seda lund oli. Kui väljasulanud asjade kõrgust vaadata. Sellel roosipeenras seisval tibil paistis ainult peanupp lumest välja (sellest, et väidetavalt ilmastikukindlalt kujult koorub latakatena värvi, ei taha ma üldse rääkida).

Lõpuks rookisin veel pärnade alt lehti ja oksasodi. Kuni lõpuks ei saanud enam aru, kas ma rehitsen või kasutan reha toetumiseks. Kui selle puudealuse kunagi korda saab, tuleb sellest imeilus koht. Praegu tunnevad end seal hästi Deialt saadud metspipar ja Muhediku karulauk. Ning selline isetekkinud lumikellukesepeenar.

Tolku oli ka Lepatriinu kraavihallitööst, tee pealt on vesi enamuses minema voolanud ja üle nädala aja pääseb meile isegi jalgsi :).
Ning hoolimata valutavatest lihastest on väga mõnus tunne.

Hakkab looma...

Tänane päikeseline päev oli imeline. Suurem sodi sai peenardelt ära koristatud. Igasugused ninad (pojengid, iirised, tulbid jne.) päikese poole aidatud. Nüüd valutavad muidugi ristluud ja tagumik pehme maa peal käru lükkamisest ja kummardamisest. Loodetavasti saun aitab.
Esimesed sinililled tegid silmad lahti, esimesed kollased ülased ka.
Aiataimedest õitseb esimesena täies ilus võrkjas iiris (Iris reticulata) Katharina Hodkin.

Mutid pole kahjuks ära uppunud, vaid üles künkale meie aeda kolinud. Ega loom loll ole. Loodetavasti aitab selline mutilõks, ta sai eelmisel aastal kaks tükki kätte.  Pildil näeb väga nunnu välja ja ega ta ongi loomult kaisukoer. Omade jaoks, võõrastele ei soovitaks.

Ja nüüd sauna lihaseid tohterdama.

Veeuputuse kuues päev

Vesi on hakanud mõnevõrra alanema. Tee peal on üksikuid kuivi kohti. Kõige sügavam on endiselt otse meie künka juures. Kuna naabrinaine käib hommikuti samasuguse jeebiga küngaste otsast põnglasi kokku noppimas ja koolibussi peale viimas, riskisin ka mina lõpuks Hondaga sellest järvest läbi sõita. Lisaks oli meil täna kohe hädasti vaja eri aegadel ja eri suundades liigelda, ühe autoga ei saanud kohe kuidagi.
Tulpidel ja nartsissidel on ninad päris korralikult mullast väljas. Sinililli ei ole veel (eelmisel aastal olid 1.aprillil), millestki muust rääkimata. Rooside ja muude asjanduste külmakahjustustest ei saa veel aru. Oksad tunduvad olevat painduvad, ei ole kuivanud ega murdu. Pungad aga alles nii imetillukesed, et pole õieti nähagi.
Aga see on suhteliselt tavaline, et poolsaarel jääme me kevadega kaks nädalat maha isegi kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvast Tallinnast. Sel aastal tänu jääs olnud merele ilmselt veelgi rohkem.

Elu saarel. Neljas päev.

Loen siin teiste blogisid ja hakkab tunduma, et see paganama Klooga polügoon on meid kuskile teisele laiuskraadile põrutanud. Teistel on sinililled ja sillad ja muud taimeninad mullast välja uppimas, meil vaid omaenese külmetavad ninad ja hetketemperatuur õues täpselt 0,0 kraadi. Künka otsas veel laiutav lumekiht vaid üksikute paljakssulanud laigukestega. Ainuke käidav koht majaesine sillutis, mis väga õigel ajal maha pandud sai.
Ümber künka laiuvas järve veetase oli õhtuks hommikuga võrreldes vist? kröömikese alanenud, see-eest oli järv kõvasti laiemaks muutunud ja ulatub nüüd meie künkaalusest maanteeni, kõik 300 meetrit teed on veega kaetud, mis kohati isegi suure auto astmelaudadeni ulatumas. Täna polnud tahtmist enam isegi sügavust mõõta, ilm oli nii vastikult külm. Ja seda va lumesulamismaterjali on siin künka otsas alles küll ja veel.
Njah,kuigi mu pangaarve iga kuu lõpus luksatab, kui Lumehelbekese liising maha läheb (ja veel aastajagu ja veel 3,6 tuhat krooni aastakindlustust, mis just täna ära maksta tuli), on esimene aasta tõestanud, et hiidrehvidega maasturi soetamine oli õige tegu, mingi teise autoga me üldse koju ja kodunt välja ei pääseks. Nii minu kui Lepatriinu tavapärased töölkäimise autod on garaazipuhkusel juba mitmendat päeva. Natuke muidugi häirib, kesklinna eriti Helbekesega ei kipu, kuna see sinder vajab parkimiseks ikka päris palju ruumi, vähemalt poolteist järjestikust parkimiskohta ja piisavalt väljakeeramisruumi pealekauba.
Jalgsi bussi peale minemisest pole kah mõtet unistada, nii kõrge säärega kummikuid meie kaubandusvõrgus pole, me lausa otsisime. Kalamehesaabaste eest küsiti Laagri Maksimarketi juures olevas kummikupoes ligi 500 krooni ja seda sai kalliks peetud - senise kogemuse põhjal läheb neid vaja kord viie aasta jooksul, viimane selline uputus oli 2005.a. jaanuaritormi ajal ja enne seda vist 1998, kui ma õieti mäletan.
Meil siin künka otsas pole vähemalt majas sees viga, aga naabrite keldrites töötavad pumbad ööpäevaringselt. Naabrinaine oli lihtsalt keldritrepil istunud ja südamest nutnud, sest midagi muud enam pihta hakata ei olnud.
Nüüd on vähemalt selge, miks vanaaja inimesed meie talu südame sellisesse kohta ehitasid (ja mitte alla maanteele lähemale).
Selline see loodus paraku on.
On, mida järgmistel aastatel mäletada.

Vesiroosid vannitoas ja lõuna lumes

Enne, kui rääkida vesiroosidest, peaks tegelikult rääkima basseinist. Mis, nagu enamik meie õuel olevaid aiakujunduslikke elemente, tekkis planeerimatult ja sattus sinna kohta, kuhu sattus. Veesilmad aias meeldivad mulle tegelikult väga ja kunagi tahaksin veel mõnda, enne aga peab olemasolevaga kuidagi hakkama saama. Konkreetsele asukohale sai bassein seetõttu, et enne oli sel kohal jurakas saarekänd. Kui traktor selle lõpuks kõigi juurte ja juurte vahel olnud kivimürakatega välja sikutas, jäi maa sisse meetrise diameetriga ja ligi pooleteise meetri sügavune auk. Kuna keegi ei suutnud välja mõelda, millega seda auku täita, jäigi üle auk hoopis suuremaks kaevata. Edasise suhtes läksin tollase elukaaslasega raginal vastuollu. Tema tahtis sellist basseini, kuhu ka sisse hüpata saab, mina sellist, kuhu purskkaev panna ja taimi istutada. Esialgne võit jäi temale ja nii saigi õuele betoonist vannilaadne jubedus, ligi neli meetrit pikk, üle meetri lai ja üle meetri sügav. Kohe esimesel aastal selgus, et selles savimaasse rajatud betoonaugus ei lähe vesi soojaks ka mitte kõige palavamatel suvepäevadel, seega oli ujumisbasseini mõte juba algusest lootusetu. Purskkaevu ma siiski sain.
Veel paar aastat sai otsekui inertsist püütud kõikvõimalike kemikaalide abil vett puhtana hoida, aga paraku oli nii, et kui mina seda ei teinud, ei teinud ka keegi teine. Lepatriinu rassis veel eelmisel kevadel seda basseinijurakat pesta, aga kuna äravoolu ja tühjakslaskmise võimalust ei ole, on praeguseks tulemus jälle päris õudne. Lisaks selgus juba eelmisel aastal, et kusagil on betooni sees ilmselt külmast põhjustatud praod ja veepind jääb ligi pool meetrit servast allapoole. Ühesõnaga, ei midagi ilusat.

Juba eelmisel aastal mõtlesin, et basseinist peaks siiski tegema tiigi ja lõpetama selle keemiaga mängimise. No ja kui mul eile Horteses sellised iludused ette jäid...

Praeguseks on vastavalt saadud soovitusele vesiroosid pakenditest välja võetud ja vannitoas ämbris, kus nad siis peavad seni hakkama saama, kuni ilmad lubavad basseiniga tegelema hakata.

Hommikul paistis siinkandis päike ja suutsime isegi esimese õuelõuna terrassil süüa, kuigi toit jahtus kiiresti ja joped olid loomulikult seljas. Õuel liikuda veel eriti ei saa, sest lumi ulatub endiselt üle saapaserva,ainult maja lõunaküljel on paarimeetrine paljakssulanud ala. Need roosid, millele mul õnnestus ligi pääseda, tunduvad hinges olevat, ei suuri külmakahjustusi ega hallitust. Roosid jätsin teatavasti täiesti katmata, ainult muldasin korralikult. Murdunud oksi on palju, aga nendega ei hakanud täna jändama, sest pole kuhugi panna, lõkkeplatsi juurde veel ei pääse. Kaktus on kõvasti kannatada saanud, aga mitte külma, vaid selle otsas trampinud ehitusmeeste tõttu. Torkasin äramurtud liistakad otsapidi mulda, kui ellu jäävad, saab ära jagada.
Hommikul parandasin ära ka kasvuhoone, sellel polnud küll talvekahjustustega pistmist, aga need klambrinikatsid ei hoidnud juba sügistuultes katuseplaate kinni ja minemalennanud plaadid sai lihtsalt sisse tõstetud. Nüüd panin lisaks klambritele veel hoolega silikooni, eks näis, kas jäävad paigale.
Leidsin kolm pisikest lumikellukest ja ühe täiesti ärkvel ja elusa vihmaussi.
Istutasin pottidesse kaks Hortesest näppu jäänud pinnakatteroosi istikut, Red Fairy ja Sea Foam. Kasvuhoonesse siiski neid jätta ei julgenud, praegu on väljas vaid kolm plusskraadi.

Seemned vol.2

Pikk talv ja kevadeigatsus on mu ilmselt peast lõplikult sassi ajanud, igatahes olen endale viimase paari nädala jooksul suutnud veel seemneid soetada. Kõigepealt Seemnemaailma tellimus, mille puhul muutis mind karvaseks asjaolu, et pakenditel puudus igasugune eestikeelne teave. Esiteks, kas meil keeleseadus enam ei kehti? Teiseks, mu aiandusalane vene keel on nullilähedane ükskõik mitme palli süsteemis. Nende kodulehel on küll põhjalik info olemas, aga arvutiga ma tavaliselt aeda ei roni. See-eest seemned on põnevad:
Seitse sorti saialilli, lisaks tavapärastele värvidele veel valged, punased, roosad ja rohelised.
Veel kuus sorti peiulilli.
Neli sorti dekoratiivkapsast - hea pottides kasvatada, meeldib küll jubedalt tigudele, aga sügisel on väga ilus kuni hiliste külmadeni.
Kolm sorti pruudisõlge.
Kaks astrite segu.
Püsikud: südajas aktiniidia, ängislill ja laialehine seahernes.
Nagu sellest poleks veel piisanud, jäi mul täna veel Horteses igasuguseid pakke näppu, peamiselt püsikuid: kaukaasia tähtpea, missuuri kuningakepp, mets-lõosilm (valge, roosa ja sinise segu), püsiklina, mugul-askleepias ja kukesaba.
Suvikutest ainult basiilik, mingi põnevate punaste õitega sort (nagunii ma kodus basiilikut toidu sisse panna ei või, vingumist kõik kohad täis...) ja riitsinus, mis, kui kasvama suvatseb minna, on lõpmata ilus.
Nüüd peaks endale vist käratama, et käpad seemneriiulitest ja kodulehekülgedest eemale. Kui need asjad peaksid kasvama minema, siis peenraid nende jaoks nagunii ei ole. Aga eks siis on vähemalt midagi sõpradele ära jagada :).

Näpud mullaseks!

Millega keegi märtsi viimasel nädalavahetusel tegeleb, mina istutasin näiteks puid ümber. Tõsi küll, mitte õues vaid toas. Magamistoas.
Magamistoas ei olevat küll hea üldse taimi hoida, aga kuna tegemist on suhteliselt suure ruumiga, üle 30m2, siis mõned taimed mul seal siiski on ja siiamaani pole nad kogu hapnikku nahka pistnud. Uued potid ja uue mulla said täna siis:
Sokotra tarasarik (Polyscias scutellaria)
Ääris-draakonipuu (Dracaena marginata)
Lõhnav draakonipuu (Dracaena flagrans)
Käänd-noliina (Beaucarnea recurvata) muidugi mingi puu ei ole, aga ümberistutamist vajas seekord temagi, sest oli endale kolm jõmpsikat kasvatanud ja pott juuri paksult täis. Nii et nüüd on mul neli käänd-noliinat, millest ma kolm heameelega ära jagaksin. On soovijaid?
Ühesõnaga põrand mulda täis ja ise veel sealjuures õnnelik. Loodetavasti taimed kah.

Ajalooline hetk

Linnaelanikud naeravad end selle peale muidugi poolsurnuks, aga võrreldes sellega, et veel kaks tundi tagasi olid need näitajad vastavalt 0,23 ja 0,07, on edasminek märgatav. Nüüd õnnestub isegi mõne kaasblogija juutuubi linki või slaidirida ehk vaadata.
Kuidas see siis teoks sai...eks ikka läbi otsese väljapressimise. Eesti suurim sideettevõte tahab kangesti meie ettevõtet tagasi oma kliendiks saada ja me esitasime lisatingimusi. Ja saigi Wimax ka meie kodusse.

Kevade tulemine

Kevad tuli meil sel aastal mürtsuga. Laupäeval kella kahe paiku rebis teise korruse räästast alla sadanud jäähunnik küljest majaesise ukse varikatuse ja lahutas selle sekundi murdosa jooksul tükkideks - katuseplaat koos plekiga eraldi, kaks jämedast vinkelrauast kronsteini eraldi ja õu kümnesentimeetriseid kruvisid täis. Jääkamakaid jatkus ka igale poole.
Jääb üle kõrgemaid jõudusid tänada, et ühtegi inimest, koera ega kassi ei sattunud sel hetkel väljas olema. Lepatriinu jõudis poest koju vist vähem kui viis minutit hiljem, olin juba jope selga saanud, et minna vaatama, mis tegelikult juhtus, aga välja polnud veel jõudnud.
Sein jäi ka enam-vähem terveks, ühest voodrilauast on natuke tükke väljas.

Vaatasin eelmise aasta blogist, et 21.märtsil olid lumikellukesed väljas. Sel aastal pole isegi sellist kohta veel näha, kus mingi lilleke nina välja võiks pista. Maja lõunaküljel hakkavad kääbus-mägimändide ladvad välja paistma, aga maapinnani on veel tükk maad sulada. Kuigi hanged on kõvasti kahanenud, basseini juures seisvast kusagil 75cm kõrgusest haigrukujust ei paistnud vahepeal midagi, siis hakkas paistma pea koos nokaga ja nüüdseks on keregi nähtaval. Välja on ilmunud grill ja aiamööbel. Nendeni pääsemiseks ilmselt läheb veel aega.

Üleeile sai Lepatriinu sünnipäeva peetud ja eile laiseldud. Poolest päevast sadas ladinal vihma, mis hilisõhtul lörtsiks muutus. Kuna selg ja õlavööde on juba paar nädalat paraneda saanud, suutsin täna hommikul värsket lumekihti lausa positiivse pilguga vaadata, päike paistis ja ilus oli. Ning ilmateadet vaadates võis eeldada, et sulab ise ära, pole vaja lumelabidat käppida. Hómmikune temperatuur -3,3 kraadi lubas päevapoole plusspoolele pöörduda.

Sama olid paraku mõelnud ka ilmselt need tüübid, kes maanteedel libedusetõrjet teevad, et küll sulab ise ära. Igatahes mööda sellist kiilasjääd ma veel sel aastal pole pidanud tööle sõitma, päris vastik oli. Ilmselt on teehoolduse eelarved täielikult lõhki ja raha otsas.

Palju õnne, Lepatriinu!

Aed aknalaual

Ega mul neid valgusküllaseid aknalaudu eriti palju pole. Esimese korruse aknalaudadest ühel resideerib mu hiigelaaloe koos talve üle elanud loorberipuuga ja sinna ei mahu rohkem midagi. Teine näeb hetkel välja selline:
Esiplaanil siis vasakult seemnest külvatud kress-salat ja lehtsalat, juba ninad roheliseks saanud tippsibulad ja tärkamisjärgus till. Paremal ajatatuna poest ostetud Iris reticulata Harmony, mis jõudis juba ära õitseda, nartsiss Tete-a-tete, mis täna hommikul esimesed õied avas ja puhkemisjärgus tulp Freeman. Lilled leiavad hiljem koha aias, aga praegu pakuvad hingerõõmu arvuti kõrval.
Purualgajana tegin seemnest istutamisel alati selle vea, et ei taibanud mulda korralikult kinni suruda. Nüüd kastan mulla enne seemnete panekut korralikult läbi, surun hoolega kinni, riputan seemned näpuotsast peale ja siis sipsutan veelkord kerge mullakihi peale, seda viimast enam ei kasta. Ka tõusmete kastmine on omaette probleem, targad soovitavad isegi algul ainult pritsida, et õrnu taimehakatisi mitte kahjustada. Kuna mina pole suutnud välja mõelda, kuidas toas pritsida nii, et mitte rikkuda täispuidust aknalaudu ja mööblit, siis ma siiski kastan, aga hästi ettevaatlikult poti servast.
Valgust on aga ikkagi vähe, tõusmed venivad pikaks.
Tagaplaanil on aga aknalaua püsielanikud, kuukingad ja kaktused.

Postituvi aga tõi eile pakiga kolm imeilusat raamatut, Elle Ahse "Iiris" ja Aarne Kähri "Kevadlilled" ja "Päevaliilia". Iirisekasvatajat minust ei saa, mu enda aediirised on neli aastat ainult lehti kasvatanud (raamatust loetu põhjal kahtlustan, et meie muld on liiga aluseline, ükski hapulemb ei pea siin vastu), kuigi jah, siberlased meeldivad mulle järjest enam ja pole välistatud, et ma endale neid ka hankima hakkan. Pildid olid küll imeilusad. Kevadlillede raamatust sain nii mõndagi enda jaoks üllatavat teada näiteks sinilillede kohta ja ega ma sedagi teadnud, et võililli on üle saja liigi. Päevaliilia-raamat on veel avamata. Koht päevaliiliate peenra jaoks on mu peas planeeritud, näis, millal lumi sealt pealt lõpuks ära sulab ja enne, kui peenar valmis, ei soeta ma sinna mingeid taimi. Aitab Sarastro tellimusest ja Aiasõbrast sai songermaale ka puid-põõsaid tellitud, neid ma küll ei viitsi mööda Euroopat taga ajada. Kõigepealt aga on mulda ja turvast vaja. Ühesõnaga, nagu alati - enne kui midagi teha, on vaja ära teha midagi muud.

Teine postituvi aga tõi Apollo internetipoest kastitäie muud lugemist, nii et las see talv kesta. Natuke on küll rahutust hinges ja tahaks õue, aga kannatab ära. Terve järgmise nädala jooksul lubab ilmateade veel tõsiseid külmakraade ja lumesadugi.

Suured aiad, väikesed aiad

Mitte kunagi pole keegi rahul. Ei need, kelle krunt liiga väike,ega ka need, kellel liiga suur. Kui osadel pole enam ruumi, kuhu istutada, siis minul on järjekordselt tunne, et ükskõik mida ma ka ei istutaks, ikka näeb ta krundil välja nii, nagu oleks sinna juhuslikult lennuki pealt pudenenud.Krattisin Maa-ameti serverist ortofoto ja joonistasin natuke. Kollane joon on krundi piir. Roosaga ümbritsetud see ala, mida me meeleheitlikult ikka vähemalt niita püüame - kuna tegemist on täieliku kivikangruga, kus praktiliselt mitte kusagil sirgelt niita ei saa, siis võtab sellegi niitmine vähemalt kaheksa tundi aega. Maastikuplaneerimisest pole suurt tolku, sügisesese võsavõtmise käigus sai proovitud mõnda väiksemat kivi nihutada, aga selle asemele oleks siis sellistes kogustes mulda vaja, et see kujuneks elutööks. Pealegi mulle need rändrahnud meeldivad ja kogu krundi siledakslükkamine rikuks kogu loodusliku miljöö.
Kollasega viirutatud alad on need, kust sai sügisel võsa hävitatud. Ma pole kindel, et mu vastu veel sellepärast keegi väärteomenetlust ei algata, sest nagu kuu aega tagasi selgus, elame me valla detailplaneeringu järgi tiheasustusalal. Pildi pealt on ju näha ka, kui hirmtihe asustus meil on...lähema naabri väravasse üle saja meetri.
Sinisega viirutatud alad on kevadeti vee all ja kui praegust lumeuputust vaadata, siis jäävad sel aastal vee alla vist kogu suveks. Kunagised vee äravoolukraavid kasvasid umbe juba nõukaajal ja midagi eriti teha ei saa, sest meie krundi ja lähima maanteetruubi vahele jääb kakssada meetrit üle võõra krundi, mis on juba viiendat aastat müügis ja kuhu omanikud isegi jalga pole tõstnud. Rääkimata sellest, et keegi seda isegi buumi osta tahtnud oleks.
Hall ala on lihtsalt võsa ja võsastunud mets. Poolsoine pealekauba. Sääskedele väga meeldib.
Tavaliselt käibki istutamine nii, et ma käin põõsaga mööda krunti ringi ja püüan kuhugi auku sisse saada. Esimesel kolmel juhul üldiselt ei saa, sest kümnesentrimeetrise mätta all lesib järjekordne mitmetonnine rändrahn, mille olemasolu maapinnalt isegi mitte ei aima. Lugesin kusagilt blogist, kui suurt auku oleks mustika jaoks vaja - no sellise augu saaks meil maasse ainult dünamiidi abiga.
Tumelillaga värvisin ala, mille kordategemine mulle küll meeldiks, aga minust jääb vist tegemata. Õigemini on juba korra proovitud, aga kasvas paari aastaga uuesti võssa, seal on veel rohkem kive kui õue peal ja traktor lihtsalt ei mahu igale poole vahele.
Lepa- ja toomingavõsa ei sega kivid see-eest põrmugi.
Oehh.
Vahel oleks päris tore, kui oleks kena pisike mõnesajaruutmeetrine ridamaja aed. Seda suudaks vähemalt korras hoida.

Miinus kolmteist

...näitas kraadiklaas köögiakna taga, kui ma hommikul kell pool üheksa trepist alla tulin. Accuweatheri pikk ilmateade lubab järgmisel nädalal natuke sula, siis järgmisel nädalalõpul taas mitu päeva järjest kuni -11 ja ülejärgmise nädala algul veel lund kah. Iseasi, kui tõsiselt nii pikaajalist ilmateadet võtta saab.
Ei taha see talv järele anda.
Aga pole viga. Sees on soe, pliidi all pahiseb tuli, ime küll, aga me vist ikka tuleme puudega välja. Kõht on praemuna ja peekonit mõnusalt täis ja kohvitass lõhnab käeulatuses. Valgus akna taga on vägagi kevadine, kuigi päikest otseselt ei paista.
Loodetavasti saavad täna pottidesse eile Hortesest ostetud tilli- ja salatiseemned ning tippsibulad, väetatud orhideed ja muud toataimed. Kui õues midagi teha ei saa, siis teeme toas.
Vähemalt lund ei pea täna kühveldama :), saab natuke selga kosutada.

No suur tänu...

...nendele jõududele, kes täna jälle seda kena valget asjandust 15 sentimeetrit maha puistasid ja lubavad läbi ilmateadustuse sama tegevusega jätkata ka kahel lähemal päeval. Inglaste pikk ilmateade lubab sula alles järgmise nädala algul, vahelduseks rõõmustatakse nädalavahetuse öödel ka 15 külmakraadiga. Nii armas.
Nojah, oleks selliseid vihmaseid nädalavahetusi nagu viimane, veel olnud, oleks ju võinud juhtuda, et selg ja käed ei valutagi enam vahetpidamata. Ja siis oleks kevadel jälle tekkinud hirmus kihu hakata auke kaevama ja neisse midagi istutama.
Praegu, kui ma peale kaht tundi lumelükkamist jaksasin suure surmaga teisele korrusele dushi alla roomata, tekitab isegi labidasarnase eseme vari minus vastupandamatut tahtmist kuskile teise riiki põgeneda. Suveunistus aga on aianduse asemel pigem kusagil terrassil lösutada ja raamatut lugeda.
See-eest jõudis Ameerika Autos lõpuks terveks ravitud Lumehelbeke täna õnnelikult koju ja peab mainima, et neliveo, lukus diferentsiaali ja laiade rehvidega oli äraütlemata mõnus mööda libedat maanteed tuisata, isegi sellist tunnet ei tekkinud, et kuhugi kisuks. Bensiinikulu ma omaenese vaimse tervise huvides igaks juhuks ei vaadanud ja pidurdama hakkasin seda kahte ja poolt tonni igaks juhuks pea kilomeeter enne õiget teeotsa. Muidu oli mõnus ja kui raatsiks selle autoga tööl käia, poleks mingit traktorit vajagi ja prügiauto vaadaku ise, kuidas omadega hakkama saab.
Ahjah, ja siis oleks mul veel hädasti vaja inimest, kes teeks mõistliku tasu eest ammu valmisoleva kuuri mõõdistusprojekti. Minu joonestusoskus praagiti välja ja õigusega, ega mul seda eriti olegi. Kolm aastat tagasi öeldi vallast, et projekti pole olemasoleva kuuri renoveerimiseks vaja, nüüd siis äkki on. Kui kellelgi on töötu tuttav joonestaja või ehitustudeng, las saadab mulle meili.

Seemned

Panen enda jaoks kirja, milliseid seemneid suutsin endale jubaveebruaris kokku ahnitseda, et enda jaoks kusagil üleval oleks. Kasvuhoonesse ei pääse niipeagi ja selle ajaga suudan ammu ära unustada, mida ma juba ostnud olen.
Suvikutest on viis pakki erinevaid peiulilli, petuuniad jms. pika ettekasvatusajaga suvelilled on mõistlikum osta beebitaimedena, sest ettekasvatamiseks on meie maja liiga pime. Vaja oleks veel mõningaid mungalilli.
Kaheaastastest lebavad mu laual kirikakar (Bellis perennis) Pomponette ja verev sõrmkübar (Digitalis purpurea).
Kui on suur ja ikka veel tühi aed, on vahel põnev ka püsikuid enda jaoks ette kasvatada. Aeg-ajalt on midagi isegi välja tulnud. Selleaastased katsetused saavad olema:
Sügisene emajuur (Gentiana septemfida)
Kurekell, segu (Aquilegium)
Aubrieeta "Whitewell Gem"
Igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens)
Kukekannus (Delphinium) Delight, värvide segu
Roomav kipslill (Gypsophila repens)
Krüsanteem (Chrysanthemum indicum).
Ja siis on veel kolm pakki lookleva mägimänni (Pinus mugo var.Mughus) seemneid. Pole kunagi üritanud puid seemnest kasvatada, küllap on see väga pikaajaline eksperiment. Aga põnev.
Püsikuid olen tellinud sel aastal ainult Sarastrost.
Küll midagi ka kohapealt näppu jääb, sünnipäevaks saadud Hortese, Hansaplandi ja Juhani kinkekaardid ootavad oma aega :).
Ühtegi tomati- ja kurgitaime ma sel aastal näha ei taha, toetan parem kohalikke väiketalunikke ja teen oma sisseostud Keila Aianduse ja Mesinduse seltsi poest.

Kuuri idapoolselt katuseosalt on lumi öö jooksul maha sadanud, õnneks hooga üle teeraja, mitte selle peale. Läänepoolne on veel paksu lume all.
Majakatused muutuvad ka ühe lagedamaks ja hanged kahanevad jõudsalt. Veel eile hommikul ei olnud seda terrassilauda üldse nähagi.

Igasugused imelikud mänguasjad

Nad on nüüd ikka täiega ja lõplikult hulluks läinud, sosistas Bella Sallale kõrva, kui ma hommikul otsustaval sammul teise korruse poole suundusin, kaasas lumelabidas, veel üks labidas, reha ja vana võsavikat. Kaks viimast seetõttu, et need olid kõige pikemate sabadega esemed, mis mul kuurist välja tuhnida õnnestus. Õnneks neid eriti vaja ei läinudki.
Kavasolev operatsioon oli terrassikatuse lumest puhastamine. Kus, nagu selgus, oli oluliselt rohkem lund, kui me algul arvasime. Ja järgmine, teiselt korruselt langev laviin rippus juba selle kohal. Algul sudisin labida ja rehaga aknast, aga siis otsustas Lepatriinu kui noorem ja kergem ikkagi riskida ja katusele ronida.
Ühesõnaga, enne oli selle kuhja koha peal jalgrada.Pärast oli ka. Selle vahele mahtus tunde järgi vähemalt paar tonni märga lund. Kusjuures Lepatriinu lubas juba neljapäeva õhtul, et tema enam lund ei kühvelda. Kühveldasime mõlemad. Algul lund katuselt alla ja pärast jalgraja pealt uuesti minema. No kui aus olla, siis Lepatriinu kühveldas natuke rohkem.
Aga jätkuks eelnevale diskussioonile sahkade ja freeside teemal. Olen seda asja siin talvel nii mõnelgi korral uurinud, ja üllatuslikult on nii murutraktori sahk, maasturi sahk ja lumefrees enam-vähem ühes ja samas hinnaklassis. Ning igaühel omad head ja vead. Kõige võimsam lumelükkaja oleks muidugi Lumehelbeke, aga selle miinuseks on kehv manööverdamisvõime, ligi kuuemeetrise dziibiga oleks võimalik küll lükata teid, aga garaazi taga ümber pöörama ei mahu, maja taha pääsemisest rääkimata. Ma tervet aeda ikka ei tahaks maha sahatada. Kui praegu ehk on ikka lootust, et midagi on alles, siis pärast Helbekesega üle käimist kindlasti mitte.
Lumefreese ma sügisel isegi vaatasin, aga avastades, et need riistapuud kaaluvad minimaalselt kolmkümmend kilo, rohkem ei vaadanud. Meil juba seisab kuuri all kasutult pildilolev riistapuu,iseliikuv bensiinimootoriga lattniiduk-lumesahk on selle asja nimi. Kaalub see kullake 50 kilo ja käike on tal täpselt üks, otse edasi. Seda siledal pinnal. Meie mättalisel pinnal tähendab see, et edasi küll, aga kas just otse. Me pole siin kumbki just papist tüdrukud, aga kahjuks peab tunnistama, et meie selle riistapuu juhtimisega hakkama ei saa, ei niites ega muru lükates. Nõuab tõsist meesterahva jõudu ja eriti hull on asi siis, kui juhtub kuhugi kinni jääma, kas põõsasse või hange. Ma olen peaaegu oma õlaliigese ära nikastanud teda välja tirides. Nii et kui kellelgi kodus on tehnikahuviline karujõuga meesterahvas, on selline riist sümboolse hinna eest välja pakkuda.
Kolmas võimalus on murutraktori sahk, aga ka selles ma kahtlen, sest märjal maal ei suuda meie traktor iseennastki vahel edasi vedada, rääkimata kärust või lumest. Siledaks silutud ja sajakordselt kinnirullitud maapinnal ta ehk midagi teeks, aga meie kallakutel ja kivide vahel...
Mulle endale meeldiks hirmsasti selline riistapuu, aga see käib kahjuks rahaliselt kaugelt ja kõrgelt üle jõu.
Parimad tänased uudised aga hoopis taimemaailmast. See opuntia-kõrvake reisis oktoobri lõpus mu reisikohvris kodusesse lillepotti Sahara äärest. Oli kuus päeva kohvris kilekoti sees ja ega ma eriti uskunud, et juured alla võtab. Sorti ei oska arvata, meie aias kasvavast Opuntia compressast erineb selle poolest, et tal pole okkaid. Kasvab umbes poole meetri kõrguseks või nats kõrgemakski, seda muidugi Tuneesias. Ning täna avastasin, et oi, kasvatame pojukest. Mul on ikka hirmus kiusatus see kupatus aeda istutada, kuigi jah, kõigepealt peaks teada saama, kuidas meie suur kaktus sõpradega talve üle elas...