Sel ajal kui kallid kolleegid grillrestoranis kebabi pugisid, käisin mina hotelli lähedal pildistamas
Need lõpplahedad pallid on ilmselt mingi kohalik umbrohi.
11. mai 2011
Vahemere kirderannikult
1. mai 2011
Nokin siit ja sealt...
Kuna mu selg ja mina oleme aiatööde suhtes endiselt eriarvamusel, s.t. selg ei ole osade liigutustega lihtsalt nõus, näiteks kummardamisega, siis olen üritanud lihtsalt teha neid asju, mida saan. Kuigi ilm oli täna päev läbi päikeseline, oli ka väga külm, temperatuur suurt üle seitsme kraadi ei tõusnud ja merelt lõõtsuv läänetuul tegi olemise veel külmemaks. Vahepeal tuli käia lausa toas nina soojendamas. Siiski sai grillterrass peaaegu valmis ja värvi alla ja üht-teist veel tehtud.
Igatahes vana pink ja laud näevad pärast värvivärskenduskuuri päris netid välja.
Maja ümbrus on üksainuke õiemeri, sadade ruutmeetrite kaupa õisi - ja keegi peale emakese looduse pole neid sinna istutamas käinud.
Krookused on ära õitsenud, aga nartsisse nüüdseks palju ja kohe alustavad ka esimesed tulbid.
Kõige armsamad pungad on lehisel:
Võõrasemade näod on naerul:
Tanguutia rabarberit pole talle eelmisel aastal selga kukkunud kask kuigivõrd kahjustanud. See on ka üks taim, mille kasvamist kevadel võib peaaegu silmaga jälgida, nii kiiresti ajab end suuremaks.
Üldiselt aga oleks juba vaja lausa rohima hakata, naat ja võilill on end peenardes kenasti sisse sättinud. Püüan esialgu sinnapoole lihtsalt mitte vaadata.
Igatahes vana pink ja laud näevad pärast värvivärskenduskuuri päris netid välja.
Kõige armsamad pungad on lehisel:
Võõrasemade näod on naerul:
Tanguutia rabarberit pole talle eelmisel aastal selga kukkunud kask kuigivõrd kahjustanud. See on ka üks taim, mille kasvamist kevadel võib peaaegu silmaga jälgida, nii kiiresti ajab end suuremaks.
Üldiselt aga oleks juba vaja lausa rohima hakata, naat ja võilill on end peenardes kenasti sisse sättinud. Püüan esialgu sinnapoole lihtsalt mitte vaadata.
27. aprill 2011
Roosas kleidikeses troppija
Eelmisel nädalal, kui seljavalust veel õhkagi aimata ei olnud, suutsin enesele mitu asja esmaspäeva hommikuks organiseerida. Kuna tänu valvefirma tehniku iga-aastasele visiidile pidin natuke kauem kodus istuma, siis tellisin samaks ajaks ka ehituskauba auto saabuma, prussid, kivid ja muu selline nänn, mida sõiduautoga ei vea.Tehnikuga läks asi lihtsalt, tema teadis ise, mida teha ja mul tuli paar korda ainult käia puldi peal koodi valimas.
Autot aga ei tulnud ega tulnud. Istun mina ja ootan oma roosa tuunika ja hallide pükstega, materjali ei kusagil. Kell hakkas juba kümme saama, kui lõpuks helistati, et hakkab Keilast liikuma. Õnneks ei eksinud vähemalt ära ja jõudis esimesel katsel kohale. Üllatus aga see,et autojuht teatas, et kutsugu ma nüüd mõni mees appi troppima, tema üksi ei saavat.
Ee, ühtegi meest mul talle küll pakkuda ei olnud, ei etteteatamisega ega ilma hoopiski mitte.Ei jäänudki muud üle, kui ise linnariietega veoka kasti ronida ja hakata köisi paika tõmbama ja kraana konksu õigesse kohta sättima.
Mul on alati töökindad kodujope taskus. Alati. Välja arvatud seekord. Ja uuesti sealt kastist alla ja veelkord üles ronima ma ei olnud nõus. Nii läks kõigi kuue euroaluse troppimine paljakäsi.
Jalas olid kah lahtise kannaga plätud. Hea, et ära ei kadunud.
Selg jäi kah terveks või vähemalt ei jäänud haigemaks kui enne.
Igatahes ehitusmaterjali on mul nüüd kõigi suviste projektide tarbeks,ainult kergkruus on puudu,sest seda selles internetipoes ei müüdud. Antaks ainult tervist, et neid ka realiseerima hakata. Arstionu käskis ravivõimlemist teha ja kere kõvasti kinni siduda, sest ootamatute seljavalude põhjusena tuvastati hoopis mitmekordselt opereeritud, kaktilõigatud ja õmmeldud kõhulihased, mida praktiliselt polegi ja mis peaksid aitama lülisammast üleval hoida.
Toas aga õitsevad õunapuuoksad:
Peenras puhkesid täna esimesed nartsissid, sorti peast ei mäleta (pilt ülevalpool)
Ja Tallinna kesklinnas vana ajakirjandusmaja taga võis kohata põlvekõrgusi võililli:Täna mõtlesin tegelikult, et kevad on ikka äraütlemata mõnus aeg hetkede nautimiseks. Midagi ei ole ootel, kõik tuleb nagunii. Nii mõnus on mõelda, et suurem osa kevadest ja terve suvi on alles ees. 23. aprill 2011
Hullu ei peata ka seljavalu
Olles rohkem kui 24 tundi räige seljavalu käes niutsunud ja vandunud, komberdasin täna lõuna paiku siiski aeda. Esialgse mõttega vähemalt natuke jalutada, sest ega enam hullemaks minna ikka ei saanud ja väljas meelitavalt särava päikese valguses tundus eriliselt alatu ja nüri diivanil lamada ja lugeda. Seda enam, et hakkas tunduma, et mida rohkem ma laman, seda hullem on iga kord üles tõusta.
Tegelikult oli päris tore niisama ringi tuterdada ja igasuguseid ninasid, pungasid ja õisi imetleda. Krookused kui säravad kalliskivid.
Sinilillesinine:
Magnooliavalge:
Terve metsaalune on vaid mõne päevaga muutunud pleekinud hallikaspruunist säravaks lilleaasaks:
Ja siis oli muidugi tarvis proovida, et kas ikka on täiesti võimatu sellise seljaga aias midagi teha...selgus, et käpuli olles on täitsa võimalik. Koerad vaatasid küll vähe hämmeldunud nägudega, kui perenaine nende liikumisviisi üle võttis, aga selles asendis vähemalt ei löönud silmist tuld välja. Ja ausõna, ma ei oska niisama tundide kaupa aias lösutada ja toas ei raatsinud ammugi nii kaunil kevadpäeval olla. Igatahes said püsikupealsetest puhtaks viimased peenrad ja lõigatud roosid. Rehitsema igaks juhuks ei hakanud. Eks nüüd ole näha, kas homme on parem või hullem. Tegelikult oli aias asjatades isegi nagu vähem valus.
Tegelikult oli päris tore niisama ringi tuterdada ja igasuguseid ninasid, pungasid ja õisi imetleda. Krookused kui säravad kalliskivid.
17. aprill 2011
Mõõõõõõõõnus!
Pärast venna, tema pere, kõikide nende hobuste ja koertega veedetud mõnusat laupäeva magasin täna hommikul kella üheksani. Kui silmad avasin, oli selge, et vedelema jääda ei saa, sest taevas säras kõige ehtsam päike. Kusagil poole üheteistkümneks olin õues, selleks ajaks kohv joodud ja kõht täis. Hommik oli tõeliselt imeline ja ega päev kehvem ei tulnud, 13 kraadi varjus. Krookused on lõpuks ometi õitsele puhkenud ja neid tuleb palju, pildil vaid pisike osa puhkejatest:
Esimesed sinililled:
Tiigis hulbib viimane jääpank ja metsaalune on vett täis:
No ja ma ikkagi ei saanud seda Katharine Hodgkinit pildistamata jätta:
Tähtmagnoolia "Royal Star" avab esimesi õisi. Tema on mul uusim tulnukas ja elab alles potis. Pean talle kena sooja koha välja mõtlema, ja probleem on piisavalt happelise pinnase tekitamisega. Ostsin hiljuti Looduspere poest veetestid ja selgus, et meil on isegi kaevuvesi leeliseline, pH 8,0. Pinnasest parem ei räägigi, aga eks tuleb istutusauku turvast uhada. Aga ostmata ka ei suutnud jätta, ma olen ammu magnooliat tahtnud, nii ilus:
Päev kujunes ootamatult töökaks ja tulemuslikuks, Noorenduskuuri sai paarikümneruutmeetrine pargiroosivõsa, see vast oligi päeva suurim Heraklese vägitöö, sest need tüübid ei ole üldse sõbralikud ja torgivad ka läbi nahkkinnaste, mul on hetkel kätel näha rohkem leukoplasti kui nahka...üle poole aia sai eelmise aasta püsikupealsetest puhtaks ja kogu sodi ka ära põletatud. Natuke sai isegi rohitud, sest võililled, naat ja vereurmarohi juba tegutsevad. Õhtul mõtlesin veel, et kas ikka viitsin ja jaksan veel ukse teist korda üle värvida, aga jõudsin järeldusele, et seda saab vähemalt pooles osas istudes teha, nii said teise värvikihi nii uks kui ka pink (Lillekasvataja, kui sa värvida tahad, siis mul tuleks terve maja üle pläänida, äkki teeme diili :D). Lõpuks korjasin veel õuest reedel pestud pesu ära ja siis oligi aeg nii kaugel, et päike hakkas puulatvade taha kaduma ja nina hakkas tuule käes külmetama, oli aeg tuppa kolida. Toas aga lõhnab imeliselt nartsiss Bridal Crown, millest hiljem ka peenraelanik saab:
Soojuspumba ventiil tehti täna väidetavalt korda ja uus gaas sisse. Töötab ja annab sooja. Näis, kui kauaks seekord siis.
Esimesed sinililled:
Tiigis hulbib viimane jääpank ja metsaalune on vett täis:
No ja ma ikkagi ei saanud seda Katharine Hodgkinit pildistamata jätta:
Tähtmagnoolia "Royal Star" avab esimesi õisi. Tema on mul uusim tulnukas ja elab alles potis. Pean talle kena sooja koha välja mõtlema, ja probleem on piisavalt happelise pinnase tekitamisega. Ostsin hiljuti Looduspere poest veetestid ja selgus, et meil on isegi kaevuvesi leeliseline, pH 8,0. Pinnasest parem ei räägigi, aga eks tuleb istutusauku turvast uhada. Aga ostmata ka ei suutnud jätta, ma olen ammu magnooliat tahtnud, nii ilus:
Päev kujunes ootamatult töökaks ja tulemuslikuks, Noorenduskuuri sai paarikümneruutmeetrine pargiroosivõsa, see vast oligi päeva suurim Heraklese vägitöö, sest need tüübid ei ole üldse sõbralikud ja torgivad ka läbi nahkkinnaste, mul on hetkel kätel näha rohkem leukoplasti kui nahka...üle poole aia sai eelmise aasta püsikupealsetest puhtaks ja kogu sodi ka ära põletatud. Natuke sai isegi rohitud, sest võililled, naat ja vereurmarohi juba tegutsevad. Õhtul mõtlesin veel, et kas ikka viitsin ja jaksan veel ukse teist korda üle värvida, aga jõudsin järeldusele, et seda saab vähemalt pooles osas istudes teha, nii said teise värvikihi nii uks kui ka pink (Lillekasvataja, kui sa värvida tahad, siis mul tuleks terve maja üle pläänida, äkki teeme diili :D). Lõpuks korjasin veel õuest reedel pestud pesu ära ja siis oligi aeg nii kaugel, et päike hakkas puulatvade taha kaduma ja nina hakkas tuule käes külmetama, oli aeg tuppa kolida. Toas aga lõhnab imeliselt nartsiss Bridal Crown, millest hiljem ka peenraelanik saab:
Soojuspumba ventiil tehti täna väidetavalt korda ja uus gaas sisse. Töötab ja annab sooja. Näis, kui kauaks seekord siis.
14. aprill 2011
14.aprill
Veel eile hommikul olid katused valged, maa hall ja akna taga üks kraad külma. Kass on sellegipoolest juba nädalajagu kõik ööd õues veetnud, igal hommikul on mul värske hiirepraad terrassile üles rivistatud, väsinud jahisportlane aga tuleb tuppa, sööb kõhu kassikrõbinaid täis ja keerab end elutuppa punasele padjale magama. Ärgates alles pimeduse hakul, et uuesti ööseks õue minna.
Soojuspump andis järjekordselt otsad, hakates eile õhtul taas vaid külma õhku puhuma. Seekord pidas siis vastu umbes-täpselt kaks kuud, 17.veebruar eelmine garantiiremont. Kui ta kavatsebki hakata niimoodi iga kahe kuu tagant remonti vajama, saan ma igatahes väga pahaseks, sest reklaami järgi pidavat see riistapuu ju täiesti hooldusvaba olema. Paigaldaja arvas, et gaas jookseb välja. Järelikult on asi rikkis ja tuleks välja vahetada?
Aga tänane õhtu oli mõnus. Lükkasin loojuva päikese valgel rehaga mutimullahunnikuid laiali, no seda mutid sel aastal korraldanud on, ei saa kuidagi enam sigaduseks nimetada, see oleks selge solvang sigade aadressil. Tellisin täna mullamutt.ee-st selle paljukiidetud mutilõksu ja kui ma peaksin laipade koristamiseks ka mingi kangema joogi eelnevalt sisse jooma, siis ma seda ka teen, aga muttidest on mul tõepoolest kõriauguni. Õnn seegi, et mul muru ei ole, selline madalaltniidetud heinamaa. Basseinitagune rohumaa näeb selline välja, et sinna ma rehaga ei lähegi, ilmselt kasutan murutraktoril ikka veel ees olevat lumesahka nende hunnikute siledakslükkamiseks...
Huvitaval kombel ei ole mitte üheski roosipeenras mitte ühtegi mutimullahunnikut.
Mängisin koeraga palli, mu 12,5 aastat vana kolli arvab vahel endiselt, et ta on kutsikas. Palju ei julgenud, muidu ei võta teine pärast üldse enam käppi alla. Tema oleks veel mänginud.
Vaatasin üle lõpuni väljasulanud aia. Külmakartlikest on täies elujõus nii tulbipuu kui soolapuu, mõlematel pungad. Küll aga ei suutnud leida Parryi agaavi, päris mullas sobrama ei hakanud, aga näha polnud küll midagi. Peenras talvitunud jukkadega on ka kõik korras.
Krookused ikka veel ei õitse, aga tulekul on neid palju-palju. Küll aga õitseb võrkiiris Katharine Hodkin, ja õisi on eelmise aastaga võrreldes topelt, kui mitte rohkem.
Lõpuks seisin lihtsalt keset aeda, tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja mõtlesin, et Hilisel on väga ilusti öeldud...aed on minu hinge kodu.
Soojuspump andis järjekordselt otsad, hakates eile õhtul taas vaid külma õhku puhuma. Seekord pidas siis vastu umbes-täpselt kaks kuud, 17.veebruar eelmine garantiiremont. Kui ta kavatsebki hakata niimoodi iga kahe kuu tagant remonti vajama, saan ma igatahes väga pahaseks, sest reklaami järgi pidavat see riistapuu ju täiesti hooldusvaba olema. Paigaldaja arvas, et gaas jookseb välja. Järelikult on asi rikkis ja tuleks välja vahetada?
Aga tänane õhtu oli mõnus. Lükkasin loojuva päikese valgel rehaga mutimullahunnikuid laiali, no seda mutid sel aastal korraldanud on, ei saa kuidagi enam sigaduseks nimetada, see oleks selge solvang sigade aadressil. Tellisin täna mullamutt.ee-st selle paljukiidetud mutilõksu ja kui ma peaksin laipade koristamiseks ka mingi kangema joogi eelnevalt sisse jooma, siis ma seda ka teen, aga muttidest on mul tõepoolest kõriauguni. Õnn seegi, et mul muru ei ole, selline madalaltniidetud heinamaa. Basseinitagune rohumaa näeb selline välja, et sinna ma rehaga ei lähegi, ilmselt kasutan murutraktoril ikka veel ees olevat lumesahka nende hunnikute siledakslükkamiseks...
Huvitaval kombel ei ole mitte üheski roosipeenras mitte ühtegi mutimullahunnikut.
Mängisin koeraga palli, mu 12,5 aastat vana kolli arvab vahel endiselt, et ta on kutsikas. Palju ei julgenud, muidu ei võta teine pärast üldse enam käppi alla. Tema oleks veel mänginud.
Vaatasin üle lõpuni väljasulanud aia. Külmakartlikest on täies elujõus nii tulbipuu kui soolapuu, mõlematel pungad. Küll aga ei suutnud leida Parryi agaavi, päris mullas sobrama ei hakanud, aga näha polnud küll midagi. Peenras talvitunud jukkadega on ka kõik korras.
Krookused ikka veel ei õitse, aga tulekul on neid palju-palju. Küll aga õitseb võrkiiris Katharine Hodkin, ja õisi on eelmise aastaga võrreldes topelt, kui mitte rohkem.
Lõpuks seisin lihtsalt keset aeda, tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja mõtlesin, et Hilisel on väga ilusti öeldud...aed on minu hinge kodu.
10. aprill 2011
Usin pühapäev
Tänane ilm oli tõeliselt ilus ainult aknast välja vaadates või siis äärmisel juhul õues päikese käes tuulevarjus. Temperatuur kõikus kolme-nelja plusskraadi ringis ja kõle põhjatuul tegi asja veel hullemaks. Särav päike andis aga energialaksu ja päris palju sai tehtud, seda enam, et reeturlik Une-Mati pani mu juurest juba hommikul kell kaheksa ajama ja mul hakkas üksinda voodis igav...
Esimese korruse kõik üksteist akent pestud, seest ja väljast. Kõik kardinad maha võetud, puhtaks pestud, meretuules kähku kuivaks saanud ja tagasi riputatud. Tuba head puhast lõhna täis.
Välisuks ja üks aiapink värvitud.
Sibullilled said väetist.
Järgmiseks nädalavahetuseks saunapuud ette tassitud.
Veel nipet-näpet tehtud.
Nüüd peaks vist hakkama pühapäeva pidama, muidu ei jaksa homme tööle minna :D.
Järgmiseks nädalavahetuseks ehk on lumi juba niipalju sulanud ja maa tahenenud, et pääseb aias asjatama.
Esimese korruse kõik üksteist akent pestud, seest ja väljast. Kõik kardinad maha võetud, puhtaks pestud, meretuules kähku kuivaks saanud ja tagasi riputatud. Tuba head puhast lõhna täis.
Välisuks ja üks aiapink värvitud.
Sibullilled said väetist.
Järgmiseks nädalavahetuseks saunapuud ette tassitud.
Veel nipet-näpet tehtud.
Nüüd peaks vist hakkama pühapäeva pidama, muidu ei jaksa homme tööle minna :D.
Järgmiseks nädalavahetuseks ehk on lumi juba niipalju sulanud ja maa tahenenud, et pääseb aias asjatama.
9. aprill 2011
Iseloomutu ohmu
Mul on tunne, et ma ähmaselt tunnen seda tüüpi, kes ütles, et kuna maikuus tuleb kodunt rohkesti ära olla, siis aprillis ei ühtegi taime. Ma olen teda vist lausa peeglist näinud. Aga kuna mu töökoht on täiesti salakavalalt ümbritsetud vastikute kapitalistide rahategemise kohtadega, kus siis muu hulgas kõikvõimalikku taimematerjali müüakse, siis....siin see eiühtegi siis on, koos hämmeldunud koduloomadega.
Kuna taimed hakkasid sõna otseses mõttes pakkidest välja tungima, kasutasin tänast imeilusat ilma juurikate potistamiseks. Siin nad siis on:
Paljasjuursed roosid Nina Weibull, Rumba, Polarstern, Lihterloch, Alchymist ja Europeana. Siinkohal võiks mainida, et Polarstern oli Horteses müügil peenraroosina, aga minu teada peaks ta olema rambler. Ja mul on tunne, et Lihterloch on valesti kirjutatud, aga teooriaga tegelen hiljem. Ega ma sellest Hortesest ülearu heal arvamusel pole, eilegi oli seal müügil roosisort Roos Pildiga Potis :D.
Päevaliiliad ehk Hemerocallised Double Fire Cracker, Mary Brown, Double River (pakis 2 tükki), Roswitha, Cute As Can Be.
Artishokk (Cunara cardunculus), aspar Roem van Washington, Rudbeckia Green Wizard, Tritoma Alcazar, Chelone obliqua, Iris Ensata Blue Pearl (siinkohal küsiks Muhediku käest, mida ta üldse ensatade vastupidavusest meil arvab...).
Lõpuks veel kolm valget ja kolm punast täidisõielist begooniat.
Luudpõõsad Vanesse (kollane) ja Queen Mary tulid koos pottidega.
Potti said ka mõned maitsetaimed ja terrassi rõõmustama esimesed võõrasemad.
Kuna enamust sellest ilust veel välja jätta ei saa, ööd on liiga külmad, ja kasvuhoone näeb mul välja selline:
küsisin Lepatriinult viisakalt luba, kas võin tema tühja tuba kasvuhoonena kasutada. Poole peal hakkas küll tunduma, et kahekümne kaheksa kastmismärja lillepoti tassimine mööda järsku treppi teisele korrusele ei olnud väga hea idee, aga noh, eks igaüks peab oma risti kandma...
Tunne aga on nüüd hirmhea, kuigi kergelt vist värske õhu mürgitus ligi viietunnisest õuesolekust. Kogu aeg muidugi potistamisega ei tegelenud. Kui hommikune tunne oli päris masendav, ükskõik, kuhu ka ei vaadanud, igal pool laiutasid hiiglaslikud mutimullahunnikud ja lõpmatus koguses koerajulki, siis aias ringi käies läks meel üha rõõmsamaks. Roosid on kõik tervise juures, viimseni, ei leidnud ühtki, mis oleks kahtlustki tekitanud. Ja igal pool tervitasid mind rõõmsad ninaotsakesed.
Sinililli küll veel ei leidnud, lumikellukesi see-eest palju:
Talvekahjustused on ainult kanada kuusel Conical, mis on kummaline, sest see puu on samal kohal vähemalt viis aastat kasvanud ja ma ei ole teda ka varem varjutanud. Sel aastal aga sedamoodi ja see on natuke kurb. Mis ma temaga nüüd tegema pean? Lõikama? Pritsimiseks on vist liiga külm veel.
Teised okkalised on õnneks terved. Ka ebaküpress Silver&Gold, mille pärast ma natuke mures olin, oli teine nii paksu lumeteki all.Kõik õuestalvitunud kaktused on elus ja alles.
Terrassil istudes ja teed juues mõtlesin välja vähemalt kolm uut istutusala...kui ma selle ka välja mõtleksin, kes need valmis teeb, vaat siis oleks alles vägev.
Ja seda, mida selle kasvuhoonevrakiga pihta hakata, ma ka ei suuda välja mõelda. Või kas mul teda üldse väga vaja on...igatahes neid plastikplaate sinna tagasi pole mõtet toppida, ma olen seda juba sada korda teinud ja nüüd on osa plaate ka katki. Kui, siis tõmban kile peale.
Kuna taimed hakkasid sõna otseses mõttes pakkidest välja tungima, kasutasin tänast imeilusat ilma juurikate potistamiseks. Siin nad siis on:
Paljasjuursed roosid Nina Weibull, Rumba, Polarstern, Lihterloch, Alchymist ja Europeana. Siinkohal võiks mainida, et Polarstern oli Horteses müügil peenraroosina, aga minu teada peaks ta olema rambler. Ja mul on tunne, et Lihterloch on valesti kirjutatud, aga teooriaga tegelen hiljem. Ega ma sellest Hortesest ülearu heal arvamusel pole, eilegi oli seal müügil roosisort Roos Pildiga Potis :D.
Päevaliiliad ehk Hemerocallised Double Fire Cracker, Mary Brown, Double River (pakis 2 tükki), Roswitha, Cute As Can Be.
Artishokk (Cunara cardunculus), aspar Roem van Washington, Rudbeckia Green Wizard, Tritoma Alcazar, Chelone obliqua, Iris Ensata Blue Pearl (siinkohal küsiks Muhediku käest, mida ta üldse ensatade vastupidavusest meil arvab...).
Lõpuks veel kolm valget ja kolm punast täidisõielist begooniat.
Luudpõõsad Vanesse (kollane) ja Queen Mary tulid koos pottidega.
Potti said ka mõned maitsetaimed ja terrassi rõõmustama esimesed võõrasemad.
Kuna enamust sellest ilust veel välja jätta ei saa, ööd on liiga külmad, ja kasvuhoone näeb mul välja selline:
küsisin Lepatriinult viisakalt luba, kas võin tema tühja tuba kasvuhoonena kasutada. Poole peal hakkas küll tunduma, et kahekümne kaheksa kastmismärja lillepoti tassimine mööda järsku treppi teisele korrusele ei olnud väga hea idee, aga noh, eks igaüks peab oma risti kandma...
Tunne aga on nüüd hirmhea, kuigi kergelt vist värske õhu mürgitus ligi viietunnisest õuesolekust. Kogu aeg muidugi potistamisega ei tegelenud. Kui hommikune tunne oli päris masendav, ükskõik, kuhu ka ei vaadanud, igal pool laiutasid hiiglaslikud mutimullahunnikud ja lõpmatus koguses koerajulki, siis aias ringi käies läks meel üha rõõmsamaks. Roosid on kõik tervise juures, viimseni, ei leidnud ühtki, mis oleks kahtlustki tekitanud. Ja igal pool tervitasid mind rõõmsad ninaotsakesed.
Sinililli küll veel ei leidnud, lumikellukesi see-eest palju:
Talvekahjustused on ainult kanada kuusel Conical, mis on kummaline, sest see puu on samal kohal vähemalt viis aastat kasvanud ja ma ei ole teda ka varem varjutanud. Sel aastal aga sedamoodi ja see on natuke kurb. Mis ma temaga nüüd tegema pean? Lõikama? Pritsimiseks on vist liiga külm veel.
Teised okkalised on õnneks terved. Ka ebaküpress Silver&Gold, mille pärast ma natuke mures olin, oli teine nii paksu lumeteki all.Kõik õuestalvitunud kaktused on elus ja alles.
Terrassil istudes ja teed juues mõtlesin välja vähemalt kolm uut istutusala...kui ma selle ka välja mõtleksin, kes need valmis teeb, vaat siis oleks alles vägev.
Ja seda, mida selle kasvuhoonevrakiga pihta hakata, ma ka ei suuda välja mõelda. Või kas mul teda üldse väga vaja on...igatahes neid plastikplaate sinna tagasi pole mõtet toppida, ma olen seda juba sada korda teinud ja nüüd on osa plaate ka katki. Kui, siis tõmban kile peale.
5. aprill 2011
Ka natuke poripilte, ajaloolise tõe huvides
muidu on järgmisel aastal jälle tunne, et on porisem ja külmem kui eales varem ja see talv ei lõpegi ära...
Majaesine on praktiliselt puhtaks sulanud, kuigi põhjaküljel
Ka kõige suurema lumikellukesepuhma leidsin maja põhjaküljelt valge sireli alt:
Lund oleks nagu vähem alles kui eelmisel aastal samal ajal, küllap see päikseline märts seda ikka salamisi vähendas. Sellist uputust, nagu eelmise aasta aprillis, ehk ka ei ole tulemas, materjali ei jatku.
Meetripaksuse lumehunniku all olnud roosipeenra suurimad kahjustused on murdunud oksad, mida pole just vähe. Aga tervetel okstel on juba tillukesi pungi aimata. Suurem osa roosipeenardest on muidugi veel lume all, see majaseinaäärne on kõige soojemas kohas. Selle taga tunnevad end suurepäraselt mu kolm õues kasvavat kaktusesorti.
Isegi tiik on välja ilmunud ja õnneks vähemalt sellest east olen ma välja kasvanud, et minna proovima, kas jää veel kannab :D.
Majaesine on praktiliselt puhtaks sulanud, kuigi põhjaküljel
Isegi tiik on välja ilmunud ja õnneks vähemalt sellest east olen ma välja kasvanud, et minna proovima, kas jää veel kannab :D.
3. aprill 2011
Esimesed lumikellukesed
avastasin väljasulanud roosipeenra servast eile. Tervelt kolm tükki. Nii pisikesed ja haledad, et ma ei hakanud neid isegi pildistama mitte. Las kasvavad suuremaks.
Roosid ise, nii palju kui neid välja sulanud on, on talve kenasti üle elanud. Kääridel on muidugi kõvasti tööd. Ma ei ole oma rohkem kui sada kahtkümmet roosisorti kunagi katnud ega õhutanud. Ainult muldan ja kaunis kõrgelt. Ja kui midagi välja läheb, siis läheb. Ju ta siis ei taha minu juures kasvada. Enamus tahavad.
Vapiloom opuntia on ka välja sulanud ja täie tervise juures. Pisut nahkne ja kokkuvajunud, nagu tavaliselt kevadel.
Pottidesse pandud üheksa begooniat on kõik mullast ninad välja pistnud. Roheline sibul ja lehtsalat köögiaknal kasvavad ka jõudsalt. Rohkem aknalauapõllundust mul polegi.
Eile toksisin maja eest natuke jäärauaga jääd vähemaks. Mitte et seda väga vaja teha oleks olnud, ükskord sulab ta ära nagunii ja libeduse vastu aitas tavaline liiv väga hästi, õnneks ei ela linnas, et ei tohiks liivatada ja peaks seda tobedat kallist ja libedat graniidipuru panema.
Üldiselt aga olen viimase kuu väga laisk olnud ja ainult prouat mänginud. Lugenud, mänginud, nädalavahetustel kaua maganud. Ja seda laisklemist täiega nautinud. Kütma ei pea, soojuspump kütab ja selle investeeringuga olen väga rahul.
Üleeelmisel nädalal antud onkoloogilised proovid olid täiesti puhtad ja esimest korda üle mitme aasta pikendati kontrolliskäimise vaheaega kolmelt kuult kuuele. Vahel ongi nii vähe vaja, et end õnnelikuna tunda.
Väljas kolm kraadi sooja ja taevas on ühtlaselt hall. Nagu Muhedik tabavalt nentis, on poriaeg käes ja nina välja pista pole erilist tahtmist.
Roosid ise, nii palju kui neid välja sulanud on, on talve kenasti üle elanud. Kääridel on muidugi kõvasti tööd. Ma ei ole oma rohkem kui sada kahtkümmet roosisorti kunagi katnud ega õhutanud. Ainult muldan ja kaunis kõrgelt. Ja kui midagi välja läheb, siis läheb. Ju ta siis ei taha minu juures kasvada. Enamus tahavad.
Vapiloom opuntia on ka välja sulanud ja täie tervise juures. Pisut nahkne ja kokkuvajunud, nagu tavaliselt kevadel.
Pottidesse pandud üheksa begooniat on kõik mullast ninad välja pistnud. Roheline sibul ja lehtsalat köögiaknal kasvavad ka jõudsalt. Rohkem aknalauapõllundust mul polegi.
Eile toksisin maja eest natuke jäärauaga jääd vähemaks. Mitte et seda väga vaja teha oleks olnud, ükskord sulab ta ära nagunii ja libeduse vastu aitas tavaline liiv väga hästi, õnneks ei ela linnas, et ei tohiks liivatada ja peaks seda tobedat kallist ja libedat graniidipuru panema.
Üldiselt aga olen viimase kuu väga laisk olnud ja ainult prouat mänginud. Lugenud, mänginud, nädalavahetustel kaua maganud. Ja seda laisklemist täiega nautinud. Kütma ei pea, soojuspump kütab ja selle investeeringuga olen väga rahul.
Üleeelmisel nädalal antud onkoloogilised proovid olid täiesti puhtad ja esimest korda üle mitme aasta pikendati kontrolliskäimise vaheaega kolmelt kuult kuuele. Vahel ongi nii vähe vaja, et end õnnelikuna tunda.
Väljas kolm kraadi sooja ja taevas on ühtlaselt hall. Nagu Muhedik tabavalt nentis, on poriaeg käes ja nina välja pista pole erilist tahtmist.
31. märts 2011
Talvekuu märts
Kui raadiouudiseid uskuda, siis Jõgeval oli täna hommikul isegi -16. Vaevaline on see kevade tulek sel aastal. Naljakas on lausa mõelda, et on olnud kevadeid, kui ma olen 25.märtsi paiku juba peenraid korrastanud. Praegu ma isegi ei tea, kuskohas seal lumeteki all need peenrad täpselt on.
Aga pühapäevaks lubas eileõhtune ilmateade mõnesse kohta isegi +12 - oi seda vett! mis siis vulisema hakkab.
Pilt tehtud eile hommikul, tänahommikune piimjas udulaam polnud eriti pildistamiskõlbulik.
25. märts 2011
Taimed ehituspoest
See teema on mul tegelikult väga ammu mõttes mõlkunud ja väljakirjutamist nõudnud. Tegelikult sellest ajast saadik, kui eelmisel suvel Nurga Puukooli päeval vastavasisuline väitlus käis ja tõsiaednikud küünte ja hammastega ehituspoodides taimede müümise vastu olid. Et sordid aetakse segi, taimede eest ei hoolitseta inimestele ei anta teavet jne.jne.jne. Kõik põhimõtteliselt õige. Jõuti selles diskussioonis välja lausa selleni, et taheti kirjutada presidendile kiri, et taimemüük ehituspoodides keelata...
Mina isiklikult olen taimede ehituspoodides müümise poolt. Juba ainuüksi sellepärast, et kui ehituspoodides poleks taimi müügil olnud, poleks mina isiklikult ilmselt mitte iialgi aiapidamise juurde jõudnud. Veel kümme aastat tagasi olin raudpoltkindlal veendumusel, et taastatavat maja hakkavad ümbritsema ainult puud, muru ja kivid. Taimedest ei teadnud ma midagi ega eriti tahtnud ka teada. Ühtegi aednikku ma ei tundnud ja aiandite olemasolust polnud mul aimugi. Nii et kui need va igasugused põnevad nutsakud just nimelt ehituspoodides poleks mu tähelepanu äratanud ja vaikselt kaasa kippuma hakanud, ei teaks ma ilmselt aiapidamisest siiamaani ööd ega mütsi. Ja sellest oleks väga kahju, eriti mõeldes kõigile nendele vahvatele inimestele, kellega seeläbi tuttavaks saanud olen. Suvine igapäevane hingeilu nagunii.
Otse loomulikult olen ma vastu siltideta taimede müügile, taimede nälga ja janusse jätmisele poodides - aga see on hoopis teine teema ja seda ei saa lahendada sellega, et me nüüd ühtedes kauplustes lubame ja teistes keelame midagi müüa. Kui tahta võidelda sorditute, haigete ja piinatud taimede müügi vastu, peaks see olema keelatud kõikjal. Paraku ka müüvad niinimetatud aianduskeskused lihtsalt pojengi, hostat või tont teab mida, küll tervena, küll haigena ja vahest ka ilma siltideta.
Arvan ka, et pole ainuke, kes just ehituspoest on aiapisiku hankinud, nii et kui on valida, kas ilma sordinimedeta iluaed või üldse mitte aeda, siis natuke ilu on parem kui ainult tara ja muru.
Nüüd sai siis see hingelt lõpuks ära kirjutatud ja siis ka tänane saak ehituspoest, Bauhofist, mida ma silma otsas ei salli, sest seal pole pooltel asjadel hindu, seal pole kunagi kedagi, kelle käest neid hindu küsida ja pood on alailma segamini, räämas ja räpane, mul on VÄGA KAHJU, et Ehitusmarket Bauhofiks muundus, aga midagi pole parata...ja mul oli hädasti töö juurde natuke kipsikruvisid vaja...ja juurikakast jäi otse ette (hinnad sain otse loomulikult alles kassas teada, sest neid polnud kusagil, aga kallid ei olnud, ükski asi ei maksnud üle nelja euro). Ja kui aus olla, siis kui mõni neist nüüd Eesti kliimasse ei kõlba, siis ei saa selles süüdistada sugugi mitte Bauhofi, vaid maaletoojat Schetelig AV, kes taimepakenditele oli suvatsenud kleepida ainult kleepsu kirjaga "püsililled" ilma ainsagi eestikeelse sordinimeta, nii et need ma pidin taimenimede andmebaasist ise välja tuustima. Vähemalt ladinakeelsed nimed olid õnneks Hollandist pärit pakenditel olemas ja ka inglisekeelne tekst oli natuke pikem. Aga piltidel olid nii ägedad asjad, et ma lihtsalt ei saanud ostmata jätta :D.
Aspar (Asparagus) "Roem van Washington"
Hispaania artishokk (Cynara cardunculus)
Iris ensata "Blue Pearl"
Päevakübar (Rudbeckia) "Green Wizard" (nii jabura ROHELISE õiega päevakübarat on raske isegi ette kujutada)
Viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua)
ja tulipunane topeltõiega päevaliilia (Hemerocallis) Doube Fire Cracker.
Sellest aga, kuhu need mitte just pisikesed püsikud istutatakse, ei taha ma esialgu isegi mitte mõelda...
***
Õues hommikul neli kraadi külma, õhuke lumekirme ja selline tuul, et puhus vanarahvasõnu mööda inimese pikali ja sea püsti, tuule vingumine ei lasknud õhtul magama jääda, tuulepoisid olid öösel pinke mööda õue loopinud, ühe pesupuude põikpuu küljest kiskunud ja ripakil vihmaveerennist korgitseri keeranud. Päeval nulli peal, sadas midagi lörtsisarnast ja pigem horisontaalselt, kui ülevalt alla.
Mina isiklikult olen taimede ehituspoodides müümise poolt. Juba ainuüksi sellepärast, et kui ehituspoodides poleks taimi müügil olnud, poleks mina isiklikult ilmselt mitte iialgi aiapidamise juurde jõudnud. Veel kümme aastat tagasi olin raudpoltkindlal veendumusel, et taastatavat maja hakkavad ümbritsema ainult puud, muru ja kivid. Taimedest ei teadnud ma midagi ega eriti tahtnud ka teada. Ühtegi aednikku ma ei tundnud ja aiandite olemasolust polnud mul aimugi. Nii et kui need va igasugused põnevad nutsakud just nimelt ehituspoodides poleks mu tähelepanu äratanud ja vaikselt kaasa kippuma hakanud, ei teaks ma ilmselt aiapidamisest siiamaani ööd ega mütsi. Ja sellest oleks väga kahju, eriti mõeldes kõigile nendele vahvatele inimestele, kellega seeläbi tuttavaks saanud olen. Suvine igapäevane hingeilu nagunii.
Otse loomulikult olen ma vastu siltideta taimede müügile, taimede nälga ja janusse jätmisele poodides - aga see on hoopis teine teema ja seda ei saa lahendada sellega, et me nüüd ühtedes kauplustes lubame ja teistes keelame midagi müüa. Kui tahta võidelda sorditute, haigete ja piinatud taimede müügi vastu, peaks see olema keelatud kõikjal. Paraku ka müüvad niinimetatud aianduskeskused lihtsalt pojengi, hostat või tont teab mida, küll tervena, küll haigena ja vahest ka ilma siltideta.
Arvan ka, et pole ainuke, kes just ehituspoest on aiapisiku hankinud, nii et kui on valida, kas ilma sordinimedeta iluaed või üldse mitte aeda, siis natuke ilu on parem kui ainult tara ja muru.
Nüüd sai siis see hingelt lõpuks ära kirjutatud ja siis ka tänane saak ehituspoest, Bauhofist, mida ma silma otsas ei salli, sest seal pole pooltel asjadel hindu, seal pole kunagi kedagi, kelle käest neid hindu küsida ja pood on alailma segamini, räämas ja räpane, mul on VÄGA KAHJU, et Ehitusmarket Bauhofiks muundus, aga midagi pole parata...ja mul oli hädasti töö juurde natuke kipsikruvisid vaja...ja juurikakast jäi otse ette (hinnad sain otse loomulikult alles kassas teada, sest neid polnud kusagil, aga kallid ei olnud, ükski asi ei maksnud üle nelja euro). Ja kui aus olla, siis kui mõni neist nüüd Eesti kliimasse ei kõlba, siis ei saa selles süüdistada sugugi mitte Bauhofi, vaid maaletoojat Schetelig AV, kes taimepakenditele oli suvatsenud kleepida ainult kleepsu kirjaga "püsililled" ilma ainsagi eestikeelse sordinimeta, nii et need ma pidin taimenimede andmebaasist ise välja tuustima. Vähemalt ladinakeelsed nimed olid õnneks Hollandist pärit pakenditel olemas ja ka inglisekeelne tekst oli natuke pikem. Aga piltidel olid nii ägedad asjad, et ma lihtsalt ei saanud ostmata jätta :D.
Aspar (Asparagus) "Roem van Washington"
Hispaania artishokk (Cynara cardunculus)
Iris ensata "Blue Pearl"
Päevakübar (Rudbeckia) "Green Wizard" (nii jabura ROHELISE õiega päevakübarat on raske isegi ette kujutada)
Viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua)
ja tulipunane topeltõiega päevaliilia (Hemerocallis) Doube Fire Cracker.
Sellest aga, kuhu need mitte just pisikesed püsikud istutatakse, ei taha ma esialgu isegi mitte mõelda...
***
Õues hommikul neli kraadi külma, õhuke lumekirme ja selline tuul, et puhus vanarahvasõnu mööda inimese pikali ja sea püsti, tuule vingumine ei lasknud õhtul magama jääda, tuulepoisid olid öösel pinke mööda õue loopinud, ühe pesupuude põikpuu küljest kiskunud ja ripakil vihmaveerennist korgitseri keeranud. Päeval nulli peal, sadas midagi lörtsisarnast ja pigem horisontaalselt, kui ülevalt alla.
21. märts 2011
Kevade esimene päev
Kevade alguse magasin maha. Mida muud ma öösel kell 1.21 enne töönädala algust oleksin teha saanudki.
Hommiku -2,4 kraadi ja mul oli päris hea meel, et ma viitsisin siiski eile kuuri serva katuselt maha sadanud lume ära kühveldada, kuigi see oli vettinud ja raske. Täna hommikul selle külmunud hunniku otsas kontsasaabastega kalpsata oleks suhteliselt võimatu olnud.
Ülejäänud lumel on kohustus lähinädalate jooksul iseseisvalt ära sulada, mina teda lükata ei viitsi. Tuhka jms ka ei saa sulatamiseks kasutada, koerad tassiksid selle kohe käppadega tuppa.
Teed olid puhtad ja kuivad, lausa lust sõita. Töökoha ees tervitas väga vinge tuul, aga siin tööstushoonete vahel on tuul ka siis, kui kusagil mujal ei ole.
Küll see päriskevad ka kohale jõuab.
Hommiku -2,4 kraadi ja mul oli päris hea meel, et ma viitsisin siiski eile kuuri serva katuselt maha sadanud lume ära kühveldada, kuigi see oli vettinud ja raske. Täna hommikul selle külmunud hunniku otsas kontsasaabastega kalpsata oleks suhteliselt võimatu olnud.
Ülejäänud lumel on kohustus lähinädalate jooksul iseseisvalt ära sulada, mina teda lükata ei viitsi. Tuhka jms ka ei saa sulatamiseks kasutada, koerad tassiksid selle kohe käppadega tuppa.
Teed olid puhtad ja kuivad, lausa lust sõita. Töökoha ees tervitas väga vinge tuul, aga siin tööstushoonete vahel on tuul ka siis, kui kusagil mujal ei ole.
Küll see päriskevad ka kohale jõuab.
18. märts 2011
15. märts 2011
Leide kataloogikaubandusest
Ajal, mil ma oma paari allesjäänud ajurakku selle kallal nikastasin, millest oleks hea vertikaalpotipõllunduse anumaid teha, tõi postipäkapikk mulle hunniku katalooge. Ja Hansaposti kataloogist leidsin sellise asja
Mulle see siiski vist ei sobi, sest tundub, et vajab horisontaalset rööpset pinda ja selle konstruktsiooni peal, mis mul mõttes mõlgub, see asi vist tasakaalus püsima ei hakka.
Muuseas on samas kataloogis olemas ka need kotid, mida Hiline taga otsib. Nii et pole see kataloogikaubandus nii mõttetu midagi, olen ennegi leidnud sealt nii mõndagi, mida poest tikutulega taga ajanud ja pole leidnud. Ärge ainult sealt seda mutipeletajat ostke, see ajab mutid ainult naerma...testitud omal nahal. Ma peaaegu kuulsin, kuidas nad irvitades selle kõrvale hunnikuid tekitasid.
Mul aga tekkis vahepeal hoopis selline mõte, et teatavasti jääb igal autoomanikul meie sopase talve käigus järgi tühje klaasipesuvedeliku kanistreid...et kui hoolega puhtaks pesta, neile ülaossa taimede jaoks augud lõigata ja põhja drenaazhi jaoks mõned augud puurida, siis sangapidi saab neid ju riputada...iseasi, kui kena see välja nägema hakkab. Paariga võiks ju proovida, siis näeb. Õnneks ma pole kõiki kanistreid veel prügikasti lennutanud.
Väljas külmakraadid ja pagana libe. Kaasa arvatud õue peal. Pidin koos kulleriga käpuli lendama, kui saabunud paarisajakilost pakikest vastu võtsin. Sellest, mis pakis sees oli, mõni teine kord. Midagi, mis peaks elu taas kergemaks tegema.
Muuseas on samas kataloogis olemas ka need kotid, mida Hiline taga otsib. Nii et pole see kataloogikaubandus nii mõttetu midagi, olen ennegi leidnud sealt nii mõndagi, mida poest tikutulega taga ajanud ja pole leidnud. Ärge ainult sealt seda mutipeletajat ostke, see ajab mutid ainult naerma...testitud omal nahal. Ma peaaegu kuulsin, kuidas nad irvitades selle kõrvale hunnikuid tekitasid.
Mul aga tekkis vahepeal hoopis selline mõte, et teatavasti jääb igal autoomanikul meie sopase talve käigus järgi tühje klaasipesuvedeliku kanistreid...et kui hoolega puhtaks pesta, neile ülaossa taimede jaoks augud lõigata ja põhja drenaazhi jaoks mõned augud puurida, siis sangapidi saab neid ju riputada...iseasi, kui kena see välja nägema hakkab. Paariga võiks ju proovida, siis näeb. Õnneks ma pole kõiki kanistreid veel prügikasti lennutanud.
Väljas külmakraadid ja pagana libe. Kaasa arvatud õue peal. Pidin koos kulleriga käpuli lendama, kui saabunud paarisajakilost pakikest vastu võtsin. Sellest, mis pakis sees oli, mõni teine kord. Midagi, mis peaks elu taas kergemaks tegema.
13. märts 2011
Märtsi keskpaik
Eile hommikul oli selline tunne, et märtsi ja novembri ilm erinevad üksteisest ainult selle poolest, et märtsis on valgem ja allasadav lörts ei tekita tunnet, et kogu see külm ja pimedus on alles ees. Lõunaks jäi sadu õnneks siiski järgi ja päikegi tuli välja, sai pesumasinale tööd anda.
Need tegelased muidugi teavad, mida lörtsise ja vastiku ilmaga kõige parem teha on:
Minul und õnnetuseks nii kauaks ei jatku ja tuli tegutsema hakata, seda enam, et nädalavahetuseks oli kodutöid jälle küünarvarrepikkune nimekiri kogunenud.
Soojuspumbaga olen igatahes tohutult rahul, lausa kummaline on äkki kõigi mugavustega majas elada, kus keset talve teist poolt saab paljajalu toas ringi lipata. Oma osa on selles muidugi ka perimeetri soojustamisel. Vaikne suhin mind ei häiri ja sulatusreziim maja ka ei raputa. Boileriga tundub ka kõik korras olevat, mingit kõrvalmaitset ega lõhna veel ei ole.
Esimest korda sai ka näpud mullaseks, pottidesse läksid sellised begooniad, mis ükspäev Horteses lõunal käies näppu jäid. Kolm pakki ühevärvilisi topeltõielisi begooniaid jäid veel ootele, mulda ei olnud rohkem ja sellepärast poodi minna ka ei viitsinud. Begooniad lähevad kevadel terrassikastidesse, petuuniatest olen ma natuke tüdinenud ja eelmise aasta valik, kirikakrad, osutus täielikuks pettumiseks, need kasvatasid suvi läbi ainult haljasmassi ja õitsesid minimaalselt.
Neljapäevase Postimehe vahel ilmus Aiasõbralt päris uhke valik päevaliiliaid, kuid püüan olla väga korralik ja leppida ainult piltide vaatamisega, sest mul ei ole uute püsikupeenrate jaoks ei kohta ega jõudu. Niigi sai Juhanist üht-teist tellitud ja Muhediku kaudu kaktuseid ja kui aus olla, siis ostsin ma Hortesest ka juba kolm päevaliiliajuurikat, mida ka ei ole kuhugi panna (häbenen...).
Väljas on päeviti paar soojakraadi ja öösiti paar külmakraadi, kuuriesine on lumest juba päris puhtaks sulanud, aga mujale seda valget vatti veel jagub ja sugugi mitte vähe. Tegelikult on selline vaikne sulamine hea, kui viskaks äkki mingi kümme kraadi sooja, oleks jälle uputus käes nagu eelmisel kevadel. Praegu sulab vähehaaval, tuul kuivatab ka ja hanged vajuvad nagu märkamatult madalamaks. Järgmiseks nädalaks lubab üsnagi samasugust ilma ja nädala keskel isegi jahedamat.
Ja ongi nädalavahetus märkamatult läbi saamas ja homme tuleb jälle tööle minna.
Kevadet tahaks, juba nii tahaks midagi väljas teha. Nüüd on juba saanud puhata ka, sedagi oli hädasti vaja. Vaatasin just, et lund sai siinkandis lükatud viimati jaanuaris. Selles mõttes on see talv seljasõbralik olnud.
Küll see kevad tuleb ka. Ametlikult juba nädala pärast.
Need tegelased muidugi teavad, mida lörtsise ja vastiku ilmaga kõige parem teha on:
Soojuspumbaga olen igatahes tohutult rahul, lausa kummaline on äkki kõigi mugavustega majas elada, kus keset talve teist poolt saab paljajalu toas ringi lipata. Oma osa on selles muidugi ka perimeetri soojustamisel. Vaikne suhin mind ei häiri ja sulatusreziim maja ka ei raputa. Boileriga tundub ka kõik korras olevat, mingit kõrvalmaitset ega lõhna veel ei ole.
Esimest korda sai ka näpud mullaseks, pottidesse läksid sellised begooniad, mis ükspäev Horteses lõunal käies näppu jäid. Kolm pakki ühevärvilisi topeltõielisi begooniaid jäid veel ootele, mulda ei olnud rohkem ja sellepärast poodi minna ka ei viitsinud. Begooniad lähevad kevadel terrassikastidesse, petuuniatest olen ma natuke tüdinenud ja eelmise aasta valik, kirikakrad, osutus täielikuks pettumiseks, need kasvatasid suvi läbi ainult haljasmassi ja õitsesid minimaalselt. Neljapäevase Postimehe vahel ilmus Aiasõbralt päris uhke valik päevaliiliaid, kuid püüan olla väga korralik ja leppida ainult piltide vaatamisega, sest mul ei ole uute püsikupeenrate jaoks ei kohta ega jõudu. Niigi sai Juhanist üht-teist tellitud ja Muhediku kaudu kaktuseid ja kui aus olla, siis ostsin ma Hortesest ka juba kolm päevaliiliajuurikat, mida ka ei ole kuhugi panna (häbenen...).
Väljas on päeviti paar soojakraadi ja öösiti paar külmakraadi, kuuriesine on lumest juba päris puhtaks sulanud, aga mujale seda valget vatti veel jagub ja sugugi mitte vähe. Tegelikult on selline vaikne sulamine hea, kui viskaks äkki mingi kümme kraadi sooja, oleks jälle uputus käes nagu eelmisel kevadel. Praegu sulab vähehaaval, tuul kuivatab ka ja hanged vajuvad nagu märkamatult madalamaks. Järgmiseks nädalaks lubab üsnagi samasugust ilma ja nädala keskel isegi jahedamat. Ja ongi nädalavahetus märkamatult läbi saamas ja homme tuleb jälle tööle minna.
Kevadet tahaks, juba nii tahaks midagi väljas teha. Nüüd on juba saanud puhata ka, sedagi oli hädasti vaja. Vaatasin just, et lund sai siinkandis lükatud viimati jaanuaris. Selles mõttes on see talv seljasõbralik olnud.
Küll see kevad tuleb ka. Ametlikult juba nädala pärast.
8. märts 2011
Boilerivahetuspäev
Kellele vastla-, kellele naistepäev. Mulle oli boilerivahetuspäev ja sissetuleva vee filtriploki vahetuspäev ka. Boileri ostmine oli tsirkus omaette, ega siis pole nii, et lähed ja ostad. Kõvasti sai eeltööd tehtud ja keraamilise küttekehaga Atlanticu kasuks otsustatud, aga otsusest üksi oli vähe. Algul üritati mulle FEB-s (torumees soovitas sinna minna) ühte teist boilerit müüa (küll kõvasti odavamat), aga kui ma jonnima hakkasin, oldi lõpuks nõus ka kallimat boilerit laost tellima. Nii et käia sain kaks korda, reedel ja esmaspäeval. Vähemalt selleks ajaks, kui torumees täna kohale jõudis, oli boiler olemas. Töö läks kiiresti ja korrektselt nagu selle mehe puhul ikka (aitäh veelkord soovitamast, Deia) ja peale lõunat jõudsin isegi tööle, kus õnnestus natuke isegi naistepäevaga tutvust teha mitmete toodud tulbikimpude näol.
Soe vastlapäev, soe kevad, ütleb rahvatarkus seinakalendrist. Täna on temperatuur püsinud päev läbi nulli peal, kas see tähendab siis ei soe ega külm? Vähemalt paistis viimane tund aega päike. Koju sõites otse silma, nagu tavaliselt.
Soe vastlapäev, soe kevad, ütleb rahvatarkus seinakalendrist. Täna on temperatuur püsinud päev läbi nulli peal, kas see tähendab siis ei soe ega külm? Vähemalt paistis viimane tund aega päike. Koju sõites otse silma, nagu tavaliselt.
6. märts 2011
Kevad?
Esimene kevadpäev on minu jaoks see, kui saan terrassil kohvi juua ilma, et kohv kohe tassis maha jahtuks ja ahter tooli külge kinni ei jäätuks. Sel aastal oli selleks kuupäevaks siis eilne, 5.märts. Kaua seal terrassil muidugi ei istunud, kohv jahtus ikkagi maha ja pingi peale pidi ka padja alla panema, aga ikkagi.
Täna see-eest pole jalgagi välja tõstnud. Loen, kuidas teised muudkui külvavad ja tikivad ja askeldavad, minul on endiselt talveuni, ainult logelen diivanil ja loen. Lund pole juba kuu aega pidanud lükkama, lausa uskumatu. Puid ei pea ka peale soojuspumba paigaldamist enam tassima, niisamagi on soe. Mõnus.
Seega olen juba kaks nädalavahetust ainult laiselnud ja sellest täiesti häbitult mõnu tundnud.
Kui see praegu veel üle põlve ulatuv lumi ära sulab, küll ma siis üles ärkan.
Täna see-eest pole jalgagi välja tõstnud. Loen, kuidas teised muudkui külvavad ja tikivad ja askeldavad, minul on endiselt talveuni, ainult logelen diivanil ja loen. Lund pole juba kuu aega pidanud lükkama, lausa uskumatu. Puid ei pea ka peale soojuspumba paigaldamist enam tassima, niisamagi on soe. Mõnus.
Seega olen juba kaks nädalavahetust ainult laiselnud ja sellest täiesti häbitult mõnu tundnud.
Kui see praegu veel üle põlve ulatuv lumi ära sulab, küll ma siis üles ärkan.
2. märts 2011
Märtsi algus
Praegu on lausa kummaline mõelda, et alles neli päeva tagasi oli külma paarikümne kraadi ringis. Täna oli temperatuur nullilähedane, teedele sulanud lompides paistis sinine taevas ja tunne juba üpris kevadine.
Kodus vajab vahetamist soojaveeboiler. Imelikku pole selles midagi, see suhteliselt odav boiler on meie liivase veega üheksa aastat vastu pidanud ja igal asjal on oma aeg.
Seekord tahaks midagi korralikumalt, vähemalt sellist, millel saab vee temperatuuri reguleerida, mitte ainult saba seina ja seinast välja.... Õnneks ei jookse see tagasivooluklapp veel nii kapitaalselt läbi,et tulikiire oleks. Seega kõik soovitused ja kommentaarid eri firmade boilerite suhtes on oodatud.
Kodus vajab vahetamist soojaveeboiler. Imelikku pole selles midagi, see suhteliselt odav boiler on meie liivase veega üheksa aastat vastu pidanud ja igal asjal on oma aeg.
Seekord tahaks midagi korralikumalt, vähemalt sellist, millel saab vee temperatuuri reguleerida, mitte ainult saba seina ja seinast välja.... Õnneks ei jookse see tagasivooluklapp veel nii kapitaalselt läbi,et tulikiire oleks. Seega kõik soovitused ja kommentaarid eri firmade boilerite suhtes on oodatud.
27. veebruar 2011
Piknik, nõgipeet ja veelkord soojuspumbast ka
Seoses äsjamöödunud vabariigi aastapäevaga ja naabrinaise sünnipäevaga otsustasid naabrid mere ääres pikniku korraldada. Eriti hästi läks neil muidugi tänase ilma tellimisega. Aga muud asjad polnud ka kehvemad. Eilset enesetunnet arvestades mõtlesin veel varahommikul, et äkki ei läheks, aga no ilm oli nii imeline ja eesootav seltskond tore, kuidas siis sai minemata jätta.
Kõigepealt siis tõukekelkudega mööda vana külavaheteed ikka mere poole.
Kohvist-koogist jäin ilma, sest pidin koju kihutama soojuspumbameest ootama, vähemalt korda sai, pumbal oli külmaga mingi ventiil üles öelnud ja tööks vajalik gaas välja jooksnud, sellepärast külma õhku puhuski. Loodetavasti peab peale garantiiremonti kauem vastu kui ühe päeva.
Kõigepealt siis tõukekelkudega mööda vana külavaheteed ikka mere poole.
Siis üle suure tee ja veel kilomeetrike, millest suurema osa lasin vana luuserina naabripoisil end sõidutada, päris lõbus oli, ja jõudsimegi mere äärde, kuhu naabrimees oli eelnevalt suure grilli kohale tassinud.
Naabrinaine oli keetnud imehead kõrvitsapüreesuppi ja selle termosega kohale toonud. Naabrimees grillis vorstikesi ja peeti. Peet oli eriti hea,toores peet viilukateks sinihallitusjuustu ja balsamicokreemiga kokku mökerdatud ja siis fooliumi ja grilli, tuli oli küll nats valusavõitu ja servad söestusid ära, sealt siis ka nõgipeet, aga maitse oli sellegipoolest fantastiline. Peaks kodus ka proovima teha.
Valgus oli juba täiesti kevadine, aga laht otsast otsani jääs. Tuleb pikk ja külm kevad ja merevesi sel aastal ilmselt soojaks ei lähegi.
24. veebruar 2011
Kurva tujuga aastapäev
Hommikul kell kolmveerand kümme (varem ei ärganud) -22,8, õhtul kell pool kaheksa -17,0.
Kolleegi ja sõbranna kaheteistaastane kaukaasia lambakoer otsustas just täna üle vikerkaaresilla minna. Nutsime pisut telefoni otsas mõlemad. Vaatan valuga oma sama vana kollit ja palun mõttes teda minuga veel minuga olla.
Plantexi taimed said tellitud.
E-riigi e-valimistel hääletatud.
Tuba on soe, aga kütmisest on kõriauguni. Paluks kevadet.
Kolleegi ja sõbranna kaheteistaastane kaukaasia lambakoer otsustas just täna üle vikerkaaresilla minna. Nutsime pisut telefoni otsas mõlemad. Vaatan valuga oma sama vana kollit ja palun mõttes teda minuga veel minuga olla.
Plantexi taimed said tellitud.
E-riigi e-valimistel hääletatud.
Tuba on soe, aga kütmisest on kõriauguni. Paluks kevadet.
23. veebruar 2011
Krõmps, kriuks ja praks
Krõmps oli tänane ilm, hommikul magamistoa akna taga -24,8, seega selle talve halvemusjärjestuselt teine külm. Miskipärast on tunne, et iga päevaga läheb järjest külmemaks, kas on lihtsalt tüdimus peal või tõuseb õhuniiskus. Toad on aga soojad, hoolimata pakasest pole ma sisetermomeetritel kusagil isegi hommikuti või õhtuti koju jõudes alla 17 kraadi kohanud ja suur tuba, kus ma kõige rohkem vaeva olen näinud ja kus ma tavaliselt ka suurema osa vabast ajast veedan, püsib kord päevas köetud suure ahju ja 1,5kW radika toel 22-23 kraadi vahel. Õhksoojuspump on aga endiselt välja lülitatud, sest puhus ainult külma õhku sisse ja paigaldaja pidi nädalavahetusel vaatama tulema, kas asi ikka õige on.
Kriuks, tegid tuliuued Aaltose ülimugavad saapad täna hommikul lumel, vanad madala säärega pükstekandmise saapad otsustasid just talve viimase agoonia ajal koostöölepingu lõpetada ja eile jooksin mööda Lasnamäe (juhtusin parasjagu tööasjus sealkandis olema) Centrumit ja sain Shu poest sellised nagu tahtsin, ehtsast lambanahast voodriga. Kunagi ka jalatsikaubandusega tegelenuna olen veendumusel, et sellisesse Põhjamaa talve nagu praegu tasub osta ainult Soomes tehtud saapaid, olgugi peale hind kallis - aga mu kõrge säärega ja samamoodi lambakarvse voodriga Janita saapad on vastu pidanud tosin aastat ja nüüd lõpuks läks katki lukukelk, mille Keila kingsepp ära vahetada lubas, nii et kestavad veel.
Praksuga aga murdus eile mu vaimukindlus, kui postkasti potsatas Juhani kataloog ja ma avastasin sealt mitu Morden Research Centre aretatud roosi, mida mul veel ei ole...ja olgu nende teiste taimedega nagu on, need Kanadas aretatud külma- ja lollikindlad roosid ma PEAN KÕIK SAAMA. Ja kui ma juba roose nagunii tellin, siis äkki see täidisõieline floks...ja see punaste lehtedega astilbe...ja üks põnev hosta ja...kadunud mu mittetellimine ja mitteistutamine oligi. Mida oli muidugi ette arvata, kah mul üllatus. Tellinud veel ei ole, sest ma tahaksin nendega kaubelda, et saan kauba kätte alles juuni algul, varem mul lihtsalt ei ole võimalik taimenoorukitega tegeleda.
Nõiapuud tahaks väga, aga kõik väidavad, et tahab tuulevaikset kohta. Mul siin mere ääres on ainuke tuulevaikne koht toas ja ma kardan, et siin talle väga ei meeldi...
Ja siis ma tahaksin veel sealt nii mõndagi, aga tundub, et nad eriti ei viitsi Eestisse müüa. Mine või järgi, kuigi üksinda autoga Taani sõitmiseks on see ikka sigapikk teekond...aga paremat omajuursete pargirooside valikut ei ole ma mitte kusagilt leidnud, nii et mine sa tea, mis kunagi pähe võib tulla :).
Kriuks, tegid tuliuued Aaltose ülimugavad saapad täna hommikul lumel, vanad madala säärega pükstekandmise saapad otsustasid just talve viimase agoonia ajal koostöölepingu lõpetada ja eile jooksin mööda Lasnamäe (juhtusin parasjagu tööasjus sealkandis olema) Centrumit ja sain Shu poest sellised nagu tahtsin, ehtsast lambanahast voodriga. Kunagi ka jalatsikaubandusega tegelenuna olen veendumusel, et sellisesse Põhjamaa talve nagu praegu tasub osta ainult Soomes tehtud saapaid, olgugi peale hind kallis - aga mu kõrge säärega ja samamoodi lambakarvse voodriga Janita saapad on vastu pidanud tosin aastat ja nüüd lõpuks läks katki lukukelk, mille Keila kingsepp ära vahetada lubas, nii et kestavad veel.
Praksuga aga murdus eile mu vaimukindlus, kui postkasti potsatas Juhani kataloog ja ma avastasin sealt mitu Morden Research Centre aretatud roosi, mida mul veel ei ole...ja olgu nende teiste taimedega nagu on, need Kanadas aretatud külma- ja lollikindlad roosid ma PEAN KÕIK SAAMA. Ja kui ma juba roose nagunii tellin, siis äkki see täidisõieline floks...ja see punaste lehtedega astilbe...ja üks põnev hosta ja...kadunud mu mittetellimine ja mitteistutamine oligi. Mida oli muidugi ette arvata, kah mul üllatus. Tellinud veel ei ole, sest ma tahaksin nendega kaubelda, et saan kauba kätte alles juuni algul, varem mul lihtsalt ei ole võimalik taimenoorukitega tegeleda.
Nõiapuud tahaks väga, aga kõik väidavad, et tahab tuulevaikset kohta. Mul siin mere ääres on ainuke tuulevaikne koht toas ja ma kardan, et siin talle väga ei meeldi...
Ja siis ma tahaksin veel sealt nii mõndagi, aga tundub, et nad eriti ei viitsi Eestisse müüa. Mine või järgi, kuigi üksinda autoga Taani sõitmiseks on see ikka sigapikk teekond...aga paremat omajuursete pargirooside valikut ei ole ma mitte kusagilt leidnud, nii et mine sa tea, mis kunagi pähe võib tulla :).
20. veebruar 2011
Ära hakkab tüütama...
Hommikul kell pool üheksa (varem ma lihtsalt ei ärganud) akna taga -22,8. Magamistoas +17,5, minu jaoks nats jahedavõitu, aga kahe teki all täitsa paras. Köögis 18,4 ja tagatoas 20,4. Nii et sisetingimuste üle nurisemiseks ei ole eriti põhjust, nüüd, kui tuli on nii köögis pliidi all kui ka toa ahjus lõõmamas, istun arvuti taga hommikumantlis ja paljasääri.
Aga sellegipoolest...vaatasin omaenda blogi päise pilte ja selline suveigatsus tuli peale, et lausa valus hakkas. Ei saa öelda, et see külm valevus päikesesäras ilus ei oleks, aga ikkagi lihtsalt väga külm ja väga mustvalge. Käisin reedel Hansaplandis ja olin enese üle päris uhke, et suutsin seemneriiulite poole isegi mitte vaadata, ostsin vaid kassile uue toidunõu ja natuke talutoitu, mune, juustu.
Ilmasaidid lubavad külma veel mõneks päevaks, alles reedest muutub ilm natuke leebemaks. Puuriit kahaneb kosmilise kiirusega, sest olen ka saunaahju kütnud pea igal õhtul, muidu läheb see majapool lihtsalt väga külmaks. Puid õnneks on mitme aasta varu, aga kui see riit peaks enne lume sulamist otsa lõppema, läheb asi nats keeruliseks, sest teiste riitadeni eriti ei pääse.
Tegelikult peakski end hoopis kodunt välja ajama ja sõitma ehituspoodi vahuvarusid täiendama, neljakümnekraadine sise- ja välistemperatuuri vahe on kenasti kõik nõrgad kohad kätte näidanud, kuhu soojustust juurde vaja oleks.
Kevade ametliku alguseni on 28 päeva.
Aga sellegipoolest...vaatasin omaenda blogi päise pilte ja selline suveigatsus tuli peale, et lausa valus hakkas. Ei saa öelda, et see külm valevus päikesesäras ilus ei oleks, aga ikkagi lihtsalt väga külm ja väga mustvalge. Käisin reedel Hansaplandis ja olin enese üle päris uhke, et suutsin seemneriiulite poole isegi mitte vaadata, ostsin vaid kassile uue toidunõu ja natuke talutoitu, mune, juustu.
Ilmasaidid lubavad külma veel mõneks päevaks, alles reedest muutub ilm natuke leebemaks. Puuriit kahaneb kosmilise kiirusega, sest olen ka saunaahju kütnud pea igal õhtul, muidu läheb see majapool lihtsalt väga külmaks. Puid õnneks on mitme aasta varu, aga kui see riit peaks enne lume sulamist otsa lõppema, läheb asi nats keeruliseks, sest teiste riitadeni eriti ei pääse.
Tegelikult peakski end hoopis kodunt välja ajama ja sõitma ehituspoodi vahuvarusid täiendama, neljakümnekraadine sise- ja välistemperatuuri vahe on kenasti kõik nõrgad kohad kätte näidanud, kuhu soojustust juurde vaja oleks.
Kevade ametliku alguseni on 28 päeva.
18. veebruar 2011
18.veebruar, temperatuurid
Akna taga päikesetõusu ajal -25,8, selle talve rekord. Vähemalt seni.
Köögis +17,5
Tagatoas tänu eilsele ahjukütmisele ja öö läbi täisvõimsusel huuganud radikale +22.
Elektriarvele mõtleme siis, kui see saabub.
Köögis +17,5
Tagatoas tänu eilsele ahjukütmisele ja öö läbi täisvõimsusel huuganud radikale +22.
Elektriarvele mõtleme siis, kui see saabub.
17. veebruar 2011
Soojuspump
Eilset vähekese soojemat ilma ja tuulevaikust kasutades sai tema siis lõpuks paika. Fujitsu Asya LGC12. Tänase ilma puhul (hommikul -20, päev läbi stabiilselt -16-17, praegu -19) võib kahjuks tõdeda, et selliste temperatuuride puhul pole tast üldse tolku. Koju jõudes oli köögis, kus alaliselt huugab ka 1kW põrandaküte, +16,6 kraadi ja toas, kus eile sai korralikult ahju köetud lisaks päev läbi töötanud pumbale, +15,2. Õhku, mis täisvõimsusel töötanud pumba avadest väljus, sai leigeks pidada ainult väga hea fantaasia korral. Lülitasin pumba välja ja 1,5kW konvektorradika sisse, tegin ahju tule, nüüd peale tunniajast kütmist +19,6 ja võis lõpuks jope seljast ära võtta.
Üks 2002.aastal pandud vihmaveerennidest on praktiliselt katuse küljest rebenenud. Vana katuse 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidel pole häda midagi.
Üldse mõtlesin täna huvitavale paradoksile...maja palkasin renoveerima firmad, teades omaenda võhiklikkust ja lootes korralikule taustale ja töödejuhataja järelevalvele...tagajärg on läbipuhuvad seinad, küljestkukkuvad vihmaveerennid, külmuvad torud, omal ajal lõhutud puurkaev ja lõppematu vigade parandus...sajaruutmeetrise abihoone ehitas naaberküla puutöömees (hariduselt hoopis diplomeeritud geoloog, Leningradi Mäeinstituudi lõpetanud, uuel ajal kehva keeleoskuse tõttu vallandatud ja ümberkvalifitseerunud) praktiliselt ihuüksinda ja selle küljest pole kuue aasta jooksul midagi ära kukkunud ega viltu vajunud, isegi lükanduksi pole pidanud häälestama. Ainult Abloy lukk külmus ükskord suure tuisuga ära. Ja kui palju ma nendele maja renoveerinud firmadele töödejuhatamiskulude eest maksnud olen, ei taha mõeldagi mitte.
Ehk on vähemalt soojuspumbast soojemate temperatuuride puhul mingit kasu.
Üks 2002.aastal pandud vihmaveerennidest on praktiliselt katuse küljest rebenenud. Vana katuse 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidel pole häda midagi.
Üldse mõtlesin täna huvitavale paradoksile...maja palkasin renoveerima firmad, teades omaenda võhiklikkust ja lootes korralikule taustale ja töödejuhataja järelevalvele...tagajärg on läbipuhuvad seinad, küljestkukkuvad vihmaveerennid, külmuvad torud, omal ajal lõhutud puurkaev ja lõppematu vigade parandus...sajaruutmeetrise abihoone ehitas naaberküla puutöömees (hariduselt hoopis diplomeeritud geoloog, Leningradi Mäeinstituudi lõpetanud, uuel ajal kehva keeleoskuse tõttu vallandatud ja ümberkvalifitseerunud) praktiliselt ihuüksinda ja selle küljest pole kuue aasta jooksul midagi ära kukkunud ega viltu vajunud, isegi lükanduksi pole pidanud häälestama. Ainult Abloy lukk külmus ükskord suure tuisuga ära. Ja kui palju ma nendele maja renoveerinud firmadele töödejuhatamiskulude eest maksnud olen, ei taha mõeldagi mitte.
Ehk on vähemalt soojuspumbast soojemate temperatuuride puhul mingit kasu.
15. veebruar 2011
Veel külmem
Hommikul akna taga -25,5. Magamistoas +19,0, suures toas +17,5, köögis +16,8.
Kirjas sellepäras, et just eile kirusin end, et kusagilt möödunud aastate temperatuure võtta pole.
Töölesõidul näitas kraadiklaas stabiilselt -26.
Jama on selles, et peale seda põlemisjama on mul tekkinud totaalne tulekahjufoobia. Uudised sellest, kuidas täiesti korralike ja vastutustundlike inimeste majad maha põlevad, aitavad ka muidugi kaasa. Öösel istusin üleval ja mõtlesin, miks see magamistoa kamin niimoodi naksub ja praksub, äkki on mingi jama. Nüüd muidugi haigutan.
Kirjas sellepäras, et just eile kirusin end, et kusagilt möödunud aastate temperatuure võtta pole.
Töölesõidul näitas kraadiklaas stabiilselt -26.
Jama on selles, et peale seda põlemisjama on mul tekkinud totaalne tulekahjufoobia. Uudised sellest, kuidas täiesti korralike ja vastutustundlike inimeste majad maha põlevad, aitavad ka muidugi kaasa. Öösel istusin üleval ja mõtlesin, miks see magamistoa kamin niimoodi naksub ja praksub, äkki on mingi jama. Nüüd muidugi haigutan.
14. veebruar 2011
Külm
Täna hommikul selle talve senine külmarekord, -17,4. Lõunaeestlastega ei võistle ja ei tahagi, ma hakkan järjest rohkem oma emaga sarnanema, kes terve eelmise kolmekümnekraadise suveperioodi käis pika kleidi ja kampsuniga ja kurtis, et tal pole ikka veel piisavalt soe.
Eile vahepeal juba jooksma saanud külm vesi kööki taas ei jõua. Vana asi, igal aastal luban, et lasen selle külmasilla maha kiskuda, aga läheb kohe meelest ära, kui kevad tuleb. Vähemalt suutsin elutoa viimase veel tegemata põrandaprao eile vahtu täis lasta.
Tuppa sain eile õhtul ikka +23 sisse, hommikuks oli sellest +18 alles. Õhtul on pilt kindlasti masendavam, sest midagi ega kedagi kütmas ei ole.
Aga kevadeni on ainult 34 päeva ja asi see pisike külmaperiood ära kannatada ei ole. Varsti läheb paremaks!
Head sõbrapäeva ka!
Eile vahepeal juba jooksma saanud külm vesi kööki taas ei jõua. Vana asi, igal aastal luban, et lasen selle külmasilla maha kiskuda, aga läheb kohe meelest ära, kui kevad tuleb. Vähemalt suutsin elutoa viimase veel tegemata põrandaprao eile vahtu täis lasta.
Tuppa sain eile õhtul ikka +23 sisse, hommikuks oli sellest +18 alles. Õhtul on pilt kindlasti masendavam, sest midagi ega kedagi kütmas ei ole.
Aga kevadeni on ainult 34 päeva ja asi see pisike külmaperiood ära kannatada ei ole. Varsti läheb paremaks!
Head sõbrapäeva ka!
12. veebruar 2011
Tuisukuu
Kui ma hommikul kell üheksa silmad lahti tegin, sadas laia lund. Siiamaani sajab ja mitte just vähe.
Eilne päev näitas, et kui tervis on täiesti käest, aga aju töötab ja organiseerimisvõime on oksendamise vahel säilinud, piisav vahel sellestki. Heade sõprade ja abiliste abiga koristusid toad, sammusid tuppa puud, kadus õuest lumi ja sõitsid koerad hotellist koju.
Vaesed kutsad on komandeeringust peaaegu sama kutud kui perenaine, ainult magavad.
Lumelükkamisest pole ma sellegipoolest pääsenud, ainuüksi tänase päeva jooksul on sama palju juurde sadanud, kui mehed eile ära lükkasid. Vahe ainult selles, et eilne oli kõva ja kokkusulanu, tänane peaks kergem olema. Täna kavatsen sellegipoolest veel viilida, eilsed kõhuhädad olid hommikuks asendunud ropu seljavaluga, nii et puukottigi ei saanud esikust tuppa toodud, pidi üksikute halgude kaupa vedama.
Hakkan vist vanaks jääma, soiun üha tervisest. Või annab organism valjuhäälselt märku, et talle on puhkust vaja. Täna olen siiski juba elusam olnud, asjad lahti pakkinud ja kaks masinatäit pesu pesnud.
Soojuspumba paigaldamine lükkus ka liigse külma tõttu teadmata tähtajale. Ei pidavat saama sellise ilmaga panna, liiga külm ja tuisune.
Kui ise kodus olla ja ahju kütta, pole väga vigagi. Õues -7,2, mille vinge tuul kindlasti külmemaks muudab - ei tea, pole täna jalga välja tõstnud. Toas +22,8 ja kui see neetud selg midagi teha laseks, poleks vigagi. Praegu laseb ta põhiliselt lamada, siis ei valuta. Peab vist jälle kiropraktikut külastama, eelmine kord see aitas rohkem kui pooleks aastaks.
Eilne päev näitas, et kui tervis on täiesti käest, aga aju töötab ja organiseerimisvõime on oksendamise vahel säilinud, piisav vahel sellestki. Heade sõprade ja abiliste abiga koristusid toad, sammusid tuppa puud, kadus õuest lumi ja sõitsid koerad hotellist koju.
Vaesed kutsad on komandeeringust peaaegu sama kutud kui perenaine, ainult magavad.
Hakkan vist vanaks jääma, soiun üha tervisest. Või annab organism valjuhäälselt märku, et talle on puhkust vaja. Täna olen siiski juba elusam olnud, asjad lahti pakkinud ja kaks masinatäit pesu pesnud.
Soojuspumba paigaldamine lükkus ka liigse külma tõttu teadmata tähtajale. Ei pidavat saama sellise ilmaga panna, liiga külm ja tuisune.
Kui ise kodus olla ja ahju kütta, pole väga vigagi. Õues -7,2, mille vinge tuul kindlasti külmemaks muudab - ei tea, pole täna jalga välja tõstnud. Toas +22,8 ja kui see neetud selg midagi teha laseks, poleks vigagi. Praegu laseb ta põhiliselt lamada, siis ei valuta. Peab vist jälle kiropraktikut külastama, eelmine kord see aitas rohkem kui pooleks aastaks.
6. veebruar 2011
Plirts-plärts,
...hing aga väidab, et käes on märts. Tegelikult ei ole, alles veebruari algus ja päriskevadeni aega kui palju. Selline tunne aga tekib, kui päev läbi särab päike, kraadiklaas näitab põhjapoolsel varjuküljel neli soojakraadi ja räästad mitte ei tilgu, vaid solisevad. Kuigi ma ei saagi aru, mis seal sulab. lund katustel peaaegu polnud. Ju siis vihmaveerennides ikka jääd oli.
Trummi poolt soovitatud soojuspumbamees käis täna objekti üle vaatamas ja kui hästi läheb, saan järgmisel nädalavahetusel soojuspumba ja pääsen igapäevasest kütmisorjusest, mis ausalt öeldes on hakanud natuke ahistavana tunduma, novembrist veebruarini ei pääse mitte kuhugi, sest töölt tuleb tormata ahju kütma. Kui aga miski maja sooja hoiab, pääseb ehk mõnikord mõnele kontserdile ja teatrissegi, rääkimata sellest, et tööreisilt tulles ei oota ees jääkülm maja, milles tundide kaupa kasukat ära võtta ei saa. Miks ikkagi pump - esialgne investeering on suurem, aga edasised kulud madalamad kui radikate puhul, kasutegur ka suurem, nii suurt radikat, mis suure toa ära kütaks, ma piiratud peakaitsme tõttu panna ei saa. Ja see sahin mind ei sega, olen elus piisavalt palju öid nende pumpade ja konditsioneeridega tubades veetnud, pealegi tuleb pump elutuppa. mitte magamistuppa.
3. veebruar 2011
Misiganesaaloe. Natuke tulejuttu ka.
Aaloe ja tuli peaks ju omavahel kokku sobima küll, kuivõrd aaloed kasutatakse muu hulgas ka põletushaavade ravimiseks. Õnneks mul sedakorda ravi vaja ei läinud, ainuke koht, mis paar päeva valutas, oli ninasõõrmed seestpoolt - tuleneelaja elu pole igatahes kerge.
Aga minu aaloe, olgu ta siis misliiki iganes, on selline.
Pingutasin meenutada, aga ei suutnudki välja mõelda, kuidas ta minu juurde kunagi sattus. Olen vahel selliseid mitte nii moodsaid toataimi ka turgudelt tädikeste käest ostnud, ja passi tal teadagi kaasas ei ole. Nii et millise aaloeliigiga on tegemist, pole aimugi. Taim ise on 6-7 aastat vana ja ma olen teda ühe korra ümber istutanud. Praegu just vaatasin üle, kaks umbes aastavanust pojukest saab kätte, eks siis ühe saab Trumm ja teise Hiline.
Mul on varasematel aegadel ka aaloesid olnud, aga see on natuke teistsugune kui varasemad, kuidagi massiivsem. Emataime lehed (kui need ikka on lehed, pardon my french) on kusagil 6cm laiused. Ja ausõna, ma pole teda üle väetanud. Kui aus olla, pole üldse väetanud.
Toataimedega pole mul üldse erilist läbisaamist. Kui omal ajal maja valmis sain, sai üht-teist soetatud, aga osa võttis esimesel talvel külm ära (toas sees muidugi) ja õige pea sai selgeks, et ma saan endale lubada ainult selliseid toataimi, mis ilma kastmata kümme päeva vastu peavad, kui mul on vaja jälle kusagil pikemalt ringi kolada.
Aga sellest tulejamast ka siis uudishimulikele. Tegemist ei olnud päris tavalise radika, vaid soojussalvestiga, müüja koduleheküljel on selle kohta piisavalt infot. Kas see seitse aastat tagasi ka vastavalt juhendile kokku pandi, selle kohta ei oska mina midagi öelda. Viimastel aastatel ma seda radikat eriti ei kasutanud, meil on maja peakaitse nii väike, et kuna Lepatriinu toas töötas teine samasugune, siis rohkem küttekehi sisse lülitada polnud lihtsalt võimalik. Kui aga Lepatriinu detsembris eraldi elama kolis, lülitasin alumise korruse radika sisse.
Nii et ilmselt juhtus nii, et soojustusvahu (kui väga täpne olla, siis vaht oli Penosil) aurud sattusid kuidagi küttekehale ja lahvatasid põlema.
Nüüd istun ja juurdlen, kas osta uus samasugune Unidare soojussalvesti või lasta paigaldada õhksoojuspump. Paraku pean tööasjus ikka nii palju kodunt ära käima, et ainult ahjukütmisele loota ei saa. Piirangu paneb peale maja peakaitsme suurus, suurt üle kahe kW võimsust ma endale lubada ei või. Peakaitsme suurendamine oleks aga kallis ja küllaltki keeruline, välja tuleks vahetada mitte ainult kaitse, vaid ka majja tulev kaabel (tähendab kogu õue järjekordset üleskaevamist ca 50 meetri ulatuses), kilbid jms. Pealegi ma eriti ei tahaks ka elektriarveid veelgi suurendada, äsjalaekunud jaanuari elektriarve oli niigi 365 eurot.
Aga minu aaloe, olgu ta siis misliiki iganes, on selline.
Mul on varasematel aegadel ka aaloesid olnud, aga see on natuke teistsugune kui varasemad, kuidagi massiivsem. Emataime lehed (kui need ikka on lehed, pardon my french) on kusagil 6cm laiused. Ja ausõna, ma pole teda üle väetanud. Kui aus olla, pole üldse väetanud.
Toataimedega pole mul üldse erilist läbisaamist. Kui omal ajal maja valmis sain, sai üht-teist soetatud, aga osa võttis esimesel talvel külm ära (toas sees muidugi) ja õige pea sai selgeks, et ma saan endale lubada ainult selliseid toataimi, mis ilma kastmata kümme päeva vastu peavad, kui mul on vaja jälle kusagil pikemalt ringi kolada.
Aga sellest tulejamast ka siis uudishimulikele. Tegemist ei olnud päris tavalise radika, vaid soojussalvestiga, müüja koduleheküljel on selle kohta piisavalt infot. Kas see seitse aastat tagasi ka vastavalt juhendile kokku pandi, selle kohta ei oska mina midagi öelda. Viimastel aastatel ma seda radikat eriti ei kasutanud, meil on maja peakaitse nii väike, et kuna Lepatriinu toas töötas teine samasugune, siis rohkem küttekehi sisse lülitada polnud lihtsalt võimalik. Kui aga Lepatriinu detsembris eraldi elama kolis, lülitasin alumise korruse radika sisse.
Nii et ilmselt juhtus nii, et soojustusvahu (kui väga täpne olla, siis vaht oli Penosil) aurud sattusid kuidagi küttekehale ja lahvatasid põlema.
Nüüd istun ja juurdlen, kas osta uus samasugune Unidare soojussalvesti või lasta paigaldada õhksoojuspump. Paraku pean tööasjus ikka nii palju kodunt ära käima, et ainult ahjukütmisele loota ei saa. Piirangu paneb peale maja peakaitsme suurus, suurt üle kahe kW võimsust ma endale lubada ei või. Peakaitsme suurendamine oleks aga kallis ja küllaltki keeruline, välja tuleks vahetada mitte ainult kaitse, vaid ka majja tulev kaabel (tähendab kogu õue järjekordset üleskaevamist ca 50 meetri ulatuses), kilbid jms. Pealegi ma eriti ei tahaks ka elektriarveid veelgi suurendada, äsjalaekunud jaanuari elektriarve oli niigi 365 eurot.
1. veebruar 2011
Veebruari algus pauguga
Koju tulles otsustasin midagi kasulikku teha. Ennast nii arvuti, kui teleekraanist eemale hoida. Nagunii kipub vasak silmalaug mitmendat päeva tõmblema. Ilma naljata. Stress ja magneesiumipuudus, lugesin netist. Magneesiumi saab õnneks sisse võtta, aga stressi sain kuhjaga juurde.
Kiskusin põhjapoolse perimeetri põrandaliistud üles, seeni õnneks polnud. Hakkasin ligi sentimeetrisesse prakku makrofleksi laskma ja olin just elektriradika lähedusse jõudnud, kui leek mulle näkku lahvatas.
Lahtist tuld ei olnud mitte kusagil, isegi mitte ahjus.
Leek lippas rõõmsalt mööda vahuriba teise seina poole.
Õnneks, õnneks, õnneks olin eelnevalt eemale koristanud kõik kardinad ja muu, mis võiks kergelt põlema minna.
Mingil moel suutsin lahtise leegi maha lahmida, õnneks olid küünarnukini ulatuvad paksud kummikindad käes. Tõmbasin radika seinast. Teiselt korruselt tulekustutit tooma minna polnud mahti. Kallasin põrandaprakku igaks juhuks paar ämbritäit vett (tühja neist seentest!). Helistasin häirekeskusse. Et äkki on siiski säde seinas vms, puumaja ikkagi. Kästi õue minna ja oodata. Kahmasin kõigepealt koerad, käekoti ja arvuti (sain vähemalt teada, mis elus kõige tähtsam on) ja kadusin õue.
Kõigepealt saabus kohale politsei kahe kena kuti näol, kes radika seinast maha kruttisid ja arvasid, et vist ikka õnnelik õnnetus. Seejärel tuli tuletõrje, kes seina uuris ja puuris ja arvas, et tuli ikka kuhugi edasi pole läinud.
Siis tuli tagasi vahepeal juba ära läinud politsei, kes kurtis, et tuletõrjeauto on nende väljasõidu ära blokeerinud, aga sellest polevat midagi, siin olevat nii kena, et ole või hommikuni.
Alles siis, kui kõik olid ära läinud, ja ma olin telefonis suhelnud poole külaga ja kõik maha rahustanud, hakkasid mul põlved niimoodi värisema, et püsti seista enam ei suutnud.
Kahjud - seinal pooleruutmeetrine tahmalaik. Tuksis radikas, seda kasutada küll enam ei julge. Tuba haiseb nagu suitsusaun. Endal said kergelt kõrvetada kulmud, tukk, ripsmed, ninasõõrmed ja eelkõige närvid. Kas ma täna öösel magada ka saan või käin iga viie minuti tagant ikkagi seina kompimas, on iseküsimus.
Aitäh kaitseinglile, kes kohal oli (ja seitse aastat tagasi käskis seina süttimiskindla vineeri panna).
Ja selle peale, et makrofleksi aur süttib lihtsalt radika lähedusest, ma küll poleks tulnud. Mingit lahtist tuld polnud.
Kiskusin põhjapoolse perimeetri põrandaliistud üles, seeni õnneks polnud. Hakkasin ligi sentimeetrisesse prakku makrofleksi laskma ja olin just elektriradika lähedusse jõudnud, kui leek mulle näkku lahvatas.
Lahtist tuld ei olnud mitte kusagil, isegi mitte ahjus.
Leek lippas rõõmsalt mööda vahuriba teise seina poole.
Õnneks, õnneks, õnneks olin eelnevalt eemale koristanud kõik kardinad ja muu, mis võiks kergelt põlema minna.
Mingil moel suutsin lahtise leegi maha lahmida, õnneks olid küünarnukini ulatuvad paksud kummikindad käes. Tõmbasin radika seinast. Teiselt korruselt tulekustutit tooma minna polnud mahti. Kallasin põrandaprakku igaks juhuks paar ämbritäit vett (tühja neist seentest!). Helistasin häirekeskusse. Et äkki on siiski säde seinas vms, puumaja ikkagi. Kästi õue minna ja oodata. Kahmasin kõigepealt koerad, käekoti ja arvuti (sain vähemalt teada, mis elus kõige tähtsam on) ja kadusin õue.
Kõigepealt saabus kohale politsei kahe kena kuti näol, kes radika seinast maha kruttisid ja arvasid, et vist ikka õnnelik õnnetus. Seejärel tuli tuletõrje, kes seina uuris ja puuris ja arvas, et tuli ikka kuhugi edasi pole läinud.
Siis tuli tagasi vahepeal juba ära läinud politsei, kes kurtis, et tuletõrjeauto on nende väljasõidu ära blokeerinud, aga sellest polevat midagi, siin olevat nii kena, et ole või hommikuni.
Alles siis, kui kõik olid ära läinud, ja ma olin telefonis suhelnud poole külaga ja kõik maha rahustanud, hakkasid mul põlved niimoodi värisema, et püsti seista enam ei suutnud.
Kahjud - seinal pooleruutmeetrine tahmalaik. Tuksis radikas, seda kasutada küll enam ei julge. Tuba haiseb nagu suitsusaun. Endal said kergelt kõrvetada kulmud, tukk, ripsmed, ninasõõrmed ja eelkõige närvid. Kas ma täna öösel magada ka saan või käin iga viie minuti tagant ikkagi seina kompimas, on iseküsimus.
Aitäh kaitseinglile, kes kohal oli (ja seitse aastat tagasi käskis seina süttimiskindla vineeri panna).
Ja selle peale, et makrofleksi aur süttib lihtsalt radika lähedusest, ma küll poleks tulnud. Mingit lahtist tuld polnud.
Tellimine:
Postitused (Atom)