Hullu ei peata ka seljavalu

Olles rohkem kui 24 tundi räige seljavalu käes niutsunud ja vandunud, komberdasin täna lõuna paiku siiski aeda. Esialgse mõttega vähemalt natuke jalutada, sest ega enam hullemaks minna ikka ei saanud ja väljas meelitavalt särava päikese valguses tundus eriliselt alatu ja nüri diivanil lamada ja lugeda. Seda enam, et hakkas tunduma, et mida rohkem ma laman, seda hullem on iga kord üles tõusta.
Tegelikult oli päris tore niisama ringi tuterdada ja igasuguseid ninasid, pungasid ja õisi imetleda. Krookused kui säravad kalliskivid.

 Sinilillesinine:

 Magnooliavalge:

Terve metsaalune on vaid mõne päevaga muutunud pleekinud hallikaspruunist säravaks lilleaasaks:

Ja siis oli muidugi tarvis proovida, et kas ikka on täiesti võimatu sellise seljaga aias midagi teha...selgus, et käpuli olles on täitsa võimalik. Koerad vaatasid küll vähe hämmeldunud nägudega, kui perenaine nende liikumisviisi üle võttis, aga selles asendis vähemalt ei löönud silmist tuld välja. Ja ausõna, ma ei oska niisama tundide kaupa aias lösutada ja toas ei raatsinud ammugi nii kaunil kevadpäeval olla. Igatahes said püsikupealsetest puhtaks viimased peenrad ja lõigatud roosid. Rehitsema igaks juhuks ei hakanud. Eks nüüd ole näha, kas homme on parem või hullem. Tegelikult oli aias asjatades isegi nagu vähem valus.