Veel eile hommikul olid katused valged, maa hall ja akna taga üks kraad külma. Kass on sellegipoolest juba nädalajagu kõik ööd õues veetnud, igal hommikul on mul värske hiirepraad terrassile üles rivistatud, väsinud jahisportlane aga tuleb tuppa, sööb kõhu kassikrõbinaid täis ja keerab end elutuppa punasele padjale magama. Ärgates alles pimeduse hakul, et uuesti ööseks õue minna.
Soojuspump andis järjekordselt otsad, hakates eile õhtul taas vaid külma õhku puhuma. Seekord pidas siis vastu umbes-täpselt kaks kuud, 17.veebruar eelmine garantiiremont. Kui ta kavatsebki hakata niimoodi iga kahe kuu tagant remonti vajama, saan ma igatahes väga pahaseks, sest reklaami järgi pidavat see riistapuu ju täiesti hooldusvaba olema. Paigaldaja arvas, et gaas jookseb välja. Järelikult on asi rikkis ja tuleks välja vahetada?
Aga tänane õhtu oli mõnus. Lükkasin loojuva päikese valgel rehaga mutimullahunnikuid laiali, no seda mutid sel aastal korraldanud on, ei saa kuidagi enam sigaduseks nimetada, see oleks selge solvang sigade aadressil. Tellisin täna mullamutt.ee-st selle paljukiidetud mutilõksu ja kui ma peaksin laipade koristamiseks ka mingi kangema joogi eelnevalt sisse jooma, siis ma seda ka teen, aga muttidest on mul tõepoolest kõriauguni. Õnn seegi, et mul muru ei ole, selline madalaltniidetud heinamaa. Basseinitagune rohumaa näeb selline välja, et sinna ma rehaga ei lähegi, ilmselt kasutan murutraktoril ikka veel ees olevat lumesahka nende hunnikute siledakslükkamiseks...
Huvitaval kombel ei ole mitte üheski roosipeenras mitte ühtegi mutimullahunnikut.
Mängisin koeraga palli, mu 12,5 aastat vana kolli arvab vahel endiselt, et ta on kutsikas. Palju ei julgenud, muidu ei võta teine pärast üldse enam käppi alla. Tema oleks veel mänginud.
Vaatasin üle lõpuni väljasulanud aia. Külmakartlikest on täies elujõus nii tulbipuu kui soolapuu, mõlematel pungad. Küll aga ei suutnud leida Parryi agaavi, päris mullas sobrama ei hakanud, aga näha polnud küll midagi. Peenras talvitunud jukkadega on ka kõik korras.
Krookused ikka veel ei õitse, aga tulekul on neid palju-palju. Küll aga õitseb võrkiiris Katharine Hodkin, ja õisi on eelmise aastaga võrreldes topelt, kui mitte rohkem.
Lõpuks seisin lihtsalt keset aeda, tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja mõtlesin, et Hilisel on väga ilusti öeldud...aed on minu hinge kodu.
ilus :)
VastaKustuta---
aga sinna mutt.ee lehele lähen ma ka praegu otsejoones.
palun kuskohas seal mutt.ee's see mutilõks on?
VastaKustutapalun kergemat karistust, õige on www.mullamutt.ee
VastaKustutaIlus jah! Mul Katharined veel ei õitse, danfordid ka mitte, aga ninad on mõlemal juba värvunud. :o)
VastaKustutatarcu - tarkust oleks vaja küll :o)
kevad on nii mõnus! Me ka siin logeleme ja lihtsalt vahime ja tuiutame mööda aeda ringi. Lihtsalt mõnus!
VastaKustutaJa mutid-rotid on tõesti midagi kummalist teinud, kohati ainult muld ongi nagu küntud põld
Ma pean küll taevast tänama, see meie harpuun on vist kõik meie mutid siit sinna põhja poole peletanud, aga seni pole mitte kuskil mitte ühtki hunnikut (ptüi..jne)
VastaKustutaMe üldiselt ka veel logeleme, lund on üksjagu ja sealt, kust sulas on maa nii märg ja pehme, et midagi ei saa veel ka kõige parema tahtmise juures teha.
No agaav on ilmselt kõige looja teed läinud,(mitte külmunud, vaid mädanenud) aga puud olid ju paksus kasukas, nemad seda talve nautisid.
Nüüd on õhtuti päris hea õues olla. Kohustused väga ei suru veel.
VastaKustutaMaa on veel märg, kuigi üks osa juba lubab mullatöid teha.
Hingekodu tõepoolest.