Eelmisel nädalal, kui seljavalust veel õhkagi aimata ei olnud, suutsin enesele mitu asja esmaspäeva hommikuks organiseerida. Kuna tänu valvefirma tehniku iga-aastasele visiidile pidin natuke kauem kodus istuma, siis tellisin samaks ajaks ka ehituskauba auto saabuma, prussid, kivid ja muu selline nänn, mida sõiduautoga ei vea.Tehnikuga läks asi lihtsalt, tema teadis ise, mida teha ja mul tuli paar korda ainult käia puldi peal koodi valimas.
Autot aga ei tulnud ega tulnud. Istun mina ja ootan oma roosa tuunika ja hallide pükstega, materjali ei kusagil. Kell hakkas juba kümme saama, kui lõpuks helistati, et hakkab Keilast liikuma. Õnneks ei eksinud vähemalt ära ja jõudis esimesel katsel kohale. Üllatus aga see,et autojuht teatas, et kutsugu ma nüüd mõni mees appi troppima, tema üksi ei saavat.
Ee, ühtegi meest mul talle küll pakkuda ei olnud, ei etteteatamisega ega ilma hoopiski mitte.Ei jäänudki muud üle, kui ise linnariietega veoka kasti ronida ja hakata köisi paika tõmbama ja kraana konksu õigesse kohta sättima.
Mul on alati töökindad kodujope taskus. Alati. Välja arvatud seekord. Ja uuesti sealt kastist alla ja veelkord üles ronima ma ei olnud nõus. Nii läks kõigi kuue euroaluse troppimine paljakäsi.
Jalas olid kah lahtise kannaga plätud. Hea, et ära ei kadunud.
Selg jäi kah terveks või vähemalt ei jäänud haigemaks kui enne.
Igatahes ehitusmaterjali on mul nüüd kõigi suviste projektide tarbeks,ainult kergkruus on puudu,sest seda selles internetipoes ei müüdud. Antaks ainult tervist, et neid ka realiseerima hakata. Arstionu käskis ravivõimlemist teha ja kere kõvasti kinni siduda, sest ootamatute seljavalude põhjusena tuvastati hoopis mitmekordselt opereeritud, kaktilõigatud ja õmmeldud kõhulihased, mida praktiliselt polegi ja mis peaksid aitama lülisammast üleval hoida.
Toas aga õitsevad õunapuuoksad:
Peenras puhkesid täna esimesed nartsissid, sorti peast ei mäleta (pilt ülevalpool)
Ja Tallinna kesklinnas vana ajakirjandusmaja taga võis kohata põlvekõrgusi võililli:Täna mõtlesin tegelikult, et kevad on ikka äraütlemata mõnus aeg hetkede nautimiseks. Midagi ei ole ootel, kõik tuleb nagunii. Nii mõnus on mõelda, et suurem osa kevadest ja terve suvi on alles ees. 
No oled ikka kange tüdruk:)
VastaKustutagosav- peaks ka kuidagi sobima:)
Ohjahh, mille kõigega naised hakkama peavad saama! Ja saavad ka!
VastaKustutaAga nartsissiga tõmbasid minust ette :oP
Mul on kõhulihaseid vaid paar korda lahti lõigatud, aga 4 korda kohutavalt välja venitatud ja annab ka tunda, ehkki õnneks mitte nii hullult. Aga nüüd, kus põhjust tead, oskad ehk natuke säästa seda selga.
njah, see muscle imbalance on enamiku selliste valude põhjuseks. kas käisid ilvese juures.
VastaKustutaaga muidu....ma olen ka troppima pidanud.. õnneks mitte roosas kleidis :D
Käisin Ilvese juures jah ja selles mõttes süda kergem, et põhjus ja ravi teada, emal mitu seljaoperatsiooni olnud ja sellised asjad võtavad murelikuks, kui põhjust ei tea.
VastaKustutaTroppimises eneses aga pole midagi keerulist ega füüsiliselt rasket, tuleb lihtsalt vaadata, et asjad õiges kohas ja korralikult kinni oleksid. Aga see võis marunaljakas vaatepilt olla, kuidas ma blondi laka ja roosa kleidi lehvides seal autokastis asjatasin. Pagana kahju, et kedagi pildistamas ei olnud :D.
Ujumine on mõnusam kui võimlemine
VastaKustutaA sellised troppimised on minu meelest lahedad mälestused. Mul nii hästi meeles kuidas kaevurõngad wc tarvis maasse pandi. Kopamees tõstis, mina seisin mudaaugus ja juhendasin. Nii armas mälestus :)
Mina ei teadnud, mis on troppimine ja õnneks ka seda mitte mis on muscle imbalance :) Autosid olen küll oodanud, kleidiväel ja puhvaikas ka :)
VastaKustutaTubli oled!
??? Ma küll ei tea, millise masinaga Su lauad toodi, aga selle masinaga, millega mees nii 9 alust tänavakive ja ehituslaudu tõi, sai küll ise üksi hakkamaja üpriski kitsastes oludes, lõhkumata ühtki puuoksa või lillepeenart, sissesõidu teele õunapuu kõrvale (täpselt 12sm autoratastest ja 15sm äärekividest, mõõtsin üle :DDD) Polnud isegi juhendada vaja, aeti kaugemale, et jalus ei tolkneks.
VastaKustuta