Piknik, nõgipeet ja veelkord soojuspumbast ka

Seoses äsjamöödunud vabariigi aastapäevaga ja naabrinaise sünnipäevaga otsustasid naabrid mere ääres pikniku korraldada. Eriti hästi läks neil muidugi tänase ilma tellimisega. Aga muud asjad polnud ka kehvemad. Eilset enesetunnet arvestades mõtlesin veel varahommikul, et äkki ei läheks, aga no ilm oli nii imeline ja eesootav seltskond tore, kuidas siis sai minemata jätta.
Kõigepealt siis tõukekelkudega mööda vana külavaheteed ikka mere poole.

Siis üle suure tee ja veel kilomeetrike, millest suurema osa lasin vana luuserina naabripoisil end sõidutada, päris lõbus oli, ja jõudsimegi mere äärde, kuhu naabrimees oli eelnevalt suure grilli kohale tassinud.

Naabrinaine oli keetnud imehead kõrvitsapüreesuppi ja selle termosega kohale toonud. Naabrimees grillis vorstikesi ja peeti. Peet oli eriti hea,toores peet viilukateks sinihallitusjuustu ja balsamicokreemiga kokku mökerdatud ja siis fooliumi ja grilli, tuli oli küll nats valusavõitu ja servad söestusid ära, sealt siis ka nõgipeet, aga maitse oli sellegipoolest fantastiline. Peaks kodus ka proovima teha. 

Valgus oli juba täiesti kevadine, aga laht otsast otsani jääs. Tuleb pikk ja külm kevad ja merevesi sel aastal ilmselt soojaks ei lähegi.

Kohvist-koogist jäin ilma, sest pidin koju kihutama soojuspumbameest ootama, vähemalt korda sai, pumbal oli külmaga mingi ventiil üles öelnud ja tööks vajalik gaas välja jooksnud, sellepärast külma õhku puhuski. Loodetavasti peab peale garantiiremonti kauem vastu kui ühe päeva.

Kurva tujuga aastapäev

Hommikul kell kolmveerand kümme (varem ei ärganud) -22,8, õhtul kell pool kaheksa -17,0.
Kolleegi ja sõbranna kaheteistaastane kaukaasia lambakoer otsustas just täna üle vikerkaaresilla minna. Nutsime pisut telefoni otsas mõlemad. Vaatan valuga oma sama vana kollit ja palun mõttes teda minuga veel minuga olla.
Plantexi taimed said tellitud.
E-riigi e-valimistel hääletatud.
Tuba on soe, aga kütmisest on kõriauguni. Paluks kevadet.

Krõmps, kriuks ja praks

Krõmps oli tänane ilm, hommikul magamistoa akna taga -24,8, seega selle talve halvemusjärjestuselt teine külm. Miskipärast on tunne, et iga päevaga läheb järjest külmemaks, kas on lihtsalt tüdimus peal või tõuseb õhuniiskus. Toad on aga soojad, hoolimata pakasest pole ma sisetermomeetritel kusagil isegi hommikuti või õhtuti koju jõudes alla 17 kraadi kohanud ja suur tuba, kus ma kõige rohkem vaeva olen näinud ja kus ma tavaliselt ka suurema osa vabast ajast veedan, püsib kord päevas köetud suure ahju ja 1,5kW radika toel 22-23 kraadi vahel. Õhksoojuspump on aga endiselt välja lülitatud, sest puhus ainult külma õhku sisse ja paigaldaja pidi nädalavahetusel vaatama tulema, kas asi ikka õige on.
Kriuks, tegid tuliuued Aaltose ülimugavad saapad täna hommikul lumel, vanad madala säärega pükstekandmise saapad otsustasid just talve viimase agoonia ajal koostöölepingu lõpetada ja eile jooksin mööda Lasnamäe (juhtusin parasjagu tööasjus sealkandis olema) Centrumit ja sain Shu poest sellised nagu tahtsin, ehtsast lambanahast voodriga. Kunagi ka jalatsikaubandusega tegelenuna olen veendumusel, et sellisesse Põhjamaa talve nagu praegu tasub osta ainult Soomes tehtud saapaid, olgugi peale hind kallis - aga mu kõrge säärega ja samamoodi lambakarvse voodriga Janita saapad on vastu pidanud tosin aastat ja nüüd lõpuks läks katki lukukelk, mille Keila kingsepp ära vahetada lubas, nii et kestavad veel.
Praksuga aga murdus eile mu vaimukindlus, kui postkasti potsatas Juhani kataloog ja ma avastasin sealt mitu Morden Research Centre aretatud roosi, mida mul veel ei ole...ja olgu nende teiste taimedega nagu on, need Kanadas aretatud külma- ja lollikindlad roosid ma PEAN KÕIK SAAMA. Ja kui ma juba roose nagunii tellin, siis äkki see täidisõieline floks...ja see punaste lehtedega astilbe...ja üks põnev hosta ja...kadunud mu mittetellimine ja mitteistutamine oligi. Mida oli muidugi ette arvata, kah mul üllatus. Tellinud veel ei ole, sest ma tahaksin nendega kaubelda, et saan kauba kätte alles juuni algul, varem mul lihtsalt ei ole võimalik taimenoorukitega tegeleda.
Nõiapuud tahaks väga, aga kõik väidavad, et tahab tuulevaikset kohta. Mul siin mere ääres on ainuke tuulevaikne koht toas ja ma kardan, et siin talle väga ei meeldi...
Ja siis ma tahaksin veel sealt nii mõndagi, aga tundub, et nad eriti ei viitsi Eestisse müüa. Mine või järgi, kuigi üksinda autoga Taani sõitmiseks on see ikka sigapikk teekond...aga paremat omajuursete pargirooside valikut ei ole ma mitte kusagilt leidnud, nii et mine sa tea, mis kunagi pähe võib tulla :).

Ära hakkab tüütama...

Hommikul kell pool üheksa (varem ma lihtsalt ei ärganud) akna taga -22,8. Magamistoas +17,5, minu jaoks nats jahedavõitu, aga kahe teki all täitsa paras. Köögis 18,4 ja tagatoas 20,4. Nii et sisetingimuste üle nurisemiseks ei ole eriti põhjust, nüüd, kui tuli on nii köögis pliidi all kui ka toa ahjus lõõmamas, istun arvuti taga hommikumantlis ja paljasääri.
Aga sellegipoolest...vaatasin omaenda blogi päise pilte ja selline suveigatsus tuli peale, et lausa valus hakkas. Ei saa öelda, et see külm valevus päikesesäras ilus ei oleks, aga ikkagi lihtsalt väga külm ja väga mustvalge. Käisin reedel Hansaplandis ja olin enese üle päris uhke, et suutsin seemneriiulite poole isegi mitte vaadata, ostsin vaid kassile uue toidunõu ja natuke talutoitu, mune, juustu.
Ilmasaidid lubavad külma veel mõneks päevaks, alles reedest muutub ilm natuke leebemaks. Puuriit kahaneb kosmilise kiirusega, sest olen ka saunaahju kütnud pea igal õhtul, muidu läheb see majapool lihtsalt väga külmaks. Puid õnneks on mitme aasta varu, aga kui see riit peaks enne lume sulamist otsa lõppema, läheb asi nats keeruliseks, sest teiste riitadeni eriti ei pääse.
Tegelikult peakski end hoopis kodunt välja ajama ja sõitma ehituspoodi vahuvarusid täiendama, neljakümnekraadine sise- ja välistemperatuuri vahe on kenasti kõik nõrgad kohad kätte näidanud, kuhu soojustust juurde vaja oleks.
Kevade ametliku alguseni on 28 päeva.

18.veebruar, temperatuurid

Akna taga päikesetõusu ajal -25,8, selle talve rekord. Vähemalt seni.
Köögis +17,5
Tagatoas tänu eilsele ahjukütmisele ja öö läbi täisvõimsusel huuganud radikale +22.
Elektriarvele mõtleme siis, kui see saabub.

Soojuspump

Eilset vähekese soojemat ilma ja tuulevaikust kasutades sai tema siis lõpuks paika. Fujitsu Asya LGC12. Tänase ilma puhul (hommikul -20, päev läbi stabiilselt -16-17, praegu -19) võib kahjuks tõdeda, et selliste temperatuuride puhul pole tast üldse tolku. Koju jõudes oli köögis, kus alaliselt huugab ka 1kW põrandaküte, +16,6 kraadi ja toas, kus eile sai korralikult ahju köetud lisaks päev läbi töötanud pumbale, +15,2. Õhku, mis täisvõimsusel töötanud  pumba avadest väljus, sai leigeks pidada ainult väga hea fantaasia korral. Lülitasin pumba välja ja 1,5kW konvektorradika sisse, tegin ahju tule, nüüd peale tunniajast kütmist +19,6 ja võis lõpuks jope seljast ära võtta.
Üks 2002.aastal pandud vihmaveerennidest on praktiliselt katuse küljest rebenenud. Vana katuse 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidel pole häda midagi.
Üldse mõtlesin täna huvitavale paradoksile...maja palkasin renoveerima firmad, teades omaenda võhiklikkust ja lootes korralikule taustale ja töödejuhataja järelevalvele...tagajärg on läbipuhuvad seinad, küljestkukkuvad vihmaveerennid, külmuvad torud, omal ajal lõhutud puurkaev ja lõppematu vigade parandus...sajaruutmeetrise abihoone ehitas naaberküla puutöömees (hariduselt hoopis diplomeeritud geoloog, Leningradi Mäeinstituudi lõpetanud, uuel ajal kehva keeleoskuse tõttu vallandatud ja ümberkvalifitseerunud) praktiliselt ihuüksinda ja selle küljest pole kuue aasta jooksul midagi ära kukkunud ega viltu vajunud, isegi lükanduksi pole pidanud häälestama. Ainult Abloy lukk külmus ükskord suure tuisuga ära. Ja kui palju ma nendele maja renoveerinud firmadele töödejuhatamiskulude eest maksnud olen, ei taha mõeldagi mitte.
Ehk on vähemalt soojuspumbast soojemate temperatuuride puhul mingit kasu.

Veel külmem

Hommikul akna taga -25,5. Magamistoas +19,0, suures toas +17,5, köögis +16,8.
Kirjas sellepäras, et just eile kirusin end, et kusagilt möödunud aastate temperatuure võtta pole.
Töölesõidul näitas kraadiklaas stabiilselt -26.
Jama on selles, et peale seda põlemisjama on mul tekkinud totaalne tulekahjufoobia. Uudised sellest, kuidas täiesti korralike ja vastutustundlike inimeste majad maha põlevad, aitavad ka muidugi kaasa. Öösel istusin üleval ja mõtlesin, miks see magamistoa kamin niimoodi naksub ja praksub, äkki on mingi jama. Nüüd muidugi haigutan.

Külm

Täna hommikul selle talve senine külmarekord, -17,4. Lõunaeestlastega ei võistle ja ei tahagi, ma hakkan järjest rohkem oma emaga sarnanema, kes terve eelmise kolmekümnekraadise suveperioodi käis pika kleidi ja kampsuniga ja kurtis, et tal pole ikka veel piisavalt soe.
 Eile vahepeal juba jooksma saanud külm vesi kööki taas ei jõua. Vana asi, igal aastal luban, et lasen selle külmasilla maha kiskuda, aga läheb kohe meelest ära, kui kevad tuleb. Vähemalt suutsin elutoa viimase veel tegemata põrandaprao eile vahtu täis lasta.
Tuppa sain eile õhtul ikka +23 sisse, hommikuks oli sellest +18 alles. Õhtul on pilt kindlasti masendavam, sest midagi ega kedagi kütmas ei ole.
Aga kevadeni on ainult 34 päeva ja asi see pisike külmaperiood ära kannatada ei ole. Varsti läheb paremaks!
Head sõbrapäeva ka!

Tuisukuu

Kui ma hommikul kell üheksa silmad lahti tegin, sadas laia lund. Siiamaani sajab ja mitte just vähe.
Eilne päev näitas, et kui tervis on täiesti käest, aga aju töötab ja organiseerimisvõime on oksendamise vahel säilinud, piisav vahel sellestki. Heade sõprade ja abiliste abiga koristusid toad, sammusid tuppa puud, kadus õuest lumi ja sõitsid koerad hotellist koju.
Vaesed kutsad on komandeeringust peaaegu sama kutud kui perenaine, ainult magavad.

Lumelükkamisest pole ma sellegipoolest pääsenud, ainuüksi tänase päeva jooksul on sama palju juurde sadanud, kui mehed eile ära lükkasid. Vahe ainult selles, et eilne oli kõva ja kokkusulanu, tänane peaks kergem olema. Täna kavatsen sellegipoolest veel viilida, eilsed kõhuhädad olid hommikuks asendunud ropu seljavaluga, nii et puukottigi ei saanud esikust tuppa toodud, pidi üksikute halgude kaupa vedama.
Hakkan vist vanaks jääma, soiun üha tervisest. Või annab organism valjuhäälselt märku, et talle on puhkust vaja. Täna olen siiski juba elusam olnud, asjad lahti pakkinud ja kaks masinatäit pesu pesnud.
Soojuspumba paigaldamine lükkus ka liigse külma tõttu teadmata tähtajale. Ei pidavat saama sellise ilmaga panna, liiga külm ja tuisune.
Kui ise kodus olla ja ahju kütta, pole väga vigagi. Õues -7,2, mille vinge tuul kindlasti külmemaks muudab - ei tea, pole täna jalga välja tõstnud. Toas +22,8 ja kui see neetud selg midagi teha laseks, poleks vigagi. Praegu laseb ta põhiliselt lamada, siis ei valuta. Peab vist jälle kiropraktikut külastama, eelmine kord see aitas rohkem kui pooleks aastaks.

Plirts-plärts,

...hing aga väidab, et käes on märts. Tegelikult ei ole, alles veebruari algus ja päriskevadeni aega kui palju. Selline tunne aga tekib, kui päev läbi särab päike, kraadiklaas näitab põhjapoolsel varjuküljel neli soojakraadi ja räästad mitte ei tilgu, vaid solisevad. Kuigi ma ei saagi aru, mis seal sulab. lund katustel peaaegu polnud. Ju siis vihmaveerennides ikka jääd oli.

Trummi poolt soovitatud soojuspumbamees käis täna objekti üle vaatamas ja kui hästi läheb, saan järgmisel nädalavahetusel soojuspumba ja pääsen igapäevasest kütmisorjusest, mis ausalt öeldes on hakanud natuke ahistavana tunduma, novembrist veebruarini ei pääse mitte kuhugi, sest töölt tuleb tormata ahju kütma. Kui aga miski maja sooja hoiab, pääseb ehk mõnikord mõnele kontserdile ja teatrissegi, rääkimata sellest, et tööreisilt tulles ei oota ees jääkülm maja, milles tundide kaupa kasukat ära võtta ei saa. Miks ikkagi pump - esialgne investeering on suurem, aga edasised kulud madalamad kui radikate puhul, kasutegur ka suurem, nii suurt radikat, mis suure toa ära kütaks, ma piiratud peakaitsme tõttu panna ei saa. Ja see sahin mind ei sega, olen elus piisavalt palju öid nende pumpade ja konditsioneeridega tubades veetnud, pealegi tuleb pump elutuppa. mitte magamistuppa.

Misiganesaaloe. Natuke tulejuttu ka.

Aaloe ja tuli peaks ju omavahel kokku sobima küll, kuivõrd aaloed kasutatakse muu hulgas ka põletushaavade ravimiseks. Õnneks mul sedakorda ravi vaja ei läinud, ainuke koht, mis paar päeva valutas, oli ninasõõrmed seestpoolt - tuleneelaja elu pole igatahes kerge.
Aga minu aaloe, olgu ta siis misliiki iganes, on selline.

Pingutasin meenutada, aga ei suutnudki välja mõelda, kuidas ta minu juurde kunagi sattus. Olen vahel selliseid mitte nii moodsaid toataimi ka turgudelt tädikeste käest ostnud, ja passi tal teadagi kaasas ei ole. Nii et millise aaloeliigiga on tegemist, pole aimugi. Taim ise on 6-7 aastat vana ja ma olen teda ühe korra ümber istutanud. Praegu just vaatasin üle, kaks umbes aastavanust pojukest saab kätte, eks siis ühe saab Trumm ja teise Hiline.
Mul on varasematel aegadel ka aaloesid olnud, aga see on natuke teistsugune kui varasemad, kuidagi massiivsem. Emataime lehed (kui need ikka on lehed, pardon my french) on kusagil 6cm laiused. Ja ausõna, ma pole teda üle väetanud. Kui aus olla, pole üldse väetanud.
Toataimedega pole mul üldse erilist läbisaamist. Kui omal ajal maja valmis sain, sai üht-teist soetatud, aga osa võttis esimesel talvel külm ära (toas sees muidugi) ja õige pea sai selgeks, et ma saan endale lubada ainult selliseid toataimi, mis ilma kastmata kümme päeva vastu peavad, kui mul on vaja jälle kusagil pikemalt ringi kolada.

Aga sellest tulejamast ka siis uudishimulikele. Tegemist ei olnud päris tavalise radika, vaid soojussalvestiga, müüja koduleheküljel on selle kohta piisavalt infot. Kas see seitse aastat tagasi ka vastavalt juhendile kokku pandi, selle kohta ei oska mina midagi öelda. Viimastel aastatel ma seda radikat eriti ei kasutanud, meil on maja peakaitse nii väike, et kuna Lepatriinu toas töötas teine samasugune, siis rohkem küttekehi sisse lülitada polnud lihtsalt võimalik. Kui aga Lepatriinu detsembris eraldi elama kolis, lülitasin alumise korruse radika sisse.
Nii et ilmselt juhtus nii, et soojustusvahu (kui väga täpne olla, siis vaht oli Penosil) aurud sattusid kuidagi küttekehale ja lahvatasid põlema.
Nüüd istun ja juurdlen, kas osta uus samasugune Unidare soojussalvesti või lasta paigaldada õhksoojuspump. Paraku pean tööasjus ikka nii palju kodunt ära käima, et ainult ahjukütmisele loota ei saa. Piirangu paneb peale maja peakaitsme suurus, suurt üle kahe kW võimsust ma endale lubada ei või. Peakaitsme suurendamine oleks aga kallis ja küllaltki keeruline, välja tuleks vahetada mitte ainult kaitse, vaid ka majja tulev kaabel (tähendab kogu õue järjekordset üleskaevamist ca 50 meetri ulatuses), kilbid jms. Pealegi ma eriti ei tahaks ka elektriarveid veelgi suurendada, äsjalaekunud jaanuari elektriarve oli niigi 365 eurot.

Veebruari algus pauguga

Koju tulles otsustasin midagi kasulikku teha. Ennast nii arvuti, kui teleekraanist eemale hoida. Nagunii kipub vasak silmalaug mitmendat päeva tõmblema. Ilma naljata. Stress ja magneesiumipuudus, lugesin netist. Magneesiumi saab õnneks sisse võtta, aga stressi sain kuhjaga juurde.

Kiskusin põhjapoolse perimeetri põrandaliistud üles, seeni õnneks polnud. Hakkasin ligi sentimeetrisesse prakku makrofleksi laskma ja olin just elektriradika lähedusse jõudnud, kui leek mulle näkku lahvatas.
Lahtist tuld ei olnud mitte kusagil, isegi mitte ahjus.
Leek lippas rõõmsalt mööda vahuriba teise seina poole.
Õnneks, õnneks, õnneks olin eelnevalt eemale koristanud kõik kardinad ja muu, mis võiks kergelt põlema minna.
Mingil moel suutsin lahtise leegi maha lahmida, õnneks olid küünarnukini ulatuvad paksud kummikindad käes. Tõmbasin radika seinast. Teiselt korruselt tulekustutit tooma minna polnud mahti. Kallasin põrandaprakku igaks juhuks paar ämbritäit vett (tühja neist seentest!). Helistasin häirekeskusse. Et äkki on siiski säde seinas vms, puumaja ikkagi. Kästi õue minna ja oodata. Kahmasin kõigepealt koerad, käekoti ja arvuti (sain vähemalt teada, mis elus kõige tähtsam on) ja kadusin õue.
Kõigepealt saabus kohale politsei kahe kena kuti näol, kes radika seinast maha kruttisid ja arvasid, et vist ikka õnnelik õnnetus. Seejärel tuli tuletõrje, kes seina uuris ja puuris ja arvas, et tuli ikka kuhugi edasi pole läinud.
Siis tuli tagasi vahepeal juba ära läinud politsei, kes kurtis, et tuletõrjeauto on nende väljasõidu ära blokeerinud, aga sellest polevat midagi, siin olevat nii kena, et ole või hommikuni.
Alles siis, kui kõik olid ära läinud, ja ma olin telefonis suhelnud poole külaga ja kõik maha rahustanud, hakkasid mul põlved niimoodi värisema, et püsti seista enam ei suutnud.
Kahjud - seinal pooleruutmeetrine tahmalaik. Tuksis radikas, seda kasutada küll enam ei julge. Tuba haiseb nagu suitsusaun. Endal said kergelt kõrvetada kulmud, tukk, ripsmed, ninasõõrmed ja eelkõige närvid. Kas ma täna öösel magada ka saan või käin iga viie minuti tagant ikkagi seina kompimas, on iseküsimus.
Aitäh kaitseinglile, kes kohal oli (ja seitse aastat tagasi käskis seina süttimiskindla vineeri panna).
Ja selle peale, et makrofleksi aur süttib lihtsalt radika lähedusest, ma küll poleks tulnud. Mingit lahtist tuld polnud.

Jaanuarile joon alla

Tuisk on meid siiani suhteliselt puutumata jätnud. Tuul on küll väga tugev, aga sulades kokkuvajunud lund maast kätte ei saa. Väga kevadine tunne on, päike särab, räästad tilguvad ja peab endale lausa meelde tuletama, et päriskevadeni on veel kaks kuud aega.
Ideaalne pesukuivatamise ilm, tuleb ainult jälgida, et pesu plehku ei paneks. Ühte põgenemiskavatsustega voodilina juba püüdsin mööda õue, hiljem juurde kuivama viidud saunalinad sai ikka väga korralikult nöörile kinnitatud, iga paarikümne sentimeetri tagant pesupulk. Siiani on püsinud ja lehvivad rõõmsalt tuules. Õhtuks kuivavad ehk ära. Ma vist ei saakski mujal elada kui mere ääres, mul on raskekujuline sõltuvus meretuule käes kuivanud pesu lõhnast.
Meel on rahutu ja püsimatu. Kavatsesin laiselda, miskipärast on täna see päev, kui kõik kukub näppude vahelt maha, naelad lähevad kõveraks, lillekastmisvesi tilgub antiikmööblile ja koperdan omaenese jalgade otsa. No lihtsalt on selliseid päevi, kui oleks tark diivanil püsida ja raamatut lugeda. Aga miskipärast ei püsi, loen paar lehekülge ja hakkan nihelema.
Suure toa tagumine ots on nüüd korras. Liistud maha, vaht, teip, liistud tagasi. Enam ei puhu, aga teha on veel palju, kõik esimese korruse seinad tuleks nii üle käia. Lävepakud on mosaiigiga tehtud. Köögikappide uued uksed on osaliselt lakitud.
Võiks nagu natuke laiselda ju. Proovin uuesti.
Reedeõhtune päikeseloojang aga oli nii vapustav, et ei saanud pildistamata jätta.

Aiahoolik ja Südametunnistus

Lühinäidend ühes pildis.
Tegelased:
Aiahoolik, pidevas pimedas istumisest vähe kuhtunud ja rohekaks tõmbunud, lumelükkamisest valutava selja ja lõhkiste näpuotstega, hoidub küdeva ahju poole.
Südametunnistus, suur, tüüakas ja tugev, enamjaolt seisab jalad harkis ja käed puusas ja räägib kõva häälega.
ST: Nii. Palun seleta mulle nüüd ära, kuidas sa sinna Seemnemaailma leheküljele sattusid. Oli ju kokkulepe, et ei mingeid netipoode?
AT: Eeee...ma unustasin selle uudiskirja saamise tühistada ja siis ma vajutasin täiesti kogemata sellele lingile ja...üleüldse ma vaatasin ainult pilte!!!
ST: Jama! Pilte vaadates ei tehta mingisuguseid märkmeid! Ole nüüd nii kena ja tuleta meelde (kui muidu ei tule, vaata omaenda blogist), kui pettunud Sa eelmisel aastal Seemnemaailma seemnetes olid, ei idanenud ja pakis oli vähe.
AT: Nojah, Sul on vist õigus. Ma tegelikult vaatasin ainult nende veekogutaimede kollektsiooni, teised aiapoed seda ju ei paku...
ST: Mis krrdi veekogu! Tiiki mõtled vä? Eelmise aasta kogemusi arvestades jõuad Sa sinna augu äärde ühe korra kuus ja siis ka murutraktoriga mööda sõites. Pole mingit vahet, mis malts seal augu ääres kasvab.
AT: no aga hundinuiad ja kilplehed...
ST: Ole nüüd nii kena ja võta oma märkmik välja. Esimene kuu, kui sa ei kavatse Eestist vähemalt nädalat ära olla, on september ja siis on taimede ettekasvatamiseks juba hilja, ausõna. Kasvuhoonet Sul kah enam ei ole, selle lõhkusid juba sügistormid pilbasteks ja vähese allesjäänuga tegi Scarlett puhta töö. Ainult karkass on alles.
AT. karkassile saab ju uued plaadid osta...
ST: millisest öötunnist sa neid paigaldama kavatsed hakata?
ST: ja kes seda kasvuhoonet kastma hakkab ajal, kui sa mööda maailma ringi töllerdad? See pole koer, et sokutad hotelli. Ma ei tea, et keegi oleks rajanud hotelli hooldamist vajavatele taimehakatistele.
AT: äriidee...
ST: kuid mitte sulle teostamiseks
AT: kui ilmad ilusaks lähevad, ma nagunii toas ei püsi
ST: selleks on sul piisavalt rohimist, niitmist, kastmist, lõikamist, pritsimist ja mida iganes, et vaba aega aias veeta. Kõigepealt katsu aru saada, mis sul seal aias üldse olemas on.
AT: jahh, sul on vist õigus (paneb paremast nurgast selle lehekülje kinni)
Eesriie.

Tõnisepäeva laisad tegemised

Seekord on küll tunne, et nädalavahetus on nagu siutsti jälle möödas ja mitte midagi pole tehtud. Midagi siiski ikka on. Kolm masinatäit pesu pestud. Eile sai nii tunnijagu lund lükatud. Teise lävepaku mosaiik valmis nikerdatud (päris valmis ei saanud, vuugivahed on tegemata). Paar seinapragu ära teibitud. Kuidagi väga soojaks hakkab minema sees, kannatab paljasääri ja õhukese pluusiga olla,  aga eks väljas on ka ilm pehme.
Külmaga on minu suureks rõõmuks sel aastal talv leebe olnud. Kui siitsamast blogist lugeda, kuidas mul eelmise aasta jaanuaris kogu aeg hambad lagisesid, siis on nüüd ju lausa hästi. Isegi torud pole sel talvel kordagi ära külmunud. Muidugi, jõuab veel ka külma tulla. Kevadeni on 56 päeva ja tuisukuu alles ees. Aga meeleolu on optimistlik ja praegu väljas -4,1 , toa kõige tagumises nurgas +22,6.
Traktor on käinud ja tee väga korralikult siledaks lükanud. Millal, ei tea, millalgi eilse lõuna ja tänase lõuna vahepeal. Märkasin alles siis, kui prügikotti välja viimas ja prügikasti ümbrust puhastamas käisin, sel nädalal peaks prügiauto tulema.
Ja siis on veel paar raamatut läbi loetud, natuke telekat vahitud, palju arvutis kõõlutud - ühesõnaga päris valge inimese nädalavahetus oli. Lausa puhanud tunne on.

2010 kaante vahel

Esimesest, 2009 pooliku aasta aiablogist saadik olen oma aiablogi ka välja trükkinud ja kaante vahele pannud. Põhjuseid selleks mitu, esiteks polegi mul muud aiapäevikut ja olgu siis seegi lihtsalt meenutamiseks, mida aias ja majas tehtud on. Teiseks on mul ikkagi alateadlik hirm, et ühel hetkel vaid internetiavarustes hõljuv info võib kaduda, serverid võivad kokku joosta, elektroonika hävida...olen kuulnud nii mõnestki inimesest, kelle blogi ühel päeval lihtsalt kadunud on. Seepärast siis ka paberkoopia.
Kahel esimesel aastal nägin ränka vaeva, trükkisin ükshaaval postitusi koos kommentaaridega välja ja tulemuseks oli küllaltki arutu paberiraiskamine, köidetes on lehti, millel on peal näiteks üksainuke kommentaar. Ning ka väljanägemiselt polnud see kujundus just kõige esteetilisem.
Eelmisel aastal märkasin korra Bloggeris Blog2Print reklaami. Rohkem hetkel süvenemata salvestasin selle järjehoidjatesse ja nüüd, kui aasta läbi, hakkasin lähemalt uurima.
Esimene takistus oli, et nad trükivad blogist raamatu küll, aga saadavad seda ainult väga piiratud piirkonnas USA-s. Ja päris mahuka blogi puhul oleks hind ka päris kopsakaks kujunenud nagunii.
Võimalus on tellida ka elektroonilist raamatut ja see oli juba oluliselt parem. Hind 8,95 dollarit ja see ei sõltunud üldse lehekülgede arvust (proovisin mitut varianti algul).
Järgmine takistus oli see, et Eesti krediitkaartidega maksta ei saa. Siin aitas PayPal ja makstud ma sain.
Kolmandaks ei jõudnud tellitud pdf-fail mingil põhjusel minu meilikasti. Aga tootja poole pöördudes sai sellegi asja korda.
Välja trükkisin ise. Kaanetas eesti köitefirma. Tulemus on selline:

Plussid: kogu aasta blogi on ühes failis koos, nii postitused kui kommentaarid. Kõik on professionaalsel tasemel küljendatud ja kujundatud. Programm teeb ka sisukorra ja nummerdab leheküljed. Kaanefotosid ja shrifte saab ise valida. Välja trükkida saab paberi kahele poolele ja lugeda nagu pärisraamatut. Ei pea ka trükkima, saab faili lihtsalt säilitada - arvutis, mälupulgal, plaadil. Mina panin ühe koopia ka Kindlesse, tõsi, elektroonilise tindiga on pildid mustvalged.
Miinused: Kuupäevad ja osa sõnu (contents e.sisukord, comments e. kommentaarid, posted by), samuti kuude ja nädalapäevade nimetused on inglise keeles). Kommenteerijate nimedes esinevad täpitähed on kaotsis, näiteks Köögikatast sai Kgikata. Tekstis ja kommentaarides endis on täpitähed alles.
Üldiselt leian, et olen oma kulutusega rahul ja kavatsen seda edaspidigi korrata. Tulemus on igatahes etem, kui ise trükkida pusimine.

Kontrastid

Laupäeva hommikul pluss üheksa, päike paistis, linnud laulsid. Tõsi küll, hoopis teises riigis. Seisin bussipeatuses bussi oodates ja mõtlesin, et mis pagana pärast ma üldse peaksin sinna koju minema...
Laupäeva õhtul Tallinnas maandudes miinus kümme. Auto klaasidel jääkiht, selle peal 5cm lund. Nii nunnu. Rehvid nii külmunud, et esimene kilomeeter tundus nagu munakiviteel sõites. Saue kandis langes -14 peale, koju jõudes oli -10, aga hilisõhtuks kukkus ka siinkandis -15 peale. Elu aitas päästa kuumaksköetud saun.
Pühapäeva õhtuks hakkas taas seda valget jälkust sadama. Õnneks ainult mingi napp paar sentimeetrit ja seda ma lükkama hakata küll ei viitsinud. Kui ilmateadet uskuda, võib loota, et sulab ise ära. Täna veel ei sulanud.
Õhtul, kui ma korra nina uksest välja pistsin, sadas jääd.
Täna hommikul +0,2, praegu, kell veerand kaheksa õhtul +1,5. Homseks lubatakse ka veel sula. Mõnus. Iga päev, kui seda va lund lükkama ei pea, on täielik õnnistus. Saab natukenegi end valge inimese moodi tunda, raamatut lugeda, arvutis kõõluda, inimestega suhelda.
Aiale ma lihtsalt ei mõtle. Sest praegu tundub aasta ajakava vaadates, et kui tervist peaks olema, siis ei ole aia jaoks lihtsalt aega. Ja kui tervist ei peaks olema, siis pole seda ka aia jaoks.

Soojustamine ja seened :(

No on mõnel inimesel ikka ideed. Kui lund lükata ei ole vaja, kukub sõrgkangiga elutuba lammutama.
Tegelikult oli viimaks ometi aega tegeleda kusagilt puhuva tuulega elutoas.
Kiskusin hakatuseks üles raamatukogu ja suure toa tagumise osa põrandaliistud. Poolesentimeetrine kuni sentimeetrine pragu välisseina ja põranda vahel mind eriti ei üllatanud. Tõsiselt ebameeldiv üllatus oli aga asjaolu, et selles praos kasvasid seened. Õnneks mitte majavamm, kui ma nüüd mykology.ee abiga õieti määrata suutsin, siis liudikud. Majavammiga olen ma ka maadelnud, kaheksa aastat tagasi. Siis ma muuseas lõpetasingi seente söömise ja ega nad mulle siiamaani eriti ei meeldi.
Puumaja omanikul peab olema alati varuks Boracoli ja sellega ma praod kõik ka läbi immutasin. Tõhus vahend, ammu järgi proovitud. Seejärel lasin prao vahtu täis.
Kõige tüütum töö ehk üleliigse vahu äralõikamine jääb mingiks õhtupoolikuks. Aga tuul enam ei puhu. Põrandaliistu tuleb muidugi uued osta, vanad seenetanud põletasin ära.
Ülejäänud perimeetri peaks ka millalgi üle käima. See nõuab paraku suhteliselt raskete mööbliesemete liigutamist, nii et seda ma päris lambist tegema ei saa hakata.
Kõik aknapraod on nüüdseks ka lõpuks silikoonitud. Tulemus: täna kütnud ei ole, toas 22 kraadi.
Räästad on päev läbi tilkunud ja lumekuhjad vajuvad kiiresti madalamaks. Sooja umbes poolteist kraadi. Naabrimees aitas lõpuks traktoril niiduki alt ära võtta - oleks see nüüd vast nali, kui lund enam ei tulekski. Aga küll tuleb, pole veel taliharigi käes.

Jaanuari esimese nädala lõpp

Koju jõudsin reedel kell pool kaheksa. Olles paar tundi mõnusalt jalamassaazis ja pediküüris veetnud. Oleks ma teadnud, mis mind ees ootab, poleks vist nii mõnus olnud.
Maantee oli suurepärases korras. Seetõttu oli kodus ees ootav ebameeldiv üllatus. Seekordne nimetu tuisk oli parima hange mu garaazi ette kuhjanud. Tükk tegemist oli, et neliveoline sellest läbi nõksutada, palju ei puudunud, et oleks päris kinni istunud.
Mingit traktorit meil muidugi polnud käinud. Tühiasi, paarkümmend sentimeetrit lund, sellepärast ei pea ometi hakkama valla raha raiskama.
Panin ahjud-pliidid küdema, ise õue. Lund lükkama.
Sellest, et kell sai kümme, sain aru sellest, et taimeril olevad välistuled kustusid ära.
Lumi sellegipoolest lükatud ei saanud, aga ma ise väsisin väga ära selleks ajaks. Aru sain sellest, et suutsin umbes viie minuti jooksul kaks korda järjest traktoriga kinni jääda ja pidin 156 kilo kaaluva põka lihtsalt taguotsapidi lumekuhjast välja tirima.
Ärge küsige, kuidas mu õrnade kohtade õmblused end tunnevad. Nad on niigi nädal aega valutanud.
Ma ei virise. See on kroonika.
Hommikul oli see-eest päris hea tunne, et suurem töö sai eile ära tehtud ja tänaseks vaid labidaga jalgradade lükkamine ja mõne koha laiemaks nakitsemine.

 Sest kui lund sama hooga juurde tuleb, ei saa traktoriga enam üldse lükata, pole kohta, kuhu. Tagantjäreletarkus, et oleks pidanud alguses laiemalt lükkama, pole siinkohal omal kohal. Lükkasin niigi seni, kuni traktor porri kinni jäi. Lumi tuli ju teatavasti pehme maa peale.
Igatahes on nüüdseks välja töötatud lumelükkamise strateegiline plaan talveks 2011/2012 ja maja ette ei istuta ma enam ühtegi taime!!! Need ainult segavad lumelükkamist.
Ja üleüldse tuleb aiapidamises teadusliku arendamise ja hooldamise aasta. Ei mingeid uusi taime, ei mingeid katalooge ja netipoode. Igasuguste linkide avamine on rangelt keelatud. Näis, kui kaua ma vastu pean...seni kindlasti, kuni lumi üle pea on.
Leidub ka neid, kellele lumehunnikud meeldivad:

ja see ka, et perenaine lõi hommikul labidavarrega räästast jäätist alla, küll krõmpsus hästi kihva all.

Suure traktoriga on hetkeseis sama, s.t. ei ole. Suvemaja katust puhastama tulnud naabrimees jäi kinni GMC jeebiga. Muidugi ronis ta ka poolemeetrisesse hange. Kahju, et ma eemalt pilti ei teinud, sest jeebist ei paistnud eriti midagi, ma veel mõtlesin, et miks ta nii madala autoga tuli...kui välja ukerdas, siis sain aru, et polnud see auto nii madal midagi...
Nüüd aga lähen sauna konte pehmitama.

Poolvalges...

sai täna hommikul juba tööle sõita. Ja kuna tegin natuke suli ja tulin pool tundi varem töölt ära, sai ka poolvalges veel koju. Päevad lähevad pikemaks, silmnähtavalt.
Hommikuks ei olnud traktorit käinud. Õhtuks oli. Majani loomulikult mitte. Küllap vaatas, et tal pole seal midagi teha, möllasin ju eile väikese trakaga kõik korda. Ainult et kui seda lund veel palju juurde peaks tulema, pole seda enam mitte kuhugi lükata, selliseid lumemassiive enam väikese traktoriga ei liiguta.
Naabrid üritavad USA-st murutraktorile paigaldatavat lumepuhurit tellida, näis, kas läheb õnneks. Lumepuhur, mis Eestis maksab 40 tuhat krooni ehk  (ja ka selle raha eest pole saada), maksab USA-s 1039 dollarit ehk siis veel eesti rahas mõeldes 12 tuhat krooni. Müüa neid Eestis ei tohi, puudub CE märgistus. Eraisikuna saab ehk kätte ja isegi koos toomise, tolli ja käibemaksuga poole vähem kui siinsel turul. Näis, kuidas neil õnnestub, puhur oleks sahast siinkandis mõistilikum lahendus, sest tõesti pole metsa vahel enam kuhugi seda lund lükata.
Raske on isegi mul veel eurohindades mõelda, esimene ost oli tänane lõunasöök, 3,85 eurot. Ikka rehkendad mõttes eesti kroonidesse ümber.