Koeravärvimise tehnoloogiast

ehk kui sa juba peaaegu hingad kergendatult,  et koerapubekas hakkab suuremaks ja targemaks saama ja juba paar kuud ei ole ühtegi sussi nahka pandud, üllatatakse ikka millegi uuega. Täna koju saabudes pidin ma kõigepealt insuldi saama. Esimene märk, et pätiplika on millegagi hakkama saanud, oli see, et tervitamise asemel lidus ta kohe õue. Tuppa astudes jäi mulje, nagu oleksid siin tapatalgud toimunud, terve põrand oli punane. Samas tundusid mõlemad penid nagu täie tervise juures olevat...ja siis ma vaatasin kaukaaslast lähemalt...ja siis ma enam ei teadnud, kas nutta, karjuda või täiest kõrist naerma hakata, sest seni hall koer oli üleni roosa. Roosa koon, roosa rinnaesine, roosa kõhualune, neli roosat käppa.

Pilt on tehtud juba õues, siis vedasin eluka välja ja panin keti otsa, et nad küla peale hulkuma ei läheks. Kui ikka kellelegi oleks küla peal roosa kuuekümnekilone peni vastu jalutanud, oleks too vist endale hullumaja auto vabatahtlikult järele helistanud. Noorem peni tuiskas ringi ja sai päris puhtaks, aga vana laisk kaukaaslaseproua oli lihtsalt solvunud, et ta üle pika aja ketti pandi ja sooja tuppa ei lubatud.
Uurimine tuvastas, et Malati oli kuidagi käsitöötarvete korvist välja õngitsenud plastikkarbi raudoksiidiga (vesilahustuv pigment, mida kasutatakse punase värvainena loodustoodetes), vedanud selle raamatukogu diivanile, seal lahti näkitsenud ja siis alles avastanud, et sisu ei kõlba süüa. Pettumus missugune, tavaliselt on sellistes karpides ju maitsvad asjad nagu vorstid või lihatükid või või...igatahes jäeti see lahtine totsik diivanile vedelema ja suure tõenäosusega otsustas kaukaaslane hiljem samale diivanile pikutama minna. Tulemused on pildil näha.
Pigmendiga koosoleva diivani viskasin hetkel lihtsalt õue, selle riie oleks nagunii peale kutsika suurekssaamist vahetusse läinud. Põrandaid pesin mikrofiiberlapiga vist tund aega, puhtaks sain selleks korraks. Arvatavasti saan veel korduvalt pesta, sest pigmendiga koos olev peni ei ole mitte ainult roosa, vaid annab ka värvi. Vaene loom oli ise täiesti heitunud ja ei saanud üldse aru, miks ta kaheks tunniks õue peale jäeti, aga vähemalt on meil nüüd maja ees ilus roosakirju lumi ja koer on natuke heleroosam.
Viimasel hetkel tuli meelde, et hommikuks on loomakliiniku aeg...helistasin ja ütlesin aja ära ja rääkisin ausalt ära ka põhjuse. Et juhtus selline asi ja kui ma ka kuidagi värviandva koera autosse saaksin, siis ilmselt põhjustaksin karvase roosa mammutiga linna vahele ilmudes ahelkokkupõrkeid ja muid õnnetusi...igatahes arst peaaegu luksus naerust ja kui aus olla, siis ei saanud ma isegi kaua vihane olla, sest niipea kui ma jälle näen kahte solvunud-küsivat pruuni silma (miks sa mind elutuppa täna ei luba???) hiigelsuure heleroosa koonu kohal otsa vaatamas, tuleb selline naer peale, et silmad lähevad märjaks :DDD. Loodetavasti kulub värv esmaspäevaks natuke maha ja saame oma kõrvad arstile ette näidaya.

Põuda sel aastal ei tule

Kui siinelatud aastate jooksul (jah, kohe saab 11 aastat täis) paar aastat tagasi esimest korda tõsine lumi maha tulid, olime me kõik, endised linnainimesed, hädas mis hädas. Mina olin vist ainuke, kellel oli vähe laiem lumesahk, teised vehkisid kõik labidaga.
Järgmisel aastal ostsin ma endale murutraktori ette pandava saha, lund tuli juba märgatavalt vähem
Enne eelmist (mitte veel kestvat talve) investeerisime naabritega lumelükkamisse juba korralikult. Naabrimees investeeris murutraktori ette paigaldatavasse lumepuhurisse, samasse projekti andsin mina oma kunagi ostetud rattaraskused, mis mu enda uuele trakale ei sobinud. Nüüd kulub 300m sissesõidutee puhtakslükkamiseks alla tunni ja suur traktor polegi siiakanti eriti oodatud, sest lõhub tee ära. Ega pole paar aastat ühtki näha olnud. Mina investeerisin iseliikuvasse bensiinimootoriga puhurisse, mis on traktoripuhurist kitsam ja millega saab jalgteid puhtaks puhuda.
Nüüd, kui me oleme ühiselt relvastatud Lumeeide igasugusteks rünnakuteks, anti sel talvel lund linnunoka otsast ja naabrimees käis oma trakaga vist kaks korda, kui ma õieti mäletan.
Et mis seos sellel põuaga on...arvestades kõiki neid sadu töötunde, mis mul eelmisel aastal müügiplatsi kastmisele kulus käsitsi ja sprinkeritega, olen sügise ja talve jooksul välja mõelnud sellise kastmissüsteemi ja sellesse ka juba piisavalt investeerinud (tilkkastmiseosa, altkastmisematid, jaoturid, liitmikud jnejnejne), et...Lähtudes sellest, mis lumega juhtus, tuleb keskmisest vihmasem suvi :D ja kogu seda kupatust läheb vaja ainult mõnel päeval.

Kevadised mõtted

Poolteist päeva tuiskas nii, et nähtavus oli nullilähedane ja mul oli päris hea meel, et ma reedel ikkagi lõpuks poodi spurtisin ja mitme päeva toiduvaru ära tõin. Ilmateadet vaadates seda oligi oodata ja igaks juhuks panin valmis asjad ka võimaliku elektrikatkestuse jaoks. Neid seekord õnneks vaja ei läinud.
Praeguseks on sadu küll lakanud ja aeg-ajalt on pilvede vahelt isegi päikest vilksatanud, aga tuul kõigutab endiselt puid ja välja eriti ei kipu. Sooja 0,4 kraadi ja maad ning katuseid katab paarisentimeetrine valge pläga kiht. Puid pidin küll tassima, sest kuigi lumetormist laupäevaõhtut oli igavesti vahva sõpradega saunatades veeta, tekitas see puudevarusse augu.
Ega selles ilmas ju midagi erilist pole, tavaline märts. Ebatavaline oli vahepealne libakevad. Siin mere ääres küll üle viie soojakraadi ei tõusnud ja tuulekülm tegi enesetunde veel jahedamaks, reedel toppisin isegi väljas asjatamiseks talvemütsi pähe. Aga ma olen loodusele selle sooja perioodi eest täiesti tänulik, sest nii palju sai ära tehtud. Reedel jõudsin isegi oksapurumultši põõsaste alla laiali vedada, kaheksa traktorikärutäit. Üritasin ka turbahunnikust midagi kätte saada, aga sain ainult poolteist traktorikärutäit, sisemus oli külmunud, mis külmunud. Malati arvas, et seda hunnikut ei maksa torkida, seda on tal vaja.

Aalu jälle pakkus appi end põõsaid pügama

Kõndisin ringi ja pidasin plaane. Pojengiala, kokku juba praegu üle saja ruutmeetri. Istutasime pojengid murusse ja siiani olen seal vahel lihtsalt väikese muruniidukiga niitnud. Tüütu ja aeganõudev. Mingit konkreetset piiret ma sinna tekitada ei taha, sest kavas on seda igal aastal laiendada, ruumi selleks on. Lihtsalt rahaliselt pole võimalik kogu müüginomenklatuuri endale korraga maha istutada, nii olengi igal aastal kümmekond sorti lisanud. Vahed tahaksin katte alla panna, hele killustik ei sobi, sest sellega on juba tehtud kogu kõrvalasuv tiigiaed ja üldmulje hakkaks juba rohkem kruusakarjääri, kui aia moodi välja nägema. Kergkruus ilma piirdeta ei taha paigal püsida. Nii et praegune idee on kangas alla ja multš peale, kahtlus aga seejuures, et multš tähendab kõdu ja hallitust, mis omakorda ei meeldi ju sugugi pojengidele...mis targemad arvaksid?
Projekt 2, vähemalt sama kiire. Mõned aastad tagasi tellisin koorma segupaasi, mis kallati otse sissesõidutee kõrvale. See oli ikka segude segu, alates pöidlasuurustest kivikestest kuni selliste lahmakateni, mida liigutada ei jõuagi. Osa sellest sai ära kasutatud majaesise kujundamisel, osa jäigi vedelema ja eelmisel segasel suvel kasvatas rõõmsalt nõgeseid ja põdrakanepit, sest niita ei saa seal hunnikus isegi mitte trimmeriga. Tekkis mõte sinna mingi alpitaimede koht kujundada, aga selleks tuleb püsiümbrohu juurikad kätte saada. Õigemini maha tappa, sest kuigi ma muidu mürgitamist ei poolda, siis seal muu ei aita, ma ei jõua neid kive liigutada, mille vahele naadi- ja nõgesejuurikad end sokutanud on. Pilti unustasin reedel teha ja täna on koht lumine, pole aru saada, mis seal lume all on. Igatahes saaks sellest mõnusa koha alpitaimedele, mägisibulatele ja miks mitte ka mõnele kaktusele.
Projekt 3, samblanõlv, esmaspäevased pildid.

 Oleks pagana ilus, kui selline püsiks nagu praegu, aga teada on, et pole lootustki, esiteks kännuvõsud ja teiseks ikka ja jälle naat ja muud rõõmud. Niita seal kivide ja kändude rägastikus on riskantne isegi trimmeriga. Olen siin õhtuti surfanud erinevates samblaaia foorumites ja jõudnud järeldusele, et ikkagi on jälle ainus lahendus mürgitamine ehk lahjendatud Roundup, mis pidavat sambla küll mõneks ajaks kollaseks tõmbama, aga maha ei tapa.
Kändudega sama lugu, kuna traktor pööraks selle nõlva segamini ja midagi ilusat seal järgi ei jääks, tuleb kasutada juba proovitud ja toimivat nippi, lõigata kändudesse sälgud ja sinna kallata lahjendamata Roundupi. Töötab, aias ühe hiigelkännu peal testitud ja ei mingeid juurevõsusid.

Ühesõnaga ohkasin ja tellisin Scheteligist 20-liitrise kanistri ära, mitte küll Roundupi, aga mingit tema sugulast nimega Ranger 20. Glüfosaadi sisaldus 4% madalam, tootja teine ja hinnavahe neljakordne. Homme toon ära koos suvikuseemnete ja muu vajaliku nänniga.
Projekt 4, müügipunkt aiapoele. 30m2 soojak on vaja tühjaks visata, hallituse vastu Boracoliga üle tõmmata, aken paigaldada, värvida seest ja väljast, kujundada...ühesõnaga pole seda muretki, et igav hakkaks :).
Projekt 5, tegelikult vast päeva või poole töö

Esiplaanil olev kõver oks kukkus sama puu otsast alla ja jäi peaaegu samasse asendisse vabatahtlikult, andes justkui märku, et sinna võiks midagi istutada. Rajamine selle lapikese puhul on tühiasi, taimevalik natuke keerulisem, sest koht on kuiv vari, suured puud võtavad niiskuse endasse. Ühes hiljutises Gardener´s Worldis oli artikkel kuiva varju taimedest, peab üle vaatama, kas sealt midagi ka meie kliimasse kõlbaks.
Ja ülejärgmisel nädalal hakkavad saabuma paljasjuursed müügipüsikud Inglismaalt, siis umbes nädal aega ei toimu muud, kui üks suur potistamine. Annaks loodus ilma, et seda saaks teha kasvuhoones, mitte toas nagu eelmisel aastal.
Edromi püsikud kolisin eile õhtul ka kasvuhoonest ikkagi tuppa, järgmise nädala öödeks lubatakse tõsiseid külmakraade ja kuigi toas on jälle vist liiga soe, on nad siin mul vähemalt silma all. Kõige paremini tunnevad end lõokannused ja kõige halvemini woodwardia, mille lehed sõna otseses ära kuivasid. Lõikasin need maha ja loodan, et ehk juurdudes kasvatab uued. Vähemalt juhtus nii see mu puu-sõnajalaga (peaks olema dicksonia või cyathea, Funchali lilleturult infot kaasa ei saanud), mis on samuti joodik ja läbikuivamist ei kannata, ometi juhtus see mu jaanuarikuise põdemise ajal ikkagi. Nüüd hoian niiskusrežiimil silma peal ja kasvatab uusi lehti. Ehk juhtub sirmjalaga sama, kuigi lähedased sugulased nad vist pole.
Ja tegelikult on mul isegi hea meel, et loodus hoo maha võttis ja õiget märtsikuist ilma näitab, liigne kiirustamine pole ka mõnus ja ehk ei pea enam niipea maha rahustama kliente, kes juba tahavad suurelehelisi hortensiaid istutada. Halbade ilmade tarbeks on tubaseid tegemisi veel piisavalt.

Oh Happy Day

)
Kui ma just kuskil kellaajaliselt olema ei pea, on minust viimasel ajal saanud hommikune loivaja. Ärkan küll vabatahtlikult kella kaheksa paiku, aga enne kuidagi välja ei jõua, kui kell üksteist. See ei tähenda, et ma niisama lakke vahiksin ja kohvi jooksin, tavaliselt vastan meilidele, tegelen tellimustega, teen tööasju jms.
Täna see ei kehtinud, põhjuseks ikka seesamane pappkast sauna eesruumi jahedal põrandal, mis mõjus nagu magnet ja pani näpud kohe väga sügelema. Seetõttu olin täies mundris ja õues juba enne kümmet, otsustanud enne potistamist ära teha rutiinsed tööd nagu puudetassimine, sest nädalavahetuseks lubab taevast kõike ebameeldivat peale väikeste poiste pussnugadega. Kuna lisaks valitses meil nii haruldane tuulevaikus, üritasin ka suure lõkke põlema panna. See otsustas küll ainult pooleni ära põleda ja ära kustuda, sest mul polnud aega seal kõrval sussitada, aga nüüd on vähemalt ruumi viimaste mahalõikamist vajavate püsikuvarte jaoks.
Siis oli vaja kõik oluline kasvuhoonesse toimetada. Muld, väetised ja potid ootasid seal juba ees, aga käärid, kindad, Kast ise, Kassitoidupurgid (naerate, jah, aga neid saab täiesti sihipäraselt kasutada taimede ühekaupa likku panemiseks).

Endal oli küll selline tunne peal, et...ühesõnaga täna sain aru, et mul on välja kujunenud raskekujuline aiandussõltuvus. Kui ikka enne potistamist on tunne nagu suitsetajal enne kauaoodatud sigaretti, on asi ikka väga tõsine. Peas kumises miskipärast kogu aeg see lugu, millega postitus algab ja selle kristliku sisuga polnud üldse pistmist, ainult refrään :D.
Nii ma seal kasvuhoones potistasin ja ümisesin raadiole kaasa, mõnus oli. Aeg-ajalt ilmus ukse vahele suur must karvane pea, küsiv pilk silmis, ikka veel mängid nende pottidega, miks sa minuga ei mängi...kompensatsiooniks viisin ta õhtul jalutama.
Üleeilsesse õhtusse tagasi kiigates, sellisena nad tulid, nagu silgud pütis. Pildil on tegelikult pealmine kiht juba maha võetud.

Kuna enamus taimi oli ühekaupa, siis ei jäänud muud üle, kui tegin iga tellija kohta nimesildi, Võtsin taimi ühekaupa välja ja asetasin neid siis juba kohe tabelist järge ajades õige nime juurde. Hiljem kontrollisin juba tellijate kaupa veelkord igaks juhuks üle.
Tunnistan nüüd ausalt üles, et sain sellest ühistellimusest ikka tulu ka :). Noh, rahalises mõttes osutus see küll pigem kuluks, aga kuna kõik nimekirjad koondusid minu kätte, oli mul hea vaadata, mida teised tellivad ja siis juurelda, kas ma endale ka seda tahaksin :). Ise olin valmis vaadanud ainult eri värvi lõokannuseid, emajuuri, amsooniaid ja gunnera, aga noh, teiste nimestikud olid nii ahvatlevad ja kuigi ma püüdsin piiri pidada, sai täna potti siiski 35 taime :).
Pärast pikka kõhklust jätsin potid siiski kasvuhoonesse ja lülitasin ööseks radiaatori sisse. Kui terve eelmine pikk talv sai radikaga kanaputkat köetud, kannatan ehk selle elektriarve ka välja. Eelmise aasta kogemus lihtsalt näitas, et toas pole kuskil piisavalt valge ja taimed venivad välja. Kui nüüd pühapäevast peaks tõesti nii külmaks minema, kui praegu lubatakse, tuleb kastid muidugi ööseks siiski tuppa tuua, aga ehk saab ka sellega hakkama.
Edromi taimede kvaliteet oli suurepärane ja rõõmu tegid ka iga taimega kaasas olnud ilmastikukindlad sildid. Kui sealt edaspidi tellida, on mõttekas teha seda samamoodi erasikute ühistellimusena, sest läbi firma asju ajades läheks asi käibemaksu võrra kallimaks. Ma pole selle inglaste taimede käibemaksusüsteemist siiani aru saanud, mõnikord on taimede käibemaks seal 21%, mõnikord 7% ja Edromi arvel 0%. Miks see nii on, pole ma eriti süvenenud, aga ettevõttena sisse tuues lisanduks seega Eesti käibemaks automaatselt. Ainult et järgmise tellimusega olen niipalju targem, et teen ühtse tellimisvormi, siis ei pea eri sõnumitest ja meilidest nimesid ümber kirjutama.
Suuremat muret teevad saabuvad külmakraadid hoopis aia suhtes, mõnel ööl lubatakse isegi kuni -8 ja mida see teeb kõigi nende ninade ja ninakestega... tulbid on oma 10 cm kõrged ja katkujuur kavatseb kohe õitsema hakata:

Aga ega looduse vingerpusside vastu ei saa ja kogu aeda millegagi katta ka ei jõua. Tuleb leppida sellega, mis tuleb.

Sellise märtsi ma võtaksin

ja selle talve vastu pole mul ka midagi olnud, on rahakoti- ja seljasõbralik olnud. Täna hommikul 4,5 soojakraadi ja lausa uskumatu omaenda blogist vaadata, et aasta tagasi samal ajal oli -15,4 ja lumi põlvini.
Eriti meeldib mulle see, et varajane kevad annab aega asju rahulikult võtta. Aias ringi kõndida, looduse tärkamist märgata, teha asju, milleks pole aastaid aega olnud ja mis on mõteteks jäänudki. Saabuvate paljasjuursete püsikute potistamismaratonini on veel paar nädalat aega ja seekord saab seda ehk teha kasvuhoones, mitte sauna eesruumis. Eelmise aasta bardakile, kus terve maja oli mulda, juurikaid ja potte täis, ei taha tagasi mõeldagi.
Reedel käisin Stihli võsalõikuriga üle kogu M omal ajal rajatud uudismaa, kuhu oli pea meetripikkune võsa uuesti peale kasvanud. Võimsa riistapuuga töötada on lõbus, lärrrrr ja kõik pikali. Hilisem risu kokkukorjamine on palju tüütum.
Laupäeva hommikuks lubas ilmateade lund, lörtsi, tormituult ja muid jälkusi, seetõttu olin planeerinud maja koristamist. Kella kuue paiku korraks silmi avades midagi vastu katust trummeldaski, aga kui kell üheksa lõplikult ärgates säras akna taga päike. Koristamata jätta ka ei saanud, kolm karvikut ajavad karva ja tassivad käppadega liiva sisse, aga nii kiiresti ma vist polegi suutnud oma sadat ruutmeetrit põrandaid üle käia kui seekord. Siis õue. Tuul oli küll selline, et lisaks kõrvadele tahtis küljest rebida ka pea, aga alustasin kasvuhoone koristamisest, seal polnud tuult ja oli mõnusalt soe. Väga palju koristada polnud, mõned asjad sügistüdimuses tagantkätt ära pandud, need korda, riiulid puhtaks ja nüüd on kõik hooaja ootel valmis.
Terrass ka suvevalmis pandud ja esimene kohvgi seal joodud. Olin hiljuti sunnitud tegema plaanivälise investeeringu, vana kohvimasin läks rikki, tegin südame kõvaks ja investeerisin espressomasinasse, oli ka väga soodne pakkumine. Ei kahetse, sest seisnud kohv mulle väga ei maitse ja õnneks andsid meeldivalt madalad talvised elektriarved natuke rahakotis hingamisruumi.
Lõunast saabusid appi ka Lepatriinud, asusime oksi koristama ja Lepatriinuisand naabritelt laenatud võimsa Boschi oksapurustiga oksi väärtuslikuks multšiks laskma. Seda tööd jätkus veel pühapäevakski ja mitu traktorikärutäit pinnakatet ootab veel laialivedu.
Tõsiseks probleemiks kujunes peenema pudi põletamine, sest sellise tuulega oleks lõke kohe metsa lennanud. Lepatriinuisandal tuli hiilgav mõte kaevata natuke maasse võsast leitud plekktünn, sellesse laskis ketaslõikuriga allserva veel õhuaugud sisse ja sai põletada küll, kuigi vähehaaval. Tünni vaadates tekkis kohe järgmine mõte, aga vaatame, mis sellest saab.

Pühapäeval jätkasime. Lepatriinud koristasid ja purustasid, lõunast tuli appi ka väike abiline emaga oksi vedama. Tänu rohketele abilistele sai ikka väga suur tükk tööd ära tehtud. Sodi on põletada veel hulgem, aga tänanegi tuul pole oluliselt vaiksem ja nii kiire sellega nüüd ka pole, et tingimata kulupõlenguga riskima peaks.
Nädalavahetuse möllamisest on veel roidumus kere vahel ja kuna tuul tõesti endiselt vastik, siis õue tegutsema täna väga ei tõmba, natuke peab vahet ka pidama. Teha leiaks muidugi alati midagi, ka tuulega, aga ka tubased tööd arvuti taga tuleb ära teha ja küllap tuleb peagi ka mõnusama ilmaga päevi. Natuke sai siiski fotojahti peetud.

Peale püsikuvarte ärakoristamist näeb aed kuidagi kummaliselt lage välja ja väljapiiluvaid ninasid ja ninakesi on kohe hulgem; Kuu teisel poolel lubab öösiti siiski külmakraade, eks näis. Praegu on küll juba kõigil põõsastel suured pungad, kõik roosid ja hortensiad tunduvad end suurepäraselt tundvat ja isegi potis talvitunud pojengid näitavad esimesi punaninasid.

Minust ikka õiget aednikku ei saa,

mõtlesin ma täna hommikul, kui hoolimata suurepärasest ilmast, peaaegu tuulevaikne ja päikeseline, paar kraadi sooja, end kuidagi diivanilt lahti tõmmata ei suutnud. Mitte midagi polnud viga peale selle, et lihtsalt ei viitsinud. Kõik muu oli olulisem, uus aiaajakiri, tööasjad, meilidele vastamine, kassi slitamine. Lohutasin end sellega, et mõtlemine on ka töö.
Üheteistkümne paiku suutsin end siiski uksest välja kihutada. Kolasin natuke aias ringi ja püüdsin tekkinud ideede kohad ka reaalsuses üle vaadata. Vähemalt ideed on :).
Õues kooserdades hakkas jälle kõht niimoodi korisema, et tuli tuppa kobida ja süüa tegema hakata. Pärast sööki oli kõht jälle täis ja tahtmine hoopis Aalust eeskuju võtta.

Aga ma käskisin endal siiski õue minna ja pooleliolev projekt ära lõpetada. Muhediku rahustuseks, kuna maa oli jääs, sai seekord kõik veod traktoriga tehtud. 

2009.aastal nägi majaesine välja selline:

2011.aastal otsustasime, et paneme ala üleni katte alla. Selgituseks ka, et sellel 2009.a. pildidl oleva okaspuuala ja abihoone vahele ei saa istutada, sest selle ala all jookseb kogu majapidamise vereringe ehk elektrijuhtmed ja veetorud. Paljas killustikuala oleks nats igav olnud. Lahenduse mõtlesin välja, paraku jäi see 2011.aasta sügisel pooleli sellisena. 

Alates aiapoe alustamisest 2012.aasta kevadel polnud M-l enam koduse ehitamise jaoks üldse aega ja mina käisin täiskohaga tööl. Hiljem olen küll mõelnud, et mismoodi ma üldse selle 2012.aasta suvehooaja üldse üle elasin - täiskohaga tippjuhitöö, mis kohe kindlasti ei piirdunud 40 tunniga nädalas, aiafirma alustamine, aed...tagantjärele mõeldes sai ka palju vigu tehtud ja peamiseks põhjuseks oligi ülekoormus. 

Ala juurde tagasi minnes oli seda kahe killustikuala vahelist mururiba kohutavalt ebamugav niita isegi väikese niidukiga ja traktoriga veel lootusetum. See oli ka üks põhjus, miks ma eelmisel pühapäeval killustikku käsikäruga vedasin, traktoriga seal praos manööverdamine oleks vähemalt sama tüütu olnud. Ma isegi proovisin, aga saavutasin ainult suured mudased jäljed ja kinnijäämise kahtluse. 

Niisiis sai eelmisel nädalavahetusel paika kangas ja killustik, täna sai paika purskkaev, laotud kivid, ja veel natuke killustikku juurde toodud. Algne idee sisaldas ka märksa suuremaid kive, aga neid ma kahjuks üksinda liigutada ei suutnud, isegi mitte veeretades. 

Juulikuiseid ja märtsikuiseid vaateid on muidugi keeruline võrrelda, aga tänased vaated siis sellised: 

Kui kellelgi tekib küsimus, millisest varrukast ma keset varakevadet selle betoonpurskkaevu välja tõmbasin, siis vastus on, et see tegelikult pole betoon. Selle plastikust asja ostsin mõned aastad tagasi mingis meeltesegaduses ja pole talle siiani õiget kohta leidnud. Seda, kas nüüdne on õige, näitab aeg.

Suvel võiks lisada mõned vaasid suvikutega, kuigi ma olen väga vilets vaaside kastja. Ja tagaplaanil vedelev voolikupundar kolib maa sisse, kui maa kaevatavaks muutub. Üks koht jälle hooldusvabam.

Kuigi teha oleks aias küll ja enamgi, rohkemaks täna võhma ei jätkunud. Just väljas askeldades tunnengi kõige rohkem teisest inimesest puudust. Mitte niipalju kive vedamas või muud rasket tõstmas, vaid lihtsalt et oleks kellegagi vahel mõni sõna vahetada ja töötuju üleval hoida. Toas ma sellest puudust ei tunne. 

Märtsiplärts

Eile hommikul õue vaadates oli selge, et toas toimetada sellise ilmaga küll ei raatsi, pilvede vahelt paistis päikestki. Maa aga oli keltsas. Otsustasin kõigepealt nädala puudevaru tuppa tassida, siis nädala sees hea rahulik.
Mõlemat peni korraga ma tavaliselt välja ei lase, üksipäini ei lähe kumbki koduõuelt kaugemale. Aga koos tulevad neile igasugused napakad mõtted pähe. Olin ka ise totu, kauka tegi nägu, et tal on väga vaja asjale minna ja Jasmiiniõieke tuuseldas nagunii ringi, mõtlesingi siis, et hoian neil silma peal.
See oli viga. Kaks karvast pead pandi kokku ja nägin lausa silmnähtavalt seda mulli kerkimas, milles moodustus Plaan. Ja tarvitses mul vaid hetkeks valvsus kaotada, kui karvikud võssa haihtusid. Õnneks suunda, kus sadade meetrite ulatuses pole ühtegi teed ega maja.
Ohkasin, kontrollisin telefoni olemasolu taskus ja tõin toast autovõtmed, sest kuigi meil pole ametlikult registreeritud naabrivalvet, töötab see ka ilma ametlikkuseta suurepäraselt ja lisaks on koertel ka telefoninumbrid kaelarihma küljes. Iseküsimus, kas võõras inimene kaht karvast mammutit väga tahab näppida.
Tassisin puid edasi, aga kui tunni aja jooksul keegi helistanud polnud, hakkasin närviliseks muutuma ja istusin autosse. Leidsin jooksikud kadumissuunale vastassuunast, kodunt poolesaja meetri kauguselt jaama mineva maantee äärest. Kaukaaslane õnnestus kohe krattipidi kätte saada ja autosse toppida, aga mastifipubekaga oli asi märgatavalt keerulisem. Ajasin teda mööda poolt küla ja metsa taga, küll üksi, küll naabrimeestega, aga kätte ei saanudki. Lõpuks vihastasin ja tulin tulema lootuses, et kui plikal kambajõmmi pole, tuleb ise koju.  Läks isegi paremini, jäin koduteel naabritega rääkima ja juba saabuski ületee-naabrimees, pätiplika nöörijupi otsas. Oli kommikarbiga meelitades end lõpuks kätte andnud.
Patukotid koduarestis, läksin ise õue tagasi. Torkisin labidaga turbahunniku jäänuseid, mis peale võsa eemaldamist torkavad silma nagu koeranael, aga mis jääs, see jääs. Küll aga oli töödeldav killustikuhunnik ja otsustasingi tegeleda juba paar aastat poolikuna seisnud eesaiaprojektiga. Vedasin kümneid kärutäisi killustikku mäest üles käsikäruga, sest maa oli libe ja trakats käruga üles ei saanud, püherdas ainult õue mudaseks. Lõpetasin hämaruses, hambad ristis ja vere maitse suus, aga pooleli ka ei tahtnud vedamist jätta. Kogu vajalik paarkümmend ruutmeetrit sai kaetud, aga pilti teha ei jõudnudki, pime oli.
Enne naabrite juurde sauna minemist jõudsin isegi külakostiks kähku juustu- ja kaneelisaiu küpsetada ja seekord päästis küll kuum saun ja vihtlemine tänase päeva, sest kondid ei valuta peale seda mahtrat üldse.
Täna teatas loodus, et pühapäev on puhkepäev. Hommikul silmi avades nägin akna taga üleni lumiseid puid ja laialt langevaid  räitsakaid. Pilti sellest ilust teha ei jõudnudki, hommikukohvi lõpetamise ajaks oli puudelt lumi sulanud ja maapinda kattis mõne sentimeetri paksune lirtsuv ollus. Õueskäimine piirdus koos naabrite ja koertega metsa all kolamisega ja tuulemurdude ülevaatamisega, isegi selle käigus muutus olemine vastikult märjaks ja külmaks. Räästad isegi mitte ei lirtsu ega plärtsu, vaid solisevad.
Projekt aga jätkub siis, kui taas õuel liikuda saab. Tänane päev raamatuhunnikus.

Jalutuskäik veebruaris kodulooliste vaadetega

Kui mul on mingi pikem üritus kesklinnas, siis tavaliselt jätan auto koju, sest ei näe mingit mõtet selle parkimisega pead vaevata ja parkimistasu maksta, kui buss kesklinna väljub kolmesaja meetri kaugusel koduuksest ja käib iga tunni aja tagant. Nii viis mind tänagi pealinna buss. Tagasi tulles aga jõudsin Balti jaama liigagi vara ja sõiduplaanidele pilku heites otsustasin ära proovida uue Elroni elektrirongi. Mis küll tähendas kolmekilomeetrist jalutuskäiku rongijaamast koju, aga ilm oli imeline, pakke polnud, päike paistis ja kraadiklaas näitas kümmet soojakraadi.
Rong oli uhke, istmed mugavad, tasuta internet, sõbralik reisisaatja. Pildi rikkus kõrvalistmele vajunud vanem proua, kes ilmselgelt polnud ei end ega oma riideid nädalaid pesnud, lehk oli äärmiselt ebameeldiv.
Seda enam nautisin edasist jalutuskäiku värskes õhus. Tagasivaade eurojaamale. Selle pildi vasakpoolses nurgas oleks minu lapsepõlves olnud kahekordne puust jaamahoone, mille teisel korrusel elas jaamakorraldaja tädi Alma ja esimesel korrusel oli väike ootesaal, mille Alma talvekuudel plekk-ahjuga mõnusalt soojaks küttis. Enam pole jaamahoonest vundamendikohtagi, aga see plekkahju soojus on veel meeles.

Maanteest viis jaama kunagi väga porine rööbastee, mis kevadel ja sügisel muutus läbimatuks ja kuiva jalaga sai jaama ainult raudteerelssidel kõndides. Rong oligi tollal ainuke transpordivahend. millega siiakanti sai, autot peres polnud ja bussid sõitsid ainult Klooga rannani.

Uue perrooni ehitamise käigus ehitati ka kõvakattega tee, millele ühed targad on kivid ette veeretanud ja teised targad teinud uue rööbastee ümber kivide. 

Eurokraav, mis algab sama ootamatult, kui sadakond meetrit hiljem lõpeb ja kust vesi ei voola kuhugi. Metsaaluse vettimisele mingit mõju ei paista olevat. 

Nendel põldudel künti ja külvati viimati nõukaajal, lapsepõlvest mäletan veel lokkavat vilja. On tegelikult ime, et võsa pole neidki lagendikke neelanud. Kusagil taamal sinetava metsaveeru lähedal on ka meil veel üks 0,8 hektari suurune kruusaklibune põllumaatükk, mille täpsete koordinaatide leidmiseks oleks GPS-i vaja. 

Teisel pool teed üritati buumiajal mingit kinnisvaraarendust teha, üks tare on isegi katuse alla saanud, aga ei näe niimoodi välja, et seal elataks. 

Siin pöörab uuelt maanteelt ära vana loogeline kruusatee,mida mööda sai vanasti jaamast koju hoopis otsemalt ja kiiremini. Kahjuks on viimane lõik tänapäeval läbimatu. Paremal suurte kuuskede taga peituvas talus olevat esimese vabariigi ajal olnud külapood.

Tee lõpus meri juba paistab, aga koduni on veel üle kilomeetri. 

Meie küla  eratuulik. Ainukesel talul, mis küüditamise ajal kulakuks tunnistati, oli hiljem rohkesti müügikõlblikke maid tagasi saada, kuid hind, mida Siberis maksti, oli ränk. 

Siin on kohalikud kraavi süvendanud, paraku on nõukogude sõjaväe poolt ehitatud maantee alla paigaldatud truup liiga kõrgel ja meie krundi lõunapiiri soostumist see eriti ei avita.

Sellesse lodumetsa ulatub ka meie talu lõunapiir.

Vahepeal püüdsin ilma kraavi ronimata saada pildile pajuokste rõõmsaid kirjuid värve, midagi isegi jäi pildile.

Koduväravasse jõudes selgus, et päike oli parasjagu maja alla neelanud. 

ja neid pagana mände on krundil endiselt liiga palju...valgust vähe, oksad kuivanud, hõre roheline tutt kusagil kõrgel ladvas.

Rongi kasuks ma edaspidi siiski ei otsusta, jään busside patrioodiks, natuke pikk maa jala käia ja liigne ajakulu eelkõige. Sellepärast pilte tegingi, et muidu küla sellesse otsa jalgsi eriti ei satu.

Teadmised on saatanast,

jõudsin ma neljapäeval Hortese riiulite vahel koladest järeldusele. Vana ameti mahapanekul möödunud aasta märtsi lõpul kinkisid kolleegid, teades mu vastumeelsust lillelaipade ehk lõikelillede vastu, 50 euro väärtuses Hortese kinkekaarte. Mida ma siiani polnud suutnud ära realiseerida. Kahekümne euro eest ostsin jõulude ajal valgustuskette juurde, kolmkümmend oli alles. Lappasin seemneriiuleid, aga sealt polnud eriti midagi vaja, maitseroheliseseemneid on veel eelmisest aastast alles ja need paar kurgi- ja tomatitaime, mis plaanis soetada, kavatsen osta taimedena. Lappasin siis ilusate piltidega püsikupakke ja meel läks veel mornimaks. Sordivalikul polnud nagu väga vigagi, oleks krabanud paar liiliat ja päevaliiliat, aga see kvaliteet. Kui profikategooria paljasjuurseid näinud ei ole, siis lähed muidugi ilusa läikpildi õnge. Nüüd kiskusin mind huvitanud juurikatel stendilt maha terve riiulitäie pakke, vaatasin juurikad ükshaaval üle ja viisaka kliendina panin siis samasse asendisse tagasi. Eriti nutune oli olukord liiliatega, mille puhul tekkis küll tunne, et jaekliendi jaoks pannakse pakkidesse sibulad, mida profid ka ilma rahata poleks nõus võtma. Kurb tegelikult. Ja siis tekkis veel tunne, et peaks liiliate hinda tõstma, sest kui nii haledate kribalate eest küsitakse sama palju kui ma praegu korraliku kauba eest veebipoes, siis pole see üldse õiglane. Aga ei tõsta.
Lõpuks jäid valikusse kolm erinevat ja selgelt elus olevat lumeroosi ja üks mikaadolill (Bletilla striata), mis reede hommikul ka potti said. Summa täissaamiseks lisasin päevalillede seemneid ja Gardmani mulla pH määraja, mis, kui ta töötab, võib isegi vajalikuks osutuda.
Reedel undas õuel mootorsaag ja paar täiesti üleliigset puud kadus salapäraselt ära. Nojah, kellel on kõrghaljastust puudu, kellel üle...Meie männipadrik tekkis kunagi sellest, et nõukaajal istutas mingi majand meie talu äravõetud heinamaale männinoorendiku, mis hiljem lihtsalt unustati ja jäei hooldamata. Poole sellest põletas Lepatriinu õnneks titena tikkudega mängides maha, aga teine pool jäi kasvama nii nagu jäi ehk liiga tihedalt. Traktoriga vahelt läbi ei mahu ja jämedaid oksi tuleb iga tugevama tuulega tee peale. Raieküpseks pidavat mänd saama küll 90-110 aastaga, aga minu meelest on praegusedki päris pirakad ja nagu öeldud, on neid lihtsalt ühes kohas liiga palju. Nii tegingi naabrimehega diili, et tema töö ja tema saag ning küttepuud saab ta selle eest endale, mõlemad pooled rahul. Oma küttepuudeks on mul aia taga metsas mahalangenud puid nii et vähe pole, oleks ainult kes saeks. Igatahes läks vaatepilt hulga paremaks ja tekkis ka koht, kus saab veoautot ümber pöörata, sellega oli möödunud aastal tõsiseid probleeme.
Laupäeval madistasin ka ise õues, aitasin oksi koristada ja põletada. Füüsik jõudis ka poolest päevast kohale ja toimetas naabrite oksapurustajaga suuremate okstega, päris hea hulga multši sai. Meie enda oksapurustaja on paras nikats, mis kipub alalõpmata kinni jääma ja seetõttu olen oksad enamuses ära põletanud. Naabrite Bosch aga on tõsine tööriist, millega oli lust töötada ja kaunis arulage on ju multši osta, kui kõik kohad on võsa täis.
Õhtul oli korralik värske õhu mürgitus ja haigutama kippusin juba enne saunalavale minekut, peale sauna olin päris kutu. Pühapäevgi läks enamuses ringilonkimisele, no igasuguseid plaane tuli pähe, mida sellise ilmaga jõuaks veel enne aiandushooaja algust ometi korda ära teha :).
Vabariigi aastapäevaga seonduvad mul tavaliselt mälestused ekstreemsetest ilmaoludest. Mul pole nii vanu märkmeid, aga see pidi olema enne 2002.aastat, kui oma tollase sõbraga Aavikule sauna tegema tulime ja kuna tollal siin talvel ööbida polnud võimalik, siis pidime õhtul linna tagasi minema. Ilm aga läks päeva jooksul nii käest ära, et igasugune ühistransport peale rongide lõpetas toimimise ja õhtul sumasime siis 2,5 kilomeetrit rongijaama poole vaat et vööni lumes ja seda maanteel, mille olemasolu võis ainult oletada. Hilisemastki ajast mäletan vähemalt kahte vabariigi aastapäeva järgset päeva, kui ma tööle ei pääsenud, sest kinnituisanud teede tõttu ei  saanud välja. Täna siis +7, kuivad teed ja natuke näitas pilvede vahelt päikestki, sinililli pole siinkandis veel näha, aga lumikellukesed alustavad kohe.

Tsiilile: kui ma Sulle inglasi hakkan saatma, panen sellest lumikellukesevõpsikust ka peotäie kaasa, on mul õieti  meeles, et tahtsid?
Selline tunne, et kangesti tahaks väljas juba midagi teha, aga tegelikult on tegutsemiseks maa liiga porine ja kohati ka külmunud. Väiksem ja madalam tiik eespool on ilmselt põhjani läbi külmunud, suuremas loksub jääsaar.

Katkujuured näevad nutsakad välja, aga bergeenia on end juba reipalt sirgu ajanud.

Umbrohi tunneb end suurepäraselt, kõik varemerohud ja linnurohud on kenasti peenardes talve üle elanud ja naatide esimesed ninaotsad ka kevadet piilumas.

Hall aeg

Mõnel pool raporteeritakse juba õitsvatest lumikellukestest, krookuseninadest rääkimata. Minu eilse aiatiiru ajal polnud mingitest ninadest küll jälgegi ja krookusepeenar oli paksus lumes.

 Lumi krõbises nagu suhkur ja igal pool oli kohutavalt libe. Õhtul käisin vahelduseks naabrite juures saunas ja selle sajakonna meetri läbimisel nii minnes kui tulles oli ikka tükk tegemist, et püsti jääda.
Sõbrapäeval käisime Jasmiiniõiekese vennal külas. Kahe tunni jooksul oli näha vaid ühes ja teises suunas vihisevaid sabasid ja aeg-ajalt lendas keegi mütsatades vastu majaseina. Mastifite omavahelised mängud näevad kõrvaltvaataja jaoks üsna jõhkrad välja, ise aga ei paista nad eriti haiget saavat. Igatahes sai koeraplika end üle tüki aja põhjalikult välja rahmeldada ja koju jõudes põõnas nagu nott laupäeva lõunani. Alles siis, kui majakoristamise lõpetasin ja hakkasin nädala puid tuppa tassima, aeti ka end kaasatulemiseks käppadele. Üksi ei või ju perenaist kuidagi õue usaldada.
Täna on logelemispäev, hall ilm aitab laisklemisele kaasa. Peale lõunasööki tuli lausa selline tunne, et poeks teki alla ja tukuks natuke. Tegelen tõsiselt selja kordasaamisega, istun nii vähe kui võimalik, leidsin sõbranna soovitusel suurepärase massööri ja loodan kevadeks igati vormis olla.
Minu aednikusoolikas küll veel kevadeks valmis pole, isegi Inglismaalt saabunud seemnepakid kolisid märtsikuud ootama, muidu saan jälle mingid väljaveninud tõusmed.

Hakkasin otsast peale lugema Penelope Hobhouse "Aianduse ajalugu", eesti keeles Varraku poolt välja antud 2006.aastal. Raamatu vahel olnud järjehoidja annab tunnistust, et mingil põhjusel on lugemine kunagi pooleli jäänud. Sellegipoolest loeksin ka algust nagu esimest korda, küllap olen ise ajas muutunud. Raamatu ainuke puudus on kohutavalt ebamugav formaat :). Käeshoidmiseks liiga raske, padjale ei mahu ja laua taga istudes pole ma nõus lugema, nagu öeldud, püüan võimalikult vähe istuda, sest see paneb mu selja valutama. Sellist hiigelraamatut tahaks küll pigem e-raamatuna lugeda, inglisekeelse saaks, aga eestikeelset kahjuks mitte ja võimalusel eelistaks siiski emakeeles lugeda. Aiandusteraapiaalast inglisekeelset kirjandust olen niigi sel talvel manustanud väikese künka jao.

Igapäevased nokitsemised

Välistemperatuur näitas null koma nulli. Päeva esimesel poolel oli veel korraks mõte, et läheks teeks õues ühe tiiru, aga see mõte läks üle. Üldse ei tõmmanud sinna pori sisse paterdama. Hiljemalt laupäeval peab hakkama jälle puid ette tassima, et need enne kütmist toas korralikult taheneksid, seni võib see õu ja aed vabalt minuta hakkama saada.
Pealelõunase tuju tegi kehvaks ka uudis, et jälle on va sõraline ühe pereliikme kallal. Kuigi tundub, et jaole saadi õigeaegselt, rikub selline teade ikkagi korralikult tuju, sest ravi pole kergete killast. Tean omast käest ja püüan toeks olla. Kuidagi ei lõpe see jamade rongkäik, iga kord, kui tundub, et hakkaks justkui helgemaks minema, käib uus pauk, mis tuletab meelde, kui õrn, haavatav ja kaduv on kõik.
Päevatöö on viimasel ajal olnud seotud faktimägedes kaevamiste ja erinevate tekstide kokkukirjutamisega. Ning kui mõte vahepeal kokku jookseb ja kuhugi kinni jääb, on vahva hoopis midagi näpu vahel nokitseda. Prossid

ja kõrvarõngad

Tähendas see küll seda, et kõik elutoa horisontaalsed pinnad olid vahepeal totaalset loomingulist segadust täis. Eile sai lõpuks ehetetuhin otsa ja koristasin pudikastid kappi ära.
Järgmiseks oli plaanis uued põletustehnikas sildid aia jaoks teha, aga veerand tunniga sai selgeks, et põletusaparaadiga tegutsemine toas pole üldse hea mõte. Silmad jooksid vett ja saadud peavalust sain lahti alles hommikuks. Mitte ei saa aru, kus need tüübid, kes laatadel silte müüvad, neid teevad. Õues on küll kevadelõhna, aga seal istuda veel eriti ei taha.

Vesi, jää ja istikuäri köögipool

Tänahommikune temperatuur õues 1,4 kraadi plusspoolel ja toad mõnusalt soojad eileõhtuse kütmisega. Välja vaadates seal eriti lõbus ei tundu olevat, maja eesukse ja kuuri vaheline ala on üksainus läikiv jääväli ja liivakott on otse loomulikult selle jäävälja taga kuuris. Mis teha, kõik vajalikud asjad lihtsalt ei mahu tillukesse eeskotta. Räästad solksuvad päris usinalt, kuuri katus on lumest juba pooleldi lage.
Viimane kuu on möödunud laisklemise tähe all, kui palgatöö ja hädavajalikud kodused toimetused välja arvata. Järgmisest nädalast võtan seljaravi uuesti tõsiselt käsile, aeg on juba kinni pandud. Asi on vedeledes ja puhates küll paremaks läinud, kuid ebameeldivate üllatuste vältimiseks tahaks enne aiahooaja algust veel paremaks saada.
Sest hooaja algus saab olema tormiline. Algul olin hakkamasaamise pärast natuke mures, kuid järele mõeldes on olukord isegi parem kui eelmisel kevadel. Kogemust on rohkem ja rööprähklemist seetõttu ehk vähem. Püsikud olid ka eelmised aastal vaid minu töö, M tegeles ainult roosidega, roose aga sel aastal ei tule. Lisaks polnud mul eelmisel kevadel mingit lootust kuskilt abi saada, nüüd aga on olemas inimesed, kes on nõus helistamise peale appi tulema.Ja ehk pole ka ma ise nii väsinud ja kurnatud, kui eelmisel kevadel.
Tellimuste kaust võtab ka kenasti kaalus juurde ja tellijaid on isegi Lätist. Lätlased väidavad, et seal pojengidega eriti keegi ei tegele ja vähese saadaoleva hinnad on kõrgemad kui Eestis. See on muidugi vesi minu veskile.
See sügisene taimede ettetellimine on tegelikult paras selgeltnägijate tuleproov. Teed oma valiku ja saadad ära. Ennustad kohvipaksu pealt transpordikulu, sest keegi ei tea, mis maksab rahvusvaheline vedu kuue kuu pärast. Teed hinnakirja. Otsid pildid, tõlgid kirjeldused. Sisestad kogu kupatuse kodulehele.Trükid pildid-sildid, lamineerid. Selline töö, milleks kevadel kindlasti aega pole, tundub, et polekski nagu midagi, aga tegelikult kulub päevi, kui mitte nädalaid.
Ja siis hakkab jaanuarist meile tulema, et vabandage, aga seda, toda ja viiendat ei saa, sest taimed hukkusid. Ohkad ja võtad taimed nimekirjast ja kodulehelt maha, sest poriseda pole midagi, tegemist on ju elusorganismide, mitte betoonplokkidega.
Positiivse poole pealt aga oleks eelmine majandusaasta plussi jooksnud, kui poleks olnud vargust ja kaubiku suure kahjumiga müüki. See annab edasiseks lootust, kuigi palka pole ma kahe hooaja jooksul endiselt sentigi saanud.
Inglise aiaajakirjades käib muuseas juba mitmendat kuud diskussioon mingi algjärgus oleva direktiivi üle, mis kohustaks taimemüüjat igale taimele kaasa panema üksikasjaliku instruktsiooni, kuidas seda kasvatada: mullanõuded, valgusnõuded jne. Osadele klientidele see muidugi meeldiks, aga vastu on isegi RHS. Põhjus sellega seonduvad kulud. Ainuüksi ilmastikukindlad materjalid tõstaksid omahinda umbes ühe naela jagu taimede kohta pluss töö hind ja põhimõtteliselt tähendaks see seda, et poe paneksid kinni sajad väikesed aiandid ja praktiliselt kõik üheaastaste taimede müüjad. Alles jääksid ainult masstoodangut müüvad hiiglased, kes tänu suurele tootmismahule suudavad omahinna all hoida. Aga kõrgemaks läheksid ka nende hinnad. Eesti tingimustes oleks asi eriti hull, sest kui turgudelt ja laatadelt kaoksid kõik väikesed taimemüüjad, ja tomatitaime saaks osta vaid suurtest aiakeskustest, oleks pilt ikka päris kurb. Nii et jääb loota, et minu eluajal seda seadust vastu võtta ei jõuta. Eriti jabur on see olukorra taustal, kus vähemalt viimase kuue kuu jooksul minu poolt ostetud tehnika on minuni jõudnud ilma igasuguse eestikeelse instruktsioonina - viimati eile kauplusest ostetud mobiili käed-vaba seade, mille instruktsioon koosnes tikutoosisuurusest ingliskeelsest paberikesest, mis suunas tootja kodulehele instruktsiooni lugema.
Ühesõnaga, peaasi, et igav ei hakka :)

Kuhu kaob aeg

Eks seda on vist kõik kogenud, et mida vanemaks, seda kiiremini hakkab liikuma kell. Viuhh, ja hommikust on saanud õhtu. Tsauhh, ja nädal läbi. Ja kui tekib tunne, et viimaks ometi hakkaks tekkima selline hetk, et käiks mõnel kunstinäitusel ja võtaks end lõpuks ometi kohalikus raamatukogus lugejaks, sest kõike ju ometi pole mõtet osta, siis selgub, et kohe saabub kevad ja juba mõne nädala pärast saabuvad esimesed taimekastid. Mul aga on endiselt isegi viimase nelja kuu "Gardeners World" kilest välja võtmata.
Täna hommikul -8,9 ja kuna olin väsinud peaga unustanud ahju siibri kinni panemata, elutoas +15. Soojuspumba lülitasin ilmade soojenedes kokkuhoiu mõttes välja ja köögi põrandakütte keerasin poole peale. Õnneks annab korralik soome tüüpi ahi ruttu sooja ja hoiab kaua. Kui siiber kinni panna muidugi.
Võrreldes lõunaosariikidega on meil parem, lund on parasjagu ja jäävihm läks meist mööda. Sula tekitas lumele küll õrna kooriku, aga see ei kanna kassigi.
Ilmateade lubab poolteist nädalat sula ja see hoiab lootust, et laht jäässe ei lähe. Jäätunud meri tähendab siinkandis pikka, vastikut ja vinduvat kevadet. Boonuseks väiksem küttekulu ja vähem puudetassimist.
Blogi tellitud, trükitud ja homse linnasõidu käigus saab ehk ka raamatuks köidetud.
Kõik nädalavahetused aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani on kinni kas gruppide või taimeürituste all. Igasugused väikelaadad jäävad ära, kui need just ainult taimedele pole pühendatud. Kunagi tahaks nii kaugele jõuda nagu Nurga, Rosmakor või Garden, ehk et ei peaks kodunt üldse välja tulema. See võtab aega, aga algus on tehtud.
Ja kui keegi arvab, et olen suutnud kindlaks jääda ja endale mitte midagi tellida, siis ääh...Inglismaalt tulevad seemned, Garden.ee-st neli roosi ja täna jäin Järvselja lehele koperdama ning nüüd ei tea, kas tänada või kiruda, et mul puude jaoks ikka üldse kohti pole. Tuleb põõsaste ja püsikutega hakkama saada, muidu ei jõua valgus enam varsti üldse maapinnani.

Küünlapäev

Kas täna mingeid töökeelde ka oli, seda ma igaks juhuks ei vaadanud, sest hommikul oli imeilus ilm, lumine ja päikeseline, ainult kuus külmakraadi ja seda ei saanud ometi diivanil maha lösutada.
Tassisin ja saagisin taas korraliku puudevaru, eile sai sõpradega tavalisest vähe kuumem saun köetud ja tuba sai küttematerjalist üsna lagedaks.
Naabrimehe abiga sain tööle ka bensiinimootoriga lumepuhuri. Autoteed lükkas naabrimees küll oma traktorpuhuriga lagedaks, aga minu kitsama puhuriga oli hea jalgteid ja koertele jooksuradu nikerdada. Kui need arvukad nupud ja kangid selgeks sain, polnud sellega üldse raskem opereerida kui muruniidukiga, isegi kergem, sest see veab ju ise.
Kutsika meelest oli lumepuhur ja sellest lendav lumepilv üks ilmatult lõbus mäng. Lund on peale viimast sadu päris korralikult, seal, kus varem üldse lükatud polnud, ikka oma 25 cm. Aiale on see hea ja puhurijoaga sai hellikumatele veel peale uhatud.
Külm on järele andnud. Köögi perimeetri soojustamisest oli kasu, sest kui varem külmusid kööki tulevad torud -10 kraadi juures, siis nüüd oli kaks nädalat palju külmem, vesi aga oli kogu aeg olemas.
Köögikappide nahkapandud puunupud vahetasin eile metallnuppude vastu :).
Päike käib juba kõvasti kõrgemalt ja päevad on pikemad.
FB reklaamist on kasu ka, sain endale sealtkaudu igavesti laheda linnumaja, millele koerad-kassid ligi ei pääse. Esimesed restoranitäied on juba söödud, ju siis sobib.

Kõik sõltub asjaoludest

Kui mu talvepäevad koosnesid peamiselt sellest, et tõusta tuli hommikul kell kuus, sõita kuuskümmend kilomeetrit tööle ükskõik, millised ilma- ja teeolud ka olnuksid ja õhtul teist sama palju tagasi, tavaliselt kella seitsme paiku õhtul üritades hakata jääkülma tuba kuidagimoodi soojemaks saada ja vajadusel hakata ka lund lükkama, vihkasin ma talvest absoluutselt iga sekundit.
Eile õhtul kottpimedas ja lumetuisus kontorist koju sõites tuli see kõik väga eredalt meelde. Eriti kui vastutulevate rekkade sabas keerlevad lumevihurid muutsid nähtavuse nulliks ja paar korda oli tunne, et jää või tee äärde seisma.
Siiski on mul hea meel, et mul selle poole kohaga töötamise võimalus alles jäi. Üksi kodus istudes läheks vist peast soojaks ja kui aus olla, siis mingi pidev sissetulek annab turvatunde.
Samas on ju päris mõnus, kui saab hommikul teha mõned tunnid arvutitööd, lõuna paiku võimelda tunnikese lumesaha ja halukottidega, saada mõnusalt õhetavad põsed ja siis taas töölaua taha istuda. Kütmine ja töötamine käivad ka paralleelselt ja hoolimata ligi -19 kraadist täna hommikul polegi veel torud ära külmunud. Niimoodi võib talv isegi talutav tunduda.
Aasta parim ost on suvel Humanast leitud träpsulise kummitallaga vildid, ainukesed jalatsid, millega mul tõepoolest külm ei hakka. Made in Finland, nad seal põhja pool ikka teavad, mida külm tähendab.
Teine tore asi on naabrimehe murutraktorile kinnitatav lumepuhur, millega meiegi sissesõidutee ja garaažiesine veerand tunniga puhtaks saab ja mul endal jään ainult jalgradadega nikerdada.
Ning midagi pole öelda, vahepealsest aju väljalülitumisest oli omal moel kasugi. Kui detsembri lõpus olin staadiumis, et ei tahtnud isegi ühtegi taimepilti näha ja aiapoele ei suutnud mõeldagi, siis paar päeva tagasi peenardesse tuhka viies ja tagasi tulles kasvuhoonet silmitsedes tekkis juba tunne, et päris mõnus oleks midagi istutada...
Palju aega pole enam jäänud, kahe kuu pärast tulevad Inglismaalt esimesed paljasjuursed. See aeg läheb liigagi kiiresti.

Vaevaline algus

Õnneks ma ei usu eriti sellistesse oomenitesse, et aasta esimene poolteadvuseta veedetud nädal kuidagi edasisele mõju avaldaks. Pigem loen seda eelmise sandi aasta viimaseks hammastenäitamiseks. Pealegi tõlgendab igaüks uue algust omal moel, pööripäevast, ametlikust algusest, julianuse kalendriaasta algusest ja üleüldse idamaade kalendri järgi ongi ikka veel vana aasta tervelt 31.jaanuarini.
Tõvest väljaronimine on olnud vaevaline, päev-päevalt on olnud parem ja eile lükkasin juba õuelt lume ning käisin sõbranna autojuhtimisel linnas toidu- ja raamatuvarusid täiendamas. Kaugtöö kaudu on ka tööasjad õnneks korras, kuigi ise pearingluse tõttu autorooli endiselt istuda ei söanda.
Asja pani paika tuttav psühhoterapeut, kes otse välja ütles, et ma võisin ju endale viimane pool aastat ette kujutada, et olen nii tubli, et kohati tundus ainult Batwomani kostüüm puudu olevat. Aga millalgi pidi kogu see lein, äng ja raev organismist end välja murdma ja seekord siis sedapidi.
Hea, et niigi läits. Viimase nädala jooksul olen vähemalt korralikult söönud ja maganud.
Olen taas südamest tänulik inimestele enda ümber. Oma õeraasule, M vanematele ja õele, kes rasketel hetkedel abiks olid. Sõbrannale-naabrinaisele, kes kausiga süüa tõi ja kõige raskematel hetkedel tundide kaupa kõrval istus.

Täna hommikul kell kaheksa oli väljas -13,7 kraadi, seni selle talve külmim. Pehmet kerget lund kuskil 10-15 cm. Aknast välja vaadates on ilus, õues tegin ka eile paar plõksu.

"Väike" must elukas keset suurt valget. Peaaegu 13 kuud, 40 kilo, aga peast kutsikas mis kutsikas. Suurest igavusest on nahka pandud kõik köögisahtlite nupud. Oleks võinud vähemalt ahjupuid süüa, neid oli toas piisavalt.

Koerad ilma minuta väljas ei püsi, ilmselt on vaja mul silma peal hoida. Ainult lumetiiger Aalu on nõus päevade kaupa väljas olema ja kui ma eile puid tassisin, ajas mulle mõnuga kuuri katuselt lund krae vahele.
Toas on õnneks soe. Avastasin aastalõpu elektrinäite teatades, et olen tänu soojale sügisele energiamonopolile 3,3 tuhat kilovatttundi ette maksnud ja otsustasin selle arvel endale külmal ajal pisut mugavust lubada, sisse läks nii soojuspump kui köögi põrandaküte. Ahjukütmine pealekauba, puid jätkub vist paariks aastaks. Nõrgim koht majas on praegu mõlemad välisuksed, mida mul kuidagi tihendada ei õnnestu, sest ükski tihend ei pea vastu penide edasi-tagasi saalimisele, kõik tulevad hiljemalt nädalaga küljest. Ja ma alles paar aastat tagasi vahetasin uksed uute ja väidetavalt soojapidavate vastu, miskipärast on neil mitte just vähe maksnud ustel korralikud praod vahel...
Elame üle. Põrgus on selleks korraks käidud ja edasi saab ainult paremaks minna. Tänast päikest vaadates tundub, et kevad pole enam üldse kaugel.