25. veebruar 2014

Jalutuskäik veebruaris kodulooliste vaadetega

Kui mul on mingi pikem üritus kesklinnas, siis tavaliselt jätan auto koju, sest ei näe mingit mõtet selle parkimisega pead vaevata ja parkimistasu maksta, kui buss kesklinna väljub kolmesaja meetri kaugusel koduuksest ja käib iga tunni aja tagant. Nii viis mind tänagi pealinna buss. Tagasi tulles aga jõudsin Balti jaama liigagi vara ja sõiduplaanidele pilku heites otsustasin ära proovida uue Elroni elektrirongi. Mis küll tähendas kolmekilomeetrist jalutuskäiku rongijaamast koju, aga ilm oli imeline, pakke polnud, päike paistis ja kraadiklaas näitas kümmet soojakraadi.
Rong oli uhke, istmed mugavad, tasuta internet, sõbralik reisisaatja. Pildi rikkus kõrvalistmele vajunud vanem proua, kes ilmselgelt polnud ei end ega oma riideid nädalaid pesnud, lehk oli äärmiselt ebameeldiv.
Seda enam nautisin edasist jalutuskäiku värskes õhus. Tagasivaade eurojaamale. Selle pildi vasakpoolses nurgas oleks minu lapsepõlves olnud kahekordne puust jaamahoone, mille teisel korrusel elas jaamakorraldaja tädi Alma ja esimesel korrusel oli väike ootesaal, mille Alma talvekuudel plekk-ahjuga mõnusalt soojaks küttis. Enam pole jaamahoonest vundamendikohtagi, aga see plekkahju soojus on veel meeles.
Maanteest viis jaama kunagi väga porine rööbastee, mis kevadel ja sügisel muutus läbimatuks ja kuiva jalaga sai jaama ainult raudteerelssidel kõndides. Rong oligi tollal ainuke transpordivahend. millega siiakanti sai, autot peres polnud ja bussid sõitsid ainult Klooga rannani.
Uue perrooni ehitamise käigus ehitati ka kõvakattega tee, millele ühed targad on kivid ette veeretanud ja teised targad teinud uue rööbastee ümber kivide. 
Eurokraav, mis algab sama ootamatult, kui sadakond meetrit hiljem lõpeb ja kust vesi ei voola kuhugi. Metsaaluse vettimisele mingit mõju ei paista olevat. 
Nendel põldudel künti ja külvati viimati nõukaajal, lapsepõlvest mäletan veel lokkavat vilja. On tegelikult ime, et võsa pole neidki lagendikke neelanud. Kusagil taamal sinetava metsaveeru lähedal on ka meil veel üks 0,8 hektari suurune kruusaklibune põllumaatükk, mille täpsete koordinaatide leidmiseks oleks GPS-i vaja. 

Teisel pool teed üritati buumiajal mingit kinnisvaraarendust teha, üks tare on isegi katuse alla saanud, aga ei näe niimoodi välja, et seal elataks. 
Siin pöörab uuelt maanteelt ära vana loogeline kruusatee,mida mööda sai vanasti jaamast koju hoopis otsemalt ja kiiremini. Kahjuks on viimane lõik tänapäeval läbimatu. Paremal suurte kuuskede taga peituvas talus olevat esimese vabariigi ajal olnud külapood.
Tee lõpus meri juba paistab, aga koduni on veel üle kilomeetri. 

Meie küla  eratuulik. Ainukesel talul, mis küüditamise ajal kulakuks tunnistati, oli hiljem rohkesti müügikõlblikke maid tagasi saada, kuid hind, mida Siberis maksti, oli ränk. 
Siin on kohalikud kraavi süvendanud, paraku on nõukogude sõjaväe poolt ehitatud maantee alla paigaldatud truup liiga kõrgel ja meie krundi lõunapiiri soostumist see eriti ei avita.
Sellesse lodumetsa ulatub ka meie talu lõunapiir.
Vahepeal püüdsin ilma kraavi ronimata saada pildile pajuokste rõõmsaid kirjuid värve, midagi isegi jäi pildile.
Koduväravasse jõudes selgus, et päike oli parasjagu maja alla neelanud. 
ja neid pagana mände on krundil endiselt liiga palju...valgust vähe, oksad kuivanud, hõre roheline tutt kusagil kõrgel ladvas.
Rongi kasuks ma edaspidi siiski ei otsusta, jään busside patrioodiks, natuke pikk maa jala käia ja liigne ajakulu eelkõige. Sellepärast pilte tegingi, et muidu küla sellesse otsa jalgsi eriti ei satu.



7 kommentaari:

  1. Ilus kyla ja paljutõotav koht.

    VastaKustuta
  2. Vahetevahel on tõesti päris huvitav uusi/unustatud radu käia

    VastaKustuta
  3. Väga toredad rajad, vaatlused ja meenutused

    VastaKustuta
  4. Hea vaikne kant kuhu valglinnastumine veel jõudnud ei ole. Usun, et mitte, sest muidu sa oleksid sellest kindlasti kirjutanud.

    VastaKustuta
  5. Tore jalutuskäik mälestustega. Kuigi, see läbimatuks muutunud endine tee jääb kuidagi kripeldama. Endalgi on kogemus, kus alles neli-viis aastat tagasi tihedalt kasutatud romantiline otsetee jõudis rinnuni heina ja jala ümber väänduvte põldmarjaväätidega võserikku. Läbitud see sai, kuid korduskatset enam ei järgne.

    VastaKustuta
  6. See nüüd küll asjata raisatud aeg ei olnud...

    VastaKustuta
  7. Huvitav jalutuskäik. Ja kõik muutub kiirelt.

    VastaKustuta