Vaevaline algus

Õnneks ma ei usu eriti sellistesse oomenitesse, et aasta esimene poolteadvuseta veedetud nädal kuidagi edasisele mõju avaldaks. Pigem loen seda eelmise sandi aasta viimaseks hammastenäitamiseks. Pealegi tõlgendab igaüks uue algust omal moel, pööripäevast, ametlikust algusest, julianuse kalendriaasta algusest ja üleüldse idamaade kalendri järgi ongi ikka veel vana aasta tervelt 31.jaanuarini.
Tõvest väljaronimine on olnud vaevaline, päev-päevalt on olnud parem ja eile lükkasin juba õuelt lume ning käisin sõbranna autojuhtimisel linnas toidu- ja raamatuvarusid täiendamas. Kaugtöö kaudu on ka tööasjad õnneks korras, kuigi ise pearingluse tõttu autorooli endiselt istuda ei söanda.
Asja pani paika tuttav psühhoterapeut, kes otse välja ütles, et ma võisin ju endale viimane pool aastat ette kujutada, et olen nii tubli, et kohati tundus ainult Batwomani kostüüm puudu olevat. Aga millalgi pidi kogu see lein, äng ja raev organismist end välja murdma ja seekord siis sedapidi.
Hea, et niigi läits. Viimase nädala jooksul olen vähemalt korralikult söönud ja maganud.
Olen taas südamest tänulik inimestele enda ümber. Oma õeraasule, M vanematele ja õele, kes rasketel hetkedel abiks olid. Sõbrannale-naabrinaisele, kes kausiga süüa tõi ja kõige raskematel hetkedel tundide kaupa kõrval istus.

Täna hommikul kell kaheksa oli väljas -13,7 kraadi, seni selle talve külmim. Pehmet kerget lund kuskil 10-15 cm. Aknast välja vaadates on ilus, õues tegin ka eile paar plõksu.

"Väike" must elukas keset suurt valget. Peaaegu 13 kuud, 40 kilo, aga peast kutsikas mis kutsikas. Suurest igavusest on nahka pandud kõik köögisahtlite nupud. Oleks võinud vähemalt ahjupuid süüa, neid oli toas piisavalt.

Koerad ilma minuta väljas ei püsi, ilmselt on vaja mul silma peal hoida. Ainult lumetiiger Aalu on nõus päevade kaupa väljas olema ja kui ma eile puid tassisin, ajas mulle mõnuga kuuri katuselt lund krae vahele.
Toas on õnneks soe. Avastasin aastalõpu elektrinäite teatades, et olen tänu soojale sügisele energiamonopolile 3,3 tuhat kilovatttundi ette maksnud ja otsustasin selle arvel endale külmal ajal pisut mugavust lubada, sisse läks nii soojuspump kui köögi põrandaküte. Ahjukütmine pealekauba, puid jätkub vist paariks aastaks. Nõrgim koht majas on praegu mõlemad välisuksed, mida mul kuidagi tihendada ei õnnestu, sest ükski tihend ei pea vastu penide edasi-tagasi saalimisele, kõik tulevad hiljemalt nädalaga küljest. Ja ma alles paar aastat tagasi vahetasin uksed uute ja väidetavalt soojapidavate vastu, miskipärast on neil mitte just vähe maksnud ustel korralikud praod vahel...
Elame üle. Põrgus on selleks korraks käidud ja edasi saab ainult paremaks minna. Tänast päikest vaadates tundub, et kevad pole enam üldse kaugel.