Minust ikka õiget aednikku ei saa,

mõtlesin ma täna hommikul, kui hoolimata suurepärasest ilmast, peaaegu tuulevaikne ja päikeseline, paar kraadi sooja, end kuidagi diivanilt lahti tõmmata ei suutnud. Mitte midagi polnud viga peale selle, et lihtsalt ei viitsinud. Kõik muu oli olulisem, uus aiaajakiri, tööasjad, meilidele vastamine, kassi slitamine. Lohutasin end sellega, et mõtlemine on ka töö.
Üheteistkümne paiku suutsin end siiski uksest välja kihutada. Kolasin natuke aias ringi ja püüdsin tekkinud ideede kohad ka reaalsuses üle vaadata. Vähemalt ideed on :).
Õues kooserdades hakkas jälle kõht niimoodi korisema, et tuli tuppa kobida ja süüa tegema hakata. Pärast sööki oli kõht jälle täis ja tahtmine hoopis Aalust eeskuju võtta.

Aga ma käskisin endal siiski õue minna ja pooleliolev projekt ära lõpetada. Muhediku rahustuseks, kuna maa oli jääs, sai seekord kõik veod traktoriga tehtud. 

2009.aastal nägi majaesine välja selline:

2011.aastal otsustasime, et paneme ala üleni katte alla. Selgituseks ka, et sellel 2009.a. pildidl oleva okaspuuala ja abihoone vahele ei saa istutada, sest selle ala all jookseb kogu majapidamise vereringe ehk elektrijuhtmed ja veetorud. Paljas killustikuala oleks nats igav olnud. Lahenduse mõtlesin välja, paraku jäi see 2011.aasta sügisel pooleli sellisena. 

Alates aiapoe alustamisest 2012.aasta kevadel polnud M-l enam koduse ehitamise jaoks üldse aega ja mina käisin täiskohaga tööl. Hiljem olen küll mõelnud, et mismoodi ma üldse selle 2012.aasta suvehooaja üldse üle elasin - täiskohaga tippjuhitöö, mis kohe kindlasti ei piirdunud 40 tunniga nädalas, aiafirma alustamine, aed...tagantjärele mõeldes sai ka palju vigu tehtud ja peamiseks põhjuseks oligi ülekoormus. 

Ala juurde tagasi minnes oli seda kahe killustikuala vahelist mururiba kohutavalt ebamugav niita isegi väikese niidukiga ja traktoriga veel lootusetum. See oli ka üks põhjus, miks ma eelmisel pühapäeval killustikku käsikäruga vedasin, traktoriga seal praos manööverdamine oleks vähemalt sama tüütu olnud. Ma isegi proovisin, aga saavutasin ainult suured mudased jäljed ja kinnijäämise kahtluse. 

Niisiis sai eelmisel nädalavahetusel paika kangas ja killustik, täna sai paika purskkaev, laotud kivid, ja veel natuke killustikku juurde toodud. Algne idee sisaldas ka märksa suuremaid kive, aga neid ma kahjuks üksinda liigutada ei suutnud, isegi mitte veeretades. 

Juulikuiseid ja märtsikuiseid vaateid on muidugi keeruline võrrelda, aga tänased vaated siis sellised: 

Kui kellelgi tekib küsimus, millisest varrukast ma keset varakevadet selle betoonpurskkaevu välja tõmbasin, siis vastus on, et see tegelikult pole betoon. Selle plastikust asja ostsin mõned aastad tagasi mingis meeltesegaduses ja pole talle siiani õiget kohta leidnud. Seda, kas nüüdne on õige, näitab aeg.

Suvel võiks lisada mõned vaasid suvikutega, kuigi ma olen väga vilets vaaside kastja. Ja tagaplaanil vedelev voolikupundar kolib maa sisse, kui maa kaevatavaks muutub. Üks koht jälle hooldusvabam.

Kuigi teha oleks aias küll ja enamgi, rohkemaks täna võhma ei jätkunud. Just väljas askeldades tunnengi kõige rohkem teisest inimesest puudust. Mitte niipalju kive vedamas või muud rasket tõstmas, vaid lihtsalt et oleks kellegagi vahel mõni sõna vahetada ja töötuju üleval hoida. Toas ma sellest puudust ei tunne.