Kevadised mõtted

Poolteist päeva tuiskas nii, et nähtavus oli nullilähedane ja mul oli päris hea meel, et ma reedel ikkagi lõpuks poodi spurtisin ja mitme päeva toiduvaru ära tõin. Ilmateadet vaadates seda oligi oodata ja igaks juhuks panin valmis asjad ka võimaliku elektrikatkestuse jaoks. Neid seekord õnneks vaja ei läinud.
Praeguseks on sadu küll lakanud ja aeg-ajalt on pilvede vahelt isegi päikest vilksatanud, aga tuul kõigutab endiselt puid ja välja eriti ei kipu. Sooja 0,4 kraadi ja maad ning katuseid katab paarisentimeetrine valge pläga kiht. Puid pidin küll tassima, sest kuigi lumetormist laupäevaõhtut oli igavesti vahva sõpradega saunatades veeta, tekitas see puudevarusse augu.
Ega selles ilmas ju midagi erilist pole, tavaline märts. Ebatavaline oli vahepealne libakevad. Siin mere ääres küll üle viie soojakraadi ei tõusnud ja tuulekülm tegi enesetunde veel jahedamaks, reedel toppisin isegi väljas asjatamiseks talvemütsi pähe. Aga ma olen loodusele selle sooja perioodi eest täiesti tänulik, sest nii palju sai ära tehtud. Reedel jõudsin isegi oksapurumultši põõsaste alla laiali vedada, kaheksa traktorikärutäit. Üritasin ka turbahunnikust midagi kätte saada, aga sain ainult poolteist traktorikärutäit, sisemus oli külmunud, mis külmunud. Malati arvas, et seda hunnikut ei maksa torkida, seda on tal vaja.

Aalu jälle pakkus appi end põõsaid pügama

Kõndisin ringi ja pidasin plaane. Pojengiala, kokku juba praegu üle saja ruutmeetri. Istutasime pojengid murusse ja siiani olen seal vahel lihtsalt väikese muruniidukiga niitnud. Tüütu ja aeganõudev. Mingit konkreetset piiret ma sinna tekitada ei taha, sest kavas on seda igal aastal laiendada, ruumi selleks on. Lihtsalt rahaliselt pole võimalik kogu müüginomenklatuuri endale korraga maha istutada, nii olengi igal aastal kümmekond sorti lisanud. Vahed tahaksin katte alla panna, hele killustik ei sobi, sest sellega on juba tehtud kogu kõrvalasuv tiigiaed ja üldmulje hakkaks juba rohkem kruusakarjääri, kui aia moodi välja nägema. Kergkruus ilma piirdeta ei taha paigal püsida. Nii et praegune idee on kangas alla ja multš peale, kahtlus aga seejuures, et multš tähendab kõdu ja hallitust, mis omakorda ei meeldi ju sugugi pojengidele...mis targemad arvaksid?
Projekt 2, vähemalt sama kiire. Mõned aastad tagasi tellisin koorma segupaasi, mis kallati otse sissesõidutee kõrvale. See oli ikka segude segu, alates pöidlasuurustest kivikestest kuni selliste lahmakateni, mida liigutada ei jõuagi. Osa sellest sai ära kasutatud majaesise kujundamisel, osa jäigi vedelema ja eelmisel segasel suvel kasvatas rõõmsalt nõgeseid ja põdrakanepit, sest niita ei saa seal hunnikus isegi mitte trimmeriga. Tekkis mõte sinna mingi alpitaimede koht kujundada, aga selleks tuleb püsiümbrohu juurikad kätte saada. Õigemini maha tappa, sest kuigi ma muidu mürgitamist ei poolda, siis seal muu ei aita, ma ei jõua neid kive liigutada, mille vahele naadi- ja nõgesejuurikad end sokutanud on. Pilti unustasin reedel teha ja täna on koht lumine, pole aru saada, mis seal lume all on. Igatahes saaks sellest mõnusa koha alpitaimedele, mägisibulatele ja miks mitte ka mõnele kaktusele.
Projekt 3, samblanõlv, esmaspäevased pildid.

 Oleks pagana ilus, kui selline püsiks nagu praegu, aga teada on, et pole lootustki, esiteks kännuvõsud ja teiseks ikka ja jälle naat ja muud rõõmud. Niita seal kivide ja kändude rägastikus on riskantne isegi trimmeriga. Olen siin õhtuti surfanud erinevates samblaaia foorumites ja jõudnud järeldusele, et ikkagi on jälle ainus lahendus mürgitamine ehk lahjendatud Roundup, mis pidavat sambla küll mõneks ajaks kollaseks tõmbama, aga maha ei tapa.
Kändudega sama lugu, kuna traktor pööraks selle nõlva segamini ja midagi ilusat seal järgi ei jääks, tuleb kasutada juba proovitud ja toimivat nippi, lõigata kändudesse sälgud ja sinna kallata lahjendamata Roundupi. Töötab, aias ühe hiigelkännu peal testitud ja ei mingeid juurevõsusid.

Ühesõnaga ohkasin ja tellisin Scheteligist 20-liitrise kanistri ära, mitte küll Roundupi, aga mingit tema sugulast nimega Ranger 20. Glüfosaadi sisaldus 4% madalam, tootja teine ja hinnavahe neljakordne. Homme toon ära koos suvikuseemnete ja muu vajaliku nänniga.
Projekt 4, müügipunkt aiapoele. 30m2 soojak on vaja tühjaks visata, hallituse vastu Boracoliga üle tõmmata, aken paigaldada, värvida seest ja väljast, kujundada...ühesõnaga pole seda muretki, et igav hakkaks :).
Projekt 5, tegelikult vast päeva või poole töö

Esiplaanil olev kõver oks kukkus sama puu otsast alla ja jäi peaaegu samasse asendisse vabatahtlikult, andes justkui märku, et sinna võiks midagi istutada. Rajamine selle lapikese puhul on tühiasi, taimevalik natuke keerulisem, sest koht on kuiv vari, suured puud võtavad niiskuse endasse. Ühes hiljutises Gardener´s Worldis oli artikkel kuiva varju taimedest, peab üle vaatama, kas sealt midagi ka meie kliimasse kõlbaks.
Ja ülejärgmisel nädalal hakkavad saabuma paljasjuursed müügipüsikud Inglismaalt, siis umbes nädal aega ei toimu muud, kui üks suur potistamine. Annaks loodus ilma, et seda saaks teha kasvuhoones, mitte toas nagu eelmisel aastal.
Edromi püsikud kolisin eile õhtul ka kasvuhoonest ikkagi tuppa, järgmise nädala öödeks lubatakse tõsiseid külmakraade ja kuigi toas on jälle vist liiga soe, on nad siin mul vähemalt silma all. Kõige paremini tunnevad end lõokannused ja kõige halvemini woodwardia, mille lehed sõna otseses ära kuivasid. Lõikasin need maha ja loodan, et ehk juurdudes kasvatab uued. Vähemalt juhtus nii see mu puu-sõnajalaga (peaks olema dicksonia või cyathea, Funchali lilleturult infot kaasa ei saanud), mis on samuti joodik ja läbikuivamist ei kannata, ometi juhtus see mu jaanuarikuise põdemise ajal ikkagi. Nüüd hoian niiskusrežiimil silma peal ja kasvatab uusi lehti. Ehk juhtub sirmjalaga sama, kuigi lähedased sugulased nad vist pole.
Ja tegelikult on mul isegi hea meel, et loodus hoo maha võttis ja õiget märtsikuist ilma näitab, liigne kiirustamine pole ka mõnus ja ehk ei pea enam niipea maha rahustama kliente, kes juba tahavad suurelehelisi hortensiaid istutada. Halbade ilmade tarbeks on tubaseid tegemisi veel piisavalt.