Igapäevased nokitsemised

Välistemperatuur näitas null koma nulli. Päeva esimesel poolel oli veel korraks mõte, et läheks teeks õues ühe tiiru, aga see mõte läks üle. Üldse ei tõmmanud sinna pori sisse paterdama. Hiljemalt laupäeval peab hakkama jälle puid ette tassima, et need enne kütmist toas korralikult taheneksid, seni võib see õu ja aed vabalt minuta hakkama saada.
Pealelõunase tuju tegi kehvaks ka uudis, et jälle on va sõraline ühe pereliikme kallal. Kuigi tundub, et jaole saadi õigeaegselt, rikub selline teade ikkagi korralikult tuju, sest ravi pole kergete killast. Tean omast käest ja püüan toeks olla. Kuidagi ei lõpe see jamade rongkäik, iga kord, kui tundub, et hakkaks justkui helgemaks minema, käib uus pauk, mis tuletab meelde, kui õrn, haavatav ja kaduv on kõik.
Päevatöö on viimasel ajal olnud seotud faktimägedes kaevamiste ja erinevate tekstide kokkukirjutamisega. Ning kui mõte vahepeal kokku jookseb ja kuhugi kinni jääb, on vahva hoopis midagi näpu vahel nokitseda. Prossid

ja kõrvarõngad

Tähendas see küll seda, et kõik elutoa horisontaalsed pinnad olid vahepeal totaalset loomingulist segadust täis. Eile sai lõpuks ehetetuhin otsa ja koristasin pudikastid kappi ära.
Järgmiseks oli plaanis uued põletustehnikas sildid aia jaoks teha, aga veerand tunniga sai selgeks, et põletusaparaadiga tegutsemine toas pole üldse hea mõte. Silmad jooksid vett ja saadud peavalust sain lahti alles hommikuks. Mitte ei saa aru, kus need tüübid, kes laatadel silte müüvad, neid teevad. Õues on küll kevadelõhna, aga seal istuda veel eriti ei taha.